Tarmo Teder - 1905 (Looming 10, 2023)

 

Üldiselt nagu ei satu lugema ajaloolist proosat, selles suhtes päris huvitav kogemus. Loos kirjeldatakse aega, kui 1905. aasta paiku Saaremaa talumehed ja muidu mõtlevad pead olid muutunud ärevate aegade jooksul üha rahutumaks - seda enam, et Peterburis oli toimunud suur Verine pühapäev ja mis kõik veel. Nii nõutakse kohalikelt mõisnikelt rohkem õiguseid ja paremaid tingimusi - antud juhul siis nii, et mõisniku poeg laseb maha mõned mehed ja saab ise nahutada. Algul jääb kõik justkui rahulikuks, aga siis saadab võim kohale karistussalga ning mässajad toimetatakse Riia vanglasse.

Teksti raamistab saarlasest rentniku Irodion Ronki lugu - kas tegu on üldse reaalse inimesega, pole halli aimugi. Talupoeg, kes elab koos perega mõisa rendimaal ja pigistab kivist vett välja, et rendi eest tasuda. Ja kui ühiselt minnakse mõisniku jutule, saab temagi mõisniku pojale äsada, ja edaspidi kupatatakse Riia vanglasse. Kuid sealt tema ei naase Saaremaale.

Autor lõpetab loo tõdemusega, et Irodion Ronk pole ka sada aastat hiljem täiesti unustatud - mida ei oska kuidagi kommenteerida, kuivõrd kasvõi järeltulevast põlvest pole sissejuhatuse järel silpigi juttu. Et jah, ootamatu teema eest plusspunkt.

Tarmo Teder – Andruse elu ja õnn (2016)

Eks seda teost võiks nimetada väikesel moel panoraamromaaniks ehk siis peategelase Andruse elukäik nõukogude ajast kuni eilse päevani (pearõhk on taasiseseisvumisajal). Omamoodi igamehe majandusajalugu – millega ja kuidas äri tehti, millised suuremad rahvusvahelised ja kohalikud kriisid, valitsejad ja tuntud inimesed kohalikku elu mõjutasid (et tegemist saare kaluriga, siis tegelase aja mõõdupuuks igasugu ahvenajooksu hooajad jms). Selline üsna õbluke romaan (või ikkagi jutustus?) ei võimalda peategelasse suuremat „kiinduda“, ta jääb õige visandlikuks – aastad mööduvad, ta teeb seda, teist ja kolmandat, saab rikkaks, satub tapmise pärast aastateks vangi ja kaotab hiljem käegi... aga see kõik käib üsna kiire tempoga, suurema sisseelamiseta (jällegi, maht lööb valli ette). Eks ühe õige eesti mehe mureks on see, kui tal pole meessoost järglast – Andrus saab küll kolme tütre isaks, aga pojata abielu laguneb (selles on süüdi ka perevägivald), ning hilisemad elukeerised ei vii teda kokku sellise naisega, kes tahaks mehel poega kandma hakata (isa ja tütarde lahutusejärgne suhe on ka selline... rahapõhine).

Natuke selgusetuks jääb, kas Tederi kirjutatust tekib suuremat kujundit kui lihtsalt ühe mehe ja ühiskonna lugu – tekst ei tekitanud minus eksistentsiaalseid küsimusi või emotsionaalset katarsist; vähemalt pole Andrus üheselt positiivne või negatiivne karakter. Varasemast Tallinna ja Kopli juttude realismist on Teder liikunud... võiks öelda, et maaeluromaanideni (muidugi, ma pole tuttav ta viimase aastakümne loomega, vaid üht romaani lugenud) – aga eks ikka on säilinud karakterit iseloomustavate joontena joomine, õnnemängud, prostituudid ja kommunistide vastasus. Või kas see ongi just iseloomustav joon, igatahes tekitas nende märksõnadega kohtumine mõningase ahhaa-elamuse.

„Ta võttis kiiresti omaks hoiaku, et ära leina seda, mis läinud, vaid tunne rõõmu allesjäänu üle ja õpi olemasoleva koosseisuga elama. Tegelikult polnudki ju midagi nii traagiliselt palju läinud, poolteist kätt olid alles, jalad all, pea otsas ja mõistus seal sees. Mida sa hing ikka siit elust nii väga nõuad. Harju ja ela sellega, mis sul on!“ (lk 67)

Tarmo Teder: Vanaisa tuletorn

Niimoodi ei tohi küsida!

Ei tohi küsida, kumb on parem kirjanik, kas Indrek Hargla või Tarmo Teder.

Aga siiski.

Ka see lugeja, kes kirjandusega vaid arvustuste kaudu tuttav, teab kindlalt väita, et Hargla.

Niimoodi ei tohi küsida!

Ei tohi küsida, kumb on parem kirjanik, kas Tarmo Teder või Maniakkide Tänav.

Aga siiski.

Lugeja, kes kirjandusega vaid arvustuste kaudu tuttav, teab kindlalt väita, et Teder.

See, kes on kirjanduse lugeja, seevastu...

See, kes on kirjanduse lugeja ja ei lase ennast petta ametlikust tunnustatusest, teab kindlalt väita, et Maniakkide Tänav.

See, et Maniakkide Tänav leidis nüüd, tõsi küll, veidi üleolevas toonis, lõpuks arvustamist Sirbis, on siin teisejärguline. Ja ka see, et ma ise „Mehitamata inimesi“ küll viievääriliseks ei pea. Aga Sirbis arvustamine, sõltumata arvustaja pandud hindest, on autorile tunnustus.

Esmajärguline on viimasel ajal Eesti kirjanduse lugemisel tekkinud arusaam KULKA kahjulikust mõjust Eesti proosale.

Paljudes muudes maades on arusaam, et kirjanik peaks kirjutama lugejatele.

Lugeja ostab raamatu ja maksab selle eest. Arvustused saavad mõjutada konkreetse raamatu müüki.

Eestis see nii ei ole. Eestis kirjutavad „olulised kirjanikud“ juba ammu KULKAle. See määrab ühe hääletusega kirjaniku sissetuleku. Lugejatest sõltumatult. 

KULKA määrab kirjaniku sissetuleku eelmiste raamatute arvustuste kaudu. Ja kui arvustusi ei ole... siis peab vaene kirjanik arvestama lugejatega! 

Ulmekirjandusel on selline kirjanduspoliitiline omadus, et ulmekirjanikel ei ole lootustki loominguliselt KULKAle orienteeruda.

(Muidugi, midagi nad ikka saavad - mitte piisavalt sellele saamisele keskendumiseks ja piisavalt lükkamaks tagasi süüdistusi eiramises. Kokkuvõttes parasjagu. Kuigi mõned rahahädakisalised saavad oluliselt rohkem.

Möödub viis aastat ja kui jälle esitada keelatud küsimus – kes on kellest parem kirjanik. Ja need, kes raamatuid loevad, teavad kindlalt - ulmekirjandusest tulev!)

Olla ulmekirjanik on parem kui olla ... mmm ... (hiina naiste jalgadega ajus) ...

See õpetab kirjanikke kirjutama. See ulmekirjanik olemine.

Eesti ulmekirjandusel on see hea külg, et on olemas lugejad. Need annavad autorile ja teistele lugejatele kiirelt teada, mis läks untsu ja mis oli hästi. Tagasiside õpetab lugejaga arvestama. Ja seal ulmefoorumistes ei kirjuta ükski kirjandusprofessor jutu vastavusest kõrgele romaanikunstile (minnes vaikimisi mööda tuimusest ja igavusest; igavus ei ole teksti tunnus, vaid lugeja oma ja pealegi on professor ise juba ammu surnud – surnu igavust ei tunne).
Lugejate mitmekesisusest saab ulmekirjanik ruttu aru.

Eestis kirjutavad „olulised kirjanikud“ juba ammu KULKAle.

Tarmo Tedre „Vanaisa tuletorni“ tiitellehelt on lugeda: „Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.“

Suitsupakil on hoiatus: „Suitsetamine võib tappa.“

Ja ometi ma lugesin Tarmo Tedre raamatut. Ja suitsetan ka.

Mõlemast jääb halb maitse suhu.

Tarmo Tedre keelekasutus on nauditav (jäädes siiski natuke alla Maniakkide Tänava omale). Enamik raamatust on lopsakat rannakaluri pruuki täis. Häirivad vaid üksikud kantseliidisähvatused – kaunis looduspilt, haigrud(?) ja siis korraga „tõusevad seitse isendit lendu!“

See rahvalik keel loob jutu keskel mulje, et kõik sellisena kirjutatu on peategelase mõttekäik – raamatu lõpus on mitukümmend lehekülge tavapärasema sõnastusega. Selge piir puudub, ilmselt läks autoril vahepeal lihtsalt meelest ära, millises stiilis otsustas ta selle raamatu teha. Ja miks.

Üle lugeda kah ei viitsinud.

Autor oma raamatut (ahh, küll arvustajad loevad!).

Minu jaoks oli raamatus päris mitu naudinguga loetavat juppi – kalapüüdmise ja torni ehitamise detailsed kirjaldused. Matus kah meeldis.

Tülgastust tekitasid lähiajaloo ja poliitika loengud. Ikka rannakaluri moodi sõnastatult kümned leheküljed. Nagu ajalehe juhtkiri juba, aga võrreldamatult pikemalt. Rannakaluri juhtkiri.

(Juhtkirjanik?!)

Kellele see jura suunatud pidi olema, kelle jaoks ei ole ennastmõistetav taolise mõtteviisi olemaolu? Sealjuures just olemasolu, mitte jagamine. Mõtteviisi muutmist pikaksvenitatud ajalehega ei saavuta.
Isegi kui on rannakaluri juhtkiri. Romaani topituna.

Suunatuse küsimus oli natuke mõttetu: vastus on teada. Kallid kolleegid kirjandusametnikud, kes kirjutavad arvustusi ja hääletavad KULKAs järgmist toetust, neile oli see juhtkiri suunatud.

Neid poliitikaloenguid oli romaanis määratud toetama tegevustik, kus selgus, et kõik poliitikas osalejad on müüdavad sead. Peategelane käib koosolekutel, aga on selgusetu, kas ka valimistel. Tegevuses ja repliikides sõimatakse läbi kõik poliitilised parteid. Kõige rohkem saab pihta IRL, reform on kohe järgmine. Põlgusega mainitakse ära ka Keskerakond, Rahvaliit ja rohelised. Ainuke, kes puhtaks jääb, on Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Romaanis üle lahe avanev vaade Tallinna Sadamale paneb romaani tegevustiku üheselt paika Jõelähtme valda.

Seal sotsid püüdlesid küll 2009.-da aasta kohalikel valimistel, millest raamat on kirjutatud, omavalitsusse – tulemuseks kaks kohta. Rahvas neid ei usaldanud. Seda, et rahvas on loll ja ei oska õigeid inimesi valida, juhtub ka romaanis kirjeldatud külaseltsi valimistel alatasa.

 (Rahvas on loll ja ei oska õigeid raamatuid lugeda!?)

Nüüd tuleb kõige tähtsam etteheide: autoril puudub empaatia enamiku oma tegelaste suhtes.

Mõni tegelane võib olla rumal ja mõni omakasupüüdlik ja mõni väiklane, aga see peab välja tulema läbi mõistmise. Kui ühes raamatus on kümneid lehekülgi mõistmiseta põlgust, siis kaotab raamat inimliku mõõtme.

Ma kulutan lugemisele aega, kohtumaks inimestega. Ma kohtun autoriga ja ma kohtun tema tegelastega. Kui reaalses elus keegi keksib mu kõrval ja vahetpidamata tänitab – vaata teda, tema on tõeline siga, tema tegi nii ja tema tegi naa, oi kui kole ta on, ja siis, kas tead, lisaks valetamisele ta peksab oma naist ja joob...

... siis ma püüan seda inimest edaspidi vältida. Tema ei ole mulle huvitav ja inimesed, keda ta mulle näitab, ei ole samuti huvitavad.

(Muide, ka Maniakkide Tänava „Mehitamata inimesed“ pole põlgamise-patust prii. Aga seal on seda kordades vähem – no kolm-neli lehekülge, maksimum viis.)

Mis seal raamatus siis veel oli – palju ropendusi ja üks mõjuv rohelise sittumise kirjeldus. Keda huvitab roheline sittumine, lugege kindlasti (ja tehke järele). See on kusagil umbes esimese kolmekümne lehekülje sees, edasine lugemine sõltub juba sellest, kas autor on suutnud teid veenda... pooleli jätta saab alati.

Lähen hambaid pesema.

Naljakas tähelepanek.

Kõrge kunsti austajad arvavad, et arhitektuuris peaks rakenduma sama – kui ikka tellija ei taha ehitada kõrge kunsti reeglite kohaselt, siis peaks KULKA seda ehitust toetama. 

Eriti eramute puhul.

Tarmo Teder – Vanaisa tuletorn (2010)

“Maatuule kohta pole üldse vilets saak, mõtles mees, kelle kirikuks oli meri, mida tuli teenida just pühapäeva hommikul. /-/ Taimi polnudki enam endine lõbus ja käre, vaid justkui mingi sorgus juustega poku.” (lk 99)

On tore, kui lühijuttude asemel kirjutatakse romaane. Teder on näiteks kirjutanud hea romaani. Ühe “agaga”, ent see on tõesti maitse asi. “Aga” hakkas kooruma peas kui lugesin raamatu viimast kolmandikku, mis lugemisaegses sõnastuses kõlab nii: “viimane kolmandik tõuseb lendu, pole enam nii põhjalik kui eelnev” (nagu ikka, on minupoolne teksti süvitsi käsitlemine tõepoolest... sügavamõtteline). Ja lugemise lõpetanud, kirjutasin nii: “Noh, lõpp on lõpp – tuletorni valmimine ongi nagu finaal (kuigi lugemise kõrgpunktiks oleks pigem poku-Taimi finaal), sellele järgnev raamatu viimased 20 lk on kui teksti lõpetamine või (dramaatiline) epiloog.” (või romaani lõpetamisega kiirustamine?). Aga nagu öeldud, on see tõepoolest maitse asi ja rohkem pirinat selle romaani kohta pole. Sest ausõna, tekst meeldis mulle. Alljärgnev on siis kiitev jutt ja irooniat leidub nirult.

Mehine mürakas tekst, käib üks pidev rannaelujutt ja õigluse otsimine. Eeriku kodune nokitsemine meenutab vähe Hyry transiraamatut, üks hetk mõtlesingi, et tegemist pisut seisundiromaaniga. Miks enne lugemist ettevaatust tundsin, oli põhjustatud tagakaane tutvustavast tekstist, mis kõlab kui tavapärase igava romaani tutvustus (“palju isamaa ajalugu ja mida kõike veel!”), aga vähemalt minu lugemiskogemus sai palju maitsvam ja hõrgum. Jah, räägitakse paljude eri aegade inimeste saatustest, aga see pole pagana igav nämmutamine, vaid head sügavad ja kiired lõiked aja lugudesse. Paatost on, aga see on maitsekas ja karge, mitte mingi ila või sült. Ja mõnus, et peatükid on käepärase pikkusega (aga see viitab pigem lugeja laiskusele...).

Nagu Tederi varasemale loomingule iseloomulik, on siingi üpris tihedat alkoholitarbimist ja vähe mürgeldamist, aga see mõjus enamvähem loomulikult. Palju on muidugi juttu tänapäevasest eluolust ja moraalsetest kitsaskohtadest (õigemini on see romaani selgroog – aga sellest jälle siin postituses ei räägita, sest nii pole kombeks) ning võiks mõelda, et kas tekst saanud hoogu mõndadest reaalsetest sündmustest; aga ausalt öeldes ei viitsinud ise sellele võimalusele tähelepanu pöörata, lihtsalt võtsin teksti kirjandusliku tekstina. Sarnaselt Sepale elab siingi vanavanemate juures tütrepoeg, kes ei taha ema ja võõrasisaga koos elada (no mitte et see väga oluline oleks, lihtsalt enda peas tekkis paralleel, algselt arvasingi, et tegu Saaremaaga).

Peale eesti hyrylikkuse tõusid tekstist eelkõige esile kaks kohta – 17. peatükk on päris vägev, elu ja surma vaade, lühike ja lööv. Ja Taimi lahkumine on midagi sellist, mida vanavanemate puhul nagu ei ootaks, õige novellilik lahendus (CSI kriminalistid oleks erutunud!). Peaasi – pea kogu raamat on huvi ja mõnuga loetav. Ja mis siis ikkagi Eerikuga saab, kes teab, ei tea.

Ahjaa, Teder kirjutab kalasöömisest nii isuäratavalt, et endalgi tekkis väike himu kalaliha proovida. (Aga juba läks himu üle.)

sirp
sehkendamine
päevaleht
loterii