Amal El-Mohtar, Max Gladstone - This Is How You Lose the Time War (2019)

 

Pole ammu lugenud romaani, kus oleks peateemaks armastus. Siin seda on, tõsi küll, lühiromaani vormis. Aga milline tõsiselt  ulmeline armastuslugu! Seda nüüd küll ei osanud oodata.

Niisiis, universumi ülemvõimu pärast kisklevad kaks vastandlikku poolust - nö Tehnika ja Loodus. Ajarändude abil püüab kumbki pool oma agentide käe läbi enda visiooni ja tulevikku esile saada ning võitlus on armutu. Kuid selline totaalne konflikt on kummagi poole juhtivaid agente nüristanud ning kui Tehnika poole Punane saab ootamatult sõnumi Looduse poole Siniselt, hakkavad nad omavahel kirju vahetama (viis, kuidas ja kuhu neid kirjutatakse, on muidugi omaette ooper). Sest vaid kaks sellist spetsialisti suudavad teineteist mõista ning kummagi mängu ilu hinnata. Ettevaatlik tunnustav kirjavahetus muutub peagi (aeg on siin raamatus vägagi suhteline) vajaduseks teineteise järele … ning see ei jää vaid nende kahe teada. Üks armastaja peab nüüd olema tööriistaks teise tapmisel.

Pool raamatut olin enamvähem tõsises segaduses, aga noh, siiski jätkasin, lühiromaan või nii ning pealegi üsna suures kirjas. Ja kui see armastus lõõmama hakkas … eks see ole selline … mitte just tavapärane kohtamine ja õhkamine, pigem Romeo ja Julia miskis äärmuslikus variandis. Aga samas läks põnevaks - kuidas autorid sellise asja lahendavad, või milleni nad üldse välja võivad jõuda. Lisaks ka LGBT maik, kuigi see pole kuidagi esirinnas, on lihtsalt kahe hingesugulase teineteise üpris veider leidmine. Ja no muidugi valik lugejale, et kas Tehnika või Loodus, kumbki poole ekspluateerib omapoolselt vägagi mastaapselt ökoloogiat ja ühiskonda (ja saab seeläbi vastaspoolelt samavõrra vastu näppe).

Tegu pole raamatuga, mida võiks kõigile soovitada, küll on aga see hea meeldetuletus, mida võib kirjanduse lugemise abil teha, enda piire avardada või nii.

Max Gladstone – Crispin’s Model (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Horrori kanti liikuv lugu modellist ja tema kunstnikust. Kunstnik nimelt teeb äärmiselt sugestiivseid maale, mida näevad vaid maalide ostjad – mis tekitab küsimusi temale poseerijates, kellele mõjub niisugune lähenemine häirivalt (kunstniku teooria on, et kui võõrad silmad peale omaniku seda näevad, kaotab maal oma mõju). Aga New Yorgi rikkurid ostavad. Loo peategelaseks on näitlejaks ja näitekirjanikuks saamiseks unistavast naisest, kes siis kahekordse tasu eest on nõus kunstnikule poseerima. Töötunnid on äärmiselt väsitavad, lisaks on õhkkond parajalt vaevav – kunstnik on üks paras raidkuju ning sõbralikust suhtlemisest on asi kaugel (vähemalt ta ei ahista naist). Viimaks on maalid valmis ning kunstigaleriis pannakse need müüki. Ka modell näeb vilksamisi … enda kujutist. Maalid müüakse, millele järgneb üleloomulik intsident.

Loo plussiks on eelkõige atmosfääri loomine. Mil viisil modell kunstnikku ja temaga töötamist näeb, kuidas see ta igapäevaellu edasi kandub jne. Tänapäeva New Yorgi kunstielu, rikkurid ja õnneotsijad ja suurlinnamelu. Loo miinuseks on see konflikt ise – et need maalid on … millest ma ei tohi rääkida. Mõnel esoteerilisel meeleolul hakkaks see ehk minu peale tööle, aga praegu paneb rohkem õlgu kehitama. Siiski, seniloetud Gladstone’i lühilugudest vast parim kogemus, seega – progress!

Max Gladstone - Giants in the Sky (The Starlit Wood, 2017) 4

Ohoh, loos mainitakse rajaniemitamist:

„Most people think we destroyed the Beanstalk, but why would we? Motherfucker was capital H-A-R-D hard to build, and look, even though we got freaky godpowers so long as we stay virtuaal, construction work’s still construction. You have to hoist frustrating huge chunks of matter around. Plus, raw materials are sort of hard to come by? We’re still shy of singularity-powered monomolecular nanofactories, we can’t just rajaniemi ourselves a new megastructure out of nothing.“ (lk 192-193)

Eks lugu ise läheb ka üheks parajaks rajaniemitamiseks, muinasjutule („Jack and the Beanstalk“) oleks justkui lisatud antiikmütoloogialik reinterpretatsioon, kõik need posthumaanid ja kosmoloogiad ja inimese armetus.

Aga õnneks on tekst kirjutatud … noh, loetavalt. Ei mingit kirjeldavat möla, on vaid õnneks dialoogivormis jauramine. Ja kui tekstis on dialoogi üleküllus, mina õnnelik, mina rahul, mina rõõmus. Ja no hiiglase kõneviis meenutab veidi Dan Simmonsi Tehnomõistuse kõmistamist.

Tekst on vist parem kui esmatutvus Gladstone’ga selles antoloogiasarja järgmises kogumikus (mitte et ma postituse järgi aru saaks, millest too lugu õieti oli). Mis tekitab kahtlusi.

Max Gladstone - To a Cloven Pine (Robots vs. Fairies, 2018)

Sellest antoloogiast loetud viimane lugu on õige tüütu nägemus tulevikutehnikast, selline rajaniemilik kõvaulme, kus kõiksugu masinavärgid dramaatiliselt sebivad kuskil hüpoteetilises ruumis. Tekst, millest lõpuks lasin silmadega üle ega hakanud end süvenemisega kiusama: igas antoloogias on vähemalt üks lugu, millest arusaamine (või soov mõista) jääb valgusaastate kaugusele – ning kui selle ära tunned, pole eriti kahjugi, et niimoodi … suvaliselt läbi lased.

Jah, noh, vabandust, tekstist ei tulnud ridagi. 3 punkti vähemalt selle eest, et … autoril ju jutt jookseb ning rohkem ei pea selle antoloogiaga jändama!