Triin Tasuja – Armastuslugu (Looming 9, 2015)

Tasuja jutustab tulise loo noorest luuletajannast, kes satub kirglikku armastuselaadsesse olukorda. Sex, drugs & poetry. Tundeobjektiks on luuletaja, kes on omapärane, huvitav ja suhtes mees. Keelatud viljad on ikka kõige magusamad ja kättesaamatus paneb kehakeemia rajult tööle. Et tegemist on ilukirjandusega, on selge, et loos kirjeldatud armastuskogemus on midagi erakordset ja jalust maha niitvat ja muidu raju ja erakordne. Muidugi, peategelane pole vaid romantik, tal on tavakodaniku mõistes blasfeemilisi ja irriteerivaid külgi. Tasuja kirjeldab avameelselt kangelanna tundeid, soove, hirme, probleeme ja sõltuvusi; ta kisub kangelase õige alasti, raske on ükskõikseks jääda. Lähedusevajadus ja depressioon. Bravuur ja enesekaitse ja haavatavus. Kõigest võib kirjutada. Eks see ole noore inimese kirjandus, kus maailm on võrdlemisi must-valge ja kogemused ilmatuma olulised; vast loo sihtgrupikski pigem nooremapoolsed (või hingelt noored?) inimesed.

“Ta sulas. Mehed, kes mulle vahetult meeldima hakkavad, sulavad alati siis, kui ma häbelik olen. Haavatavuse peale on nad maiad, see paneb neid, kindlasti teadvustamatult, end mehena tundma. Ja oma totras tüdrukulikkuses, samuti teadvustamatult, muutun ma alati ujedaks ja pehmeks, kui nad mind ilusaks peavad.” (lk 1245)

Muidugi, iseasi, kui lugu on kirjutatud iroonilises (aga mitte eneseiroonilises) võtmes, see annaks tekstile mõnusalt terava fiilingu (muidugi, kas peab kauneid tundeid irooniaga surkima?); muidu on siin vaid kire ja ahastuse kliiniliselt (või siiski poeetiliselt?) otsekohene kirjeldus – kui kaua ja kaugele on võimalik ja vaja sellega minna? Millal kirjutamine ammendub? Hägusalt meenub, et millalgi olen Tasujalt sarnast juttu lugenud (vabandan, pole teksti käepärast, et võrrelda, seega võin praegu olla näruselt ülekohtune).

Igal juhul, septembri Looming on üsna noorte ja keskealiste autorite nägu (lisaks Undusk ning ta uurimus sinepigaasist ja Tuglasest, see päris huvitav; Väljataga kokkuvõte 20. sajandi eesti kultuuriloost võiks olla värskendav). Sommer ja Kolk ja Kaus ja kes kõik veel.

Triin Tasuja "Vastuseta kirjad" (2014)

   Kallis Triin,

   Ostsin ja lugesin täna sinu uut luulekogu. Inimlikus mõttes on raske kommenteerida sõbra loomingut, kuna võid inimest solvata või siis mis veel hullem: sõpruse tõttu hinnaalandust teha. Ma ei taha sind hinnaalandada, ega sitasti öelda. Nii et ma räägin siis oma tunnetest-mõtetest ja esitan need väga ebaprofessionaalses võtmes. Seda siis arvustamise koha pealt.
   Tekkisid suured, rasvased paralleelid Sylvia Plathiga, kelle vaibi sa kindlasti Eestis representid. Mul on tunne, et sina end ära ei tapa ja see on ainult hea. Elu jne. Mulle tundud sa olevat kõvemast puust, sest Sylvia oli selline keskklassi inimene allasurutud emotsioonide ühiskonnast ja sina oled Eestis rohkem karastunud ja ellujääja kui tema.
 

   See kõik, millest kirjutad on tõsi ja selle pärast on su luule ehe. Mingis mõttes on su luule segu Ida-Euroopa muserdatud paneelmajadest ja Skandinaavia melanhooliast. Hästi ehedalt oled välja toonud küpseks saava inimese emotsioonid ja nendega kaasnevad realisatsioonid, mingis mõttes pesed külmas jões pesu ja vaatad vastaskaldal kuidas rebane üle uduse karjamaa jookseb. Ei tea kuhu. Vaatan, et suhteliselt vaoshoitud riimid. Mäletan, et kunagi plahvatasid paberil palju rohkem. See pole see luule, mida sinult olin harjunud lugema ja see on hea. Mu jaoks. Muutus.

   Armastus mingi mehe vastu on üle minemas leppimise kaela. Leppimine iseendaga, kõige inimliku möödumise mõistmisega. Vahepeal kisub metafüüsiliseks, ilusaks. Selline valust voolitud ilu, kannatustega ära teenitud metafoorid mida igaüks ei suudaks leida. Su vastuseta kirjad pole vinguv eideila. Jumal tänatud. Tegelt, ega seda pole su luule kunagi olnud. Aga seda näeb nii palju, et sul real shit hakkab eriti hästi silma.
   Ei puudu ka materiaalne pool, see raha otsa saamine ja pidev mure kuidas jääda füüsiliselt ellu. Vaimne ellujäämine sinna takkaotsa. Tean sind päris elust ja su "Vastuseta kirjad" on su pikendus teiste inimeste eludesse. Jube huvitav näha mis sust nii saab, mis tooni võtab järgmine kogu ja järgmine peale seda. On kurbust aga sellega on kaasas ilu. Ma olen avalikult tunnistanud, et ega ma luulest sittagi tegelikult jaga ja ei oska seda eriti fäänsilt hinnata. Samas ma jagan sind, või tean sind natuke. Seega ma tean su luulet, sest sa elad oma loomingut.
   Aga okei, põhimõtteliselt tahtsin öelda et ma lugesin su kogumikku nagu alati. Teatud mõttes tahan, et sa oleksid õnnelik aga ma ei tea kuidas sa saaksid seda olla. Olgu, õnn onsitt sõna. Rahu on parem. Et sa leiaks rahu. Mu arust seda sa oma luulekogus leidmas oledki, et need rahad ja mehed on vaid rahu sümbolid mis kaovad ja see rahu peaks tulema endast mitte väljast. Arvan ma.
   Olgu, Triin! Selline oli mu avalik kiri/arvustus sulle, loodan et väga sitt ei tulnd!

Sinu M."

Triin Tasuja – Õed (Vikerkaar 1-2/2014)

Tasuja kirjutab punn põhjas proosat noorte inimeste nii eripärasest ja ainukordsest hingeelust ning asendist sellessinatses maailmas, mida me tunneme, või siis mitte. Maailm on üpris nõme, kuna selles puudub loomulikkus, siirus. Üleüldse on kõik ammendunud; selleks, et olla teistega üheväärne, tuleb olla samasugune sotsiaalselt nõme suhtlusmasin. Mul on kõigile tuntud mask ja ma ei saa selleta olla, sest noh, ei saa. Sest ma olen nende silmis mingil moel eriliseks lahterdatud, aga ma ei saa olla ise, vaid enda moodi eriline. See muidugi põhjustab Tasuja teksti minajutustajale määratut blaseerumist ja vääriti olemise kogemist. Milline erakordne olukord, ühiskondlik surve on nõme.

“Aga sellest üksi ei aita, et ma tean, sest ühiskond üldiselt eelistab pigem psühhopaadist mind oma räpasesse masinavärki kui mind oma rahumaailmas aeglaselt asju liigutamas. Ma tean, kui mõnus on rahu, ja ma tean, kui mõnus on asjade üle järele mõelda ja iseenda seest uusi mõtteid avastada, aga jumala pärast, ma ei saa seda teha, kui mu telefon kogu aeg heliseb või kui keegi mind jumaldab. Isegi siis on lihtsam midagi luua, kui tead, et keegi sind vihkab – see on huvitav ja võib isegi naljakas olla –, aga liigselt austatud olla on täielik tüütus.” (lk 34)

“Juues on alati vähemalt see lootus, et ma ei jää piinlikult vait. Kainena pole see minu jaoks mingi probleem. Samas – kuna ma saan aru, et üldiselt on põrnitsev vaikus, mis on liiga otseselt kõikide ruumisviibijate jaoks tõlgendatav kui märk 'me oleme liiga erinevad inimesed, et ühist jututeemat leida', sotsiaalselt aktiivsetele inimestele kõige piinlikum, siis vahel joon ma end ka seetõttu täis, et teistele liigset ebamugavust mitte valmistada. Kuigi see võib pigem lõppeda sellega, et joomata jätmisel oleks palju vähem piinlik olnud, aga see ei ole argument, mida sotsiaalsele aktivistile öelda. Sa tahad, et ta rahule jääks. Sul on nõme. Ja siis sa jood, et poleks nii nõme.” (lk 37)

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2009

Õhtupoolikul tänaseid paberlehti sirvides selgus, et on toimunud vastav nomineerimine. Nimekirja vaadates selgus, et nii mõndagi aasta jooksul lugenud. (Nimekiri võetud siit, sest paberlehe kõiki artikleid teatavasti netist ei leia.)

Jõgeva "Draamapunkt"
Beltrán "La mala vida"
Heinapuu "Inglile"
Kasak "Vaba pattulangemise seadus"
Kolk "Barbar Conan peeglitagusel maal"
Kuusealune "Tegu ja tagajärg"
Meres "Lagunemine"
Randma "Sigaret"
Tasuja "Provintsiluule"

Kahju, et Pokupoeg valikusse ei kuulu.
Kes võidab?
Ise pakuks Kasakut; kui siinse blogi otsinguid vaadata, siis Beltran nopiks feimi ja sulli.

Kihlveokontor avatud 23. novembrini.

---

Nonii, sport võitiski, Jõgeva Tasuja pani kirjandusneitsite võistluse kinni.