Siiri Laidla – Kirjand vabal teemal (2011)

Üllatusena selgub, et seni vanaprouadele kirjutanud Laidla on seekord vist hoopis noortekirjandust teha proovinud. Kõlab nagu catastrophe waiting to happen ehk minusugusele girjanduse austajale igati sobilik lugemisvara lühikesteks talveõhtuteks – ja noh, ongi siin siis reibas ninnunännutamine ehk noortekas pensionäridele (vist, ei tea). Kokku põimuvad 3 jutuliini – viiekümnendates meesautor Käbilind tahab kirjutada oma tütrele kooli lõpetamise puhul kingituseks noorteraamatut sellest, kuidas nõukogude ajal noored rõõmsalt aega veetsid. Selleks leiab ta ainest rõõmsa Hiiumaa pastoriproua Susanne mälestustest ühest malevasuvest, mil neid kohtus tulevase pastoriga; nüüd kohtub Käbilind pastori suure perega. Ja kolmas jutuliin on Susanne vanima poja eksistentsiaalsed armuvalud – 17-aastane Jakob on nimelt platooniliselt ja meeletult armunud keskealisse näitlejannasse, keda ta näinud näitelaval (oh jeebus küll), saadab talle kirja ja saab vastuseks leebe keeldumise (om mani padme hum). Lõpuks laheneb kõik õnnelikult – Käbilind proovib kirjutada saadud materjali põhjal hoopiski noortemuusikali, Jakob armub Käbilindi tütresse ja Susanne on rõõmus pastoriproua edasi.

Ja kõik see mahub oma 90 leheküljele, mida ei söandakski romaaniks nimetada, pigem lühikesteks meeleolukateks piltideks. Mis iseenesest võiks olla päris ambitsioonika ülesehitusega tekstiks. Millisele lugejale see õigupoolest suunatud on, ei oska nagu öelda (vähemalt puuduvad siin eelmiste raamatute pisukesed rämedused). Nagu ikka kirjastusel Eesti Raamat sellise girjanduse avaldamisel tavaks, on kaanekujundus üpris silmikriipiv. Kahjuks ei suuda sellest tekstist nii kaasakiskuvalt kirjutada kui esmatutvuse puhul, ja seetõttu siis klišeed ja ajupausid.

Siiri Laidla – Lihtne lugu ehk Senta suvepuhkus (2008)

Pole just tavapärane, et raamat tekitab õudu seoses vananemisega, ent see tekst tegi küll tusaseks. Viiekümneaastaste abielurikkumine, kolmekümne abieluaasta tagajärjel tekkinud laste litutamine laias maailmas, kehavaevused, lähisugulaste armusuhe, voodihaige vanaema vaevaline lahkumine ja muu säändne – autoril on nagu püüe lugejaid šokeerida kõiksugu naturalistliku lajatamisega (takkajärgi selgub, et esmatutvus oli ehk hullemgi). Raamatu sihtgrupiks on vast vanemapoolsed prouad, kes elu jooksul kõike näinud või kuulnud. Natuke raske on lugeda kirjeldusi Senta füsioloogia toimimistest või vaevustest, või noh, nojah, ega siis kõigest häbelikult vaikida saa.

“Võimas higi- ja kuumalaine uhkas üle Senta, alustades rinde alt ja levides näkku nagu äkiline lööve. Isegi juuksed muutusid higiseks. Kõrvade tagant algav veenire valgus kaela mööda rinnaesisele, kadudes rõõmsalt Senta päevinäinud rindade vahele. Kintsud ja käsivarred kuumenesid kaasa, hakates viivu aja pärast niiskena ootamatu tuulehoo käes tudisema. Puhh, kui ebameeldiv! Senta haaras laual lebava ajalehe ning lehvitas endale tuult. Peab see naisterahva elu ka nii vaevaline olema! Varasemad igakuised alakõhuvalud ja vererohked kuupuhastused olid asendunud ängistavate kuumahoogudega. Ju ehk needki kunagi lõpevad, aga siis vahib juba vanadus vastu.” (lk 29)

Lugu siis umbes selline. On palav Tartu suvi ja puhkusel oleva lasteaiatädi Senta kohal löövad elumere lained kokku – on teine ülekaaluline ja seetõttu ei kannata suvekuumust, väikeärimehest abikaasa on naisest võõrduvavõitu ja satub Senta teadmata hoopistükkis armusuhtesse lapsepõlvesõbrannaga (kah siis viiekümnendates, aga igati vormis ja ihar lesk), Senta ema on Parkinsoni tõve põdejana suremas ja tagatipuks on veel Senta pojal suhe Senta õega. Higi lirtsub, armunestet voolab peale ühet reitele ja mis kõik veel.

Ning rohkem ei kirjuta.

Siiri Laidla – Pardike ja mooniõis (2010)

Raamat algab igati elurõõmsalt ja elevalt, mõneti kui lastekirjanik kirjutaks täiskasvanutele, selline pisut ninnu-nännutav väljendus – või noh, õigemini on see ehk vanemapoolsetele lugejannadele mõeldud tekst. Endal tuli puhas masendus peale lugedes vanainimeste elust, paras pisarakiskuja. Ja muidugi see elurõõmus koer, kes hüpleb ja kargab ning jagab tarkust igas suunas.

“Vaid harva tabas ta end mõttelt, et ega mehe äge iseloom viimaks tütrele Margetile üle ei kandunud. Miks muidu tütre lembesuhted kippusid aina kiiva kiskuma, eks ikka ägeduse pärast. Ei olnud Margetil seda eesti naisele nii loomuomast ja vajalikku allaheitlikkust, malbust ja vaoshoitust.” (lk 23)

Aga. Ühel hetkel avastab 15-aastane Velvo, et on armunud meessoost kirjasõpra (kes äkitselt nõuab talt raha või muidu ähvardab avalikustada pilte poisi genitaalidest). Selgub kohutav saladus, kes võib olla Margeti isaks (ehk Velvo vanaisaks). Siis on 16-aastane Klaarika, kelle puhul kirjeldatakse, ee, ta enese üsa avastamine ja kõigele lisaks võõrasisaga seksimine. Lõpupoole selgub, et ühe tegelase seksuaalne soodumus tuleks ümber hinnata (no ikka tõeline kapist välja raamat!). Raamatu lõpus saab üks kõrvaltegelane surma, sest talle sõidab auto otsa. Oh, ja täiesti viimastel lehekülgedel raputab kolme tegelast seenemürgitus. Einoh, WTF, palju võib?

Bipolaarne värk – ühelt poolt selline tädilik elutarkus ja vitaalsus ja peamiste tegelaste taustaga süvitsiminek, teiselt poolt kerge šokeerimisvajadus “tänapäevaste” pahedega. Õõvastava kirjanduse mõõdupuuks oleva Lembeni siiski Laidla ei küündi (õnneks!), aga on nii mõnigi hetk, mis tekitab vähe piinlikkust. Ent autor jutustab lugusid, mis võivad olla üldinimlikult huvitavad, ja see on plussiks. Või kasvõi seegi, et Margeti võimalik isa ei mäleta oma kõrvalehüpet karvavõrragi (ehk oligi see hoopiski Virve hallukas?). Eks Aaro ja Virve ja Tõnno elulood on kahtlemata sellised, mis poevad hinge. Ja noh, vanainimeste armusuhted on iseenesest kenad (kuigi alljärgnev tsitaat mitte, jälle üks naturalistlik sahmakas).

“Vanas eas ei tehta otsuseid uisapäisa, sest võimaliku valearvestuse puhul pole enam kuigi palju aega uuesti alustada – vahest tahtis proua Helju oma ootamatult sülle sadanud meheõnne üle rahulikult järele mõelda. Enne reisi ei teadnud ta Tõnnost ju midagi, ta ei saanud lennujaama vastu sõitvale pojale öelda: “Ma ei tule sulle külla, kuna leidsin reisilt mehe, kellega meil on nii kirglik suhe, et me kogesime Anacapri surnuaial juba koos orgasmi, mul ei läinud isegi libestit tarvis.”” (lk 162)