Joe Abercrombie - The Devils (2025)

 

Et siis Abercrombie uus maailm peale Esimese Seaduse maailma (ahjaa, vahepeal oli ka see YA triloogia). Üheltpoolt on tegu Euroopaga (kõik need tuttavalt kõlavad keskaegsed nimed), teiselt poolt täiesti fantaasiavärk, kus igasugu maagia ja muu üleloomuliku kõrval on eesmärgiks kuulsale Troojale troonipärija kohale toimetada (ei saa mainimata jätta sealset Kartaagot kui omaaegset … Atlantist, kui nii tohib öelda). Trooja, mille eesmärgiks võiks olla taas ühendada lääne- ja idakirik (kas tegu on just kristliku usuga … igal juhul on mitmeid häirivaid sarnasusi - kuigi siin on muuhulgas küsimus, miks läänekirikus on nö naiste ülemvõim; rääkimata noorest paavstitüdrukust. Eks Abercrombiele meeldib kiriku kui sellise staatust torkida). Sest Euroopal on probleem nimega haldjad, kes peaksid taas ida poolt ründama - neist on vähe teada, aga senised sõjad on väga laastavad olnud.

Selline on siis käesoleva maailma suurem pilt. Igal juhul, Püha Linna (Rooma?) tänavatelt on kinni püütud neiust vargaplika, kes olevat ühe troojalasest üliku järgi … Trooja võimu pärija (kuivõrd senine üsna segane keisrinna Eudoxia on hinge heitnud; teda huvitas rohkem must maagia kui valitsemine). Püha Linna kirikuvõim otsustab saladuskatte all saata selle räpase varganeiu, või noh, tulevase keisrinna Troojasse toimetada. Väga ohtlik värk, kuivõrd surnud keisrinna neli poega soovivad kõik ise Trooja trooni enda valdusse saada.

Kuid lääne kirikul on oma, ee, erivõimetega eriväelased (“Chapel of the Holy Expediency”), keda siis kasutatakse kõige mustemateks tegudeks. Rüütel Jakob, kaunitar Baptiste, musta maagia võlur Balthazar, vampiir Rikard, libahunt Vigga, haldjas Sunny. Kui rüütel ja naine on nö avalikud kujud (või noh, füüsiliselt aheldamata), siis ülejäänud on kõik süüdi mõistetud ebaloomulike tegude tõttu, nad on kiriku tööriistad, keda päästab sellest tegevusest vaid surm (aga siis ootab neid järgmiseks põrgu). Sellele seltskonnale lisatakse üks noor preester (nende seltskonna preestrite eluiga pole just pikk) ning reis Trooja poole võib alata. Ja raamatu lõpuni ongi vaid üks pidev möll ja tapatalg, kui selle grupi vastu saadetakse üha hullemaid monstrumeid (Eudoxia pärand elab!). Elu on vaev.

“‘For the Chapel of the Holy Expediency …’ The elf had reappeared from nowhere, leaning against the wall of the inn, arms folded, ‘none of this is that remarkable.’

Brother Diaz took in the burning buildings, the retching werewolf, the knight full of arrows, the dead guards, and the half-goat, half-sheep, half-dog corpses tangled in the inn’s broken gateway. ‘So this…’ he managed to croak, ‘is a typical day?’

‘Well.’ Baron Rikard raised one grey brow. ‘It’s not untypical.’” (lk 89)

Vast suurim erinevus Esimese Seaduse maailmaga ongi see, et on enamvähem vaid üks tegevusliin, mida jälgida, ning selles käib tõesti üks pidev madistamine. Eks siin ole tagasivaateid eri põrguliste minevikule (selles suhtes on vast enam tähelepanu rüütlil, libahundil, preestril ja vargal), aga pole sellist süvitsi minekut või ka hingetõmbepausi maailmaga rohkem tutvumiseks (nagu Glokta või Jezali või põhjalaste puhul). Ja erinevalt Esimese Seaduse triloogiatest jääb siin vähe selgusetuks, mis siis õieti järgmises raamatus saada võiks - viimane lühike peatükk annaks küll justkui lootust järgmiseks missiooniks. Ja no muidugi haldjate pealetungi ähvardus (kuigi see haldjate küsimus jääb parajalt hämaraks,  hoolimata siis haldjast tegelasest - ehk siis järgmistes osades saab rohkem teada nii sellest kui teistest tegelastest). (Mis viib mõttele, et Johan on omamoodi Verise Üheksa “taaselustus” (heh-heh), aga seda tõesti omal moel.)

Eks väikestviisi on siin ka alternatiivajaloolist maiku - muuhulgas on rüütel Johan olnud üks juhte ristisõjas Liivimaal. Mainimist leiab ka Aafrika, paistab et haldjate aladeks  võiks olla Aasia või Lähis-Ida. Huvitav on muidugi Kartaago ja selle loodud paganlike imede maailm - mis siis nüüdseks on tabamatu, taastamatu; noh eks ka Esimese Seaduse olid need võimsad eellased, kelle varemetel inimesed jändasid ja edasi tööstusliku revolutsiooni poole liikusid - samas viimases triloogias polnud just palju maagiat järel, hoopis rahavõim võttis kõik üle. Kartaagot küll enam pole, küll aga on siin küllaga kõiksugu maagilist ja üleloomulikku küllaga - umbes nagu Lääne- ja Ida-Rooma oleks omadega keskaega jõudnud. 

Ühesõnaga, veel ei oska hinnata, kas Abercrombie proosa on Esimese Seaduse maailmaga samal tasemel. On actioni üleküllus (filmiõigused on juba müüdud) ja hoolimata kõigest sellest suurest plaanist pole nagu õieti häid vaateid rohujuuretasandilt. Muidugi, tegelastega juhtub kõiksugu ootamatusi ning mitmed valikuid on vaid halbade vahel ning kõike seda kaunistab abercrombielik killuviskamine, aga see kõik veel ei tõuse Eriliseks. Autori fännina tuleb tõdeda, et eelneva latt on lihtsalt kõrge (no see tekst on ikka parem kui keskmine hit-fantaasiakirjandus). Aga andke vaid triloogia järgmine osa …

“‘But … hear me out …’ The air was thick with her smell, almost overwhelming in the confined space, once so foul, now somehow the opposite. ‘What’s the position … on fucking things …’ She was edging closer. ‘That aren’t women or animals …’ He could tell by her voice she was closer. ‘But somewhere …’ The pause felt impossibly long. ‘In between?’

She was a monster. He’d seen her become an unholy horror with his own eyes and indulge in an orgy of slaughter. She was an accursed aberration hunted down, condemned, and imprisoned by the Church for the good of humanity. But it was hard to concentrate on that. It was hard to concentrate on anything, but the sliver of warm and tingling darkness between them, filled with her heat and her sour-sweet smell.

/-/

God, she was almost nuzzling at him. ‘Vigga … please,’ he whispered, shutting his eyes right, for what good that did. ‘Even if there’s no … specific restriction against …’ He could hardly believe he was even saying the words. ‘Lying with werewolves … it could be … wrong.’ So wrong. So incredibly wrong, in so many ways.” (lk 306)

 

“‘Now I have heard it all,’ murmured Balthazar, looking from Vigga back to Brother Diaz with an expression almost of wonder. ‘How can I be both disappointed and impressed, and with both of you at once?’

‘It’s a wonderful thing…’ Jakob rubbed gently at his chest, where a sporting of blood was already marking his shirt. ‘That a man can live as long as I have, and see things I’ve seen …’ He wasn’t exactly smiling into the fire but, for once, he wasn’t exactly frowning, either. ‘And still the world can surprise him.’” (lk 390)

2021: aasta parimad raamatud

 

Alljärgnevas postituses on viited vaid nendele raamatutele, mis ilmusid möödunud aastal ja mida mina lugesin. Palju neid ei saanud, ehk isegi top 10 valimine on nii väiksest valimist vähe ülepingutatud, aga igal juhul, need 10 raamatut tõusid ühel või teisel viisil möödunud aastal ilmunud (ja loetud - paljugi on paratamatult senini lugemata) teostest minu jaoks esile.

Top 10

1 Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds 

2 Aliis Aalmann - Verihaljas 

3 Willem Frederik Hermans - Hoitud maja 

4 Manfred Kalmsten - Kaarnalaul 

5 Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction

6 Neil Gaiman - Suits ja peeglid 

7 Anna Kaare - InteГрация 

8 Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng 

9 Tuuli Tolmov - Põhja Nõid 

10 Rait Piir - Hinged mõõgateral 

Ja siin siis ülejäänud nimekiri

Ray Bradbury - Halloweenipuu 

Vivant Denon - Ei mingit homset 

Helju Rebane - Õige valik 

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik 

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad 

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus 

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda 

Maie Parrik - Viies ratas 

Andrei Beljanin - Jaht pruutidele 

Stella Shakti - Kirjad Armastusele. Stella Shakti lullad

Heino Viik - Kõik võib veel hästi minna 

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad 

Marten Kuningas - Sabata koma 

Hettel Pross - Rändaja 

Laura Evisalu - Juhused 

Jana Liivat - Kui maaliksin paradiisi 

Anneli Rumm - Kui tunda võiks teistmoodi. Elust endast

Elis Liira - RaHu 

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni

Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa

Julius Oro - Muna

Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds (2021)

 

Et siis üheksa romaani ja üks jutukogu ning kuulu järgi peaks selle romaaniga nüüd Esimese Seaduse maailm lõpuni kirjutatud olema … aga kes teab, lõpuks jäi ikkagi nii palju lahtiseid otsi, et no annaks ikka veel ja veel midagi välja pigistada. Sest no see lõpp … kellele Black Calder vihjas ja kes see noor poiss seal Põhja raamatukogus on? Ja Khaluli järgijad Aduas?

Romaani ilmumise ajal oli kuulda lugejatelt ikka mitmesuguseid karjatusi, et mis LÕPP nüüd küll tuleb, ja eks selle romaani esimese poole erakordselt masendava olustiku tõttu ootasingi enamvähem täielikku platsi puhtaks löömist … aga jah, lõpuks on ikka päris palju järel ellujäänud närukaelu (peab ikka olema realistlik, nagu teatud tegelased ütlevad). Mis on enamvähem loogiline; ellu jäävad või jäetakse need, keda on võimalik kasutada.

Ühtlasi lahenes minu jaoks triloogia raamatuselgade mõistatus; andis ikka mõelda, et miks teise romaani seljal on Stour Nightfalli embleem. sellepärast et … vaata esimese ja kolmanda romaani selgasid, eksole.

Võib mõelda, et suurem osa sellest romaanist kujutab omamoodi fantasytõlgendust Prantsuse revolutsioonist ja Oktoobrirevolutsioonist või muudest sellistest … nö rahvalikest võimuvahetustest, millest eufooria järel tekib ennastõgiv diktatuur (ning liidrite ellujäämisvõitlus), mis jääbki oma verise lõpuni vaid tapma ja hävitama (jajah, tänu Stalinile jäi üks selline olukord siiski päris kauaks pidama). Ses suhtes on Judge’ga seonduv õige õudustäratav, ma pole ammu kohanud niivõrd vastumeelsust tekitavat tegelast, ja kuidas selline hull üldse suudab võimul püsida, kui piisaks vaid … tõukest. Aga kõikehõlmav terror, eksole, mis lihtsalt juurib välja igasuguse mõtlemise. Mingil moel oleks see justkui hoiatusromaan, aga kas nüüd ajaloolises vasak-parem vastanduses, pigem lihtsalt inimese ja massi tumedama loomuse asjus.

Sest noh, üllatusi siia jagub, kui romaani viimases kolmandikus hakkavad tasapisi paljastuma Suurte Mängijate käigud (otsapidi ulatuvad need esimese triloogiani - mis on muidugi igati loogiline). Ja eks siis tekib küsimus, kellele/millele õieti pöialt hoida - lihtne oleks panustada peamistele naistele, aga … see pole nii lihtne (tahaks ühe naise tegude kirjeldamise puhul laenata Abercrombie jutu pealkirja “Made a Monster”). Sest kui kõik taandub võimule, kuhu jäävad siis sellised … utoopiliselt inimlikud väärtused, mida heade peategelaste puhul ikka hinnata või nii. Kui sa pole muidugi sotsiopaat, kes naudibki selliseid võimalikult suures skaalas manipulatsioone. Ei saa öelda, et triloogia oleks mõõdetav vaid grimdark / sünkmorni skaalas, see on … enamat.

Nii mõnedki lugejad väidavad nüüd, et Esimese Seaduse esimene triloogia on neist üheksast romaanist kõige nõrgem osa … tõepoolest, “Age of Madness” on ikka päris sõge masinavärk alates teisest romaanist; aga see avatriloogia oli hiljuti üleloetuna õige mõnus elamus, veel on illusioone ja lootusi, veel ootad tegelastelt … positiivset sisu ja arengut, ja Verine Üheksa on lihtsalt … veidralt sümpaatne. Aga jah, see “Age of Madness” läheb ikka oma maailmaga ikka päris hulluks; ning siinne ainus vähegi positiivse maiguga  oluline tegelane, nojah, teadagi, millega ta hakkama ei saanud.

Peab ikka eraldiseisvad kolm romaani uuesti üle lugema, et saada vihjeid viimase triloogia tausta kohta … kui vaid poleks nii sõgedalt palju muud lugemist. 

““Well, who wants to die at the hands of a man with no hobbies?” Rikke took a hard, cold breath and blew it out. One way or another, it’d get finished today.  The scores that began when Scale Ironhand invaded the Protectorate, all those months ago. Scores way older than that, even. When her father told Black Calder he’d cut the bloody cross in him at the Battle of Osrung. When Black Calder killed Forley the Weakest years before. When her father and the Bloody-Nine fought for Bethod, and then against him, all across the North and back and left a trail of corpses both ways. One feud growing from another, blood flowing from blood, all settled today. Or maybe it was folly to think so. Maybe it’d just be new feuds started.” (lk 287)

Joe Abercrombie - Kuningate viimane argument (2014)

 

Raamatu lõpupoole, peale kõiki neid eepilisi mõõduvõtmisi põhjalaste ja gurkullastega … jääb korraga oma 100 lehekülge loo lõpuni. Mis muidugi tuletab meelde ühe teatud Tolkieni triloogia lõpu, kus peale Sauroni põrmustamist jätkub ja jätkub lugu oma kõigi edasiarendustega, mis omal moel läheb veidi igavakski. Abercrombie see romaan on omamoodi vildakas parafraas “Kuninga tagasitulekust” - anti-Gandalf on troonile upitanud ühe õige vääritu sünnipäraga noormehe, kes saab kuningannaks, nojah, naise, kes ei taha selle mehega mingit pistmist teha.

Gurkullaste (jajah, nõrgalt kumaks siit läbi justkui “ork”; lisaks need 100 Sööjat) armee peaaaegu pühib Adua maa pealt, kui vaid poleks kaht ootamatut abijõudu, mis saabuvad hobustel (nonoh, neilgi üks naabermaa kuningas kaasas) ja laevadega (Talinsi vägedel küll hoopis teised põhjused kui ammuse võla tasumised - pigem võla tekitamine). Ja no Adua päästmisele järgnev on ikka päris nihilistlik tõlgendus Tolkieni paatosele.

Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Logeni tõus, siis Jezali tõus ja viimaks Glokta tõus; muidugi Bayazi dikteerimisel. Logenit jätkub kuuenda romaanini (aga ta võib olla elus koguni üheksanda romaani tegevustiku ajal - kuigi selline tegelase tagasitoomine oleks vist kergelt jama). Jezal kaob areenilt seitsmendas romaanis (jajah, aga tema veri voolab edasi), Glokta … loobub (rahumeelselt!) võimust alles kaheksandas romaanis. Selle romaani lõpetab aga Pike’i päritolu selgumine ja tema uus karjäär (mis tekitab küsimuse, kas juba tollal oli Abercrombiel selle tegelaskujuga kaugeleulatuvad plaanid?).

Oleks vaid aega, peaks uuesti läbi lugema neljanda ja viienda romaani, mis seovad selle seeria kahte triloogiat; mis küll õieti saab Jezali vereliinist üheksandas romaanis?

““Rahu?” mühatas Hagijas. “Mis asi see veel on? Mida sellega peale hakatakse?”

“Ma arvan… nooh… siis kasvatatakse igasugu asju ja niimoodi.”

“Kasvatatakse igasugu asju? Perse küll ja kõik surnud sinna otsa! Mida teame meie, sina või mina või ükskõik kes teine meie omadest, mingite asjade kasvatamisest? Me pole ju terve oma elu jooksul teinud midagi peale tapmise!”

Logen kehitas kohmetult õlgu. “Mingi lootus peab ju olea. Inimene saab ju õppida?”

“Kas ikka saab? Mida rohkem sa tapad, seda paremini sa tappa oskad. Ja mida paremini sa tappa oskad, seda vähem on sinust kasu kõige muu jaoks. Mulle tundub, et meie olemegi nii kaua elanud just sellepärast, et me oleme kõige paremad tapjad.”

“Sa oled tumedas tujus, Hagijas.”

“Ma olen juba aastaid tumedas tujus. Mulle teeb muret see, et sina ei ole. Meiesugustele lootus ei sobi, Logen. Ütle mulle, oled sa kunagi puutunud mõnda asja, mida sa ära ei lõhkunud? On sul kunagi olnud midagi, mis põrmuks ei muutunud?”

Logen mõtles järele. Tema naine ja lapsed,  isa ja klann - kõik läksid tagasi porisse. Forley, Kolmpuu ja Tul, kõik samamoodi surnud, mõned said surma Logeni enda käe läbi, teised tema hooletuse ja uhkuse ja rumaluse pärast. Ta nägi oma silme ees nende nägusid ja need polnud rõõmsad. Surnud on harva rõõmsad. Ja tumedad ja sünged kogud nende selja taga olid veel hullemad. Viirastuste summ. Puruksraiutud ja verine sõjavägi. Kõik need, kelle Logen oli arvanud heaks tappa. Shama Südametu, soolikad lõhkilõigatud kõhust välja rippumas. Mustvarvasoma katkilitsutud jalgadega ja põlenud kätega. See närukael Finnius, üks jalg maha raiutud ja rind lõhki. Isegi Bethod, kes oli kõige ees, pealuu sodiks taotud ja pahane nägu küljele väänatud. Tema küünarnuki tagant piilus Crummocki surnud poiss. Terve meri tapetuid. Logen pigistas silmad kinni ja kangutas siis pärani lahti, kuid näod ei kadunud tema mõtete servalt. Tal ei olnud midagi öelda.” (lk 484-485)

Tõlkija on teinud ühe õige huvitava apsaka, alles selle romaani kolmandal lugemisel torkas see silma ja sundis originaali üle kontrollima: tõepoolest, huvitav lisandus romaani maagilisse süsteemi, korraks paotub side teispoolsusega (Kolmpuu hauatagune hääl!), mis muidu vaid Üheksasõrme teemaks.

Joe Abercrombie - Before They Are Hanged (2008)

 

Siin osas siis sissejuhatus kahe olulise tegelasega - Caul Shivers (Judin, päris lahe tõlge), kes edaspidi tilpneb rohkem või vähem igas romaanis, ning Pike, kelle karjäär jõuab õige ootamatute kõrgusteni kaheksandas romaanis. Mitte ei mäleta, kas hiljem üldse selgubki, miks Pike’i Anglandi sunnitöölaagrisse oli saadetud … ehk on sel pistmist ta … varivalitsusega? Mõlemad tegelased on siin muidugi õige “rohelised”, seda eriti Shiversi puhul, kes hilisemates romaanides tõuseb vaat et Logen Üheksasõrme vääriliseks suuruseks (seda küll vaimude maailmata).

Kuigi Bayazi retk on vaat et eepiline ning Anglandis toimuv igati verine, siis olulisemad sündmused kogunevad ümber Sand dan Glokta vaevatud kuju. Dagoska ja piiramisrõngas (eks ole, Nicomo Cosca vaimustav sissejuhatus), tagasi Aduas ja sealne võimuvõitlus (kuhu on muidugi segatud jõud, mis millegipärast tahavad võimule upitada üht värskelt laastatud näoga meest, seda siis aastakümneid kestnud skeemitamisega). Ja eks Glokta ja Ardee vaheline naljatamine kuninglike sohike asjus (lk 351) on üsna … prohvetlik.

Ning Valint ja Balk.

Eks tähelepanu tuleks pöörata Bayazi jutustustele minevikusündmustest. Ja samas paneb veidi kukalt kratsima selle maailma tektoonika: seda ongi võimalik äärest ääreni läbi käia, see on kuidagi ootamatult … kitsas.

“He half-saw, half-imagined, tiny figures rushing here or there, trying to pull the injured from the burning wreckage, trying to save what they could from their ruined dwellings, chains of ash-blackened natives grimly passing buckets from hand to hand, struggling vainly to contain the spreading inferno. Those with the least always lose the most in war. There were fires all across the Lower City now. Glowing, shimmering, flickering in the wind off the sea, reflecting orange, yellow, angry red in the black water. Even up here, the air smelled heavy, oily and choking from the smoke. Down there it must be hell itself. My congratulations once more, Superior Glokta.” (lk 262)

 

Joe Abercrombie - Raud ise (2013)

 

Abercrombie uus triloogia tekitas paratamatult nälja varasemat meelde tuletada, sest … uus on unustatud vana. Nii on muidugi puhas nauding jälgida seda, mis kõik on Jezali ümber keerdunud (mis talle endale selgub alles kolmandaks raamatuks) - tema ja ta perekonna suhted, kuidas isa teda poputas (ja peale turniirivõitu see isa kohtumine Bayaziga) ning vennad ta suhtes kadedust tunnevad; Jezal ja kuningas ja printsid ja kaunis Terez. Ja muidugi kolmnurk Ardee-Jezal-Glokta, mis saab kokku juba Ardee Aduaga tutvumiskäigul ning mille sasipundar hakkab lahti hargnema alles kaheksandas raamatus (kuigi jah, uus triloogia pole teatavasti lõpuni jõudnud ning üks osaleja nüüdseks lahkunud … kuid veri on vägagi elus). Kahtlemata on huvitav jälgida, kuidas Abercrombie positsioneerib Jezali kogu sündmustiku juurde, autor oleks justkui … esimese triloogia põhjalikult läbi mõelnud.

Ja siis Logeni bande. Logen kadunud, Forley tõurastatakse. Must Dow ja Hagijas … neil on ees veel pikk tee. Mitte ei mäleta, mis juhtus Tul Duru ja Morn Hardinguga. Kuid see selgub! Vist (milline üllatus mind tabas teist osa lugedes, kui noh, Kolmpuu leiab veidi teise lõpu kui ma mälu järgi arvasin).

Ja muidugi esimesed viited Valint ja Balki pangale, mille haare näib kurjakuulutav, kuid esmapilgul siiski tavalise panganduse mõõtkavas. Kuid jah, selle fenomenile saab ehk rohkem vastuseid üheksandas raamatus.

Üks tegelane, kes taaslugemisel vähe ajudele käis, on see Ferro, kes oma pidurdamatusega jätab vähe debiilse mulje. Eks mõelda võiks, kas enne seda raamatut tasuks lugeda lühijutte Logeni ja Glokta hiilgepäevadest enne selle triloogia sündmuseid, ehk segaks veidi … aga samas saaks ju ka ausama pildi peategelastest.

Tuleb välja, et lugesin raamatut juba kolmandat korda; eelmine taaslugemine täiesti ununenud (ja parajalt kordan seda, millest tollal kirjutasin).

2020: aasta parimad raamatud

 

2020 oli veidi teistmoodi aasta ning eks seetõttu oli ka veidi teistmoodi võimalused lugemisteks. Raamatukogu külastamise asemel oli lihtsam tellida lugemisvara välismaalt või raamatuvahetusest, eks praegugi üllatusega avastasin, et tegelikult ei lugenudki mitte ühtegi (mitteulmelist) eesti autori uuemat teost (kuigi jah, ilmus nii mõndagi, mis on tekitanud uudishimu ja ehk saab loodetavasti edaspidi küüned külge). 

Eks veidi andis mõelda, kas nii väikese valiku seast üldse saab parimaid elamusi valida … aga eks ikka saab. Sest häid raamatuid ei saa vaka all hoida.

top7

1

Joe Abercrombie: The Trouble with Peace 

2

Sergi Žadan: Depeche Mode 

3

Ed McDonald: Crowfall 

4

Jonathan Strahan (koostaja): The Book of Dragons 

5

K. J. Parker: How to Rule an Empire and Get Away with It 

6

Bohumil Hrabal: Liiga vali üksindus 

7

George R. R. Martin: Valguse hääbumine 

Ja need siis ülejäänud 2020. aastal ilmunud ja loetud raamatud:

Raul Sulbi (koostaja): Orioni vöö

Jonathan Strahan (koostaja): Made to Order. Robots and Revolution 

Täheaeg 19: Pilvede sultan 

Samanta Schweblin: Nähtamatu niit 

Jitshak Šami: Isade kättemaks 

Charles Stross: Saturnuse lapsed 

Albert Engström: Moskoviidid 

Andrei Beljanin: Musta missa vandenõu 

Tuumahiid 5: Fusioon 

K. J. Parker: Prosper’s Demon 

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Muinasjutt Troikast 

George R. R. Martin: Haviland Tufi reisid 

Heinrich Weinberg: Meeleheite valem 

Tamsyn Muir: Gideon the Ninth 

George R. R. Martin: Tuli ja veri 

Jack McDevitt: Sõjaline talent 

Manfred Kalmsten: Raske vihm 

Eesti novell 2020 

Veiko Belials (koostaja): Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest

Joe Abercrombie - The Trouble with Peace (2020)

 

Võiks öelda, et triloogia teise osana on see romaan küll liialt särtsakas … sest lõpuks juhtub niivõrd palju olulisi sündmusi. Ja kolmandas osas peaks ootama järgmised vastasseisud, mis siin nüüd lõkkele lõid. Kui esimeses osas toimus nö vanemate ja järeltulijate võimuvahetus, siis nüüd jätkub eelmistest romaanidest veel viimaste teadatuntud vanemate eri viisil kadumine. Kuigi, on ka paar erandit - üks vanema generatsiooni tegelane lööb lõpuks ühe kaardilaua täiesti sassi; senini on veel elus Black Calder ja Caul Shivers, mis selle romaani sündmuste kontekstis on … ootamatu.

Romaani toon on läbivalt õige pahaendeline ja kui viimasel sajal leheküljel leiab aset suurem konflikt ja selle järelkajad, siis … ikkagi suudavad selle kokkupõrke tulemused õige üllatada. Aga jah, juba esimestest lehtedest on tunne, et ega kellelgi siin rõõmurikast pidu ees ootamas ole, ja eks eriti hullud lurjused saavad oma; samas pea viimase veerandini ma imestasin omaette, miks küll ometi selline kaanekujundus (sest tekst on nö rahuaegne poliitikategemine) … aga see tuli. Mingil moel tekitab see valitsev pahaendelisus hoopis nostalgia Esimese Seaduse avaraamatute järele, mil sai vähemalt kellelegi pöialt hoida (olenemata tegelaste ambivalentsusest, mis ajapikku avanes). Nüüd … on see pöidlahoidmine keerulisem, ka vähegi normaalsema mõttemaailmaga tegelased teevad ikka õige näruseid otsuseid. Kuningas Orso (kes on … nojah)? Või Savine (kes, noh, saab võimaluse oma unistuse täitumiseks)? Rikke oma uues rollis? Või siis … nojah, alati saaks valida ka vähemate tegelaste hulgast. Eriti küüniline lugeja võiks pöialt hoida muidugi maag-pankur Bayazile (oh, milline Gandalf ta küll oli esimese romaanis). Eks vaikselt hakkab tekkima sümpaatia Orso sisemaailmale, kui noh, vaat et süütuim sitapea (meenub, kuidas ma ta isa pidasin esimese romaani lugemisel mõnusalt mõttetult tegelaseks). Aga jah.

“By the Fates, when did he get so many enemies?

‘I tried to do the right thing,’ he murmured, striving to make sense of it. ‘Broadly. The best I could, under the circumstances. Tried to find … reasonable compromises?’ It would have made a feeble battle cry. Forth, men, to reasonable compromises!” (lk 407)

Kuivõrd Unioonis ja Põhjas said jõujooned jälle ümber mängitud, siis võib ehk huviga oodata, mida Styria selle peale teeb (mida pealegi püüti kiskuda Uniooni võimumängudesse). (Eks Abercrombie neljas romaan oli teatavasti Styria-aineline - peaks üle lugema!.) Ja muidugi proletaarsed-revolutsioonilised jõud, mis eelmises romaanis justkui laiali peksti, aga nüüd said hoopis korraliku militaarvarustuse … ning mille eesmärgiks paistab hoopiski Uniooni ja selle naabrite olemusliku probleemi kallale asumine - ehk siis Bayazi panga väljajuurimine. Millele vastuseismiseni pole seni ükski mässaja ega valitseja hakkama saanud. Ja no muidugi Põhi. Eks see huvitav ole, kuidas Abercrombie seekordse triloogia lahendab - mäletatavasti oli esimese triloogia lõpp õige destruktiivne. Seega eriliset lillepidu just ei ootaks.

“‘She clapped a hand to his head, twisted her fingers in his hair and dragged his face towards her. ‘Stop. You’re not just a warrior, or a leader, or a general, you’re a hero.’ Heroes are defined not by what they do, after all, or why, but by what people think they have done. ‘The cause is just.’ She would be a wonderful queen. ‘We have strong allies besides us.’ A circle of self-serving snakes. ‘We are going to win.’ They had fucking better. ‘And the people of the Union will win with us. They need us. They need you.’ It did not matter whether she believed it, only that she made him believe. She had to blow him up with hot air until he towered over the battlefield. ‘I need you,’ and she pulled him close, and gave him the softest kiss.” (lk 397)

Abercrombiele omaselt tabab lugejat õige mitmehäälne kildude, iroonia ja musta huumori paraad, neist esileküündivamad on ehk mõtted Orso, Rikke ja Cloveri sisemaailmast. Mis - nagu eelnevalt öeldud - tegelikult suurt ei mahenda pahaendelisust, pigem soodustab seda (ja need kolm tegelast … neil tasub silma peal hoida). Vast Verise Üheksaga samaväärne on Savine’i löömamees Broad, kes küll soovib head ja vaikset äraolemist pereringis, aga mis teha, vägivald on veres. Eks see esimesest kuuest romaanist tuttavate ühel või teisel viisil pildilt kadumine on lugejale veidi valulik protsess (kuigi jah, finaal, eksole), kuivõrd need uued tööstusrevolutsiooni kaasaegsed on veidi teistsuguste väärtushinnangutega (rohi rohelisem jne). Väheke saab mõelda ka sellele, et autor kommenteerib romaani kaudu tänapäeva ühiskonna mitmeid valukohti, seda eriti vähemuste asjus; muidugi on iseküsimus naiste positsioon niisuguses maailmas - neid on mitmes võimupunktis (Styria, Angland, Uffrith ning muidugi Savine), aga pigem hallide kardinalide kui otseste võimuesindajatena (eks Rikke peab astuma õige äärmusliku sammu, olemaks Suur Juht). Huvitaval kombel puudub Abercrombie romaanidest märkimisväärne naistevastane vägivald.

Loodetavast saab aasta pärast triloogia valmis.

“‘Downside was frowning at the Shanka corpses, weighing his axe and wondering where to start. ‘Never thought o’ myself as a man who fills sacks with heads.’

‘No one sets off in that direction,’ said Clover, puffing out his cheeks one more time. ‘But before you know it, there you bloody are.’” (lk 52)

2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Joe Abercrombie – A Little Hatred (2019)

Abercrombie uue triloogia avaraamat tõukub tugevasti eelmise kuue romaani (ja jutukogu) tegemistest – mistõttu eelnevat ajalugu teadmata oleks vast veidi keeruline (aga mitte küll võimatu) seda eraldivõetavana lugeda. Tegevuses on nüüd eelmistest romaanidest tuttavate tegelaste tütred ja pojad, nö täiesti uusi tegelasi (ehk siis kellega puudub ajalugu) on vaid mõned – ja need pigem kõrvaltegelaste rollis, kelle ülesandeks käesolevat maailma ja peategelasi teise nurga alt avada. Eks romaani käigus juhtubki mitmel puhul seda, kus järeltulijatest astuvad vanemate asemele, olgu siis vabatahtlikult või asjaolude kokkulangemisel (allpool on tsitaat (lk 314) sellest, kuidas leedi Finree van Brock kogeb oma poja ametisse nimetamist).

Romaani esimene osa meenutab mõneti „Jää ja tule laulu“ ülesehitust – Uniooni eri otstes ja ühiskonnakihtides tegutseb küllaltki palju eri tegelasi ning see virvarr paneb küllaltki pea valutama (no kes siis õieti peategelased on?). Aga teise ja kolmanda osaga hakkab Abercrombie üha tugevamalt otsi kokku tõmbama ning viimaks on ühele ruutkilomeetrile pea kõik olulised tegijad kokku viidud. Adua võimukeskustes tegutsevad kuningas Jezali poeg, kroonprints Orso (tutvustav peatükk) ning Gloktade tütar Savine (tutvustav peatükk). Põhjas on järjekordne vallutussõda („The Heroes“ järg), kus üllatusrünnakuga on löödud jalad alt Dogmani juhitud Uniooni Protektoraadil. Siin on siis Dogmani tütar Rikke (tutvustav peatükk), Anglandi kuberneriks nimetamist ootav „Noor Lõvi“ Leo van Brock (tutvustav peatükk), ning põhjalaste kuninga ametlik järeltulija, Bethodi pojapoeg ehk vendade Calderite noor „Suur Hunt“ (kes on selline maniakk, et Abercrombie ta sisemaailma ei avagi - hea küll, nali). Kõigil neil viiel tegelasel on oma selge ajalooline taak, sellest lähtuvalt mõned soovivad võimu ja kuulsust, teised lihtsalt … head äraelamist.

„People liked to think of beauty as some natural gift, but Savine firmly believed that just about anyone could be beautiful, if they worked hard at it and spent enough money. It was merely a question of emphasising the good, disguising the bad and painfully squeezing the average into the most impressive configuration. Very much like business, really.“ (lk 143)

Et eelmiste romaanide ajast on möödunud 20-30 aastat (sõltuvalt sellest, kas mõõta aja kulgu esimese triloogia või „Red Country“ järgi), siis on Bayazi maailm muutumas ja õige kiirelt – senise feodalismi ehk põllumajanduse ja käsitöö asemel on hoogu kogumas tööstusrevolutsioon (eks ma targalt aimasin seda juba „Red Country“ tegevusest). Masinatega tootmine, sarnaselt Inglismaa ajaloole (mõneti see romaan meenutab Inglismaa ajalugu) tähendab see üha kitsamaid olusid maapiirkondades ja seetõttu vabaneva tööjõu liikumist tööstuspiirkondadesse – kus aga tööinimese elu on õige väärtusetu. Nii on Abercrombie sissekirjutanud nö uued tegelased – lihtrahvas, kes pole üldsegi rahul sellega, kuidas neid pea tasuta tühjaks imetakse ja kõrvale visatakse. Nii moodustuvad rahulolematutest töölistest salajased ühingud, et erinevate meetoditega ebaõigluse vastu astuda (kas parandada käesolevat ilmakorda või luua hoopis uus; eks sellest ka erinev radikaalsus). Inkvisitsioonil (mida senini juhib vana hea Glokta) on olukorra kontrollimisega käed-jalad tööd täis.

Romaani tegevustik koondubki kolme kohta – Aduas on kroonprints Orso ja Savine Glokta. Orso on oma isa, Jezali noorpõlve haledam ja kombelõdvam koopia, kes vägagi hästi teab oma väärtusetust ja ei lase kellelgi unustada oma tühisust. Savine on terasest ja siidist, tema juhib äriimpeeriumi. Sedavõrd erinevatest elukäikudest hoolimata on neil salajane armusuhe, mis mõlemat rahuldab – nad oleks justkui sugulashinged.

Põhjas, Protektoraadi lüüasaamise järel põgeneb Calderite vägede eest Dogmani tütar Rikke, kel olevat Pikk Silm ehk teise aega nägemise võime – tema püüab jõuda Dogmani vägede riismeteni, kes koos appi saabunud Anglandi korpusega taganevad Anglandi suunas (oodates Unioonist hädavajalikke lisavägesid). Nii põhjalaste Suur Hunt kui Anglandi Noor Lõvi põlevad võimalusest lahinguväljal kuulsuse kogumiseks, aga nende vanematel on vähe teistsugused plaanid, kuidas sõjaväljal asju ajada. Ja see Suur Hunt … tema on maniakk, tõsiselt vägivaldne maniakk, kes ihkab Üheksasõrmest hullemat kuulsust.

Ja siis on üha suurenev tööstuslinn Valbeck, kuhu koguneb üha rohkem tööotsijaid ning kus Savine ja teised uued töösturid üha suuremaid kasumeid tahavad välja pigistada – seda kasvõi lapstööjõudu tehasesse aheldades. Töötervishoid ja sotsiaalsed tagatised, nendest pole haisugi; töölisklassil pole illusioonigi, nagu nende elus võiks midagi positiivset olla.

Kui Savine läheb Valbecki kontrollima ühe oma tehase kahtlast kasumlikkust, puhkeb seal järgmisel päeval kaua aega planeeritud ja oodatud revolutsioon (või mäss, olenevalt vaatenurgast). Revolutsionäärid teavad vägagi hästi, kes on Savine ja kuidas teda võiks Uniooni vastu kasutada. Tulemuseks on pöörane veresaun, kus radikaalsemate mässajate õhutusel õiendatakse arveid kellega vaid võimalik. Valbecki tormiline mäss tõmbab ühtlasi kriipsu peale Anglandi ja Protektoraadi abistamisplaanidele (mitte Unioonil oleks finantsiliselt võimalik seda üldse teha) – ning kroonprints Orso tõttab kokkuklopsitud väega hoopis Valbecki (eelkõige küll Savine’i, kelle saatusest pole midagi teada) päästma. Põhjas on nüüd seetõttu unionistidel veelgi meeleheitlikum olukord, kuid seda enam unistavad Suur Hunt ja Noor Lõvi lahinguväljal rindade kokku pistmisest ja teineteise hävitamisest. Nii Põhjas kui Valbeckis … ootavad omad head ja halvad üllatused (raamatu kaanel ongi kujutatud Valbecki hävingut, Orioni alternatiivsed ehk ameerika kaanel stiliseeritud Suure Hundi kiivrit).

„Lady Finree was left staring towards the flap. A few moments ago, she’d been in total command. With a stroke of the king’s pen, she was cut down to some warrior’s worried mother.
’It feels like yesterday I was feeding him, and dressing him, and wiping his arse.’ She looked at Rikke, voice turning harsh. ’He’s a bloody idioot who knows nothing about anything, but he was born with a cock, so he gets to decide for all of us!’
She looked old, of a sudden, and weak, and helpless, and Rikke felt sorry for her, and sorry for what she’d done, but there was no undoing it. You might see the past with the Long Eye. But you can never go there.“ (lk 314)

Romaani kolmandas osas sõlmib autor kõik otsad kokku … ja mängu astub Bayaz: kes uutele peategelastele meenutab heroiliste skulptuuride asemel pigem ärimeest. Peamiste tegelaste vahel tekib mitu romantilist liini … aga noh, tegemist on siiski triloogia avaraamatuga ja seniste romaanide põhjal pole Abercrombie just kauni tundeelamuse pakkuja (Romeo ja Julia võimalus … on juba algusest peale jõhkralt hapuks läinud, see pole Targaryenide maailm). Kui esimese triloogia avaraamatus oli üsna selge, mille vastu või nimel tuleb võitlema hakata, siis seekord jääb minu jaoks Suur Konflikt õieti hämaraks – mida suurjõud õieti taotlevad ja miks Bayaz niimoodi demonstratiivselt sekkub. Kõiksugu väiksemad tragöödiad … ohjah, eks autor peedistab mõnuga lugejaid – aga mida muud triloogia avaraamatust ja sünkmornist oodata ongi?

Romaani pluss ja miinus on minu meelest see järeltulijate peategelasteks seadmine. Ühelt poolt on see tuttav maailm, teiselt poolt on see … sellevõrra piiratud maailm (kui näiteks neljandast kuuenda romaanini oli sellest mööda mindud hoopis üksikromaanide tegevustikuga Uniooni naabruses). Autor pehmendab seda „probleemi“ kõiksugu kõrvaltegelastega, kellel on oma tähtis roll nö hiidude kõrval; lõpuni vastuolulisim on neist vast ellujääja Culver. Ja ega ükski tegelane kutsu esile erilist lugejapoolset sentimentaalsust või idealiseerimist – tähtis on ellujäämine, mitte ideaalid (ka see saatuse pekstud töölisperekond, nendegi pereisa pole just täiega normaalne – omamoodi Logen Üheksasõrme reinkarnatsioon).

Abercrombie peamised naistegelased pole kunagi seinakaunistusteks, nii on siingi mitmeid näiteid neist, kes nö karmis (grimdark!) meeste maailmas väga vabalt hakkama saavad ja oma rida ajavad (muuhulgas seksuaalpartnerite valikul; nii mõnelgi meestegelasel on probleeme naistega). Eks kõige komplekssem neist on Savine oma äriimpeeriumi armutu juhtimisega, seda „tasakaalustab“ mõneti kiiva kiskuv eraelu. Eks Rikkegi hakkab tasapisi Savine’le järgi jõudma. Kõrvaltegelaste naisgalerii on muidugi vägagi kirju, alates Uniooni kuningannast kuni töölisperekonna May’ni (rääkimata põhjala vanematest, ee, möllajatest nagu Isern ja Wonderful). Justkui mäletan, et kui jutukogu ilmus, vandus Abercrombie, et jätkab seal mitme looga esindatud kahe naiskangelase Shev & Javre tegemiste kirjutamist, aga siinses romaanis ei näinud neid küll taustal vilksatamas.

Aga jah, mida õieti oodata sellest, mis järgmises romaanis juhtuma peaks? Käesoleva romaani loogika järgi revolutsiooni inkvisitsioonis, aga kas see poleks nüüd liialt etteaimatav? Savine & Bayaz? Kuidas hakkab asetsema tööstus Adua-Anglandi-Põhja võimusuhete kolmnurgas?

„’Just promise me one thing.’
’Anything.’
’Let go of it.’
’Of what?’
’The feuds,“ said her father, and of a sudden, he looked so tired. ’The grudges. The enemies. Take it from a man with a wealth o’ bitter experience. Vengeance is just an empty chest you choose to carry. One you have to go bent Under weight of all your days. One score settled only plants the seeds of two more.’
’So you’re telling me I should just forget what they said? Forget what they did?’
’There’s no forgetting. I’m hemmed in by the memories.’ And he flapped an arm about as though the shadows were full of an invisible crowd. ’Besieged by the bastards. The hurts and the regrets. The friends and the enemies and those who were a bit o’ both. Too long a lifetime of ’em. You can’t choose what you remember. But you can choose what you do about it. Time comes … you got to let it all go.’ He smiled sadly down at the tabletop. ’So you can go back to the mud without the baggage.’“ (lk 374)