Kaja Kann: Tänavatüdruk

Peategelane - minategelane - no tegelikult autor vist - on täiuslikult tore. 
Ta on omaenda väärtust, oskusi, ilu, ja intelligentsi hästi tundev naine, kes samas pisardab, haavub ja ahastab sellistes kohtades, mida ühiskondlikult üldse rasketeks ei peeta. Ta käib palju kultuuriüritustel, nähes neid omaenda silmadega ja teeb seal selliseid asju nagu näiteks võõra purjus mehega amelemine, et see lavaesisel agressiivseks ei läheks, või ürituselt otse grupiga võhivõõraste juurde sauna sissevajumine ja ühine pidutsemine. 

Ei, ta ei mõtle, et ta käitumine on veider. Tema jaoks täiesti normaalne - ta on iseendaga 40+ aastat koos elanud, tunneb seda inimest ja tema kombeid. Tavaline.

Vahepeal elab ta maal, kütab ahju ning pliiti, kastab tomateid, niidab muru, roogib lund, loeb filosoofiat ja maalib. Vahepeal teeb proove, kunsti, mängib lavastustes. Teeb suitsu ja käib arsti juures. Talt tellitakse arvustusi ja siis öeldakse, et ei, seda me ikka ei avalda. 
Peaaegu kõiki inimesi nimetab eesnimepidi peale Lotmani. 
Sest tõesti - kes Lotmanit siis Mihhailiks kutsuda saaks?!

Teine on Taavet. Vist Ave Taavet. Aga võibolla on Taavet siiski eesnimi, kust mina tean. 

Loo telg, see, mis annab alguse ja lõpu, on Kaja otsus minna EHIsse filosoofiat õppima. Miks ta seda tegi? Sest ... tahtis. 
Võeti vastu ka.
Aga vastu lugeja võibolla-ootusi ei tähendanud selline lambist kooliminek, et ta ei võta asju tõsiselt ja kukub kohe välja. 
Ta pole selline inimene. Tema rütmid ja sisemine loogika käivad hoopis teistmoodi kui normaalseks peetakse. Muuhulgas ka kooli pihta. Teatud moel on ta kõige tõsisem ja huvitunum tudeng, keda nad seal üldse näinud on.
Mitte et ta ise seda ütleks või arvaks, aga loen välja.
Kuigi see muidugi ei tähenda, et ta süsteemi sobiks ja seal kergel jalal hakkama saaks. *
Minule lugejana on see rütmide ja sisemise loogika erinevus tavalisest väga värskendav. Mõnele, kes ühtekust ei tunne, ilmselt vähem.
Jutustava teksti vahepeal on väikesed dialoogijupid. Väga muhe srtuktuur - vaheldumisi jooksevad pildid sellest, mis toimub Kaja siseelus, ja siis, kuidas see väljaspoole paistab. Mis välises maailmas juhtub. 
Mõnest dialoogijupist saab isegi raasukese filosoofiat kätte.Sest koolis tuleb neid jutuajamiskatkeid ka ette. 

Lugemissoovitus

Virumaa Teataja intervjuu

Kirjanduslik Päevaraamat

Marcalt maailmale

ERR

Loetu kaja

EPL

Keel ja Kirjandus

Ekspress, intervjuu

Susanna Clarke „Piranesi“, Bloomsbury (2020)

Piranesi. Nõnda kutsub teda Teine, ainus elav inimene, keda Piranesi tunneb, ja Piranesi tunneb oma väikest suurt maailma hästi. Tõsi, on võimalik, et kusagil kaugemates tubades elab veel inimesi, sest võib uskuda, et Maja tubadel ei olegi lõppu, vähemalt Piranesi ei ole lõpuni kunagi jõudnud. See ei ole tegelikult tema õige nimi, või vähemat nii arvab ta ise, aga nõnda kutsub teda Teine ja kuna paremat nime pole, siis …

Kahtlemata on sellel raamatul sellist „Robinson Crusoe“ või „Saladusliku saare“ või teiste metsikutes ja äralõigatud oludes hakkama saamise ja nullist majapidamise rajamise võlu. Muidugi on (alguses) lahtine, kas selles raamatu kogu maailm ja Piranesi nägemus kogu maailmast kattuvad või ei, mitte, et sel Robinsonluse seisukohast väga suurt vahet oleks. Sealjuures on Piranesi nii mõneski mõttes eriti täiuslik uustsivilisatsiooni rajaja, sest kui Robinson igatses tagasi inimeste sekka ning isegi inimsööjast Reede selts oli lõpeks vaid vilets (olgugi, et ääretult meeltliigutav) aseaine, siis Piranesi on täiuslik õilis metslane, Maja Üllas Poeg, puhas oma kavatsusilt ning liigutavalt otsekohene ja vahetu oma vaatlustes, suhtumistes asjadesse ning elusolenditesse, kooskõlas ümbrusega nii ruumilises kui rütmilises mõttes. Säherdust harmooniat ja idülli võimaldab loomulikult „Memento“ (või veel parem mõne teisega mälukaotuse ja müsteeriumi lahendamise ristandite rivist) ühitamine Robinsoni kontseptiga – Piranesi identiteet kuulub siiralt ja täielikult Maja-maailma, milles ta elab, kõik katsed meenutada mõnd teist nime või seda, kuidas Piranesi kui inimene alguse sai on tulutud. Kurja juureks on siinkohal otse loomulikult päevaraamatud – mälu kustub, harjumused jäävad, kirjasõna ei hävine.

Maja on lõputu vestibüülide ja tubade kordus, labürint, mille ühetaolisuses orienteerumine näib Piranesile endale iseenesestmõistetav, kui aus olla, siis on tal terve suur ala Majast päris peas kohe. Maja ülemine korrus avaneb lagedale taevale ja vihmavalingutele, keskmine korrus on täis lugematut arvu kujusid ja Piranesi on asunud teadlase metoodilisuse ja järjepidevusega nende kataloogi koostama. Alumisel korrusel aga loksub ja lainetab ookean, mille vood annavad kütet ja toitu. Siiski on see lõputuna näiv maailm ühtlasi ka väga kammerlik, justkui teatrilava vaid loetud hulga tegelastega. Samas on sellise Maja (huvitav tunduks mõtiskleda ka Hermansi „Hoitud majale“), justkui lõputu 18. sajandi mõisahoone kujund kuidagi kummaliselt intuitiivne ning lõputud kujud, mis on näivad Piranesi jaoks täitvat sarnast rolli nagu kirjasõna Tarzanile – viis tundma õppida asju, mis jäävad enda maailmas väljapoole ning on välja kasvanud kõikvõimalikest müütidest ja legendidest nagu Minotauruse labürint – on kuidagi liigutavad ja turvalised oma ideelisuses, kuid samas ka omamoodi ahistavad oma ühesuguse marmori lõputus korduses. „Piranesi“ maailm on nii mõneski mõttes kui postapokalüptiline klooster või erakla kadunud maailma valgeks uhutud müüride vahel, kummardus olmekasinusele koos tundesügavusega, harmoonilisele ja vahetule kooseksisteerimisele ümbritsevaga, mis meie urbaniseerunud planeedil ühe kättesaamatum näib. Piranesi maailm on aineliselt ja seltskonna mõttes kasin, ent seda vahetum on tema suhe ümbritsevaga, seda vahetum ja sügavam on tema võime Kujusid mõista ja neis sisalduvaid ideid tajuda. Pole juhuslik, et Piranesi kasutab ohtralt suurtähte esemete ja nähtuste nimetamisel, sest kõik need tavalised sõnad on Piranesi maailma kirjeldades suurtähevääriliselt Tähenduslikud.

Kui alguses pelgasin lugejana labürindis järje pidamise pingutust, siis see hirm haihtus üsna kohe – kuigi Piranesi ajaarvestus on sündmusepõhine, nagu „Aasta, mil albatross tuli edelapoolsetesse ruumidesse“ ja ruumis orienteerumine käib ilmakaarte ja tubade arvude loendamisega, siis lugeja võib orienteerumise rahulikult Piranesi hooeks jätta. Üks lemmiktegelasi ongi needsamad albatrossid seal edelapoolsetes ruumides, ja põnev oli järgi uurida, et albatrossitibu väljahaudumine võtabki üle kahe ja poole kuu, misjärel läheb veel 140-280 päeva enne kui tibu endale täissulestiku kasvatab ja iseseisvub. Kujundus on kahtlemata ka üks selliseid, mida on hea tunne kätte võtta ja imetleda. Raamatu lõpus on suisa väike jutuke kasutatud fondist, mil nimeks Perpetua. Eesti keelne tõlge on ka juba väljas – sellel siis sinise taustaga kaaneversioon.

A Full Moon stood in the centre of the Single Doorway, flooding the Hall with Light. The Statues on the Walls were all posed as if they had just turned to face the Doorwa, their marble Eyes fixed on the Moon. They were different from the Statues in other Halls; they were not isolated individuals, but the representation of a Crowd. Here were two with their Arms about each other; here one had his Hand on the Shoulder of one in front, the better to pull himself forward to see the Moon; here a Child held on to its Father's Hand. There was even a Dog that - having no interest in the Moon - stood on its Hind Legs, its Front Paws on its Master's Chest, pleading for attention. The Rear Wall was a mass of Statues - not neatly arranged in Tiers, but a jumbled, chaotic Crowd. Foremost among them was a Young Man, who stood bathed in the Moonlight, elation in his Face, a Banner in his Hand.

I almost forgot to breathe. For a moment I had an inkling of what it might be like if instead of two people in the World there were thousands. (lk 59)