Juan Rulfo - Talpa (Mehhiko novell, 1981)

 

Peategelane oma vennanaisega veavad oma venda ja abikaasat Talpasse, et sealne Püha neitsi aitaks seda mingil põhjusel mädanevat meest oma haigusest üle saada. Vahel haige küll kahtleb, kas ta jõuab või on sel mõtet, kuid peategelane ja vennanaine veenavad teda jätkama, seda juba pea kuu pikkuseks venivat palverändu. Sest öödel on terved naine ja mees teineteist leidnud ja hakanud jagama armurõõme.

Teekond jätkub, nad satuvad teedel üha rohkemate Talpasse suunduvate palverändurite hulka, haige vend hakkab üha rohkem ära pöörama, leiutades üha piinavamaid mooduseid, kuidas oma usku tõendada. Jõuavadki viimse piirini aetuna kohale ja peagi jumalateenistusel haige sureb. Ning väsinud ellujääjad matavad ta kirikuaeda, nii korralikult kui võimalik, et metsloomad seda lahkunut sööma ei pääseks. Mis edasi?

Nagu näha, ikka selline painajalik lugu, kus nagu pole õieti kedagi, kellele pöialt hoida. Päris naturalism kohe!

Juan Rulfo - Koidikul (Mehhiko novell, 1981)

 

Järjekordne lühilugu hirmsast külaelust. Karjane tuleb loomadega peremehe õuele, seal hakkab vasikat peksma, et seda emast eemal hoida: niikuinii näevad nad üksteist viimast korda.

Peksmist näeb peremees, kes tuleb just õetütart magatamast. Peremees hakkab omakorda peksma karjast, kes peagi lööb pea vastu kivi ja kaotab meelemärkuse. Omakorda saab peremees infarkti või midagi. Peksmisest oimetu karjane loivab viimaks koju, kus ta peagi võetakse kinni, süüdistatuna peremehe tapmises. Ja leinakellad helisevad, sest surnud mees on küla kogukonnas tähtsal kohal.

Et siis selline … külakoledus. Väärastunud hellad tunded ja plahvatav vägivald. Tasapisi tekib tunne, et sellelt autorilt ei oskagi muud oodata.

Juan Rulfo - Kaimude nõlv (Mehhiko novell, 1981)

 

Jälle tekst, mille puhul mõtled, et kas peategelane on lihtsameelne või natuke peast segi või siis lihtsalt oma ajastu ja koha toode.

Külla viimasena elama jäänud vanamees meenutab aega, kui külaelanikele jagati maad. Tema sai oma põllulapikese künka otsa, kus oli hästi näha teed, mis tuli suuremast külast või linnakesest. Tema juures käisid vahel istumas vennad Torricod, kes võisid tunde seal mäe otsast alla vaadata. Nagu hiljem selgus, vaatasid nad teed. Sest vennad … polnud just kõige paremad inimesed, keda keegi ei sallinud, pigem neid kardeti. Ja vanamehe küla tühjenes, kas siis põgeneti minema või röövmõrvade tõttu. Aga peategelane ja vennad said ikka sõbralikult läbi. Kuid kõigel heal on ots.

Mingil moel võiks mõelda, et selline hemingwaylik või faulknerlik lugu, aga Mehhiko oludes; nullstiilis jutustus jubedustest.

Juan Rulfo - Macario (Mehhiko novell, 1981)

 

Pilk nõdrameelse poisi (noormehe? mehe?) siseilma, mis on, noh, kergelt õudne. Aga kas siis poisi tegude pärast või siis sellest, kuidas kogukond temasse suhtub.

Aga tema elab oma maailmas, kus on hooldaja ja teenijanna. Hooldaja viib ta kirikusse, kus poisi käed peavad olema kinni seotud. Sest hooldaja ütleb, et ta olevat kedagi kägistanud. Ja sellepärast ei saa ta ka üksi tänaval käia, sest seal loobitakse poissi kividega. Teenijanna on veel toredam kui hooldaja, tema käest saab vahel lisaks süüa. Sest söömata ta sureb ja läheb põrgusse. Ja varem sai poiss teenijannalt piima, kui naine tuli öösiti tema voodisse ja poissi katsus. Aga enam mitte.

Eks see ole selline tekst, mida vast tõesti loed aja jooksul erinevalt. Praegu vast niipalju ei mõtiskleks teemal, kas peategelane läheb põrgusse; pigem sel teemal, et mida temaga tehakse.

Juan Rulfo – Kas sa ei kuule koerte haukumist? (Mehhiko novell, 1981)

Huvitavalt kaheks raiutud tekst – esimene pool kirjeldab seda, kuidas isa kannab haavatud poega seljas, et see saaks arstiabi. On öö, võõras kant, igati dramaatiline värk, sest oodatud külasse pole nad senini jõudnud, kuigi juhiste järgi pidanuks ammu kohal olema.

Loo teine pool jätkub sama situatsiooniga, aga nüüd peab isa enamasti monoloogi – miks ta poeg on haavatud ja miks isa teda kannab. Korraga hakkab isa … teietama seljas kantavat. Ja poeg, tema jookseb verest tühjaks.

Lugu õrnusest ja kalkusest, lootusest ja meeleheitest. Isa valikud … noh, eks need on talle peale sunnitud, aga eks ikka ole lugejana raske vältida sentimentaalseid süüdistusi.

Juan Rulfo – See on sellest, et oleme väga vaesed (Mehhiko novell, 1981)

Vaesus on hirmus, paneb näiteks tüdrukud hoorama. Kui neil oleks vara, siis nad ei jookseks iga vile peale jalgu hargitama. Loo jutustaja kaks vanemat õde on seepärast juba kodunt välja visatud ja kuhugi väikelinna kadunud. Hoorama, võibolla. Kolmanda õe tarbeks muretseti lehm – keegi ikka võtab sellise neiu, kel on kaasavaraks lehm.

Aga ühel ööl hakkas sadama ja sadama ning hommikuks oli jõgi üle kallaste tõusnud. Ja lehma kaasa viinud. Mis tähendab, et kolmandatki tütart ootab tume tulevik. Ja eks neiu mõistab seda isegi.

Loogiline, vaesus. Isegi kliima kiusab. Kõik on vaesed, ja vaesemaks saame. Ihu ja hingega.