30 september, 2013

Jon Fosse: Pelgupaik

Mina ei ole tantsija inimene. Olen see, kellele meeldib tantsu vaadata. Mõnikord vaatan tantsu juutuubist. Ma vaatan tantsu ja püüan aru saada.
Nädal tagasi lugesin „Pelgupaika“. Teadmiseta, et Fosse olla kuulsus. Kuulus siiski eelkõige näidendikirjutajana, aga ka muud kirjutamisviisid ei olla tal halvasti välja tulnud.
Lugesin raamatut ja elasin sisse. Raamat koosnes põhiliselt rütmist. Rütmi taga oli muusik. See muusik oli minategelasest muusik, kes üritas romaani kirjutada. Üritas romaani kirjutada oma elust, keskendudes kolmele päevale (algul) mööduval suvel. Hiljem, kolmanda osa kirjutamise ajal juba möödunud suvel.
Kõik kolm osa olid erineva rütmiga. Kõik kolm osa rääkisid samast kolmest päevast. Samaaegselt ka minategelase elust.
Lugemise ajal võis tunduda, et minategelane on autori teine mina. Et autor on küll välja mõelnud tegelase, aga kirjeldab selle kogemuste ja tunnete asemel enda omi. Oli selline kaastunnet luniv tekst. Lugemise ajal sai ta selle kätte. Selle kaastunde. Mõnikord, mõnes raamatus, on see haledus nii üles puhutud, et tekitab juba lugemise ajal vastumeelsust. See kord nii ei olnud. Oli lummav rütm. Jalg hakkas kaasa tatsuma. Pea noogutas kaasa. Kõigepealt tundsin kaasa minategelasele, siis tundsin kaasa tema sõbrale. Ja see, et ma nüüd enam neile kaasa ei tunne, oli ka raamatu poolt minusse sisse kirjutatud.
Tagantjärele, nädal hiljem, olen kindel autori tundelises kauguses minategelase enesehaletsustest.

Lugu.
Lugu koosneb kahest tasandist. (tegelikult on neid tasandeid tiba rohkem, aga need enamad ei ole loo tasandid, vaid romaani omad)
Esimene tasand.
Norra külas hakkasid kaks poissi bändi tegema. Saigi tehtud ja nad käisid ümbruskonnas tantsuks mängimas. Vahtisid lavalt tüdrukuid ja tüdrukud vahtisid neid. Üks poiss arvas ühe korra olevat näinud erilist tüdrukut, aga teine tegi selle tüdrukuga midagi. Mida ta täpselt tegi, ei ole kogu romaani jooksul öeldud. Võib olla tegi musi, võib olla vägistas ja raius tükkideks – vahet pole, igal juhul ei küsinud ta teise poisi käest luba. Poiste suhted läksid sassi ja nad enam omavahel eriti ei rääkinud. Nüüd on kümme aastat möödas ja see tüdrukuga midagi teinud poiss tuleb kodukülla suvepuhkusele. Poisi nimi on Knut. Tal on naine ja kaks tütart ja ta töötab muusikaõpetajana. Teine poiss elab ikka ema juures ja pole püsitööd ette võtnud. Nad saavad kolmel järjestikusel päeval kokku. Knuti naine lööb mina-poisile külge. Mitte ainult, et lööb külge. Võib lausa öelda, et pakub ennast. Poisid on juba (üle?) kolmekümnesed. Mina-poisile meeldib Knuti naine, aga ta ei võta külgelöömisest eriti vedu. Knut näeb külgelöömist, aga mitte-veduvõtmist eriti mitte. Mina-poiss enam kodunt välja ei lähe. Mina-poiss hakkab romaani kirjutama. Minu loetav romaan ongi see tekst, mida ta kirjutab. Ta kirjutab lugu kahest Norra külapoisist, kes hakkasid bändi tegema.

Teine tasand.
Romaani esimene osa on mina-poisi enesehaletsuslikud kujutlused toimunust. Ta on kõiges passiivne ja ei näita oma tundeid välja. Tegevus areneb ainult tema silmade läbi.
Romaani teine osa on sama mehe kujutlused sellest, mida võis näha ja tunda (endine) sõber Knut.
Ei ole mingit vahet, kas tunneb mina-poiss või Knut. Mõlemad on endasse sulgunud. Sama isik. Sama isiksus. Samad reaktsioonid.
Sama viis, aga rütm on natuke teine. Aegalasem.
Alguses oli milonga. Teises osas tango.
Kogu selle kirjutamise aja, mitu kuud, istub mina-poiss toas ja muudkui kirjutab. Ema tassib talle süüa ja muretseb tema pärast. Tema ise muretseb ka enda pärast. Tal on rahutus ja käsi pidada valutama. Aegajalt läheb isegi segi, kumb käsi see valutab. Igal juhul on psühhosomaatika ilmne ja lugeja tunneb talle sisse ja kaasa.
Igal juhul on selge, et mingit lisainfot Knuti tegemiste ja tundmiste kohta neil kolmel päeval, pärast mida Knut mina-poisiga enam ei rääkinud, mina-poiss ei saanud.
Ta kujutab ennast Knuti sisse ja tunneb Knutile kaasa. Ta haletseb Knuti, et sellel on loll sõber ja loll naine. Ta haletseb ennast, et ta on Knutile nii vilets sõber olnud.
Siis tuleb kolmas osa – see lühike. Eelmised olid kaks olid keerulised tantsud, see viimane on vaid jalutuskäik. Vanast harjumusest võetakse mõned lõigud eelmistest rütmidest taas ette. Aga need rütmid ei ole enam nii intensiivsed, nii ennast kaasakõigutama panevad.
Mina-poiss ei ole ikka veel väljas käinud. Külas poes käib ema. Tema olla kuulnud, et Knuti naine on surnud. Olla ennast ära uputanud. Olla leitud uppununa.
Ei ole enam milongat. Ei ole enam tangot. Paistab, et see kolmekuuline rahutus hakkab tasapisi mööda minema...

Vaat selline lugu!

Panin raamatu kinni ja mõne aja pärast avasin uue.
Nüüd, nädal hiljem taban ennast ikka mõtlemas sellele raamatule.
Et kogu raamatu jooksul tegelesin muudkui kaasa tundmisega. Tundsin kaasa ühele, siis teisele ja kolmas, kellel lõppu arvestades pidi vast kõige raskem olema, jäi kahe silma vahele.
Mina-poiss on samade sündmuste põhjal kirjutanud enda ja Knuti tunnetest. Mind on haaranud rahutus.
Rahutus Knuti naise pärast.
Minu käsi ei valuta. Ei vasak, ei parem.
On võimalik, et Knut ise tappis oma naise. Kuigi, see pole see jutt.
On võimalik, et naine oli rahuldamata hüperseksuaal – nümfomaan. Kuigi, see pole see jutt.
Kuigi, see ei sobi kokku enese upitamisega.
See pole see jutt.

See on vast see jutt, et milonga ja tango on paaristantsud. Et mina-poiss ja Knut-poiss tantsisid oma kirgi üksinda. Et neil jätkuski tähelepanu ja kaastunnet vaid enda jaoks.
Nagu lugejalgi.

Mõnikord on hirmsasti vaja pai saada. Mõnikord on vaja tunda, et oled ka teiste jaoks olemas ja keegigi hoolib sinust. Ja siis poedki võõrasse voodisse. Asja käigus libiseb võõras käsi üle su pea ja selja. Ja sa saad korrakski tunda, justkui keegi teeks sulle pai.
Enesepettuse tee seegi. Aga mida sa, vaene raisk, teed, kui ümberringi kõik vaid ennast näevad. Vaid ennast haletsevad.

Ahsoo jah. Kui juba enesepettusest juttu. Mina-poiss hoolitseb kirjeldatud kolme päeva jooksul selle eest, et südametunnistus oleks puhas – et sõber arvaks, justkui on ta keppinud tema naist, aga tegelikult on ta õilis. Tegelikult on ta õilis, ei pane näppu (ega midagi muud) sõbra naise külge. 

Elizabeth Bear – And the Deep Blue Sea (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)


Päris psühhedeelne lugu karmist kullerineiust, kes viib saadetist läbi hirmpalava tolmava tuumakõrbe, mida varem tunti kapitalistliku Ameerikana. Tema sõbraks on truu tsikkel, Connie Kawasaki, võimas modifitseeritud maanteeneelaja. Ja vastaseks Nick, kelle eksistents paneb kukalt kratsima ja kelle sooviks on kullerilt hinnaline saadetis omastada. Saadetis on miski meditsiinivärk, mis peab kindlaks ajaks kohale jõudma ja stabiilses olekus olema.

Ja minu arust pole sellest loost suurt midagi kirjutada, loo lõpuni jäin mingit põrutavat kliimaksit ootama, aga no küllap lugesin mööda või ei pannud tähele või olin traditsioonide vangistuses. Kui hetkeks järele mõelda, siis selle kogumiku puhul pole ükski naisautori tekst muljet avaldanud, mitmedki lugemised jäid pooleli. Veider.

27 september, 2013

Indrek Hargla – Süvahavva. Esimene suvi (2013)


See on mul esimene kokkupuude Süvahavva maailmaga, sest pole värsket sarja vaadanud – no pole tõsimeelse õuduse huviline ja nii edasi (mis on vabameelne õudus – näiteks see või see). Ning peale raamatu lugemist nüüd ei teagi, kas hakata teist hooaega jälgima, sest arvatavalt parim tegelane löödi vist nokauti (huvitav, kes teda televisioonis kehastas). Ent eks näis, raamatus lubatakse, et Süvahavval on veel sadu saladusi peidus... Mis teha, on selline neetud koht.

“Sinu laps ei vali oma tulevikku! Minevik valib ta ise.” (lk 385)

Lugu siis sellest (hea küll, enamus niikuinii teab lugu), kuidas neljaliikmeline pere kolib Põlvamaale, sest ootamatul kombel pärandatakse neile seal maja. Kuid pea kohe selgub, et midagi on selle majaga väga kiivas, jutud salapärastest surmadest jne. Ja külaelanikud, need pööritavad kohtlaselt silmi uustulnukate saabumise peale. Või siis hakkavad kahtlaselt semutsema pereisa või -emaga. Pere noorim laps on Arno. Väga salapärane, mõneti autistlik geenius. Miks ta vaikib, kus peituvad tema omapära juured? Mida ta majas kuuleb ja näeb? Varsti avanevad vana maja õudused niisamuti nö tervemõistuslikule osale perest... ehk siis puhkeb etnohorror. Tapetakse, seestutakse ning sõbralikus ja suvises Põlvamaa asulas välguvad sajanditest ägisevad vaenukirved. Sest Vaigutaja tahab maailma murda. Ent mitme põlvkonna kõvad ja raske käega eesti naised lahendavad või hoiavad õõvastavaid saladusi, mille kaasabil nad sel korral punase põrgulise tagasi saadavad. (Aga Peep? Juhan? Kevin? Ilmar? Mis neist sai?)

“Pealegi olid need raamatud jällegi üsna kummalised ühe külajoodiku kohta. Võiks ju arvata, et kui selline üldse midagi loeb, siis lihtsama koega sopakaid või mingeid telesarjade kirjandiks ümbervisandatud mugandusi.” (lk 62)

Tegemist siis Hargla lugejasõbralikema romaaniga – kindlasti on inimesi, kes suurt ei huvitu keskaegsetest müsteeriumitest või ulmelisematest / alternatiivajaloolistest tekstidest. Siin ongi puhas kodumaine põnevusromaan tuntud headuses. On hoogne ja saab naljagi. Harglale iseloomulikult on mõned viited Süvahavvast suurematele vandenõudele ning muidugi kerge rooskamine tänapäeva demokraatia teemal. Iseasi, kui palju segab raamatu retseptsiooni see, et tegemist on algselt seriaali käsikirjaga, kas sellele on õnnestunud rohkem liha peale kasvatada kui meelelahutuseks nõutud. Seda vast mitte. See on tempokas meelelahutus.

““See on loomulik,” ütles kummaline mees Ludwig von Risebetter. Ta osutas hobuse poole. “Tema on Niebelung.”
“Nissan,” ütles Feliks ja näitas oma autole.” (lk 263)


26 september, 2013

Bohumil Hrabal – Ma teenindasin Inglise kuningat (2013)

Minajutustajal on konkreetne unistus või eesmärk. Ta tahab saada miljonäriks (ehk siis nagu õpetatakse eesmärgitaevasse saamist: vajadus > motiiv > tegevus). Ja miljonäriks ta saabki, palju õnne-palju õnne, ent kahjuks peale II maailmasõda ja napilt enne kommunistliku võimu lõplikku kinnistumist Tšehhoslovakkias. Ent miljonitest ilmajäämine avab tal teistmoodi silmad (või ta jäi lihtsalt... vanaks? Üleelatust nõdraks?) ja... ja... loomulik olemine on tegelikult kõige rahuldavam? Või mis?

Lugu ise on päris pöörane või õigemini tundub pöörane läbi peategelase jutustamise – sest no mis võiks iseenesest olla huvitav selles, kuidas mingi noor tüüp unistab rikkaks saamisest, tõusta kelnerist hotelli omanikuks? Noh, nagu mingi totter ameerikalik eluõpetus, eksole? Ent jutustajaga lihtsalt juhtub... asju. Erinevad töökohad oma nõudmistega, väiksest kasvust hoolimata igati tegus naiste rahuldaja (kuigi jah, eks aaria seemne mõõtmine mõjuks kindlasti paljudele meestele traumeerivalt), ning mitmed kohatud inimesed, kellelt võib noppida viljaka või mäda tera. Karjeristina kündkem elupõldu. Ja oleks siis tegu tavalise kelmiromaaniga (või täpsemalt – kelneriromaaniga: mehest saab kelner, seejärel natsi abikaasa, seejärel miljonär ja lõpuks režiimi vabatahtlik orjatööline), ei, autor on valla päästnud vaba tekstivoo (no mis on muidugi vaba tekstivoog (ehk siis loetamatu plära), pigem ikka... vaid ausalt enesele kirjutamine?), mis pulbitseb edasi ja edasi. Või kuidas? Ei, pigem mitte. Siin on niisamuti mitte-eksitavad kõrvallood, või samas ei saagi neid üleüldse eristada minajutustaja loost. Ja hundikoerast hakkab kahju.

“Pealegi pidasin ma ennast väljavalituks, olin kindel, et kui siin minu asemel oleks olnud keegi teine, poleks ta midagi näinud, aga mina nautisin seda, mida nägin, mind isegi rõõmustas, et nägin säärast kaost, mis tekitas õudu, see oli umbes sama, et igaüks meist kardab kuritegusid ja püüab õnnetusest eemale hoida, aga kui kusagil midagi juhtub, siis igaüks, kel vähegi võimalust, läheb ja vaatab, jõllitab kirvest peas, vanamutti, kellest tramm on üle sõitnud, aga mina muudkui kõndisin ega põgenenud kuhugi, kuigi enamik inimesi põgeneb paigast, kus nad õnnetust nägid; mulle meeldis, et kõik oli, nagu oli, mulle sai selgeks, et seda õnnetust, kannatusi ja õudusi on minu jaoks vähe, et seda kõike võiks minu kaela, samamoodi nagu kogu ülejäänud maailma kaela, määratult rohkem sadada...” (lk 153)

Natuke meenutab raamat Hilsenrathi romaani (või siis Celine'i antipood?). Kõikvõimalikud naisekeha käsitlused on üpris meelad. Ja no tõlge on ikka kõva töö, siin postituses toodud muust tekstist morbiidsemad näited on ühed lihtsamad tõlkija töödest.
Kuidagi segasevõitu postitus. Raamatust inspireeritud! (Kuigi romaanis põlnd vist ühtki sulgu.) (Sest noh, eksole, sulgude kasutamine on alati out.)


“Tegelikult seal kõrtsis ma mõistsin ikka ja jälle, et elu mõte on pärida surma olemuse üle: kuidas ma käitun, kui tuleb minu aeg, et surm, ei, see iseenda küsitlemine, see on kõnelus lõpmatuse ja igaviku vaatevinklist, et surma mõistmine on kaunist ja kauni mõtlemise algus, sest oma teekonna mõttetuse nautimine, teekonna, mis nagunii lõpeb enneaegse äraminekuga, omaenda tühisusest saadud elamus, täidab inimese kibedusega, seega iluga.” (lk 167)

25 september, 2013

Robert Reed – Pallbearer (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)


Järgmine pilk postapokalüptilisse maailma. Viirus on tapnud suure osa inimkonnast, ja ellujäänud ameeriklased arvavad, et nad on jumala poolt valitud hinged ja kogu ülejäänud inimkond on siis vastavalt jumala poolt hävitatud (peategelane ja mõned teised marginaalid on vähe teistsuguse arvamusega). Seega on siis enamiku ellujäänute seas populaarne religioosne fundamentalism, vähemus on põlu all (tõsi küll, ehk siinne asendus pole niivõrd tüüpiline näide hävingujärgsest maailmast). Et loodus on inimkatastroofist puutumata, siis toimub suurejooneline metsistumine, piisonid ja muud elajad lisanduvad samamoodi nagu peale indiaanlaste hävitamist. (Ent leidub ka võõrliike, nagu loomaaiast vabanenud ja looduses kodunenud amuuri tiigrid.) Ning inimesed elavad vana maailma riismetest (näiteks autovaredest kokkupandud sõidukid liiguvad piirituse abil) ja tasapisi püüavad laiendada elektritootmist jms.

Tegelikult aga juhtus katastroof nii – Hiinas tekkis paar tapvat viirusekollet, mille vastu hakati kibekiiresti ravi otsima. Nojah, lõpuks üks suur ravimifirma teatas vaktsiini leidmisest ja läänemaailm ruttas kiiruga kodanikke vaktsineerima, saavutades efektiivselt kuni 97% elanikkonna vaktsineerimise. Vabatahtlikud tõttasid Kolmanda Maailma riikidesse sealseid inimesi süstima, ent kõiki muidugi ei jõudnud päästa. Ent siis hakkasid esimesed vaktsineeritud riburadapidi piinades surema ja uurimise järel selgub koletu tõsiasi – hoopis vaktsiin põhjustab surmasid. Tõepoolest, toimubki puhas töö miljonite heausksete hulgas. Taga hullemaks, on kahtlus, et selline tappev vaktsiin on kellegi eriprojekt. Hukule määratud inimesed teevad pigem enesetapu kui ootavad piinarikast lahkumist.

No ja mis edasi saab, kuidas need kaks oleviku ja mineviku maailma kokku puutuvad, selgub huvitava jutu käigus. Taas üks kogumiku helgeid hetki.


“Water and time are two demons steadily erasing what remains from before. But that very bad day still sits somewhere in the future.” (lk 256)

24 september, 2013

Andrus Kivirähk – Maailma otsas (2012)

Vahelduseks tänuväärne lugemine, see on rahulik romaan. Tegelased on enamvähem rahul oma väikeste tegemistega ja kui midagi läheb nihu, siis on ikka võimalik asjaolusid parandada (või hoiab tegelasi igikurjast maailma otsa peatuma jäänud “ingel”? Tegemist on meie kogemusega võrreldes siiski ebanormaalse maailmaga?). Eks äratundmisrõõme ja hirme võib leida nii mõneski tegelases; kui järele mõelda, on kõige harmoonilisem Reinu pere, kõige häirivam aga Kalju ja Malle juhtum, selline kanaema tekitab päris õudust (oh, ja Eve ja Ülo, järjekordne nutmaajav näide seikluslikkuse kasutusest); õnnetuimaks see maalt pärit ehitajast homofoob, kel raskusi linnamelu mõistmisega. Kõiksugu joomine ja söömine on päris isuäratav, või noh, tervislikele eluviisidele häirivalt mõjuv. Ei saa öelda, et Kivirähk oleks lisanud oma loome tegelasgaleriisse uusi tüpaaže, ent selline turvalisus pole mitte halb. Igal juhul tore, ärapanemisvaba romaan, Kivirähki viimaste aastate parim proosatoodang.


“Raevununa vannis viseldes oli Kalju küll unistanud sellest, kuidas ta koos muinasjutuliste kaunitaridega vahutava jõe kaldal kakaod joob ning maasikaid mekib, aga nüüd leidis ta, et ehkki säärane tegevus oleks vahelduseks tore, tahaks ta ometi pärast iga seiklust õhtul oma koju tagasi pöörduda. Aga maailma lõpust igal õhtul koju ema juurde sõita oleks olnud liiga keeruline ja kulukas. Kaljule tundus, et lihtsam on mitte kuhugi minna.” (lk 260)

23 september, 2013

Daniel Chamovitz – Mida taim teab (2013)

Tekkis selline küsimus – kui põllumajanduses ja aianduses kasutatakse valgust taimede kasvu soodustamiseks jne, siis kuidas näiteks mõjub toataimedele see, kui energiasäästlikud inimesed toas aegajalt tule kustutavad või läidavad? Või siis tänavavalgustus ja selle mõjualas olevad linnataimed ja -puud? Kas sellistel taimedel on konstantne valgusestress või on nad kohandunud sellise plinkiva maailmaga? Noh, oleks huvitav teada.

“Nende katsetega tõestati, et taimed ei mõõda mitte päeva, vaid katkematu pimeduse kestust.” (lk 23)
“Taimed eristasid värvusi – sinise valguse põhjal teadsid nad, kuhupoole pöörata ja punase valguse põhjal mõõtsid nad öö kestust.” (lk 24)
“Filosoofilisemas plaanis võiks öelda, et taim mäletab viimast valgust, mida ta nägi. /-/ Looduses on viimane valgus, mida taim päeva lõpul näeb, kaugpunane valgus ja see ütleb taimele, et aeg on end “välja lülitada”. Hommikul näeb taim punast valgust ja ärkab üles. Sel moel mõõdab taim, kui kaua aega tagasi ta viimati punast valgust nägi ning reguleerib vastavalt sellele oma kasvu.” (lk 25)

Kaugpunase all mõtleb tõlkija niisiis infrapunast valgust. Aga raamat on tore ja enamasti arusaadav botaanikavõhikutelegi. Et siis – taimed näevad valgust, haistavad gaase jne, tunnevad puudutusi, oskavad end positsioneerida ning neil esineb protseduurilist mälu. Ent taim ei kuule ning tal puudub aju. Taimed ei suhtle omavahel, nad reageerivad muutustele. Ning päris kindlasti pole inimene talle muud kui üks stressiallikas (ärge katsuge ega paitage toataimi!).

“Taimed teavad väga hästi, milline on neid ümbritsev maailm. Taimed tunnevad oma ümbruskonda visuaalselt: nad teevad vahet punasel, sinisel, kaugpunasel ja ultraviolettkiirgusel ning reageerivad vastavalt. Taimed on teadlikud ümbritsevatest lõhnadest ja reageerivad pisematelegi kemikaalikogustele õhus. Taimed teavad, et neid on katsutud ja teevad vahet erinevatel puudutustel. Nad teavad, mis on Maa külgetõmbejõud: nad võivad muuta kuju, et tagada võsu kasvamine üles- ja juurte kasvamine allapoole. Lisaks teavad taimed, mis on nendega juhtunud minevikus: neil on meeles mineviku nakkused ja ilmastikutingimused ning nad muudavad mälule tuginedes oma füsioloogiat.” (lk 135)

“Paiksete ja juurtega organismidena ei pruugi taimed küll olla võimelised taganema ega põgenema, kuid nad suudavad muuta oma ainevahetust, et kohaneda erinevate keskkonnatingimustega.” (lk 71)



“Minu vanaema ei olnud õppinud taimebioloogiat ega põllumajandust. Ta ei lõpetanud keskkooligi. Kuid ta teadis, et kõva avokaado muutub pehmemaks, kui pista see koos küpse banaaniga pruuni paberkotti.” (lk 35)

20 september, 2013

Robert Kurvitz – Püha ja õudne lõhn (2013)

Tõsine hipsterikirjandus.
Korralikult kujundatud.
Stseenide ja sõnaosavuse proosa.
Kergelt perversne.
Ports assotsiatsioone kultuuri- ja ajaloonähtustele.
Noortepärane Baturin.
Lugu algab kui skandinaavia krimikirjanduse paroodia.
Psühhedeelsed ambitsioonid.
Ulmekirjandus vist või postmodern ülekirjandus.
Kõva worldbuilding.
Palju tundmatust.
Debüüdipauk, must auk.
Huvitav ja igav, tüütu ja lööv.

reaktor
helilaine
väike sinine puuduolek
reaktor

19 september, 2013

Kage Baker – The Books (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)



Lugu katastroofijärgsest maailmast, kus olukord on mingil moel normaliseerunud (mis juhtus, jäi selgusetuks või ei pannud tähele). Rändav tsirkusetrupp satub ühte unustatud linna, milles asub nö vanadekodu, ja muid elanikke polegi. Relvastatud ja pahurad vanad lubavad trupil peale esinemist mahajäetud majades ringi tuustida ja asju võtta, mida sealt leiavad. Trupi noorimad liikmed leiavad mängimise käigus ühest majast... raamatukogu. Lapsed on küll varem raamatuid näinud ja vanemad neile samu pehmekaanelisi raamatuid üha uuesti ette lugenud, aga siin on tuhandeid trükiseid ja paljud neist suisa kõvakaanelised. Ja millised uued lood ja värvikad pildid! Peategelane leiab koguni Asterixi kogutud teosed ja ei suuda sellest kuidagi loobuda. Lapsed on kui uimas, kõike tahaks kaasa krabada, ent teadagi, reisivankrites palju ruumi pole. Viimaks siiski valitakse mõned kaasavõtmiseks (muuhulgas näiteks seletav sõnaraamat – teadagi, väga veider raamat, mis kirjeldab lastele senitundmatuid mõisteid minevikuilmast). Ent raamatukogust lahkudes satuvad nad kokku kurja vanakesega, kes lahendab koltunud ajalehtede ristsõnu... ja nende vahel puhkeb võitlus.

Einoh, ei saa öelda, et Bakeri postapokalüptiline maailm oleks midagi põrutavat, mingil moel muidugi vaheldus eelnevate juttude kõiksugu katastroofidele. Ent suht igav jutt.

18 september, 2013

Robin Hobb – Võlulaev II. Eluslaevnikud (2013)

Päris naiselik fantasy, juttu kõiksugu meestemuredest ja majapidamisprobleemid ning muidu õhkav eluslaev (no tõepoolest, Vivacia, sa lased end võrgutada ühejalgse piraadi poolt?). Mehed vast pakuvadki selles romaanis elusamaid hetki – nurjatu piraadikapten Kennit, endine preestrist laevapoiss Wintrow ning kuivale jäänud kuri eluslaev Paragon. Ent Vestrite naispool... keerulise saatusega naised, muud ei oska öelda ega kaasa elada. Eks Hobb on hoolega vorpinud negatiivseid tegelasi, kes jäävad ehk liialt ühekülgseks. Noh, vähemalt õgiti Torg.

Aga jah, mis selles romaanipoolikus juhtub – Vivacia ja Wintrow lepivad ära. Wintrow kaotab kõik sõbrad ja lisaks laseb enamiku neist maha lüüa. Malta satub kokku salapärase noormehega, kes võib muuta nais-Vestrite elu. Kennit kaaperdab üha suurema mõjuvõimu teiste piraatide üle, ent kaotab muuhulgas ühe vitaalse kehaosa. Brashen saab keppi ja peab seepärast valima järgmise töökoha. Paragoni oksliku puusüdame tahab vallutada romantiline ostja. Althea saab võimaluse eneseteostuseks ja selle käigus huvitava pakkumise eluslaevade kõnenaiselt. Ja siis on mingid ürgsed hiiglaslikud meremaod, kes ei saavuta veel midagi, või mida iganes nad soovivadki, arusaamatu värk.

Selline traditsiooniline fantasy oma ebaõigluse ja võluasjakestega. Õnneks läheb teose finaal päris tempokaks (ja rõõm raamatu lõpetamisest teeb ikka tuju paremaks). Et tegemist avaraamatuga, oleks päris huvitav näha, kuhu poole asjad arenevad, kas Etta või Vivacia, Ronica või Malta, Brashen või Althea. Ja mis saab Paragonist.

“Vivacia hääl kõlas nii võõriti, et Wintrow tõusis ja vaatas üle reelingu käilakuju poole. Laev vaatas üles talle vastu. Iga kord, kui poiss arvas, et on temaga harjunud, tuli jälle mingi selline hetk. Valgus oli täna erakordselt selge, midagi sellist, millest Wintrow mõtles alati kui kunstniku valgusest. Ehk läks see arvesse, sest Vivacia tundus helendavat. Tema silmade roheline, eebenikarva juuste rikkalik läige, isegi tema peenesüüline nahk hiilgas, ühendades endas poleeritud puu ja terve ihu parimad omadused. Vivacia lahvatas roosaks, kui Wintrow teda niimoodi üksisilmi vaatama jäi, ning vastuseks tundis poiss jälle, kuidas temas põrkusid ühelt poolt armastus Vivacia vastu ja teiselt poolt ta täielik teadmatus, mida laev tegelikult endast kujutab. See vapustas teda nagu alati. Kuidas võis ta tunda säärast... kirge, kui ta julges seda sõna kasutada, puust ja võlukunstist olendi vastu? Tema armastusel polnud – nii palju kui tema aru sai – mingit loogilist selgitust. Polnud ei väljavaadet abielule ega ühistele lastele, ei iha leida üksteises füüsilist rahuldust, polnud ka pikka jagatud kogemuste ajalugu, mis selgitaks soojust ja lähedust, mida ta laevaga tundis. See oli arusaamatu.” (lk 165) 
“Laev maitses nime oma keelel. Kuri mees. Ja ohtlik. Kütkestav, kuri ja ohtlik mees. Tema naine ei meeldinud talle. Aga see Kennit ise... Ta oli öelnud, et võidab ta endale. Seda ta, otse loomulikult, ei saa. Ta pole perekond. Aga Vivacia leidis, et mehe püüete ootus pakkus talle suurt naudingut. Mu puidust ja tuulest daam, oli piraat talle öelnud. Mu kaunitar. Mu kärmeke. Milliseid tobedusi tobedusi võis üks mees laevale öelda. Vivacia silus juuksed näolt ja hingas sügavalt sisse.
Ehk oli Wintrowl olnud õigus. Ehk oli tõepoolest aeg välja uurida, mida ta ise enda jaoks tahab.” (lk 460)


17 september, 2013

Arthur C. Clarke – Kogu maailma aeg (Hirmu vöönd, 1993)



Sulle pakutakse tellimustööd – varasta midagi ülimalt hinnalist ja sind ootab erakordne tasu. Normaaltingimustes võimatu, ent salapärane tellija pakub abiks seninägematut seadeldist, millega saab aega märkimisväärselt aeglustada. Hetke kinni võtta. Nojah, peale asjakohast demonstratsiooni võtab loo peategelane Ashton selle kuritegeliku afääri autu teostamise ette. Et aga kõik röövinimekirjas olevad Briti impeeriumi ajaloolised haruldused kokku tassida tellija valitud kohta, läheb Ashtonil vaja sobivat abilist – kuid selgub, et teised kuriteohuvilised ametikaaslased on niisamuti seotud aastatuhande harulduste rööviga, ja samamoodi kasutavad seda ilmvõimatut seadeldist. Aeg seisab, kokku röövitakse erinevaid väärisesemeid (millel pole omavahel just loogilist seost) jne.

Töö tehtud, pakub tellija Ashtonile kokkulepitud tasu, ent Ashton sooviks hiiglasliku tasu asemel hoopis seda laiade võimalustega ajapeatajaseadeldist. Tellija kõhkleb ja siis nõustub soovituga. Uudishimulik Ashton uurib seejärel röövide tausta ja selgub, et tellija on tulevikust (kui ka teiselt planeedilt?) ja aja peatamise hetkel toimus just Maal ülipommi katsetus (plahvatuse hetkel tekib tulevikus võimalus ajaga mängimiseks)... it's the end of the world as we know it. Ja Ashton jääb pidama üliaeglaselt kulgevasse ajahetke, temal on nüüd kogu maailma aeg. Enne kõikepurustava plahvatuselaine saabumist.

16 september, 2013

Alastair Reynolds – Sleepover (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)


Kujutle vaid, teadlased on juba mõnda aega tõsimeeli rääkinud ja lubanud, et peagi saavutatakse surematus, veel natuke kannatust ja läbimurre on käes. Sa ootad aastaid ja töötad palehigis, ja selle käigus paratamatult vananed – ent ikka veel ei mingit läbimurret. Lõpuks pakutakse 21. sajandi keskel superrikkuritele, et võid olla krüogeenunes, ja küll siis sind äratatakse kui surematus saavutatud. Gaunt, kes varanduse kogunud arvutiasjandustega jännates, lasebki end külmutada koos 200000 teise superrikkuriga. Ja 160 aastat hiljem, 23. sajandi algul äratatakse ta korraga üles. Aga – surematust pole ega ka tule, pole samuti maapealset paradiisi ja imetehnikat ning üleüldse võtavad teda vastu võrdlemisi mornide nägudega inimesed, kes räägivad muuhulgas mingist lõpmatust sõjast, millele Gaunt on minevikus tõuke andnud. Gaunt ei mõista midagi.


Gaunti pettumus surematuse tabamatuse pärast on suur – veel hullem, ta kuuleb, et masskülmutamine on nüüd enam kui tavaline ja tervelt 2 miljardit maalast on sellises olekus vaikelus ning 400000 inimest kannavad hoolt nende eest. Külmutatud ootavad äratamist ookeanites asuvates naftapuurtornide sarnastes hiiglaslikes ehitistes (või noh, reservuaarides), mida ohustavad... tehisintelligentsi ja nö võõrtehisintelligentsi vahelise madina erinevad fraktsioonid. Nimelt, Gaunt tegeles omal ajal tehisintelligentsi loomisega, aga ta enda teada ebaõnnestunult. Tegelikult aga – hoiatus-hoiatus! – käitus tehisintelligents kurikavalalt, varjates peale loomist end inimeste eest. Kuna osa tehisintelligentsist pole inimkonnaga sõjajalal, siis lubatakse inimestel eksisteerida sel tingimusel, et võimalikult vähe neist tolgendaks Maa peal ega segaks madinat võõrtehisintelligentsiga (mis paikneb vist üldse teises dimensioonis ja seni polnud neil inimkonnaga mingit kokkupuudet). Küsimus on ressurssides, ka kaks miljardit inimest on Maa ja tehisintelligentsi jaoks liialt palju.

Nojah, tegelikult on loos mitmeid aspekte, mis muudavad jutu jõudsamaks, ent sellest siin postituses juttu pole. Aga sellest pole hullu, eksole? Oma silm on kuningas.

15 september, 2013

Clifford D. Simak – Eelpost (Hirmu vöönd, 1993)



Tundmatute planeetide uurijate käsutuses on kogenud ja võimekas üksus. Neil on suurejoonelised kogemused planeetide kaardistamisega, neil on robotid ja viimase peal tehnika, neil on parimad eriüksuslased ja töökad teadlased. Nad on tundmatuid planeete uurinud-puurinud küll ja küll, ning nad teavad, mida ja kuidas nad teevad, millal on planeet valmis maalaste koloniseerimiseks või veel liialt ohtlik selleks, et planeeti ekspluateerida. Nende töö on heas mõttes rutiinne ja kindlate reeglite järgi, kõige tähtsam on ekspeditsiooni turvalisus kindlustada ja alles peale kõikvõimalike turvameetmete rakendamist astub inimjalg senitundmatu planeedi pinnale ning siis sooritatakse nädalate või kuude jooksul vajalikud uuringud. Ordnung ootamatuste vastu.

Ent käesoleval džungliplaneedil tuleb nende juurde kriipsujuku moodi justkui kiviajast pärit humanoid, kes emotsioonitult teatab, et maalased ei lahku siit. Siin ootab surm. Naeruväärt, mõtlevad supertehnikaga varustatud mehed. Üldsegi mitte, selgub mõne aja pärast. Natuke Bradbury moodi tekst, samasugune kokkupuude millegi täiesti tundmatuga.

14 september, 2013

H.P. Lovecraft – Vari aja sügavusest (2013)

Lovecraft on võimatult igav. Puine. Jah, õigemini on tekstid puised. Õuduse ponnistamine. Olen Lovecraft ja olen stiilne ponnistaja, surun õõvapinnud sulle küünte alla. Õuduskirjandust tuleb lugeda ehk õige ettevalmistusega, muidu on see totter kogemus ja mõjub vast morjendavalt. Võib ette kujutada, kuidas autoril pea kohal suurest õnnest säravad lambikesed süttisid, kui ta järjekordse kosmiliselt õõvastava lause või lõigu kokku kirjutas – see, mis ma kirjutan, see on ürgõudne, kuulake ja kartke! Õu jee, me Lovecraft, you scared? Seletamatu hirm siseneb südamesse, kuskilt kostab matsutamist ja see ei pärine siit maailmast! Mu unenäod tarretavad mind. Hullu.

Siin valikkogus kaks proosateksti ja üks essee õuduskirjandusest. “Värv maailmaruumist” räägib loo komeedist, mis kandis endaga kaasas võõrast eluvormi. Ja milliseid õuduseid see eluvorm tegi oma naabritega (vihje - matsutas). “Vari aja sügavusest” aga paljastab, milline mitmetahuline ajalugu ja tulevik on meie maailmaruumil. Millised ürgürgürgvanad eluvormid elavad Maa südames. Neid ei tohi välja lasta! Aga jah, loo peategelane teeb meile selgeks, et tema hallutsinatsioonid on... hirmsad! Tõesed!
Õuduskirjandus... Hea küll, minust pole Lovecrafti lugejat. (Ja ei tahaks heita kivi tõlkijate kapsaaeda, sest kõik tekstid on... lihtsalt puised.)

“Haiglaslik vajadus ennast vaadata üha kasvas ja kasvas, kuni ühel ööl ei suutnud ma sellele vastu panna. Esmalt ei silmanud ma üldse mitte midagi. Hetk hiljem taipasin põhjust: mu pea oli ülipika painduva kaela otsas. Kaela sisse tõmmates ja väga järsult alla kiigates nägin kümne jala kõrguse ja kümnejalase põhja läbimõõduga hiigelkoonuse soomuselist, kurrulist ja sillerdavat kogu. Tookord äratasingi oma karjetega pool Arkhamit, kui hullunult unesügavikust üles hüppasin.” (lk 67) 
“Sõnad suudavad edasi anda vaid murdosakese hirmu ja hämmelduse segadikust, mis mu vaimu näris.” (lk 95) 
“Kui see asi oleks seal – ja kui ma ei näe und –, tähendaks see midagi, mis ületab täiesti inimvaimu talumisvõime. Kõige rohkem piinas mind mu hetkeline suutmatus tajuda, kas mind ümbritsev on unenägu. Tõelisustunne oli kohutav – ja muutub seda stseeni meenutades taas selliseks.” (lk 106)


Essee “Üleloomulik õudus kirjanduses” on teaberohke kirjutis autoritest ja nende tekstidest, milles ilmnevad kosmilise õuduse märke. Lovecrafti ootused rahuldavast õudusest on, noh, ehk mõistetavad vastava kirjanduse tarbijaile. (Eks esseest on võimalik näha Lovecrafti viise tekstiloomeks, mida ja kuidas rõhutada, või üleüldse temaatika.) Huvitav ülevaade, aga pisut õudne hakkab.

nuxxbooks

13 september, 2013

David Barnett – The End of the World Show (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)


Tulnukad teatavad, et nemad lahkuvad Maalt. Nad on pärit kuskilt planeedilt, mida tähistab numbrirodu ja olnud siin Maal juba 1947. aastast, aidates maalasi muuhulgas kosmosetehnoloogia arendamisel ja vähiuuringutega jms head. Aga nüüd nad lahkuvad, ütlemata põhjust. Tavainimesed peavad kogu seda värki näitemänguks teleuudistes, sest valitsused on alati tõsimeelselt kinnitanud, et ufosid pole, aga noh, tõepoolest, televisiooni otseülekandes panebki mingi kosmoselaev kuskilt põllult taevasse ja seda saadavad kommentaatori sõnad, et need olid avalikkusele esimesed pildid tulnukatest. Järgmisel päeval selgub nende minema põrutamise põhjus – nimelt läheneb Maale komeet, mis peaks pauguga maanduma Austraalias.


Niisiis, tublid ja abivalmid tulnukad lahkusid seepärast, et nad ei leidnud viisi, kuidas ära hoida kuue päeva pärast toimuvat elu Maa pealt pühkimist. Ameeriklased lubavad pommitada komeeti tuumapommidega, et paha taevakeha tükkideks lasta või kursilt väärata. Järgmine päev selgub, et lõhkepeadega rakett on miskipärast omakorda kursilt vääratanud ja hoopis põrutanud laadungiga Jaapanisse ja seal koletu hävitustöö põhjustanud (vandenõuteoreetikud kommenteerivad, et see oligi ameeriklaste plaan Jaapani lõplikuks põrmustamiseks). Taga hullemaks, radiatsiooni tagajärjel moodustub seal hiiglaslik godzilla, kes suundub Tokyot hävitama. Aga lõpuks tulistatakse see koletis surnuks ja godzilla lihast lubatakse valmistada jaapanlastele konserve näguripäevadeks. Ja venelased lubavad omakorda saata tuumaka komeedihävitaja teele. Ja nii edasi.

Lugu on jutustatud ühe tavalise keskealise inglise mehe poolt, kes hiljuti naisest mahajäetuna elab vanemate majas, suheldes sõprade või naabruskonna inimestega. Ja tunneb puudust Katy'st, kes elab nüüd teise mehega, sest loo jutustaja on igav ja tavaline inimene. Nojah. Iga tunniga läheb olukord Londonis (vist?) aina hullemaks, nagu ikka, inimesed kas püüavad põgeneda või röövida või madalaid kirgi välja elada. Kõige selle vägivalla ja hullumeelsuse keskel on nukravõitu peategelane, kes on vahel ilmatuma kurb mahajätmise tõttu, ent siiski püüab jalgadel püsida. Õnneks moodustatakse nende tänaval kodukaitse marodööritsejate vastu, ning see pakub mingitki tegevust hulluksmineku vastu; peategelanegi ühineb sellega, leides kodust isa õhupüssi. Kodukaitsel on niisamuti ülesandeks rottide tapmiseks, keda on ühtäkki ilmatuma hulk – ja rotilihast saab süüa valmistada. Lõpuks... tõusevad surnud üles ja tulevad külastama oma kodusid, nii ka peategelase isa ja ema ja vanaisa saabuvad koju ning kukuvad irisema, et kinnisvara pole korras hoitud jne. (Üks vaene vägistamises süüdistatud värskeltpoodu ärkab samuti laternapostil köie otsas ellu, ja krigistab pahaselt “Mina seda ei teinud!”, et siis uuesti pooduks saada ja seejärel üles ärgata jne. Lõpuks võetakse ta sealt maha)

“People had become quite a bit more serious over the last couple of days. I suppose approaching apocalypse does that to a person. That and lack of water for a good bath. Most of us were beginning to smell, not least the risen dead.” (lk 127)


Ühesõnaga, võidutseb hea briti must huumor, seda lugu võiks küll eesti keelde tõlkida, lahe kiiksuga maailmalõpuvisioon, õigemini vallatu satiir sellest. Väike õnnetu inimene keset katastroofiootust, ja ikka sirge seljaga. Selle antoloogia üks paremaid lugusid.

12 september, 2013

Frederik Pohl – Tunnel maailma all (Hirmu vöönd, 1993)



Sellise loo avalikkusele tutvustamise puhul tuleks pingsalt mõelda, et kui väheke selgemalt selle kulgemisest jutustada, kas siis tasub puänti aimata lasta või jätta võimalikule lugejale avastamispainet. Hea küll, ei räägi olulisest seigast. 

Igal juhul, tegemist on kui modifitseeritud versiooniga filmist “Lõputu küünlapäev” (Murray ärkab üles ja sama päev muudkui kordub ja kordub), ainult et siin... on midagi väga teisiti. Nagu seda kummastavat ajaveidrust viimaks tabanud tegelased küsivad, on selles kõiges süüdi venelased? Või marslased? Või hoopis miski kolmas jõud? Ei ütle. Mis on see, mida me tunneme meile ainuvõimaliku maailmana? Miks on naised nii erilised, kummastavad ja lummavad? Milline rohi toimib eluväsimuse murendamiseks? Kas on lootust, et Martinil valmib “Jää ja tule laul”? Oled Sa teinud täna mõne omakasupüüdmatu heateo? Where did You sleep last night?

11 september, 2013

Linda Nagata – The Flood (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)



On saar, mida ümbritseb ookean. Ja ookean muudkui tõuseb, mattes saart enda alla. Elanikud liiguvad vee eest saare üha kõrgematele aladele või... lasevad end sisse imeda kuldsetesse voolikutesse, mis päeval taevast laskuvad saare juurde. Tõepoolest, taevased voolikud. Nad lahkuvad rõõmuga, jumal on neid päästma või siis järele tulnud. Koos nendega lahkuvad saare loomad ja linnud, ning kaladki on ümbritsevast veeavarusest kadunud.

Ent on Mike, kes ei usu sellisesse imelisse jumalasse, mis niisuguse arutu uputuse on korraldanud. Ta kaaslanna Holly on jumalausku ja palub Mike'l olla avatud ja usaldada kõikvõimsat jumalat. Ent Mike neab endamisi jumalat, mis on sellise genotsiidi organiseerinud. Veel hullem, ta ehitas paati, et saarelt kuhugi pääseda, ent enne selle valmimist lõhkus öine tõusuvesi paadigi pilbasteks. Kuid allesjäänud saarlased on igati õnnelikud, nii õnnelikud; päiksepaistes käivad ujumas soojas ookeanivees ja kui nad endaga valmis on, lasevad kuldsel taevast sirutunud voolikul end sisse imeda. Shiny happy people. Viimaks jääbki Mike kõigist kaaslastest ilma, üksi saarele, mis jääb juba nööbi suuruseks; ta ronib saare kõrgeimasse tippu, milleks on mäel asuv suur rist. Ent halastamatu ookean tõuseb edasi, varvaste, põlvede, kaelani. Kas Mike upub või laseb ta end võimaluse korral taevasse tõmmata? Või on kolmas või neljas lahendus? Eks see selgub teksti lugedes. Metafüüsiline värk jne.

10 september, 2013

Ray Bradbury – Ma ootan (Hirmu vöönd, 1993)

Kaugel Marsil asub Hingede Kaev. Marsile ekspeditsiooni korraldanud maalased seda ei tea – nemad teavad vaid, et Marsi linnades pole juba kümme tuhat aastat elatud. See kauge planeet pole üldsegi nii elutu koht kui tänapäeval teadlased armastavad rääkida, nii avastavad maalased, et sellest leitud kaevust on võimalik koguni vett juua. Tõepoolest, uskumatu värk. Ent pole head halvata, ja tegelikult joovad ettevaatamatud uurivad maalased endasse senitundmatu eluvorm-parasiidi, mis okupeerib järjest heausklike joojate kehasid. Millele järgneb kahe eluvormi kokkusobimatusest põhjustatud nõrgema poole hukkumine või sunnitud enesetapp. Tekib kõhe küsimus, et kas see Hingede Kaev ongi kümne tuhande aasta eest hukutanud marslaste tsivilisastsiooni? Selle küsimuse üle saame meeliskleda aga vaid lugejatena, kuna senitundmatu eluvorm (üks loo jutustajaid) hukutas kogu maalaste meeskonna. Kosmoseõudus!

09 september, 2013

Vladimir Wiedemann – Püha kaljukitse radadel (2013)


Raamat räägib autori reisidest Tadžikistani ajavahemikus 1977-1991. Pühamehed, kanep, Stalin, mäed, külalislahkus, rongireisid, kunstnikud, tutvused, islami pühakirjadega äritsemine, nõukogude võimu kohalikud eripärad jne jne. Autori ja ta sõprade vaimustus kaugest erilisest maast oli, on ja jääb, ent eks vahel on võimalik seal rahagi teenida. Miskisugune vabadus nõukogude tingimustes. Autor avab omapoolse nägemuse nõukogudelikku esoteerikaellu, kus ühtviisi entusiasmiga tegeldi tantrate ja tšakrate kui ka pühameeste ja lumeinimeste otsimisega. On pühamehi, kes vabal ajal on mullad, ent tööajal kaevanduse veoautojuhid. On pühamehi, kes lasevad võimu nimel järgija surnuks peksta. Ja nende ja paljude teiste eripäraste teadjameeste vahel rändab autor, tervitades neid Eesti ja Tami poolt. Ühesõnaga tundub kogu see esoteeriline maailm paras segapudru olevat, ühtviisi pühendumine budismile, islamile kui ka selle sajandi erinevatele new age värkidele (ent nõukogude soustis!). Tadžikistan, see on vabadus ja külalislahkus ja Stalini kultus. Eks omaette ooper ole kanepitoodete tarbimine ja kõiksugu mahhineerimised raha saamiseks, sealne maa oligi tollal nõukogude hipidele ühtviisi materiaalseks kui esoteeriliseks kullaauguks.

“Temal seisis nüüd ees teekond läbi rohkearvuliste maagiliste varitsuspostide, kus kurjad deemonid ässitavad ühtelugu teekäija kallale zombistunud mente, kes nõuavad dokumentide esitamist. Mahhov, kel polnud sissekirjutust ega isegi mitte passi, hoidis intensiivselt üleval oma kaitsevälja, meenutades mulle selles rollis Tiibeti salavalitsuse agenti. Nüüd kavatses ta liikuda itta, et jõuda kaugemas perspektiivis välja läände.” (lk 171)


Huvitav, mis mõlkus raamatu illustraatori meeles, kui neid kompositsioone koostas?

postimees
helilaine
sirp

08 september, 2013

Mark Hodder – The Curious Case of the Clockwork Man (2011)


Triloogia teine osa on avaraamatuga võrreldes süngem, vägivaldsem ja ka nö paranormaalsem. Lahtunud on avaraamatu pillav pöörasus ja vabameelne fluidum, seeasemel on tõsine kangutamine lahendamaks järjekordset megavandenõud (milles on süüdi hukkunud Oxfordi ajarännust põhjustatud alternatiivse ajaloo segadused), mis omandab üha hirmuäratavamaid mõõtmeid. Eks huumorit ole niisamuti, aga see pigem aksessuaariks (papagoid!) ja pole enam niivõrd värske kui avaosa puhul – Hodderi loodud maailm on tuttavaks saanud ja niisama pratchettlik pullitamine ei annaks lugejale suurt midagi; ning eks autor ongi valinud keerukama ja tõsimeelsema loo kirjutamise. Väheke veider on see flirt reptiilide iidse rassiga (kes mõnele tegelasele näivad väikeste haldjatena) ning Rasputini ja Blavatsky sekkumised Briti Impeeriumi hävitamiseks (järjekordne tulevikust urgitsemine, ei saa sellest enam üle ega ümber).

“As always, Burton felt awed by the sight of the Steam Man.
The most famous and successful engineer in the world stood on three multi-jointed mechanical legs. These were attached to a horizontal disk-shaped chassis affixed to the bottom of Brunel's body. The body was like a barrel lying on it's side, with domed protrusions at either end. Each of these bore nine triple-jointed arms, and each arm ended in a different tool, ranging from delicate fingers to slashing blades, drills, hammers, spanners, and welders.” (lk 45)

Leiutisi on niivõrd palju, et tekib küsimus, kuidas need kõik peaksid Londonisse ära mahtuma, kõik need Folks Wageni põrnikad ja aururaudteed või siis hoopis kummalised liikumisvahendid, mille selgemaks kujutluseks kuluks vast illustratsioonid ära. Raamatus asetleidev võimuvastane mäss on niivõrd vägivaldne ja ulatuslik (paralleel mõne nüüdisaegse linnamässuga?), et tekitab viimaks küsimuse, kas pole väheke üle pakutud (alljärgnev tsitaat on küll pigem huumorivallast). Vähemalt puudub siin imal romantika, vaid Swinburne väheke naudib piitsutamist. Nojah, kui esimest raamatut soovitaks paljudele lugemiseks, siis teine sobib vast rohkem spetsiifilisemale maitsele. Ehk oleks pidanud endale jätma väheke hingetõmbeaega osade vahel, see mustade teemantide jant ei hakanud mulle suurt tööle.

“As they penetrated the thickening fog, the walking dead, with swordsticks drawn, came staggering out of it to meet them. They were well dressed, debonair, and faultlessly polite.
“I'm mortified,” one of them confessed as he jammed his fingers into constable's eye sockets. “This really is despicable behaviour and I offer my sincerest apologies.”
“I say!” another exclaimed, plunging his blade into a man's abdomen. “What a terrible to-do!”
“It's all rather unseemly,” noted a third, urbanely, after spitting a chunk of flesh from his mouth. He looked at throatless uniformed man he held slumped in his arms. “I do hope you won't consider me boorish.”” (lk 403)


07 september, 2013

Dale Bailey – The Rain at the End of the World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)


Sajab ja sajab vihma, ja seda ülemaailmselt ning juba 49 päeva järjest. Kust selline vihm tuleb, miks see ei lõpe, teadlased ei oska seda öelda, pole olemas seletust. Ja kõiksugu viimsepäevasektid ehitavad Noa laevu või ohverdavad vihmajumalatele jms. Ühel hetkel kaob televisioon, ja raadiojaamu jääb üha vähemaks. Miks? Ei tea, ei öelda põhjust. Ehk selleks, et massihüsteeriat mitte õhutada. Levivad jutud hirmsatest üleujutustest ja marodööridest. Ja maast kasvavad inetud seenetaolised ollused, sellised õõvastavalt hallikad.

Stuart ja Melissa sõidavad mägedesse, et seal, nende hiljuti ostetud suveonnis, pääseda üleujutustest, märjast, seentest, painetest. Nad on aastaid koos olnud ja nüüd emotsionaalselt kaugenenud teineteisest. Vihm, vihm ja vihm, Stuartile käib see eriti ajudele, juba vihma esimestel nädalatel ilmus ta silmadesse kergelt hullumeelne läige. Vihm trummeldab järelejätmatult. Ning mingi hetk tuleb jutu, võiks öelda, puänt kui selline.

Tekst polegi õieti suunatud nö katastroofi anatoomiale, vaid pigem käsitleb inimsuhete okkalisust, varjatud valusid, läheduse probleeme. Kuigi jah, ekstreemkliima paratamatult võimendab seda kõike.

06 september, 2013

Cory Doctorow – When Sysadmins Ruled the Earth (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Lugu siis sellest, kuidas tänapäeva tsivilisatsioon kukub kokku peale üleilmset megarünnakut – natuke arusaamatuks jääb, kes või mis selle organiseeris (kodanikud, kes nõuavad vaba intenetti? Mingid überterroristid?). Igal juhul, linnad hävinevad plahvatustes ja mingi vallapäästetud viirus tapab inimesi jõhkra kiiruse ja tõhususega.

“Attacks on major cities all over the world have left emergency responders in chaos. The attacks are electronic, biological, nuclear and conventional explosives, and they are very widespread.” (lk 65)

Ent on ka ellujäänuid – ja need on näiteks patsiga poisid, kes rünnakuööl pidid tööle tõttama, et küberrünnakutega tegelda. Ja et serveriruumid on välismaailma eest niivõrd kenasti kaitstud, ei pääsenud viirus nende patsipoiste ja -tüdrukute kallale (kel oli oidu lähedaste esimeste hädasignaalide peale reageerimise asemel tööpostile jääda). Istuvad siis patsiga poisid kinniste uste taga ja mõtlevad, mida edasi teha. Õnneks suudavad nad internetti käigus hoida, mis võimaldab suhelda teiste omasugustega – ent neid suhtlejaid jääb üha vähemaks; lisaks on selge, et generaatorite abil pole võimalik pikalt vastu pidada. Eks siis tuleb neil päevavalguse kätte minna ja näha, kas viirus niidab neist jalust või tuleb hakata uut maailma üles ehitama.

“We're going to do something. Something is better than nothing. We're going to take this patch of the world where people are talking to each other, and we're going to expand it. We're going to find everyone we can and we're going to take care of them and they're going to take care of us. We'll probably fuck it up. We'll probably fail. I'd rather fail than give up, though.” (lk 89)


Natuke jabur lugu.

05 september, 2013

Stephen Baxter – The Children of Time (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Järjekordne hoomamatu ajakäsitlusega lugu Maa elu väljasuremisest, mis on omamoodi tagurpidi protsess võrreldes erinevate eluvoo kujunemistega enne meie moodsat tsivilisatsiooni (tõsi küll, seekord on inimkonna jäänused selle tunnistajaks). Lugu on siis esitatud viies peatükis viie 11-aastase lapse silme läbi, kes elavad üksteisest miljonite aastate kaugusel. Elutingimused muutuvad erinevate kataklüsmide läbi – soojenemine, kokkupõrked komeetidega, mandrite liikumine jne jne. Igas peatükis kogevad noorukid midagi justkui tähenduslikku, võimalust edasipürgimiseks või progressiks, ent nende vanemad ei lähe nendega kaasa, ja jätkatakse vanamoodi.

“But the boy standing on the eroded-flat ground was barely changed from his unimaginably remote ancestors, from Tura and Cale and Urly and even Jaal. It had never been necessary for humans to evolve significantly, for they always adjusted their environment so they didn't have to – and in the process stifled evolutionary innovation.” (lk 488)

Tekst pole just ilukirjanduslike ambitsioonidega või õigemini nauditavusega, pigem tegemist Baxteri nägemusega, mis võiks ülipikas perspektiivis Maal juhtuda – inimesed kohanevad raskete oludega, ent samas pole märkimisväärseid samme intellektuaalsemate tsivilisatsioonide loomiseks, mis on kuidagi kahtlane (tõsi küll, kui peatükkide vahel on näiteks 300 miljonit aastat, võis sel ajal pagan teab mida olla). Üllataval kombel elab inimkond kauem kui krokodillid, kes ometi pärit sauruste ajast. Ent Maa vananeb ja suudab üha vähem elu endal hoida. Kõik hea saab kord otsa.


“Once it had been thought that human survival would depend on planting colonies on other worlds, for Earth would be always prone to such disasters. But people had never ventured far from Earth: there was nothing out there; the stars had always remained resolutely silent. And though since the ice their numbers had never been more than a few million, people were too numerous and too wide-spread to be eliminated even by a comet's deadly kiss. It was easy to kill a lot of people. It was very hard to kill them all.” (lk 479)

04 september, 2013

Frederik Pohl – Fermi and Frost (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)



Külmasõjaaegsest meeleolust kantud lugu – järjekordse Kuuba kriisi hapukskeeramisel puhkeb korraga tuumasõda USA ja N.Liidu vahel, mis loomulikult paiskab kogu maailma segi. Ühesõnaga, saabub totaalne tuumatalv, mis algab lõputu vihmasajuga ja lõppeb täieliku külmumisega (pilvekiht hoiab Maad Päikese eest), ja pea ainus koht, kus inimestel võimalik reaalselt vastu pidada, on Island – seda tänu vulkaanide tekitatud kuuma vee olemasolule ja islandlaste kohanemisvõimele ekstreemsetes oludes. Tuumatalv on teadagi enam kui ränk vintsutus ja lõpuks kattub tolmupilvede varjus kogu Maa jääga. Ent islandlased ja nende külalised püüavad kohanduda ja oma kasvuhoonetes elektrivalguses söögitaimi kasvatada (sest nad saavad elektrit toota!).

Lool on kaks võimalikku lõppu – et kas see inimkonna viimane kants pidas vastu (iseasi, mida radiatsioon omakorda veel põhjustas) ja taas võiks inimsipelgad Maal laiali levida või nälgis-külmus lõpuks muu maailma kombel samuti surnuks. Õigupoolest selline vanamoodsa tunnetusega ulmelugu – autor räägib pea õpetliku hoiatusloo jne, ja rosinaks veel Fermi paradoks ka. (Ei saagi teistele planeetidele pürgida või maailmaruumi hõivata, sest särava intelligentsi olemasolu viib enesehävitusele.)

03 september, 2013

Mark Hodder – The Strange Affair of Spring-Heeled Jack (2010)

Kahtlemata viimase aja üks lõbusamaid lugemisi, kõik need pöörased seiklused 19. sajandi alternatiivajaloolises Londonis, need mekivad kenasti ja tekitavad usku normaalse kirjanduse olemasolusse. Igasugu aurutsemist on siin raamatus ikka päris pillavalt, asja muudab hullemaks see, et radikaalsed tehnikud ja eugeenikud on ühendanud oma tarkused ja huvid nö parema maailma loomiseks – ja noh, tulemus on päris õõvastav (ja millised maailmavallutuslikud plaanid nende liidritel on!). Loo põhjaks on see, et 1840. aastal mõrvatakse kuninganna Victoria ja järgmiseks kroonitud peaks saab Albert. Ei mingit viktoriaanlikku ajastut, ja ühtäkki hakkavad laialdaselt levima tehnoloogilised uuendused, mis kuuluksid pigem tulevikku – ent on siiski 19. sajandi olude nägu. Ja siis on veel anarhistlikud ja vabameelsed libertiinlased, teine äärmus tehnikute ja eugeenikute gruppidele, kõik nad tahavad maailma muuta. Kummalised ajad, kummalised inimesed, kummalised teod.

“Edward Oxford didn't believe anything he saw any more. The world was one giant fairy story; a crazed jumble of talking apes and horse drawn carriages and accentuated manners and the stink of unprocessed sewerage and, now, flying chairs which trailed stream.” (lk 428)

Üks veidramaid ja kõmulisemaid müsteeriume on see, et miks on viimastel aastakümnetel üks veider justkui vedrudel hüppav kostümeeritud inimolend noori tütarlapsi ahistanud, kisub neil ülariided lõhki ja siis haihtub vandudes õhku. Tegemist on kui muinasjutust ellu ärganud olendiga, mida tuntakse nimega Spring Heeled Jack. Mõni tütarlaps suisa kaotab meelemõistuse sellise monstrumiga kohtumisest ja häbist vääritu kohtlemise pärast. Samuti on äkitselt alanud noorte poiste röövimine, ja seda teistsuguste koledate olendite poolt – kes meenutavad taas folkloorseid nähtusi ehk libahunte. Mis toimub? Miks on impeeriumi pealinn ühtäkki ohtlikum koht kui mõni pärapõrgu urgas?

Briti impeeriumi valitsus palkab sõnulseletamatuid juhtumeid uurima (kuri)kuulsa õpetlase ja maa-uurija Burtoni, kes on üsna ebakonventsionaalne tegelane tolle aja õhustikuski, ja nüüd saab ta kuninglike erivolitustega sala-agendiks. Burton asub uurimisretkele Londoni hämarmaailmas ja pilt läheb veelgi hämmastavamaks... Eksisteerib miski kuri skeem, millega on ühenduses kõiksugu kummastavad juhtumid, ja aiva segasemaks läheb, millegipärast see tüdruketekiusajast vedrumees lausa tunneb Burtonit ja tema... tulevikku. Surnuks peetud või kadunud inimesed ilmuvad peidupaikades välja, ja ikka on nad seotud kogu selle müsteeriumipuntraga. Burton võtab appi noore luuletaja Swinburne'i, et teda assistendina tööle rakendada (millega loodab hoida noormeest lõplikult alkoholismisohu vajumast). Mehed on erinevad – Burton on retsi rusikakangelase välimusega, Swinburne ent pea lapsekasvu punapäine ülbitseja ja kergelt masohhistlike kalduvustega; ent mõlema kangelase füüsis ja ajud kuluvad ära mõistatuste lahendamiseks. Eks aitab niisamuti õnn ja juhused.

“It's true,” he muttered, “the Original did – I mean, does – have brothers. Even if I can identify the girl, though, which won't be easy, I don't see how I can force them together.”
/-/
“By heavens, for a man from the future you can by mighty slow-witted!” Beresford cried drunkenly. “You bloody well do it, man!” he slapped his knee mirthfully. “You do it! Find the little trollop and have her!”
Oxford looked at his host in shock.
“You surely aren't suggesting that I rape my own ancestor!” he said, slowly.
“Of course! Exactly that! Fuck yourself into existence, Oxford! What other option have you?” (lk 359)

Tekstil on tore omadus tuure koguda ja aina naljakamaks minna, tipnedes raamatu viimase kolmandikuga, kus on mister Oxfordi retk oma suguvõsa renomee päästmiseks, mis on iseenesest jube õnnetu lugu jaburate kõrvalmõjudega ümbritsevale maailmale, aga samas pagana naljakalt deliirne quest. Ja no muidugi kõik need tuntud nimed, kes tegutsevad väheke teistsuguste alustel kui me neid tänapäeval tunneme – nt varaküps ajalehepoiss Oscar Wilde või siis kurjad monstrum-geeniused Charles Darwin ja Florence Nightengale (ning teised briti ajaloolised kuulsused). On kommete komöödiat ja on elurõõmsat lapsemeelsust (näiteks papagoid, keda on geneetiliselt töödeldud ja nüüd kasutatakse nö häälsõnumite edastamiseks – eksperimendi tagajärjel suudavad nad sõnumi ette kanda, ent kõrvalnähuna on papagoid ohjeldamatud ropendajad ehk siis lisavad sõnumitele kõiksugu solvanguid või frivoolsusi). Tegelaste keelekasutus on toredalt vanaaegne ja mahlakas. Ent ei saa vaid nalja, kivisöetolmuses ja haisvas Londonis on tume pool (ja seda mitte ainult East Endis), mis on igati sünge ja vägivaldne. Ja seal peab seiklema Burton.

Loodetavasti ei paljastanud ma siin postituses ühtki värki, mis raamatu jooksul tegelikult juhtub ning mis ja kes seda pöörasust põhjustavad. Üllatusi peab jääma! Eks huvitav ole, kuidas Hodder lüpsab seda teemat terve triloogia ulatuses, juba esimene raamat on... küllaldane, rasvane suutäis. Kas suudab autor veelgi üllatada? Näis.

“Darwin was silent for a moment, then:
“We are intrigued. Observe, we seem to have before us a man of a profoundly non-scientific bent. An evolutionary oddity, think you not? Of what use is a poet? Is he not merely an instance of self-indulgence; a decoration, if you will? That might be so, but pray consider the decorative qualities of certain species, say, for example, tropical birds. Do their colours and patterns not serve a purpose; to attract a mate or to confuse a predator? This creature, though his hair is of remarkable hue, is notably puny in his development. Might we propose that his vocation has developed to compensate for his lack of physical prowess? Could it not be that, in the absence of an ability to attract a mate at a physical level, he has developed a 'song' in much the same manner as a lark, which is small dull-coloured bird with an extravagant call?”
“What the bleeding heck are you jabbering about!” shrilled Swinburne. “Let me off this damned rack! Unbuckle these straps at once!”” (lk 267)


02 september, 2013

F. Gwynplaine MacIntyre – World Without End (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Lugu lähituleviku süstlahoorast, kes kuritahtliku nanotehnoloogilise süstlasutsu tagajärjel saavutab surematuse. Mis on pisut niru saatus, sest miski epideemia pärast sureb peagi inimkond ja seejärel muu fauna ja tasapisi floora. Pluss on see, et 16-aastaseks jäänud neiu ei vaja sööki ega jooki (ja ka mitte õhku), sest nanoosakesed tema sees toodavad kõik eluks vajaliku (viis, kuidas surematu keha endale aineid omastab, on ehk kummaline ja lastele sobimatu teada). Aastasajad, tuhanded ja viimaks miljonid mööduvad, Maad külastavad mõned võõrtsivilisatsioonid, ent ikkagi lahkuvad – sest kõige lõpuks on Päike ise Maad hävitamas, ja surematu neiu tunneb esmakordselt mõningasi füüsilisi muudatusi (ahjaa, nanoosakesed ei saa hambaid parandada, ja nii võib näiteks hambavalu kesta mõned sajandid). Ta on proovinud end tuhandeid kordi tappa, ent nanoosakesed ehitavad ta alati surmast üles, ja see on üpris valuline protsess (tõsi küll, kas siis taastub hammaste endine halb olukord või saab uue hambumuse?). Kui Päike hävitab Maa, kas see oleks siis surematule kauaoodatud pääsemine elust? Või oleks lõputu suremine ja elluärkamine Päikese süleluses kuni see viimaks hävineb?

MacIntyre on sellist hoomamatut aega üpris kenasti kokku sidunud peategelase märkmete katkete kaudu.

01 september, 2013

Uno Leies – Kasetohust kaabu (1970)

VAAT KUS KONN! 
Leidis metsast konn kalossi,
tegi sellest uhke lossi!
Nüüd ta elab selle all,
vahel loss on laevaks tal.
Sõidab üle suure mere,
kaasas kogu konnapere -
konna-mammi, konnapoju.
Ainult konnatitt jäi koju.
Kõik nad istuvad kalossis.
Kaladel on näod mossis -
konn ei võta sõitma neid
mööda piki mereteid.


Natuke segane luuletus – miks konnatitte kaasa ei võetud? Kas üle mere sõideti Soome ja konnatitt pidi okupantide kätte pantvangi jääma? Kas konn elas uhkes üksinduses oma kalossilossis?