Ilya Kaminsky - Kurtide vabariik (2020)

 

Ehk veidi meenutab see luulekogu Max Porteri raamatut “See linnuke on lein”, ainult et see on … vast modernsema keele ja kaasaegsete kujunditega (kasvõi võrreldes näiteks Dylan Thomase “Piimmetsa vilus”?), vaadakem näiteks tekstinäidet ERRi portaalis.




Ehk sõda sinu koduõuel, mitte sinus eneses (kaotus igal juhul).





maarja magdaleena koguduse ajaleht (pdf)

Cory Doctorow - Clockwork Fagin (Escape Pod, 2020)

 

Doctorow tekstide lugemine ei tekita kunagi just suurimat ootusärevust, vähemalt see tekst on enamvähem vastuvõetav. Ehk siis nagu lugu reklaamitakse: aurupunk Dickensi laadi vaestest lastest, kes on kunagi müüdud erinevatesse tööstustesse ja seal end koledasti vigastanud. Misjärel siis nende saatuseks on sattuda lastekodusse, mida juhatab üks rahaahne mees, kes need vigased lapsed saadab tänavale kerjama.

Aga kõik muutub, kui lastekodusse satub noor poiss, kes … tapab juhataja ning hakkab ise juhtima neid õnnetuid lapsinvaliide. Et tegemist on ikkagi aurupungi maailmaga, mis on liikunud auruarvutite ajastusse ning need lapsed on tegelikult üsnagi osavad tehnikud ja mehaanikud - nad valmistavad sellest surnust mehest nö roboti, et see esindaks neid välismaailmaga suhtlemisel (muidu peaks ju uus täiskasvanud juhataja tema asemele määratama). Kõik läheb nagu plaanitult kuniks üks uus saatusekaaslane põgeneb lastekodust ja seejärel satub röövmõrva ohvriks - mis toob siis politsei lastekodusse nuuskima.

Eks see ole selline vaeslaste muinasjutt koos rohke aurupungi atribuutikaga. Ja noh, aurukompuuter, eks ole. Pole just kõige tõsisem ulmepanemine, arvatavasti oli autoril seda õige mõnus kirjutada.

Mark Lawrence - Prince of Thorns (2012)

 

Aastaid tagasi olen seda romaani lugenud ja siis see erilist muljet ei avaldanud (kuigi praegu ma ei mõista, miks nimetasin seda osaliselt disainvägivallaks - eks see siis näitab, et sünkmorni lugemuse kasvades ei pane teatud asjad enam kulme kergitama). Igal juhul, koju on kogunenud mitmeid Lawrence’i triloogiate alguseid ning peale Eriksoni “Memories of Ice” läbimist vajas aju puhkamiseks midagi lihtsamat.

Tegelikult seda raamatut ei saagi puhtalt sünkmorniks nimetada, kuivõrd tegu on omamoodi tulevikumaailmaga, mis on 1111 aastat tagasi üle elanud mingisuguse kataklüsmi, misjärel inimkond on mandunud enamvähem keskaja oludesse (või siis vastupidi, tõusnud keskaja oludesse?). On mitmesuguseid märke nö eelajaloost, aga peale ilmselgete võimaluste kasutamise (teed on sõitmiseks ja allesjäänud ehitised elamiseks kasutatavad) ei osata nendega midagi peale hakata (jajah, peategelane Jorg küll hävitab ühe mäe - koos linna ja kõigi selle elanikega - aga kuidas ta sellega hakkama sai, jääb ehk hämaraks nii talle kui lugejatelegi). Aga! Säilinud on mitmed tekstid, mida omal ajal näiteks keskaja mungad ümber kirjutasid - et siis antiikõpetlaste (Platon, Eukleides jne) reaal- ja humanitaarteadmiste põhialused, mida siis uuskeskaja tingimustes õpetatuma rahva hulgas samuti kasutatakse. Nii et … science fantasy? Muidugi, fantasy (ja grimdarki) poole kallutab kaalukaussi kõik need nõiad ja muu üleloomulik, mis selles maailmas õilmitseb - või on sellelgi teaduslik põhjendus?

Et jah, omal moel oleks huvitav teada saada, mis kataklüsm toimus ja miks mõndagi hävines ja samas palju alles jäi. Aga sellele ma siit raamatust vastuseid ei leidnud.

Romaani A ja O on peategelane Jorg, nüüdseks 14-aastane prints Jorg , kel on probleeme vanade ja uute lähisugulastega - seda siis alates lapsepõlvetraumast, kui ta oli tunnistajaks oma ema ja venna jõhkrale tapmisele, millelel järgnesid realpolitiku lahendused: Jorg aga tahab kättemaksu. Kümneaastaselt kodunt põgenenud prints satub lindpriide bandesse, mille juhtimise ta üle võtab ning bandest saab õige ohtlik röövlijõuk, mis võib terveid külasid maa pealt pühkida. Eksiilis printsi massimõrvad ja muud vägiteod takistavad ehk lugejat Jorgi keerulistele siseprobleemidele kaasaelamist, ta küll otsib kallimate tapmise eest kättemaksu teostamiseks (osaliselt peab ta juhtunus süüdlaseks isagi), aga tee kättemaksuni ei kulge just … sihipäraselt. Kuid nagu selgub, on ta erinevate kuri- ja vägitegude õhutamise taga oma loogika - nagu ka kõigi nende riigikeste kemplemistel.

Tegevus tundub toimuvat endises Euroopas (vähemalt raamatus esitatud kaardi järgi võiks nii arvata - mandri moondumine on siis kas põhjustatud kartograafia hetkeseisust või siis varasema kataklüsmi põhjustel?), mis jagatud erinevate võimukeskuste vahel - umbes nagu vasallriigid, mis omavahel kaklevad. Jorgil on pikem plaan see lõputu sõdimine (omamoodi saja-aastane sõda) lõpetada - ja ise muidugi võimule saada. Aga jah, selleks tuleb eksiilist naasta isa õukonda, kus ootab ees võõrasema, kes kasvatab kõhus uut troonipärijat - no formaalselt tuleks küll eelnevalt vanemast pojast ehk Jorgist vabaneda. Nii saadab isa õukonda naasnud poja “ei-tea-kuhu-ei-tea-kuidas” tegema ehk siis naaberriiki vallutama. Ja kui Jorg soovitu täide viib, saab ta muuhulgas teada, miks küll nii Jorg ise kui ka riigikesed nii arutult käituvad. Mistõttu on ta naasmisel isa õukonda uus üllatus, mille abil vanemat troonipärijat kõrvaldada.

Abercrombie või McDonaldi mõnede tegelaste teatavast eetikast on Jorgi puhul pea võimatu rääkida - eks kogu ühiskond ongi selline … ebatavaline. Ent kui Fletcher lahendas selle ebatavalisuse hullumeelsuse abil, siis Lawrence’i ühiskond ongi äärmuslikult enesekeskne egoistide kamp (no eks on ka kõrvaltegelasi, kes peavad end arvelt panustama teiste heaks). Eks mõnevõrra on see võimulolijate makjavellilikus põhjendatud saladusega, mille jälile Jorg satub ning mille võimuses temagi on (võib muidugi mõelda, et kas see saladus on kuidagi seotud 1111 aastat tagasi juhtunuga, aga selles raamatus see veel ei selgu).

Niiet jah, vägagi ebasümpaatne maailm, mille puhul tuleks selle põhjuste üle juurelda - ehk siis triloogia järgmised osad heidavad neile põhjustele mõningast valgust. Igal juhul, parem kogemus kui esmakordsel lugemisel.

ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov – Muld ei hoia (Tuumahiid 5, 2020)

Jekimovilt järjekordne žanrikatsetus (see mulje siis põhineb nendel tekstidel, mida olen autorilt lugenud), seekord puhas etnoõudus Eestimaa talupoegade elust ja surmast – või noh, milline vaev on see leseks olemine ja kuidas korrektselt saata lahkunu viimsele teekonnale.

Sest kui mõni neist lahkunuist tagasi tuleb, pole enam tegu kalliks saanud lapsukesega, vaid pigem verehimulise olendiga, millest vabanemine on paras õudus.

Kokku siis segatud usundit, tollast sotsiaalset ebaõiglust ja lähisuhte vägivalda. Õhustik on igati noir ja mõneti meeldiv, et maarahva kunagine eluolu on senini kirjutamiseks inspireeriv. Jutt loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Maria Dahvana Headley - You Pretend Like You Never Met Me, and I'll Pretend Like I Never Met You (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Sünge õudusloo kanti jutt mustkunstnikust nimega Wells, kes satub lantima väga vale naist. Wells on keskealine Idahos elav (mitmendat korda lahutatud) mees, kelle elupäevad mööduvad pidudel ja laste sünnipäevadel imetrikke tehes ning kõiksugu väiksemaid naudinguid otsides. Nii satub ta kõrtsis üksi oleva naise lummusesse, kuid üheöösuhte asemel saab ta tsiklimeeste soovimatu tähelepanu osaliseks, millele järgneb katse selle naise last surnuist üles äratada.

Millega oleks ehk Wellsi isa hakkama saanud – kes oli igati võimekas mustkunstnik ja kes oli arvatavalt sõlminud lepingu musta maagia kasutamiseks. Aga noh, kui on selline leping, siis on ka saatan, kes selle eest tasu sisse nõuab. Igal juhul, Wells ja see baaris kohatud femme fatale kohtavad oma saatanat.

Tekst on ehk dark fantasy, igal juhul selline Idaho noir ebaõnnestunud keskealisest mustkunstnikust ja ta elu õnnetuimast päevast. Midagi õpetlikku siit välja lugeda just pole (või oh, omandage nooruses hariduses ja töökutse!), aga selline blaseerunud noir väikesest inimesest on teostatud päris stiilselt.

Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)

Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018), tlk Sirje Keevallik.

Osutus üllatavalt hõlpsalt loetavaks, üllatavalt vähe masendavaks ja samas üllatavalt mitmekülgseks. Nagu netist lugeda võib, siis on lugu, kus lapsehoidja tapab kaks hoolealust ja iseennast takkapihta, ajendatud sel samal aastakümnendil aset leidnud päriselu juhtumist USAs. Kuid tegemist ei ole kaugeltki mitte selle loo ilukirjandusliku versiooniga – Hällilaulu tegevus leiab aset Prantsusmaal ning Louise on siiski fiktiivne tegelane, kellele on ühest küljest antud piisav psühholoogiline taust, mis teeks temast usutava mõrvari – samas siiski võtmata lõpuni fookusesse seda hetke ja tunnet, mil minnakse lõplikult üle piiri.

Teisest küljest liiguvad nii Louise kui ka teised tegelased meilegi tuttavlikus ühiskondlikus ruumis. Ruumis, mis on täis ebavõrdsusi ja kitsaskohti – taustal on lõunane mänguväljak täis mujalt riikidest pärit lapsehoidjaid, inimesi, kelle argireaalsus on hoolimata sellest, et viibitakse samas ruumis, valgusaastate kaugusel neid palkava keskklassi igapäevast. On olemas käibefraas 'esimese maailma mure'. Muidugi ei ole Pauli ja Myriami argimured kuidagi väikesed või tähtsusetud, ent mille arvelt tuleb lõpuks see lahendus ja miks peab see tulema millegi arvelt?

Louise enda ja tema tööandjate erinevus ei tulene erinevast päritolust, ei ole võõrtööjõu ja pagulase erinevus enda kodus heal järjel oleva kohalikuga, vaid pigem klassierinevus. Tema oskused kokanduse, lastega toimetuleku ja kodumajanduse osas on laitmatud ning seda ei või salata, ent ometi nõuab eraldi pingutust ja tähelepanu olla taktitundeline, mitte tunduda üleolev, mitte suhtuda nagu teenijasse. Kantud riiete kinkimine ja vastikustunne selle ees, et maitsemeel ja väärtushinnangud võiksid valetpidi seguneda.

Kolmandaks ka ehk üldisem küsimus – miks on siis ikkagi nii, et hoolitsemine, väikeste või vanade, ent igal juhul väetite eest, on ikka veel see „naiste värk“ (vt tsitaat allpool), mis peaks käima kusagil silma alt ära, mille võiks ära teha keegi teine, kellest ei pea palju arvama ja kes parem ei võiks ka liiga palju tahta ega tüli teha. Louise taust näib hõlmavat sellist suhtumist, mida illustreerivad ka tema suhted tütrega, suutmatus väärtustada iseennast, enese last, ent ometi vajadus kuuluda, olla armastatud, vajatud...

Kuid ma hindan seda, et ei tõmmata üksühest jämedat joont kõigi ebavõrdsuste ja tragöödia vahele. Louise on indiviid ja tema tegu ei ole lihtsalt ühiskondlike tingimuste summa. Kuid nagu ikka on raskete teemadega, siis tihti on just see, kui juhtub midagi šokeerivat, võimalus natuke avatuma pilguga ringi vaadata.

Natukene siis Louise'i endise kaasa suhtumist:

„Jacques otsis usinasti tööd. Sellega soetud sekeldused täitsid kogu ta aja. Ta lahkus harva kodunt ja laotas oma toimikud madalale lauale, televiisor kogu aeg taustal mängimas. Sellal ei kannatanud ta enda läheduses lapsi ja nõudis, et Louise hakkaks oma tööd tegema laste vanemate pool. Laste köhimine, vääksumine ja isegi naer ärritasid teda. Erilist vastikustunnet tekitas temas Louise. Tolle lihtsakoelised askeldused põngerjate ümber ajasid ta tõelisse raevu. „Sina ja su naistevärk,“ kordas ta. Tema meelest polnud üldse ilus neist toimetustest rääkida, need oleksid pidanud maailma eest varjule jääma, noist tittede ja raukade asjust poleks tohtinud üldse midagi teada. Need on viletsad eluperioodid, orjuse ja korduvate liigutuste aeg. Aeg, mil jõle ja häbitu keha ning tuim ja haisev füsioloogia vallutavad kõik. Kehad, mis nõuavad armastust ja juua. „See võtab ära igasuguse isu mees olla.““ (lk 75)

Kuidas selle armastusega siis on, kas seda saab osta? Aga müüa? Mis võiks olla selle väärtus?