Kuvatud on postitused sildiga võimalikud maailmad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga võimalikud maailmad. Kuva kõik postitused

12 august, 2026

A. Aurum - (m)ajahoidja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Kui antoloogia kolm esimest teksti (Kraft, Sempelson, Belials) olid päris löövad, siis nüüd teist lugu järjest jutt ajaparadokside teemal, ja see paneb ohkama.


Varjunimi ei ütle mulle midagi, teksti järgi võiks autoriks olla pigem nooremapoolne inimene, selline sõnamängude värk on kantud justkui nooruslikust uljusest. Kuidas see tekst õieti antoloogia teemaga kokku käib (mitte et see just eriliselt täpne oleks) … no selleks tuleks ehk lähemalt uurida kuupäevi, mis siis aegajalt tekstis esinevad - kuigi neist ei tohi tegelased rääkida! Tead küll, kelle juuresolekul. Või üleüldse.


11 august, 2026

Tea Roosvald - Ajakajaja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Selle teksti võinuks ehk pikemalt lahti kirjutada - mõttelendu on, aga kuidagi kohmakalt esitatud. Või noh, eks see oleneb muidugi lugeja vastuvõtust, kuidas keegi tajub.


Lugu siis Fraulissast, kel oli hullude mõtetega mees ja kes pidi kogema oma poja Giordano Bruno põlevat lendu. Sest ta abikaasa asus uurima muinasjuttudest tuntud haldjavaranduse saladust ning kui Fraulissa püüdis oma meest sellest üleloomulikust jamast päästa, sattus temagi sellest elust suurema teadmise jälile - haldjad on tegelikult …


Nagu öeldud, autoril fantaasialendu jagub ning jutu lõpuks osaleb Fraulissa juba õige pöördelise sündmuse lahendamises. Ei saa öelda, et see just usutav oleks (siiski: pigem teadusliku fantastika kui fantaasiakirjandus), mõneti oleks see justkui jaburate vandenõuteooriate kirjanduslik väljendus - aga noh, eks kirjandus või võrsuda ka telefoniraamatust. Ehk see jutu võrdlemisi puine väljendus lähtub omamoodi kangelanna ajastu jäljendamisest? No ei saanud selle tekstiga kuidagi ühele reale, lugemine ikka võttis aega.


06 august, 2026

Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 


Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.


Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.


27 juuli, 2026

R.F. Kuang: Katabaas

Võluvalt äratundmist ja „oh, mina ka!” ja „oh, justnagu mina!” tekitav lugu akadeemilise maagiaga tegelevast teadlasest, kes arvab, et ihaldab kõige rohkem oma noores elus  edu teaduses ja krt siis selle isikliku eluga. Isiklik elu on hoopis raskemalt RASKE kui maagia ja teadus kokku. Nagunii midagi head ei tule.

Õigupoolest saame me teadmisi peategelanna – tema nimi on Alice – raskustest ja kergustest erinevatel aladel nii aeglaselt ja tükkhaaval, et kogu aeg on vähemalt minu jaoks üleval tore "aga kes ta siis õieti ON?!" mõistatus, kuhu kildhaaval tükke juurde saada, ning sedasorti mõistatus-tegelased on raamatutes ALATI toredad. Eraelu ja maagia tudeerimine on Alice Law elus mõistagi lahutamatult seotud. Kuidas kõik tema jaoks välja mängitud saab, ongi raamatu sisu.

Seekord olid lisaboonusteks ka kaks samamoodi vaikselt teabetükkidest moodustuvat ja pidevalt vähemalt mälestusena raamatus osalevat kõrvaltegelast ning muidugi retk põrgusse ja teoses loodud maailm.

Retk põrgusse on imeliselt määratletud. Võetud aluseks, et kõik teadaolevad kirjeldused rännakutest Põrgusse, nii Dante kui Orpheus, nii Seneca kui püha Brendan kui veel paljud, on tõelised kogemused, on Alice nende ajalooliste allikate abil püüdnud kokku panna Põrgu kaarti, eesootavaid oletatavaid takistusi, ning üritanud koostada algelist plaani, mismoodi saada kätte oma eesmärk - professor Grimes. 

Mõistagi tabavad teda ootamatused alates sellest, et talle tekib ootamatul reisikaaslane, kes temaga koos Põrgusse tuleb. Ta kohtub seal isikutega, mõnedki asjad oleks nagu minu loetust tuttavad - Põrgu seitse ringi ja südamikus ootav allmaailma valitseja näiteks - mõned asjad Alice'i akadeemilisest maailmast tuttavad: väitekirjad, teeisu, et Cambridge'i kui oma akadeemilise pesa mainimine mõjub isegi Põrgus! Kabinettide sisustus. Oo!
Muide, sellele, et igaüks kohtub Põrgus just endale sobivate ja tuttavate elementidega maapealsest elust, on selgitus. Miks muidu Dante kohtas aina tuttavaid, eks ole. 

Mulle on vastukarva, et nii mõnigi tagasisidestaja on väitnud selle raamatu armastusromaani olevat.
No.
Ei. 
Armuliin on olemas, aga ei kesta sugugi läbi kogu teose. Peamiselt mainin seda üldse vaid seepärast, et demiseksuaalsete armastus on nii kena lugeda. See on isikuromaan, räägib Alice Law kui inimese ja isiksuse arengutest ja taustaks on Põrgu, maagia ning akadeemiline maailm. 
Kõik need mõjuvad täiesti reaalsetena. 
Miks kriit on maagias asendamatu? Sest kriit koosneb miljonite iidaegsete olevuste säilmetest ja sellisena on tal vägi. Kahe kriiti tootva tippkompanii rivaalitsemine on samuti teoses mainitud. 
Maagia toimib võimatu ja võimalikkuse üheaegse uskumise tulemusena, kusjuures on vaja olla päris krdi terane, et see hästi töötaks. Paradoksid on üks hea võimalus, lihtne näide (lausa lapsik, nagu "Katabaasis" arvatakse); Achilleuse ja kilpkonna võidujooksu oma.
Ja raamatu lõpus öeldakse, et vbla töötab see lihtsalt selleks, et jumalaid lõbustada. 
Tont teab.

Võibolla mõni (veel =P) targem pea näeb ära vastuolud  ja mitteklappimised Kuangi loodud maailma sees. Minul on lihtsalt hea meel, et mind kui lugejat ei peeta lolliks, kellele tuleb kõik üksipulgi ära seletada. 
Samuti olen rahul sellega, et ootasin, mis ma ootasin õnnelikku lõppu, autor suutis siiski pinge üleval hoida ning mind üllatada. 
Väga hästi tehtud. 

Triinu raamatublogi
Kirjutamine hõbe, vaikimine kuld
Hyperebaaktiivne
Digital Nerdland
Mart Pechter ERR
Hana Arrase ehk tõlkja arvamus
ERR Karl Martin Sinijärv

10 juuni, 2026

Daniil Savosto - Paralleel-Jõesuu (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Eks siin tekstis ole nooruslikku energiat, mis ehk detaile alati paljuks ei pea, sest kirjutamisel lummab eriskummaline maailm. 


Lugu siis tehasetöölisena töötavast mehest, kes saab puhkuseks hea reisipakkumise Soome, kuhu siis asutab kolme sõbraga minema. Kuid Narva lennujaamas sõitu alustades tabab üht sõpra kummaline tunne ning järgmine hetk … avastatakse end lennuõnnetusejärgselt Narva-Jõesuust, mida üks sealne veidra välimusega vanamees tutvustab paralleelreaalsusena. Aga sealt on võimalik pääseda, või muidu …


Edasine tekst koosneks justkui episoodidest, mis peaks ühtaegu  kummastama kui nalja pakkuma, ent lõpuks jõutakse ikkagi sõlmeni (millest ma  enne midagi ei maininud). Eks mitmel puhul  tahaks rohkem mõista, miks just see juhtub või miks see tekstis on välja toodud, aga eks siis tuleb lugejal endal see enda jaoks mõistetavaks teha. Aga noh, eks  siin tundub olevat olemisrõõmu ja see on peamine.


01 juuni, 2026

Jevgenia Krainova - Pääs tagasi (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Tekstis on hästi tabatud seda lootusetuse tunnet, kui oled kinni jäänud ajasilmusesse (mitte et keegi meist seda reaalselt teaks, eksole, aga eks igaüks lähtub oma hirmudest ja ootustest). Ja noh, olukorra teeb hullemaks see, et iga kord lõpeb see ajasilmuse kogemus surmaga - erinevatest õnnetustest eriti emotsionaalselt hullude tapmisteni. Hull värk. Ja see minimalistlik keelekasutus, eks seegi annab autori arvatavale eesmärgile kenasti vunki juurde.


Tõsi küll, loo lõpplahendus (ehk ajasilmuse hargnemine) jääb kuidagi pehmeks - või noh, eks seda võib võtta ka unenäona (mis muidugi olekski lihtsaim seletus). Igal juhul, päris hästi teostatud tekst.


03 märts, 2026

Mia Lisette Tamme: Must Isand kõrvalkorterist

 Miinused:

* kohutavalt nüri põhiplott

* otsekõne nagu kehvast noortekast 

* Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid

Plussid

* jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid

* peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud

* kardetud armulugu ei tulnud

* peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas

* pealkiri on hea

Neutraalsused

* tegelased

* kui palju/vähe me toimuvast teada saime

Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. 

Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted selle kõige põhjuseks?! 

Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!"

Nii et rahuldab ära.

Napilt. 

Loteriis varem
Mööda netti

08 detsember, 2025

Mia Lisette Tamme - Must Isand kõrvalkorterist (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse viienda koha luu on omamoodi paralleel Timo Talviku tekstiga: niisamuti puhas fantaasia ja ehk õrnalt võib aimata teatud arvutimänguloogikat - või noh, kui dimensioonide vahel liikumine sellisena võib tunduda. Ja eks sarnane seegi, et nö rahvusetu tekst (mida ilmestavad paar tekstis leiduvat anglitsismi).


Lugu siis sellest, kuidas üks neiu ei leia endale kuidagi õiget suunda oma elus, nii töötab ta peale keskkooli edukat lõpetamist ettekandjana jms. Peale järjekordset vallandamist kohtab ta kodumaja ees üht kummalist meest, kellega koos joob end purju ja puistab talle südat (kui nüüd järgmisel hommikul ärgates õigesti mäletab). Nagu selgub, osutub mees uueks naabriks ja nagu veelgi selgub, on tegu Musta Isandaga kolmandast dimensioonist. Oh üllatust, sellised asjad peituvad meie maailmas. Ja oh üllatust, kui inkognito Musta Isandat röövitakse, pressib neiu end talle seltsiliseks - ja tõepoolest, nagu neiu avastab omal nahal, on olemas nii teine kui kolmas dimensioon ning ootamatul kombel tuleb maailm päästa apokalüpsisest.


Tekst teeb mõneti nõutuks, just nagu oleks midagi ja samas kuidagi … üheplaaniline seikluslugu. Võibolla oleks seda õigem võtta YA fantaasiana ja ma pole sellise kirjanduse sihtgrupp, see nagu seletaks mõndagi; eks esmatutvus autoriga oli niisamuti selline nooruslik möll.


20 august, 2025

Theodora Goss - Pug (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Goss on kahtlemata üks mu lemmikuid lühiproosa kirjutajate hulgast, aga sellele tekstile ma ei saanud küll õieti pihta. Et siis oma kuulsa suguvõsa viimane võsu on pidevate lähisugulaste abielude põhjustatud vereliini nõtruse tõttu õige hädise tervisega, kuid ema sooviks siiski pärilusliini jätkumist. Tervise tõttu ei saa neiu lossi ja selle pargi piiridest väljuda, küll käivad nende lossi imetlemas erinevad turistid.


Ühel päeval ilmub lossiparki koer, kelle eest hakkab neiu salaja hoolitsema. Mõne aja pärast juhatab see koer nö ukseni, mis viib neiu kuhugi lähiminevikku või lähitulevikku (Inglismaa piires; oh, Napoleon saab siiski Waterloos tappa!) ning nii avastab neiu mõned inimesed, kes samuti saavad ajas ja ruumis liikuda. Nende ühiseks jooneks on, et nad on kõik õnnetud. Aga mis siis see veel, mis see ajaukse kaudu rändamine õieti on?


Lugejana ma ei saa pihta, mida Goss õieti ajab. Nagu ikka, siis keskkonna on ta kenasti välja kirjutanud ja eks see ajastu kahtlemata istub talle. Kuid on see fantaasia- või ulmekirjandus, kah ei oska täpsemalt öelda. Ajas rändamine justkui viitaks ulmele, samas see jääb kõik häguseks, mis võiks tagasi vedada Gossile harjumuspärasema fantaasiakirjanduse valda.



05 mai, 2025

Maian Kärmas: Manilundila

 

Te arvate, et järjekordne muusik kirjutas lasteraamatu, umbes nagu Madonna, ja ei pööra rohkem tähelepanu?
Te teete väga valesti. 
See on hea raamat. Pikk, tihe, täis erinevaid teemasid ja küsimusi, millega tegeletakse, on paaaaalju rohkem kui üks. 

Tekstist jooksevad läbi nii depressioon kui kiusamine, "see oli ainult nali", nii lein kui selline lapsepõlvemaailm, nagu vähemalt minul endal olnud on - täis tõdesid ja veendumusi, mis ei ole pärit kuskilt mujalt kui mu enese seest. Otsitakse kadunud kalleid, mõistatakse, mis õieti juhtus selle või tollega, päästetakse natukest maailma ja püütakse toime tulle eluga, mis on nii neetult raske - ja ometi päikest täis.
Selle sekka elusad maalid, laste sõprus, rännak ajas ja maailmade vahel ning palju kummalisi olevusi, kes pole ei tavalised loomad ega inimloomad. 
Palju väikesi draamasid, enamik ei puuduta peategelast muidu kui vaid väga kaudselt.
Palju usutavaid tegelasi - mitte keegi pole üheplaaniline ja lihtsalt paikapandav.

Maailm on korraga unenäoline ja reaalne. Selgelt on autor võtnud, mis ta peas oli, mitte mõelnud, kas see on ka loogiline - ent kui ta juba jupid enda ette seadis ja nad loole taustaks pani, kirjutas ta nad ehedaks ja tunnetatavaks. Maalidelt pagevate värvide pilv tõuseb sama selgelt silme ette kui kotletimaik suhu või kompostikasti läga läbi kujuteldavate pükste vastu ihu imbumas. 

Ja peategelane on neetult võluv. Võibolla on selline laps mõnes teises raamatus ka sees, aga meelde küll ei tule. Olgu, vahest Bibi? Seiklusjanu, kartmatus ning vankumatu headus on saranased. Aga Emmi on palju raevukam, tema viha on kuum nagu sulametall, ja just sellist raevukat nääpsukest ma tunnetan, näen, tean. Küllap on mul mõni sarnane tuttav olnud. 

Ta on ka meeldivalt kompetente. Mitte abitu ja hädine, kes ei saa millegagi hakkama. Jah, ka temal on hetki, kus ei suuda ja ei oska. Ent enamasti mõtleb ta midagi välja, kasutab kasutatavat parimal viisil, pingutab, kuni pingutus vilja kannab. Kui teda ei kuulata, korrutab, ei jäta järele, muudkui ajab oma rida. 
Ja võidab.
See teatab lugejale, et tasub pingutada. Elu ei ole ettemääratud rada. 
Ise tuleb teha, siis saab midagi ka tehtud.
Kas sõnum ka õige on, ma natuke kahtlen. Mu arust elus peamine on ikkagi vedamine ja vbla ka kehakeemia. Aga uskumine inimese enda pingutusesse teeb tuju paremaks ikkagi. 

Lisaks on üle raamatu pisikeste kullateradena laiali pillatud väikesed viited teistele lasteraamatutele. Et sõber kutsub Emmit Emmeliineks. Võlumise kohta öeldakse ühes kohas "tinistamine". 
Neid on veel, aga kuna nad on hetkelised, ma enamikku ei mäleta. 

Päris kõik mõistatused ei lahene, päris kõik suhted ei klaaru, nagu eluski. 
Ometi on selginemist piisavalt.

Ja noh. Et suur teema oli surm ja suremine ja et see on tegelikult hea ja leebe, oli ekstraarmas. Vähe, liiga vähe on lasteraamatuid, mis nõnda räägivad.

Loe mind

Lugemissoovituse blog

raamaturiiulike

Karl Martin Sinijärv

29 jaanuar, 2025

Greg Bear - The Machine Starts (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Lugu ilmunud Microsofti ulmeantoloogias ja on hoiatuslugu kvantarvuti asjus.


Ameerikas on riiklikult toetatud teadlaste seltskond, mis tegeleb kvantarvuti arendamisega. Katsed midagi tööle saada on seni ebaõnnestunud, ning iga järgmise korraga püütakse käivitada üha võimsamat kvantarvutit - enne kui lõpetatakse rahastus. Viimaks õnnestub midagi tööle saada - kasutades selleks õige mitteortodoksseid lähenemisi, ja tõepoolest, masin suudab töödelda hiiglaslikke andmehulkasid, ja vägagi muljetavaldava kiirusega.


Kuid peategelast (ehk üks geeniustest teiste geeniuste hulgas) vaevab kummaline probleem - kuigi nende töökoht on ülimalt turvatud, jätab keegi talle sõnumeid, soovitades ühele või teisele segadust tekitavale asjaolule tähelepanu pöörata. Ja tõepoolest, paistab, et see kvantarvuti on avanud ühendused multiversumitega, kust korraga ilmuvad siia maailma teadlaste teisikud. Ja teoreetiliselt võiks neid olla hulga enam kui Maal üldse inimesi … 


Kõik see kõvaulmeline teoretiseerimine käib mul parajalt üle pea, aga samas on päris huvitav ka. Teksti võikski liigitada omamoodi crichtonlikuks thrilleriks või põnevikuks. Ja noh, kas tõesti võiks kvantarvuti osutuda sedavõrd võimsaks; hoiatav värk! Üllatusega avastasin, et polegi varem Bearilt midagi lugenud.



14 jaanuar, 2025

P.A. Cornell - Once Upon a Time at the Oakmont (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kui muidu on siin antoloogias kõiksugu rohkem või vähem eksperimentaalseid või eesrindlikke tekste, siis see on lihtsalt nö hästi kirjutatud lühilugu; laiatarbekaup, mis võiks olla loetav kõigile lugejatele. Õigemini oleks seda lihtne ette kujutada filmituna, oleks selline kena pisarakiskuja ulmelises soustis.


New Yorgis asub maja, mida õieti ei teata või ei panda tähele. Selle maja teeb eriliseks see, et seal elavad koos inimesed eri ajastutest ja nemad näevad ümbritsevat nii nagu tema ajastule kohane. Aga nad ei ole üksteisele “vaimud”, nad saavad üksteisega suhelda ja ka näiteks kommenteerida, mis toimub samal hetkel nende ajas - muidugi on suhtlemisel teatud piirangud; nende piirangute tõttu saavad seal elada vaid täiskasvanud (sest lapsed pole nii kergelt kontrollitavad) ja reeglite rikkumise eest tuleb majast lahkuda - misjärel sa unustad maja, selle elanikud ning üldse selle kummalise kogemuse.


Loo peategelane on naine meie ajastust, kes armub 1940. aastas paiknevasse mehesse. Naine teab, et kohe on tulemas Pearl Harbor ning USA astub Teise maailmasõtta; seda piinavam on teadmatus, kas tema armastatu läheb sõtta ja kas ta tuleb sealt elusalt tagasi. Nagu peale Pearl Harborit selgub, mees liitub vabatahtlikult armeega. Aga nende armastus? Kas mees jääb ellu? Ühel hetkel leiab naine ukse vahelt kirja ta armastatult. Kuidas?


Nojah, melodraamat on siin küllaga ja mis on õeti õnnelik lõpp. Minus tekitab alati veidi ebamugavust see ajarännuteema, et noh, veidi jabur või nii. Samas muidugi head ajarännutekstid on niiehknaa head - see siin on lihtsalt niisugune … liialt laiatarbekaup. Aga noh, see ajarännukeskus on omamoodi võluv leiutis, sellest siis plusspunktid.



11 september, 2024

Piret Frey - Pööriöö (Täheaeg 22, 2023)

 

Ei oskagi õieti määratleda, mis tekst see olla võiks. Tegevus toimub maakolkas, aga pole just kohalik etnohorror. Või äkki see ongi see romantasy (romantaasia?), kui ma õieti saaks aru,mida see stiil endast kujutab. Või siis ikka teadusliku fantastika mingi alamliik, kuivõrd erinevad ajad ja puha.


Lugu siis noortest neidudest, kes kaotavad oma ihaldatud noormehe oma parimale sõbrannale - kui suvise pööriöö peomeeleolus langeb noormees hoopis kergemeelsema sõbranna võrku. Ja kuidas siis mõlemast ilma jäänud neiu reageerib - tavaliselt on selles oma kindel muster (või siis jutule kohaselt needus).


Mingil moel tundub, et ma pole õieti niisuguse teksti sihtgrupp, kuivõrd ei kõneta või nii. Varem olen lugenud autorilt kaht teksti, mis kumbki ulmejutuvõistlusel finalistide hulka sattunud; nendeski lugudes oli mängimist reaalsuse vahetumisega.



ulmekirjanduse baas


04 september, 2024

Peter S. Beagle - Oakland Dragon Blues (The Dragon Book, 2009)

 

Teksti lugemiseks said inspiratsiooni Locuses ilmunud arvustusest Beagle’i viimase romaani asjus (mida sooviks täitsa lugeda), kus seda nimetati väga naljakaks looks. Noh, kerge huumor seal muidugi on.


Politseinik Mike saab vahetuse algul väljakutse ühele ristmikule, kohale jõudes näeb ta seal lösutamas suurt lohe, mis ei paista laskvat end kuidagi häirida autode signaalidest vms. Tema ülesandeks on nüüd olukord lahendada ja Mike’l õnnestub lohega jutule saada (sest mees soovib saada politseis läbirääkijaks). Nimelt selgub, et lohel on vaid üks soov, peale mida on tal täiesti ükskõik, mis temast saab. Lohe tahab kohtuda selle autoriga, kes temast kirjutas ja siis korraga loost välja võttis, kiskudes sellega lohe ta omast maailmast välja ja jättis siia reaalsusesse ekslema. Maailma, kus inimesed maitsevad nii halvasti.


Politseinik lubab selle autori üles otsida, aga seda peale vahetuse lõppu. Lohe nõustub ja peidab end hiiglasliku reklaamtahvli kohale. Nüüd tuleb siis autor üles leida …


Ühesõnaga, edasi läheb üsna metakirjanduslikuks värgiks - kuidas loosse kedagi sisse kirjutada ja mis on see, mis teeb tekstist ilukirjanduse. Eks loole annab lisaväärtuse autori enda isik - mitte et ta oleks tingimata selles tekstis esineva autori alter  ego; lihtsalt selline beaglelik maailm. Noh, Beagle’i kohta üsna kergekaaluline lugu; ma polegi endale pihta saanud, kas Beagle on üks ameerikalik suurus või on tal ka laiem tähendus.



24 juuni, 2024

Heinrich Weinberg - Ikka ja alati (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kui selle seeria eelmise jutu puhul arvasin, et kaks esimest juttu oleks parajad lühiromaaniks, siis käesoleva teksti lisandumisega saakski pea 200 leheküljelise romaani. Tees, antitees, süntees.


See tekst siis võtab uuesti ette “Kes varju püüab” sündmustiku, aga kasutab selleks uusi vaatenurki. Ja noh, selgub põhjus, miks õieti tahetakse õhku lasta seda Gatwicki lennujaama - põhjus on võrdlemisi päevakajaline ja sellisena vähe üllatav lahendus. Ja noh, Ahto leiab viimaks võimaluse, kuidas selle ajasõlme võiks viimaks lahti harutada (aga eks seegi jääb viimaks lahtiseks). Muus osas aga samas nagu uut kvaliteeti ei lisandu, ka need erinevad vaatenurgad ei tee just teksti ülevamaks.


Nii võttes ehk mõneti pettumust äratav tekst - või siis oleks jälle jätku oodata, mis ehk lahendaks laiemas plaanis selle tekstimaailma?




12 juuni, 2024

Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kogumiku nimilugu (loetav Reaktorist) on eellugu tekstile “Kes varju püüab” ja annab tausta sellele, kes see Krista Werner (või noh, üks versioon nendest paralleelmaailmad Krista Werneritest) on, milline on tema lugu enne Ahtoga kohtumist. Ja noh, ühtlasi ka teiste maailmade Ahtod ja Harrid (kes pole üldsegi sõbralikud sellid).


Jutustuse mõõtu tekst võiks õigupoolest koos eelmise tekstiga lühiromaaniks muutuda (umbes nagu Kalmsteni “Kaarnalaul”), kuivõrd tekstid on sedavõrd tihedalt seotud (erinevalt kogumiku alguse nö Tallinna triloogia lugudest). Fantaasiakirjanduse austajana ei saa just öelda, et see paralleelmaailmade teema oleks just minu teetass, aga eks igati loetav küll.


Tekst on ühelt poolt Krista kujunemislugu lapsepõlves ja tudengieas ning ta erinevad kokkupuuted teiste maailmadega (jajah, kõik on mitmekihilisem kui me tegelikult arvame), teiselt poolt on natuke tulevikukujutlusi Tartust, kolmandaks õige jõhkrad terroriaktid, mida paralleelmaailmade paharetid korda saadavad ja mida Krista Wernerid takistada püüavad.


Nagu aru saan, on kogumiku viimane tekst niisamuti sellest maailmast.



10 juuni, 2024

Heinrich Weinberg - Kes varju püüab (Mitmekihilisem, 2024)

 

Põnevik ajasõlme takerdunud eesti ettevõtjast Ahtost, kes püüab koos töökaaslase Harriga Inglismaalt lennukiga kodumaale sõita. Ainult et … ta kohtub lendu oodates oma identset kaksikut, või noh, iseennast. Kes peagi laseb end lennujaamas õhku. Ahto jääb ellu, kuid inglise julgeolek nabib ta terroristi pähe kinni ja teeb ülekuulamisel mehele üsna üheselt selgeks, et üles tunnistamata ei pääse ta kuhugi. Pääseb küll … kui ootamatult saabub teda julgeoleku kambrist päästma lennujaamas kohatud eesti neiu Krista, kes osutub … ja kellega koos põgenemisel hukkutakse. 


Ahto ärkab ja on samas punktis nagu loo alguses. Ja jälle tutvumine Kristaga, plahvatus, hukkumine. Ja uuesti ärkamine, kogemuste võrra rikkamana. Ahto otsib nüüd meeleheitlikult võimalust, kuidas pommiplahvatust (ja enda kahtlusaluseks muutumist) ära hoida.


Kui algul jutt vähe venib või mõjub tüütult, siis pikapeale läheb päris hasartseks see pääsetee otsimine, eriti kui lugejale selguvad mõned asjaolud, millest Ahto pole üldse teadlik. Et siis “Lõputu küünlapäev”, aga prooviga teiste elusid päästa. Ja noh, lõpp jääb õige lahtiseks.


Loetav Reaktorist.




10 jaanuar, 2024

E. Lily Yu - Witchfires (The Book of Witches, 2023)

 

Tekst, mis kirjeldab reaalselt nõiajahti, seda siis eelkõige jahi organiseerija silme läbi. Maailm on üsna sarnane tänapäevale, ainult et lubatud on nõidade hävitamine. Nii on Ron aastaid rännanud jüngritega ringi ja krematooriumides põletanud elusaid nõide. Aga tegevus saab hoopis teise hoo, kui kasutusse sai mobiilse krematooriumi ning muutus kasumlikuks siis, kui selliseid mobiilseid krematooriume sai mitu tükki kasutusele võetud - sest tänu nö seadustamisele sai edaspidi lihtsalt pealekaebuse peale nõidu ahju visata.


Mis küll viis selleni, et seniste elukogenud naiste asemel hakati rohkem põletama üha nooremaid inimesi. Mis samas hakkas halvama kogukondade ühiskondlikku elu - sest eks iga vähegi teravam pliiats läks ahju. Aga noh, jumala nimel siis niimoodi.


Eks selline pealekaebamine kõlab ajalooliselt mõneti tuttavana; autor küll annab lõpplahendusega veidi lootust. Aga muidugi see viis, kuidas inimesi ahju aetakse … nojah. Väga ameerikalik lugu, eks mingil moel sugulane ka Atwoodi “Teenijanna looga” (sest põletatakse eelkõige naisi).


03 november, 2023

Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (2021)

 

Ulmet nõudlikumale maitsele. Pinsker on päris hea tegelaste kirjutaja ning eks tekstide probleemid ja maailmad on niisamuti üsna intrigeerivad. Enamasti küll puhas ulme, aga eks paar fantaasiamaigulist teksti ka. Mitmeski loos on LGBT hõngu, aga see mõjub igati loomulikult ning ei peaks panema ühtki puritaani minestama.


Igal juhul, kindlasti üle keskmise jutukogu, tekstide keskmine hinne on koguni 5,3.


A Stretch of Highway Two Lanes Wide • 6/10

And We Were Left Darkling • 5/10

Remembery Day • 5/10

Sooner or Later Everything Falls Into the Sea • 5/10

The Low Hum of Her • 5/10

Talking with Dead People • 5/10

The Sewell Home for the Temporally Displaced • 4/10

In Joy, Knowing the Abyss Behind • 6/10

No Lonely Seafarer • 6/10

Wind Will Rove • 6/10

Our Lady of the Open Road • 5/10

The Narwhal • 5/10

And Then There Were (N – One) • 6/10


26 oktoober, 2023

Sarah Pinsker - And Then There Were (N – One) (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Siin saab kokku õige mitu asja - paralleelmaailmad, mõrvamüsteerium ja omamütoloogia. Ja omamütoloogia … on õige vägev, kuivõrd loo kõik tegelased on Sarah Pinskerid (kokku on neid mitusada), kes on kokku kutsutud erinevatest paralleelmaailmadest (ja arvata on, et neid on veel - millest tekib peategelasel küsimus, kuidas siis selline valik on tehtud) ühele eraldatud saarele.


Ja ühel hetkel avastatakse, et üks neist on tapnud Sarah Pinskeri (kelle just, ei saa kohe aru). Miks peaks keegi tapma … kestanüüdõietiongi, kelle olemasolust pole tal enne kohaletulemist aimugi? Asja hakkab uurima peategelasest kindlustusseltsi uurija Sarah Pinsker, kel siis õige võimatu ülesanne - ja nagu korraldajad ütlevad, et ega tema uurimist õieti vajata, sest politsei on saabumas lähema päeva või kahe jooksul. Siiski selgub tapja … ja veider on edasi.


Sellist ulmet nagu polegi õieti lugenud ja eks siit tulevad kujutluspildid on ühtaegu häirivad ja huvitavad. Milliseks võinuks elu kujuneda, kui juhtunuks see või too või teinud teise valiku jne jne. Ja no muidugi see kujutluspilt mitmesajast … samast inimesest, kes on ühte hotelli kokku surutud. Ja mõrvamüsteerium, mille lahendus on psühholoogiliselt päris häiriv. Et siis hoopis psühholoogiline thriller või nii.


“Her response came easily. “Talk to world leaders or scientists. Find out why one reality is running out of water and another is doing fine, or how one made the transition from fossil fuel to solar. Check in on the state of democracy. Something useful. Anyway, you hate decisions. This’ll just make you question every choice you ever made. Should you have gone to grad school? Should you have stayed with this ex or that one? How would your life be different if you’d managed to buy that horse you loved as a teenager? If I were you, I wouldn’t want to know the answers. I mean, you’ve got to go, obviously, but it’s wasted opportunity if you don’t talk about some of that stuff.”” (lk 240-241)