David Klecha, Tobias S. Buckell – Rules of Enchantment (Operation Arcana, 2015)

Et siis selline situatsioon – ühtäkki on avanenud pääs teise maailma või dimensiooni (jajah, selle military fantasy antoloogia puhul selline sündmuste areng suurt ei üllata). Ent nagu selgub, oleks parem see ava uuesti kinni tsementeerida, sest sealt voolab välja tolkienliku maailma pahupoole tegelasi, õudustäratavad orkid ja trollid tulevad märatsema meie tänavatele. Oleks siis probleem lahendatav Aragorni ja semude kombel mõõgaga raiudes – ei, neid trolle ei häiri püssituli ega granaadiplahvatus, peatada on neid võimalik rakettidega, ja selline teadmine tuleb peale kalli hinna maksmist. Afganistani ja Iraagi sõdades vatti saanud Ameerika sõjavägi peab taas maailma päästma, õnneks leiavad ameeriklased sealt teisest muinasjutulisest dimensioonist liitlasi haldjate ja päkapikkude seast. Kuid neilgi omad soovid.

Lugu ongi sellest, kuidas üks ameeriklaste erirühm peab toimetama oma sõjaväebaasi teisest dimensioonist inimeste saadiku, samal ajal aga jälitab neid tervelt kolm trolli (kui juba ühe trolligagi on probleeme rohkem kui vaja). Ja lisaks selgub, et see turvatav saadik...

“You wouldn't think – no one thought – that a bunch of creatures out of the storybooks could stand up for long against cops, much less the Army or Marines, but they made a fight out of it the world will never forget. Or maybe the world will, given enough time. Maybe it will fade to legends and fairytales and great big hairy operas by the descendants of the Germans.
One thing's for sure: everyone started looking at those old stories differently when orcs started beheading joggers in Central Park and trolls destroyed the Empire State Building.” (lk 11)

Tekst on kirjutatud üpris huvitaval moel – nimelt on selles nö haldjamaailmas veidi teistsugused tingimused ning sõjaväelastel on seal kasututses nö ühisteadvus, mistõttu on autorid püüdnud lahustada jutustajat üheks põhihääleks ja mitmeks kaashääleks (võimalik, et eksin ja tegemist võiks olla kobarjutustajaga, aga nii hullult/osavalt pole see kirja pandud, muarust domineerib tekstis see rühmajuht – eks olekski kontimurdev kirjutada vargasllosalikult). Et jah, mis siis oleks, kui lapsepõlvest tuntud fantaasiamaailm osutukski mingi moel eksisteerivaks ja pealegi palju hullemaks kui kujutletud – kui moodne relvastus on suuremalt jaolt kasutu ning vastaspool on vägagi kurja ja riukaliku meelelaadiga.

David Klecha, Tobias S. Buckell – A Militant Peace (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Visioon lähituleviku maailmast, kus ühiselt võetakse ette Põhja-Korea neutraliseerimine – ja seda rahuvalvajatega, kes ei tohi mingil moel vägivalda põhjustada või veel hullem, ühtki põhjakorealast tappa. Kuidas on see võimalik sellise ülimilitariseeritud riigi puhul, kus armees tervelt üheksa miljonit inimest? Ikka ülimusliku tehnika abil. Tehakse kavalaid petteoperatsioone ja ja selle varjus lennutatakse Põhja-Koreasse suur üksus, kes loob tõelise turvaala, kuhu ülikiirelt ehitatakse asuala, mida katab energiakilp (energiat saadakse väiksemast tuumajaamast, mis kohapeal kokku monteeritakse) – tõrjumaks põlismaalaste kahurituld jne. (Turvaalasid rajatakse mitu erinevatesse kohtadesse.)

Mõte siis selles, et põhjakorealased saavad põgeneda sellesse turvaalasse (infot saaksid näljahädas kohalikud mobiiltelefonidest, mida aasta varem miljonite kaupa riigi kohal alla lennutati; karistustest hoolimata jäi mingi osa rahva kätte) ning ajapikku need turvaalad laieneksid ja laieneksid kuni põlismaalastel poleks enam jõudu ega mõtet nende vastu võidelda. Parem on teha tööd ja osta tooteid, mida pakuvad rahuoperatsiooni sponsorid ehk erinevad suurkorporatsioonid.

“Mai shakes that away and looks around. The fleet of recycling trucks is covered in advertising logos. “Does everything have advertising built into it?” she asks the engineer, looking to change the subject.

He shrugs. “Why not? If all goes well, what will the refugees see every day? Logos for Ford and Nissan, McDonald's and Dannon, Apple and Samsung. What better advertisement than being the ones who brought them peace and prosperity?”” (lk 417)

Ahjaa, rahuvalvajad on nö Kolmandast Maailmast (Aasia, Aafrika, Ida-Euroopa), sest muul maailmal on ameeriklaste senistest operatsioonidest halb maik suus. Nii on selle operatsiooni juht Vietnamist (hiinlased on muidu igati esil) ja lugu jutustatakse ühe vapra vietnamlanna Mai silme läbi. Põlismaalased pommitavad eemalt turvaala, rahuvalvajad katavad end erilise turvasoomusega (mis tõrjub kuule jne) ning lähevad käed avali (nemad ei ole relvastatud, nemad ei ole agressorid!) tulepositsioone üle võtma – ja kohalikud sõdurid põgenevad sellise rahumeelse aktsiooni eest, kuidas võidelda, kui relvadest pole mingit kasu.

Kõik on ilus ja kena, kuni meesse kolksatab esimene tõrvapiisk – turvaala lähedalt avastatakse hukatud tsiviilisikud, kes arvatavalt püüdsid rahuvalvajate kaitsva ja toitva tiiva alla jõuda. Ja järgmiseks tulevad põhjakorealased välja kavala plaaniga ja tõmbavad turvaala energiakilbi maha... ning püüavad sinna sokutada hiiglasliku pommi. Peategelane Mai läheb endast välja ja eirab otsest käsku, sööstes seda pommi kahjutuks tegema – mille käigus paar militaarset põlismaalast hukkub. Rahuvalveoperatsiooni juhid on marus ja nõuavad avalikkuse pahameelt kartes kangelanna pead – no mis teha kui kogu operatsiooni striimitakse avalikult vabas maailmas. Ja naise sõjaväekarjääril on kriips peal.

Et siis... päris ulmeline lugu.

ulmekirjanduse baas