Tanya Tagaq „Lõhkine hammas“, (SA Kultuurileht, 2023), tlk Hasso Krull

Tegemist on tiheda ja keeleliselt nauditava teksti või tekstikogumiga, mis vormiliselt on punt ühte köidetud luule ja proosavormis juppe ja pudemeid, ent sisuliselt sulandub tuntavaks tervikuks ühte. Arvestades, et see mõjub osalt intiimse ja vahetu tunnistuse andmisena, mismoodi on olnud üles kasvada tüdrukuna ühe põhjamaise väikerahva keskel, keda on sunniviisiliselt ümber asustatud tuhandete kilomeetrite taha veelgi kaugemale põhja, rebides lahti sidemeid ümbritseva loodusega, samas kui võõrast kultuuri ja eluviisi on nii surutud peale kui see on ka isevooluteed paramatult peale vajunud, lammutades vanu korraldusi ja mütoloogiat ning seotust sellega, tuues asemele alkoholi ja tühjust…

Tegevus algab seitsmekümnendate keskpaigast. Toimub Kanada põhjaosas, kui õigesti aru saan, siis Hudsoni lahe äärest ümber asustatud autori vanemate põlvkond elas algselt umbes meiega sarnasel laiuskraadil ja siis pidi kohanema Põhja-Soomega sarnasele laiuskraadile jääva Cambridge'i lahe äärsete märksa karmimate oludega. Aga see võrdlus aitab ehk ainult valguse mõttes, sest meie poole jääb Golfi hoovus (vähemalt praegu veel). Külma mõttes võiks siis ehk Hudsoni lahe ümbrus rohkem Põhja-Soomega sarnaneda ja Cambridge'i laht kisub juba Svalbardiks ära?

Temaatika poolest on lugu kohati ikka väga sünge – selline lohutu kolkaküla vaib nt Eesti 90ndatel, kus noortel pole suurt muud teha kui liimi nuusutada ja külapoes käia; lisaks igasugused käperdamised ja ärakasutamised ja alkohol, kui igapäevane norm. Ent teisest küljest käib argireaalsusega alati kaasas ka mütoloogiline mõõde – ümbritsev loodus oma vägevuses, ringi uitavad kurjad vaimud, kes purjus inimesi seestavad ja hingerännakud, läbikäimine loomade ja üleloomulike olenditega, ja see on omamoodi vaimustav, meeldetuletus, et pealtnäha üdini masendav külaelu on ainult üks osa, ja suuremad ja tähenduslikumad jõud, elu ise, ei kao selle pärast veel ära, me lihtsalt ei oska neid näha.

Argireaalsus ei tähenda, et elamine, tundmine, suguline olemasolu ja mis kõik veel sellegipoolest imeline ei oleks. Midagi selles liinis, et kõik need koledad asjad, mis lähevad ohvrirolli ja traumade kategooriasse on ühtlasi ka loomulik osa elu pulbitsemisest, inimkogemusest, üks õnnetult tume laik selle sees, aga ei midagi enneolematut, ning selle võtmine sellisena annab jõudu, tõstab pilgu laiemaks. Et siis mõnes mõttes nagu müütiline psühholoogia (või teraapia). Näiteks see lõik, kus hing on näljas ja tuleb lõigata tükke omaenese ihust, sest muud liha pole kuskilt võtta, äralõigatud kohtadele kasvab liha küll tagasi, aga armid on hirmsad ja kõvad ega kõlba enam süüa (lk 67), aga müütilises maailmas on inimene vajadusel looduse elementidega ühtesulanduv ja muutuv, too näljane vaimukehagi ammutab lõpuks päikesejõudu joodud metslinnumunarebust ning kalamarjadest, saab jääkaruga üheks, ammutab sugulisest olemusest väge.

Või siis kõik need vaimolevused, kes lae all varitsevad, kibestunud surnud, kes on valmis purjutajate keha üle võtma ja halbu tegusid korda saatma, aga ka head vaimud, kes elavaid saadavad, ja siinkohal pole isegi kellegi surma saatmine nii ühese polaarsusega – ka oma tapjat võib hea vaimuna saata.

Raamatu pealkirjaks olev „lõhkine hammas“, mis figureerib ühes raamatu keskpaiku paiknevas luulevormis lõigus. Kui alguses on suus uje hammas, niiske hammas, siis pärast eksinud rusikat jäävad põrandale lõhkine, urisev, surnud hammas. Olematuks ei tee seda ükski müütiline moondumine ja olgugi inimene osa kõiksusest ja andkugi müütiline mõõde tähendust ja sügavust – valu jääb. Pealkirja pärast olen ma selle lugemist edasi lükanud, pealkirja pärast võtsin nüüd ette ja pealkirjast aimata võiv raskus, valu ja äng, mida pelgasin on siin tõepoolest sees ka olemas. Seega pelgasin asja eest, aga ometi polnud see siiski päris nii nagu kartsin.

Lisaks on loomulikult huvitav see, kuidas noorus on ikka noorus – miinus nelikümmend kraadi pakast ei tähenda seda, et ei venitataks liibuvaid riideid selga ja ei mindaks peole ja ei tehtaks kõiki tempe. Suvi tähendab aga jälle seda, et lapsed kondavad öösiti lõputult õues ringi, kuna igalpool on valge ja päike; eks tähendas endalgi omal ajal suveöine telgis magamine seda, et osa ööst tuli ikka ringi uidata ja asju teha. Põnev on ka ümbritsev loodus ja seal ringi kondamine, nii palju kui seda on. Ja loomulikult kõik need katked ühest vanemast maailmast ja elukorraldusest, omamoodi üks ja kontaktis olemine inimloomuse erinevate tahkudega.

Nagu juba öeldud - hästi paika pandud ja kaunilt voolavad sõnad. Osalt tunnistus ühe rahva (naiste) läbielamistele, osalt kiirkursus inuittide traditsioonilisse omailma ja kõige selle sees ühe inimese kasvamise lugu, nii psühholoogilises plaanis kui ka lihtsalt täiskasvanuks. Lõikude väljatoomine on siin tänu liigsele võimalikkusele praktiliselt võimatuks tehtud – põhimõtteliselt võiks iga lõik ka eraldiseisvalt toimida. Juba läbi loetud raamatut lehitsedes on aga tunne, et kas ma ikka õigupoolest lugesin, mõnda kohta näeks nagu esimest korda, ja kas tõesti oli see nii lühike, ometi mahtus sinna sisse nii palju. Eks see ole vist natuke nagu tundmatusse kohta mineku ja sealt tagasitulekuga – alles võõras minekutee tundub alati pikem.

Minu lemmiknarkots on nüüd butaan. Sellest saab tõesti kõva kaifi, /…/ Butaan on puhas. Vahva on seda Coopi poest varastada, pista otsik esihammaste taha, nii et gaas välja tuleks, ja hingata sügavalt sisse. Tähed muutuvad kirkamaks ja värvid eredamaks. /…/

Valjud hääled ja kantrimuusika tonksavad mu unest välja. Magamistoa uks lõksatab paokile. Sisse pahvab suitsu, hetkeks läheb muusika kõvemaks, aga jääb jälle vaiksemaks, kui uks on kinni pandud. Voodile prantsatab midagi rasket. Teesklen magamist ja lähen ära sinna, kus nägusid ei ole. (lk 34)

 

Läheme isaga rebaseid küttima, tal on püstol. Mõnusad kuivad naksatused ja plaksatused, kui relv lahti läheb. Korraks on mul kangelase tunne, sest me päästame rebaseid aeglasest näljasurmast. Isa on tugev ja enesekindel. Loodan, et ükskord ilmub minugi haprast psüühest säärane meelekindlus. Rebased jooksevad. Rebased surevad. Leinan neid, aga saan aru, et leinas peitub oht, kui need, keda sa leinad, sind vastu ei leinaks. Empaatia on neile, kes seda endale lubada saavad. Empaatia on privileeg.

Empaatia pole looduse jaoks.

Meie perel olid koerad, kes tuli matta või vaevast vabastada. Isa hoolitses selle eest alati, isegi kui halastussurm pidi tabama pere lemmikloomi. Seda tegi ta vähemagi kahetsuseta. Lihtsalt tegi. Nagu me kõik sünnime, nagu me kõik sureme. Ei mingit valikut, ainult tegutseda. Need rebased sureksid nälga; parem vabastada nad vaevast. Need inimesed hävitaksid maa; parem vabastada nad vaevast....(lk 46)

Inimloomust ei saa maa salata, heldust ei saa tekitada, veenvalt jäljendada ega osta. Oleme need, kes me oleme, ja keset kõiki olemise tahke päästab meid ainult see, kui me oma monumentaalsed vead omaks võtame. Kahjuks võivad vead mõnede inimeste juures hullemaks minna; pimedus paljuneb, lööb tasakaalu paigast ja kõik ongi kadunud. Kui oled kord kellegi tapnud, võib vaimudeilm tugevasti tõmbama hakata, see on võimu ja fanatismi painega sillutatud rada. Pärast elu võtmist tuleks teha hingepuhastuse rituaal, aga see on meil kaotsi läinud. Tean, et kui keegi on inimliha söönud, tuleb aasta aega üksi halastamatus tundras elada, et rookida välja himu enama järele. (lk 118)

 

Arthur Hailey „Lennujaam“, (Eesti Raamat, 1980), tlk Lia Rajandi

 

Fiktsionaalne Lincolni lennujaam Chicago lähistel. Üle Põhja-Ameerika põhjaosa on pühkimas üks eriti põhjalik lumesadu ning lennuradade lahti hoidmine on üks paras kunsttükk, kuid ainsana ümbruskonnas suudetakse siiski veel lennukeid õhku tõusmas ja maandumas hoida. Nagu sellest veel vähe poleks, on üks õnnetul kombel asfaldilt maha sõitnud reisilennuk lume all varitsenud mutta kinni jäänud ja blokeerinud pikima lennuraja. Nagu sellest veel vähe oleks peavad lennujaama (kaugeltki liiga) vahetusse naabrusse rajatud elumajade rajooni elanikud protestikoosolekut lennukite põhjustatud lärmi vastu. Nagu sellest veel vähe oleks on lennujaama juhi abielu karidele jooksmas. Nagu sellest veel vähe oleks on üks lennujuhtidest läbi elamas sügavat vaimset kriisi. Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb maid jagada saabuvalt lennult tabatud vilunud jänesega. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub, et ühel lennujaamast sel õhtul teele asunud lennukis on pomm. Nagu sellest veel vähe oleks …

Ühesõnaga, toimub palju ja erinevate tegelastega ning üht koma teist on siit loetelust veel puudugi. Suureks plussiks kogu selle põnevuse juures on jutu sisse pikitud informatiivne sissevaade lennujaama kui sellise toimimisse lennuradade puhastamisest lennuliikluse korraldamiseni, omavalitsuse ja ümbritsevate elanikega maade jagamisest suheteni rentnike, ehk kõikvõimalike teenuste pakkujateni lennujaamahoones, kuni lennuliikluse üldisemate telgitaguste ja utoopiliste visioonideni võimalikest tuleviku lennukitest ja lennujaamadest.

Originaal ilmus aastal 1968, seega võime nüüd ise juba üsna kauges tulevikus kükitades tõdeda, et mõned neist visioonidest on jätkuvalt üsna utoopilised ning samas ka tõdeda, et ega lennujaamad ja lennuliiklus selle enam kui poolesaja aastaga niiiii palju muutunud ei olegi. Noh, muidugi on vast lennuliikluse juhtumisel veidi rohkem kaasaegset tehnoloogiat ja lennukindlustused on minevik (ma isegi ei teadnud, et säärane nähtus eksisteeris) ja stjuardessid vast ei ela tänapäeval mingites ühikates ning isiklikud reproduktiivvalikud pole enam tööandja asi.

Pärast ilmumist figureerinud see informatiivne põnevik kohe ka NYT bestsellerite edetabeli tipus ning Noorte Häälest võib jällegi leida, et ka paarkümmend aastat hiljem ilmunud eestikeelne tõlge osutus siinmail vägagi menukaks – 1981. aastal olnud see Tallinna Keskraamatukogu laenutuste esinelikus.

Ega siin laita pole nüüdki – igati eeskujulik põnevik ja kui päris aus olla, siis tegelikult on väga värskendav kui peale põnevuse ka muud sisu leiab. Lennundustemaatikale lisaks olid sümpaatsed ka uute kolleegide väljaõppega seotud hetked – vastutuse paras doseerimine, eduelamuse võimaldamine, eneseusalduse kultiveerimine ning ka lihtsalt asjade korrektselt tegemise hindamine. Tegelaste juures oli jälle tore see, et nad olid lahti kirjutatud, mitte lihtsalt head-pahad. Raamatu konkurentsitult kõige ärritavam tegelane on muidugi too põhimõtteline autoriteedivastane ja isikuvabaduste eest võitleja seal lennukis.

Nagu selliste vanemate tõlgete puhul kohane, on siit kaugest amerikaniseerunud tulevikust ka muhe vaadata tõlkevasteid, mida kõvasti vähem amerikaniseerunud tingimustes on tulnud leiutada – näiteks on keset lennujaama iseteeninduslik viinerilett (kotletisaia seekord ei pakuta), vahepeal tuleb mingi asja klaarimiseks kohale kutsuda selline tegelane nagu kassabrigadir ja viskit juuakse suisa sooda, mitte soodaveega. Ühes kohas on ka kena hetk, kus tõsist juttu alustatakse manitseva lausega „Nüüd kuula mind, beebi!“

Aga sel me tänapäevasel „teadlikkusel“ on muidugi pahupool ka – kui raamatus kirjeldatakse ühte tegelast sõnadega „usaldav rääkimismaneer ja kergelt liiderlik hoiak“. Siis tekib tahtmine kohe valju häälega „Ahhaa!“ hüüda. (Tegu EI olnud juhiomaduste kiitmisega.) Mõnusate eestikeelsete sõnade rubriiki võib lisada veel sellised näited nagu „kuripatt“ ja „toimsest riidest ülikond“. Selle toimse pidin kohe sõnaraamatust järele vaatama.

Kuigi kaunis ilm väljas kõigile oma mõju avaldas, käis töö avaras katedraalitaolises dispetšerisaalis nagu tavaliselt. Dispetšeriruum, mis pindalalt ületas jalgpalliväljaku, valgustasid nagu ikka hämarad tuled, et kümned astmelistesse ridadesse paigutatud radariekraanid oma rippvarjude all teravamalt näha oleksid. Aga võõrale, kes esimest korda dispetšeriruumi sattus, jättis kõige sügavama mulje seal valitsev müra. Hiiglaslike raalide, eriotstarbelise elektronaparatuuri ja automaat-teletaipidega varustatud lenuandmete sektorist kostis masinate pidevat undamist ja plaginat. Samas kõrval, tosinatel tööpostidel, kus istusid õhuliilust juhtivad dispetšerid, sumisesid paljudel erinevatel lainepikkustel paljude raadiokõneluste hääled. Aparatuuri ja inimeste hääled sulasid kokku, moodustades püsiva müranivoo, mis valitses kõige üle, kuigi akustilised heli absorbeerivad seinad ja laed seda kummaliselt sodriini all hoidsid. (lk 125)

Tanya Tagaq - Lõhkine hammas (2023)

 

Väga huvitav oleks näha, kuidas see raamat oleks võrdluses Dominique Fortier’ “Paberlinnadega” - tegu ei ole vastanditega (mis võiks olla selle raamatu vastand? Või “Paberlinnade”?), lihtsalt esmapilgul väga erinevate nägemuste ja kogemustega. Aga samas, mõlemas on lähedane suhe looduse ja üleloomulikkusega (jajah, Fortier küll rekonstrueerib pea poolteist sajandit tagasi elanud isikut ja Tagaq oma noorusaega - mis küll läheb õige müstiliseks kätte). Igal juhul, selline võrdlus võiks olla huvitav ja asjakohane (mõlemad on veel ka kanada autorid) ning mina selliseks võrdluseks võimeline pole (sest nii palju on lugeda! “Book of Witches” on pooleli; ja siis ootab uus K. J. Parker ja Travis Baldree ja kõik need poolikud triloogiad ja antoloogiad ja muidugi Malazani sari).

maa kutsub meid enesesse tagasi

ja nõndasamuti nagu maad

tema algusse tagasi kistakse

nõnda pahvas universumi

üksainus hiiglaslik hingetõmme

meid kõiki välja

seepärast hingabki universum

meid kõiki

tagasi enesesse

kui sureme

võtab maa meid jällegi

oma rüppe

muudab taimedeks naftaks ja tuuleks

klopib meid elukülluseks

(lk 57)

Seda raamatut vast väga ei soovitaks nõrganärvilistele, sest üks hull teema on siin laste ärakasutamine; seda teevad sugulased, seda teevad vanemate joomakaaslased, seda teevad õpetajad. Ja siis on joomine ja mõnuained. Fataalsed õnnetused ja enesetapud. Põhjuseks siis esmalt põlisrahvaste ja nende maade koloniseerimine ja kultuuri hävitamine, seejärel veel nende ümberasustamine.

Selle kõrval on arktiline loodusküllus, lumi, jää, lõpmata pimedus või lõpmata päev. Virmalised. Loomad, linnud, mereelukad. Kõigel on lugu, kõigel on põhjus, sina oled seos, osa süsteemist. On maa ja on erinevad ilmad. Surm on … surm on ehk midagi muud kui meie kogemuses; seda on lihtsalt niivõrd palju, et see on justkui teisenenud elava maailma üheks osaks. Nii ka selle raamatu lugu paratamatult lõpeb väga eripalgeliste … üleminekutega.

öeldakse et andesta

andesta neile kes sulle haiget tegid

öeldakse ära hoia minevikust kinni

nii teed ainult endale haiget

aga minevik sünnitas ehituskivid millest

ma panen kokku oma luud

minevik jagas kõik minu rakud

nendeks lihasteks mida ma painutan

selleks nahaks mida olen venitanud

minevik on nende hingetõmmete maja

mida ma ei andesta ega unusta

ma kaitsen ja hoian ära

panen nad neelama häbi ja kahetsema

ma andestan iseendale 

(lk 127)

Edward van de Vendel “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv 2015)

Võluv ja liigutav oma koera lugu lastele ja lõppu jõudes on meeldiv üllatus näha fotot autorist ja Samist, sest tegemist on Hollandi lastekirjanikuga ilukirjandusliku töötlusega Kanadas tõesti sündinud loost. Sealjuures on väga sümpaatne ka lisamärkus tagakaanel, mis lisaks peakangelaste heale edasisele käekäigule kinnitab, et ka pigem negatiivsete tegelaste leeris oleval koera endisel peremehe käsi käib hästi. Õigupoolest on muljetavaldav, kui hästi sisaldab see lühikeste ja lihtsate peatükkidega igati lastekohane lugu halli piiri collide ja kangelaste vahel ning kuuleka-abitu lapse rolli ja enesele oluliste asjade eest seismise vahel ning seda iselaadi sõprust looma ja inimese vahel, mis tekib siis, kui loomal on voli valida inimest, mitte vastupidi.

Sam on lummav ja majesteetlik suur valge koer (püreneede mäestikukoerad näevad tõesti köitvad välja, kui pilte guugeldada, köitvad ning targad), kes ilmub ootamatult kahe Kanada lapse, üheksase Kixi ja tolle noorema õe Emilie koduväravasse. Ilmub ja kaob ja ilmub jälle. Vähehaaval võidetakse usaldust, koerateadlik vanaisa oskab rääkida üht-teist tulnuka tõu kohta ning ära tunda varasemast halvast kohtlemisest jäänud inimpelguse. Kix ja Emilie on koerte, hobuste ja teiste koduloomade keskel kasvanud empaatilised lapsed, kes oskavad delikaatselt ja pelgamata ebatavalise looma usaldust võita, kuid musta pilvena hõljub pea kohal koera päritolu küsimus, mis on seatud mitte just lahkeima loomuga naabertalu rahvaga. Kui sinna lisada veel laste isa, kes esiti ei taha mitte kiuslikule naabri nõudmiste järgi käia ja hiljemgi veel täielikult ei adu KUI oluline see koer lastele on …

Kuid siis mängivadki kokku hallid alad ning see, et ka 9-aastase lapse võimuses teha nii üht kui teist, et seista ise selle eest, mis on talle endale oluline, katsuda edasi anda enda nägemust ja taju, ning siis on alati ka võimalus, et midagi jõuab kohale ning midagi mõistetakse. Ka halvad tegelased ei ole üdini koletised, vaid pigem seisneb halbus selles, millisesse rolli nad Kixi poolt jutustatud Sami loos sattunud on. Ja ka head tegelased võivad nii inimlikkusest kui taipamatusest peaaegu kõik ära rikkuda…

Sam hakkaski neil käima. Lihtsalt ilmus kohale. Ta tegi sedan ii vaikselt, et Kix ja Emilia tõstsid pilgu ja hüüatasid: “Hei, Sam!”

Iga kord üllatas ta uuesti, sest oli ikka veel nii ilus ja valge, ja lisaks veel natuke mõistatuslik.

Mida ta siis tegi, kui ta ei olnud Kixi ja Emilia juures? Hulkus põldude vahel? Käis vahelduseks oma päriskodus, naabrite juures? Ja miks naabritel sellest sooja ega külma polnud, et Sam oli endale uue perekonna valinud?

Jah, nõnda see oli. Sam oli neid valinud. Kix ja Emilia ei olnud enam peale käinud, et tahavad teda endale, ja isa ei olnud selle kohta ka enam midagi lausunud. Samil polnud kaelarihma ega ülse mingit rihma, Sam otsustas ise, kas ta tuleb või läheb ja jääbki. Aga pai tahtis ta üha sagedamini, ja öösiti magas ta vana diivani peal. Auh! Kuulis Kix mõnikord, lühikest käredat haugatust, otse läbi pimeduse oma magamistuppa. Ja siis oli Kix kindle: Sam ei tulnud siia mitte sellepärast, et nemad teda endale tahtsid. Sam tuli sellepärast, et tema tahtis neid. (lk 22)

Gaétan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" (Draakon & Kuu, 2017)

 See raamat vääriks kindlasti veel ka korra päris eraldi muljetamist, kuid las olgu praegu siinkohal hoopis põgus kaja kogemusest, kuidas ühe õhtuga raamat alla neelata, et järgmisel õhtul film ära vaadata ning seda kõike ikka selleks, et HeadReadi festivaliga nagu kord ja kohus pihta hakata.

Seekordse postituse algne kodu ongi sealjuures HeadReadi festivaliuudistes, kuid festival pole kade ja lubab suurima heameelega jagada kirjandusrõõmu ka mujal.

***

HeadReadi festivaliveski on jälle kord jahvatama asunud, avapauguks sumeda varasuve sirelimagusal õhtupoolikul üks igihaljas küsimus – film või raamat?

Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” on ka (Triinu Tamme meisterlikus) tõlkes raamat, mis rabab esmalt just mängulise keele ja vaatepunktiga, andes sealjuures ühe tõeliselt veenva kogemuse Teisest, ehk siis kellestki, kes pealtnäha võiks tunduda vaid sõitva katusega veidrik, aga seest vaadates, siis pole enam üldse kindel, kelle arusaamised siin just veidrad on või ei ole. Nimelt hakkab millestki mitte midagi taipavat lugejat käekõrval talutama minajutustaja, kelle perekond ning elukogemus on kaugel harilikust ning kuigi maailm ja asjad seal ei ole lugejale mõistetamatult võõrikud, siis minategelase vaatepunkt on peaaegu, et võõrkeele jagu kummaline (kes kujutaks ette emboolias kassikakku?). Filosoofiaga sina peal olevad inimesed leiavad kindlasti ka üht-teist äratundmisrõõmu (Mina nende hulka ei kuulu, aga lugemisrõõmu see küll karvavõrdki ei vähendanud). Sest peategelane on nagu omamoodi Tarzan, kel suur raamatukogu ja mitte just väike lugemus ning autor on mõttearmastamise vallas professionaal. Soorollide teemal avaneb samuti hea võimalus mõtteharjutusi läbi viia, sest selles osas valitseb ühel hetkel … mõningane segadus. Kuigi, mulle tundub, et Emil Tode “Piiririik” hoiab selles teemas latti siiski ühel teisel tasemel … Igatahes, lõpp, see lõpp, kus muuhulgas kogu teksti olemusel korraga vaip alt tõmmatakse võiks saada kirjeldatud ka sõnaga geniaalne … või siis leidlik ja rahuldustpakkuv, kui tahta ülivõrretega tagasihoidlikum olla.

Kui hüpata raamatust otse filmi, siis võib esimese hooga tabada pettumus. Kuhu on kadunud kogu see särav, vaimukas ja enesekindel MINA, kelle lugu me vähehaaval taipama hakkame ühitades oma tähendusi Tema kirjeldustega ning kuna Tema hääl on see, mis lugu kannab, rahustab sellest lähtuv asjade iseenesestmõistetavus, koomika, ilu ja elujaatav asjalikkus ka lugejat retkel, mis selgub olevat ühe kõrvalt vaadates väga traagilise ja õudse loo ärajutustus, lahtiseletus ja finaal.

Simon Lavoie “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ütleb siiski juba algustiitrites vaatajale ära, et film on raamatu ainetel, mitte raamatu ümberjutustus. Ja tõesti … küsimus “raamat või film?” saab pärast filmi vaatamist ka vastuse, ei ole üks või teine on üks JA teine. Ehk isegi üks pluss teine. Film jätab keelemängud ning vaatepunkti rõõmud rahumeeli raamatule – tegelase peas me juba olime või siis saame olla, kui raamatu kätte võtame. Film näitab meile selgemini Isa ja Venna nägu, film keerab mälestustele peale tõeliselt valusa keeru ja nii ei jää lõppakord taga leinama l-tähes kirjutatud käsikirja kaotust vaid minevikule äiatakse sellise vindiga tou, et nüüd on vaataja kord lasta endal hing kinni lüüa samas mõõdus lugejaga.

Kuigi, kui raamat on kuuldavasti üks Kanadalaste (või siis vähemalt Quebecklaste) vaieldamatuid rahva lemmikuid, siis film on minu meelest pisut raskemini seeditav. Raamatu mänguline kergus ja peategelase peaaegu nõiduslik sarm ja empaatia koos lugejat algusest peale detektiivirolli seadva ülesehitusega on ehk see mis viib suure hulga erinevaid lugejaid ilma raskusteta üdini köitvasse ja elamusrohkesse seiklusse muinasmaal, süngusest hoolimata. Filmi mustvalged kaadrid ning siseilma pulbitsemisest ilma jäetud reaalsus on samas tõsisemat ja filosoofilisemat laadi, isegi kui oma jagu situatsioonikoomikat ei puudu siitki, aga lihtsalt vaimuka tsitaadi või tabava mõttetera pärast filmi ikkagi nii kergelt käima klõpsama ei kipuks.

Ahjaa, aga ühte asja tahaks veel küll lõpetuseks öelda – peaosatäitja Marine Johnson oli kogu filmi vältel nii suurepäraselt ilmekas, et lust vaadata. Kui nüüd veel oleks olnud pisut rohkem huvitavaid läbimõtlemisi kehakeelelise kummalisuse osas… Aga nüüd ronisin jälle raamatule liiga lähedale ja unustasin filmile ruumi anda! Las jääb pigem kõlama mineviku seljatamise triumfi kaja. Head festivali algust!

***

Loterii lugejaile boonuseks ka üks tsitaat sõnade kohta (tegelikult võiks sellest raamatust küll tsitaate välja  noppida üsna lõputult):

"... Isa poeg nagu ma olin, mängisin, et olen nende krahvinna. Me kutsusime neid poolikuteks, sest nende keha on vahast ja puust. Neil on puudu sisemine osa, millega kannatatakse ja mis muudaks nad täieõiguslikeks meiesarnasteks, kui minu jutt on ikka arusaadav. Kui on tahtmist, võib neid ka mannekeenideks nimetada, see on lubatud, kuigi see pole nii tabav ja täpne, ja ega see jutule kasuks ei tule, kui võtad appi esimesed sõnad, mis sul raputamise peale varrukast välja pudenevad."

Üks küsimus suurele ringile ka - kas keegi tabas ära, et mis värk raamatus selle Hobuse kõhuga oli? Filmis oli igatahes täiesti tavaline hobune ...

"Uprooted"

Naomi Novik „Uprooted“, Penguin Random House, 2015
Lynne Reid Banks „Uprooted“, Harper Collins Children’s Books, 2014

Vahel on huvitav lugeda raamatuid võrdlevalt. Seekord siis kaks samasuguse pealkirjaga raamatud – üsna erisugused, aga pealkiri seob.

Naomi Noviku „Uprooted“ on suuresti jällegi selline klassikalisi elemente täis pikitud fantasy-lugu. Tutvustuses on välja toodud Tolkieni mõjutusi, aga lugedes kangastus mulle päris mitmelgi korral paralleele Robert Jordani „Maailma silmaga“, mis muidugi ei räägi üldse vastu Tolkieni mõjutustele – sest võite ühe korra arvata, kelle loomingust Jordan ise inspiratsiooni sai. Ühesõnaga vana tuttav lugu – pealtnäha igati andetu ja koba külalaps (hiljem küll selgub, et ega ta nii hirmus andetu ikka ka ei olnud) satub erakordse(te)sse olukorda(desse) ja vastu ootusi ilmnevad tema vägagi erakordsed võimed. Keel on voolav ja kulg tempokas ning minajutustuse vorm võimaldab esiplaanil hoida isiklikku – sõprust, perekonda, armastust; kuigi ohus on terve maailm. Nõnda ei tundu ka maagia toimimisreeglite detailsem kirjeldamata jätmine kohatu – Agnieszka ei tea isegi ega olegi huvitatud konventsionaalsetest akadeemilistest teadmistest või seletustest antud küsimustes. Liiatigi on tema isiklikud võimed suuresti intuitiivsed, see on selline matemaatika ja kunsti vastandamise küsimus, ehk laiemalt ka nn stereotüüpse meheliku ja naiseliku mõtlemise vastandamise küsimus. Maagia kasutamisoskus põhineb siin võlukunsti keele ära õppimisel, selle võimalikult täpsel väljaütlemisel, aga näib, et see ei ole ainus tee, sest Agnieszka oskab võluväge juhtida ka vaid mõne üksiku silbi ja ümisemise, laulmise, leelotamise, sisemise tunnetuse abil. Agnieszka maagia tuleb pisut teisiti ning sellega tuleb leppida, eriti kuna see on ka väga võimas ja otse loomulikult päästab maailma. Lisaks maagiale mängib kurjuse üle võidu saamises rolli ka just seesama keskendumine isiklikule sfäärile, see, et peategelane käitub lähtuvalt oma lojaalsusest endale olulistele inimestele. Autorit inspireerinud (Poola) muinasjuttude hõngu on tunda nt siis, kui Agnieszkal tuleb ühel hetkel elu (ja mitte ainult enda oma) eest põgeneda ning ta vormib mudast härjad ja puhub neile hinge sisse, võtab paar pillirookõrrekest ja teeb neist vankri ning lõpuks lihtsalt võtab kätte ja sirutab end läbi võlukunsti kauge maa taha kõige suurema häda tunnil (mille peale analüütilised maagid ilmselgelt ei ole tulnud ;) ) ning sellest ongi küllalt. Loomulikult leiame me siit ka armastusloo – 17-aastane + kõvasti ülesajane, ent loomulikult mittevananev võlur hüüdnimega Draakon. Jällegi, mitte just rabavalt uudne mõte, aga kes sest hoolib – hea ja läbiproovitud. Ning Agnieszka on Poola kuningriigi aegse õhustiku kohta vägagi moodsate vaadetega talutüdruk, kes Draakonilegi peagi selgeks teeb, et iga 10 aasta tagant üht tütarlast enda juurde torni kinni panna ei vasta kohe kuidagi Inimõiguste konventsioonile, isegi kui ta ümbritsevas maailmas vägagi humaanse ja helde isandana arvesse läheb.

Lõpetuseks võib öelda, et oli selline kiire lugemine. Headus võidab kurja väe ja when there’s a will, there’s a way. Lõpus hakkas Agnieszka mulle meenutama „Maailma silma“ Rohelist meest. Sobib, kui tahta mingi hetk argimaailmast kuhugi seiklusse – üks voolavalt jutustatud muinasjutt, mis ärgitab teotahet, eneseusku ja positiivsust.

***

Teise raamatu autor Lynne Reid Banks on kirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Raamatu valisin pealkirja järgi, aga Ilmneb, et nt Banksi esikromaan „L-shaped room“on üsnagi tuntud ja sellest kuuekümnendatel filmgi vändatud ja puha.

„Uprooted“ on aga lasteraamat, mille minajutustaja on 10 aastane Lindy, kes teise maailmasõja algusaastail sõidab koos ema Alexi ja nõbu Cameroniga üle ookeani Kanadasse, kesk preeriaid asuvasse Saskatooni sõjapakku. Seal võtab alguses üks kohalik lasteta pere neid nn sõjakülalistena (et mitte öelda pagulastena) enda majja ja kostile. Lugu põhineb autori päriselul, mis teeb asja ajaloolisuse seisukohalt huvitavamaks. Mõelda, kui palju erinevatest riikidest pagulasi pidi Kanadasse jõudma seoses teise maailmasõjaga. Nende hulgas loomulikult ka mitmeid eestlasi, kui palju raskem pidi olema olla pagulane ilma sugulasteta ja keeletaustata? Sest ega Inglasenagi see kogemus ainult lust ja lillepidu ei olnud – Alex, Lindy ema, on ju koduperenaine, enne abiellumist oli tal muidugi ka näitlejakarjäär, aga oskusi, et võõral maal iseseisvalt raha teenida tal ei ole, rääkimata sellest, et ajastugi selliste võimaluste osas ei hiilga. Samuti keelas Inglismaa sõja ajal riigist raha välja saata – nad võisid lahkudes kaasa võtta vaid 10 naela ninapeale, millest jätkus hädavaevu sõidukuludeks. Õnneks kaotatakse mõne aasta pärast see keeld ja kodust hakkab igakuiselt raha tulema enne, kui elu võõrustajate juures hapuks kisub.

Ma arvan, et kui oleksin seda raamatut lapsena lugema juhtunud, siis küllap oleks see üks neid korduvalt loetud lemmikuid olnud – põnevaid seiklusi lastel jagub – suured pakased, kelgutamine ja lumi; esimene Halloween, mille käigus õnnestub üks vana naine minestama ehmatada (peategelane mõtles välja endale eriti tõetruu maharaiutud peaga Ann Boleyni kostüümi); sõbranna, kelle ema võtab unerohtude üledoosi, õnneks siiski paranedes; sõit New Yorki nende samade sõprade rikaste sugulaste juurde; kodust ärajooksmine (kas tänapäeval annaks enam päris sellisel moel lasta kodust põgenenud lapsel endal mõista ja otsustada, et tuleb tagasi minna? ikka peaks vist kohe politseisse pöörduma ...); kelgutamis- ja ratsutamisseiklused; suvepuhkus järveäärses majakeses, kus põlevad petrooleumilambid ja lastel tuleb käia kuivanud puid langetamas, et igapäevast kütet varuda, saab sõita kanuuga saarele, kus asub suurepärane ujumiskoht ning võetakse enda juurde hulkuv koer. Järveäärse suveseikluse juurde kuulub ka kurikuulus muskeg, mille eest kohalikud küll neid pidevalt hoiatavad, aga kuna keegi ei tea, mida see sõna tähendab, siis on ka raske ette vaadata. No ja kui üks hetk siis muskegiga kohtutakse saab appirutanud kohalik neile noomivalt öelda – ma ju ütlesin, et olge muskegi suhtes ettevaatlikud!

Keeleliselt on siin raamatus üldse vahvaid asju – laeval teeb peategelane tutvust Cockney rhyming slangiga ehk siis sellise riimidel põhineva slängiga, kus nt apples and pears = stairs, sest pears ja stairs riimub. Ja nii siis võib trepi kohta lihtsalt lühendatult õunad ehk apples öelda. Ja Kanadas muidugi tuleb välja palju erinevusi Inglise inglise ja Kanada inglise keele vahel nagu mummy ja mom, break ja recess jpt. New Yorgi reisil aga lisanduvad mõned tähelepanekud ameeriklaste kohta ja tehakse väike tutvus Brookliny kõnepruugiga.

***

Kuigi üks raamat on teismelistele suunatud fantasy ning teine autobiograafiline lasteraamat, siis on neid ühendavaks jooneks ikkagi II maailmasõda ja pagulastee sest Naomi Noviku lugu on suuresti inspireeritud ema poola päritolust – internet räägib, et tema vanaema hukati tänu osalemisele Poola vastupanuliikumises II maailmasõja ajal ja ema pages juba kommunistlikust Poolast, jõudes lõpuks siis Ameerikasse. (Lynne Reid Banks jääb siis vanuselt kuhugi Naomi Noviku vanaema ja ema põlvkondade vahele.)

Noviku raamatus kistakse Agnieszka oma kodust ilma väljavaateta sinna kunagi enam päriselt tagasi tulla. Lynne Reid Banksi raamatus on see nn juurtest eemalerebitud saamine õnneks siiski ainult ajutine, kuid sellegipoolest raske, sest kui Agnieszkal avaneb võimalus tagasi tulla ja oma kodu kaitsta, lõpuks isegi kurjast jõust lahti saada, võtta kätte ja omaenese kätega maailm paremaks muuta, siis maailmasõja pagulastel jääb üle vaid elada, oodata ja loota – teha oma „tööd sõja ajal“ ehk siis püsida elus ja kasvada. Ent päris lõplikult juurtega välja tõmmatud, veel vähem „väljajuuritud“ ei ole siiski kummagi raamatu tegelased. Agnieszkat koduga köitev side jääb alles, temast ei saa lihtsalt talunaist vaid tema roll on teistsugune ja laiem, ta jõuab hoopis oma potentsiaalini, mille saavutamine kodus oleks nii ehk naa võimatu olnud. Alex, Lindy ja Cameron naasevad sõja lõppedes samuti taas koju. Aga nende jaoks on Kanada lihtsalt üks osa elust, aeg, mida tagasi ei saa, aga mis ei ole ka kaugeltki mitte tühja elatud, vahetute sõjaõuduste asemel on lihtsalt teistsuguseid mälestusi, teistsuguseid kogemusi ning Kanada hümn on koos liigutuspisaraga elu lõpuni peas.

Mõtlen nüüd, et ehk ei ole „Väljajuuritud“ ikkagi parim tõlkevaste pealkirjale, eesti keeles tekitab see ikkagi ka mulje millegi lõplikult kõrvaldamisest või millestki halvast lõplikult lahti saamisest. Aga mis sõna siis sobiks paremini kirjeldama elusündmuste poolt kodust eemalerebitud saamist? Kes teab ...