Tormi Ariva - Hanekanep (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Loolaidiga samaväärne tekst, seda võiks ehk koguni nimetada friigiulmeks - kuivõrd ⅔ tekstist käsitleb üsna puhtalt seda, kuidas leida ja tõlgendada botaanilist … väärteavet. Nimelt avastab peategelane äsja orvustunud Väino (no on alles nimevalik! Aga ei, tegu pole mingi onuheinoga) ühest eesti taimede määrajast taime, mida aga ei eksisteeri (huvitaval kombel toetub ta teabe tõestamisel ainult internetiotsingule - ta ei vaatagi mõnda teist sarnast paberkandjal määrajat). Ja neid võltstaimi oleks justkui veel, ning nende taimede sissekannetel oleks justkui mingi sõnum peidetud - kui vaid leiaks lahenduseks võtme.

Ja tõepoolest, enamus teksti oleks justkui botaaniline thriller, alles lõpuosas tuleb see antoloogia teema tugevalt sisse; ja ka siin on autoril varuks oma üllatus. Kui Loolaidi tekst näis mõneti ebatüüpiline, siis Ariva lugu ongi ebatüüpiline, see on friigiulme ja sellisena vägagi hea tekst.

Ainus, mis selle loo juures tõesti imestama pani - miks Väino ei kasutanud kontrollimiseks teisi määrajaid, mida pole digitaliseeritud vms; elukutselt õpetajagi?

Theodora Goss - The Secret Diary of Mina Harker (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Autor jätkab klassika tõlgendamisega, seekord saab uut hingamist Bram Stokeri “Dracula” sündmused: ehk mis seal tegelikult juhtus. Seda siis tänu juhuslikult leitud päevikule, mis on kirjutatud Mina Harkeri poolt - kellel siis hoopis mitmekülgsem suhe Draculaga kui seni Stokeri romaani järgi teada.

Asja uurib ungari-iiri verega noor kirjandusõpetlane Dorothy Nolan, kes on saanud Fulbrighti stipendiumi Budapestis elamiseks ja töötamiseks; ta on varem aidanud doktoritöö juhendajat selle Stokeri romaani kommenteeritud väljaande tegemisel, ja eks see Mina Harker kuju on meeldivalt tõlgendusaldis - aga nüüd see päevik, tõeline päevik, heidab hoopis uut valgust Draculat jahtinud seltskonnale ning muidugi Mina ja Dracula suhtele. Kui Dorothyl avaneb võimalus tutvuda ühe pensionil ungarlasest gooti kirjanduse uurijaga, siis … oh üllatust, tal on võimalus kohtuda ka päris vampiiridega.

Tekst on kirjutatud aimekirjanduse vormis - peategelase eesmärk oli proovida seda avaldada mõnes akadeemilises ajakirjas. Nii ilmestavad teksti lisaks kõiksugu akadeemilise karjääri probleemidele (tõepoolest, ülikoolis on küll lahe õppida kirjandusteadust, aga hilisemas elus pole sellega just palju peale hakata) ka üsna ohjeldamatu hulk joonealuseid viiteid, mille sisu kõigub akadeemilisemast sisust ungari köögi hõrgutisteni; eks siin tekstis ole ka kerget kriitikat tänapäeva Ungari valitsemise asjus.

Goss mängib niisiis taas autorikujuga (mitte küll nii üksüheselt nagu kogumiku nimiloos), Dorothyl on õige palju ühiseid jooni autori elulooga - aga samas ka kindlalt eristuvat. Kuid selline lähenemine on üsna iseloomulik kogumiku mitmele teisele tekstile ning eks siingi kerkivad küsimused fiktsiooni piiride üle.

Susan Palwick - Yarns (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Palwickult järjekordne sünge tulevikunägemus - see on küll vaid kolmas tekst, mida olen sellelt autorilt lugenud, aga kõik need on kuidagi hingematvalt valusad. Ja väga hästi kirjutatud.

Tulevikumaailm on siis õige … sisutühi. Keskmine eluiga on 35 aastat, sest tavalise ühiskonna kõrval eksisteerib alternatiivne mängu-ühiskond Combine, mis on vägagi tugevalt endale juured alla ajanud - umbes nagu maffia, kus noored elavad oma vidinamaailmas kuni nad tapetakse. Ja neid, kes neid segavad, niisamuti tapetakse - vidinate kaude saavad nemadki oma osa jälgimisühiskonna rõõmudest.

Loo peategelane on hilises keskeas endine õpetaja Irene, kes peale üht kokkupuudet selle Combine’i maailmaga (ta püüdis päästa üht õpilast, kelle isa tapeti Combine’i järjekordse arveteõiendamise käigus) otsis ise kohalikult politseilt uut identiteeti - need küll teatavad, et Combine leiab ta niikuinii üles, kuid naine siiski vahetab elukohta. Ja nii juhtuki, et paari kuu pärast trügib naise uude elukohta noor kutt, kes peab Irene’i maha laskma. Aga … siis puutub see tulevane tapja kokku naise vanaaegse hobiga ehk kudumisega., millest nooruk ei tea midagi ja on kuidagi võlutud sellest. Poiss ei tapa teda ja ei tapa ka järgmistel kordadel kui naist külastab ja ta vardatööd imetleb. Kuid Combine pole siiski silmi kinni pigistanud.

Kalk ja hingetu maailm, kus pole enam elusloodustki enam õieti järel ning noored selle olemasolu õieti unustanud - eriti kui ta on tavaline Combine’i kasutaja (või noh, käsualune). Autor pakub ühele sellisele veidrat kokkupuudet kadunud maailmaga, mis neile midagigi meenutab vanadest juttudest. Ja see on kuidagi puudutav. Tulevik on sünge, kõik lootus jäta. Aga noh, nii kaua pole meil õnneks lootust elada.

Paistab, et teadusliku fantastika puhul on mu jaoks löövamad just sellised … Inimeste Lood (Swirsky,  Ross). Vanadus.

Rachel Swirsky - Also, the Cat (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Lugu kolmest õest ja nende düsfunktsionaalsest suhtest (paar päeva tagasi on siinsamas blogis üks temaatiline raamatumulje), mis algas sündimisest ja kestis suremisest edasi. Nad on sündinud aastaste vahedega ning vanemad sunnivad neid kõike koos tegema, olles ise parajad psühhopaadid oma võimumängudega. Tulemuseks siis samamoodi psühhopaadist tütred, kes küll said kõik kodust välja lennata, aga nende pered polnud niisamuti just õnnelikud ning vanas eas pidid kolm tütart taas kokku kolima oma lapsepõlvekodusse, kus siis jätkasid üksteise vihkamist.

Kui ükshaaval tuligi elust lahkuda … kuid mitte kodust, kuhu nad jäid vaimudena pidama, algul ellujäänuid õdesid või õde jälgides, seejärel kõik koos. Mis on see, mis neid sellest vabastaks?

Swirsky on ühendanud ühelt poolt selle kibeda perekonna toimimise ja teiselt poolt … ei paku õnnelikku lahendust ega ka masendavat lõppu; vaid midagi vahepealset või inimlikku, mis samas on kuidagi rahuldust pakkuv. Ja eks see ole päris hirmutav meeldetuletus sellest, kuidas sellised perekonnad end taastoodavad. Ning eks need kolm õde olid niisamuti parajad fruktid oma eripäradega.

Ja noh, kass ka, kes lahendas saladuse.

Marie Hermanson - The Mole King (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lugu kuningast, kes ei tahtnud valitseda - sest see on liiga vastutusrikas, tema otsused mõjutavad liiga paljude inimeste elusid ja mis küll juhtub, kui ta teeb valesid otsuseid. See painab teda päeval ja ööl, ta on sellest lõputult väsinud ja stressis. Aga ta avastab, et kui ta metsas üksi jalutades jääb kuskile mätta alla magama, siis ta saab … korralikult magada. Ja nii ta hakkab selliseid puhkusehetki korraldama.

Kuid korraga tungivad ta maale naaberriigi väed ja nüüd peaks juhtima sõjaväge sissetungijate vastu. Enda elust ta ei hooli, aga tema juhtimisel saaksid sõdurid surma. Ta põgeneb nõupidamiselt vastutuse eest metsa, kaevub mägra pesasse ning kuuleb seejärel veel mitu päeva, kuidas teda sõdurid koertega otsivad. Ta hakkab end mägra urust edasi kaevama, ta elab edaspidi koos muttide ja vihmausside ja putukatega; möödub teadmatu hulk aega, keha moondub, nägu moondub, väga harva tõuseb ta öösiti maapinnale.

Kuid ühel maale tõusmise korral ründab teda kiskja, selle käest ta küll pääseb, seda tänu kiskja omanikule, printsessile. Printsess viib salaja selle veidra olendi oma torni - ja avastab, et tegu on siiski inimesega.

Traagiline ja painajalik tekst, milles kordub mõte, et õnn on see, kui keegi sind ei näe. Ja noh, mõned inimesed lihtsalt ei taha valitseda. Kui ma vaid mäletaks, kellelt ma veel olen lugenud teksti maa alla pugenud inimesest (esimene mõte oli Heinsaar, aga ei).

Naomi Novik - Seven (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Fantaasialugu pottseppadest (või siis keraamikutest), kelle hooldada on erinevate linnaväravate juures olevad seitse kuju. Kujusid võivad parandada (või õigemini uuesti luua) vaid kõige parim neist - vaid tema tohib kasutada valget savi. Ainult et … iga kord sureb valitud meister, tavaliselt mingisse ravimatusse haigusse. Ühesõnaga, kõrgeim kiitus on ühtlasi surmaotsus.

Loo üks peategelane on Kat, kes on abiellunud pottsepaga, kes mõne aja pärast sureb, jättes lesele kolm last ja töökoja. Kat hakkab seejärel salaja ise tegema keraamikat, müües neid mehest mahajäänud töödena. Ainult et … tegu on sedavõrd originaalsete töödega, et lõpuks tuleb ikka saladus välja. Juhtumit hakkab uurima fanaatikust pottsepp Gruvin, kelle vastumeelsel nõusolekul (aga naine on andekas, seda peab tunnistama!) võetakse Kat gildi vastu.

Ja nagu mõne aja pärast avastatakse, surmajumala kuju on ohtlikult pragunenud ja vajab taastamist - seda valitakse tegema Kat … kellel hakkab tervis halvenema. Ta nõustub tööd tegema vaid siis, kui Gruvin abiellub temaga ja on nõus vastutama ta kolme lapse eest. Abielu sõlmitakse, Gruvinile on sellega kaasnevad ülesanded keerulised, seda enam, et ta kardab naise peatset suremist (tal on sama kogemus eelmise suurmeistriga, keda ta haiguse ajal aitas). Ühtlasi paistab, et naisel see kujutegemine õieti ei õnnestu.

Mõneti omapärane lugu käsitööliste maailmast, mis siis lõpuks kõneleb elu põhiväärtustest ja armastusest, aga seda mitte just magusal toonil. Autor liigub eri tegelaste vahel, kord oleks peategelane Kat, kord see fanaatikust meister. Hea tekst.

Robert Shearman - All the Buzz (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lugu noorest naisest, kel pole meestega just lööki. Ta pole õieti kiiksu, mis teda meeste puhul hurmaks - nagu ta õel Amyl, kelle ajavad kihevile jehoova tunnistajad. Ja kui õde uurib, millal ta õieti kellegagi magas, siis peategelase umbmäärase vastuse peale kamandatakse ta järgmiseks laupäevaks  õe juurde, et üheskoos võtta vastu jehoova tunnistajaid. Peategelane tahaks küll sellest jamast loobuda, aga eks siis järgmisel laupäeval maandubki veinipudeliga õe juurde.

Peagi ilmuvad ukse taha kaks puhast ja hästi lõhnavat noormeest, kes soovivad jumalast rääkida ning õe juhatusel hakatakse teineteisega tutvuma; õde valib endale ühe neist ning õhtu edenedes kaob sellega magamistuppa. Järelejäänud Adam pole just meelepärane partii, aga eks soostub temagi seksima. Mis pole just märkimisväärse tulemusega, ent ajab asja ära. Seksijärgne jutt pole Adamile just meelepärane (sest peategelane tunnistab, et tal on jumalast ükskõik) ning mees toonitab, kuidas usuga kaasaskäiv erutus on palju parem kui seks, ja siis lahkub, sest ei suuda kannatada seda meie peategelast.

Keda aga jääb järgnevatel päevadel see usuerutuse (“buzz”) kirjeldus painama ning ta liitub jehoova tunnistajatega. Ja tõepoolest, on erutav näha nende inimeste nägusid, kelle uste taga ta nüüd koos Adamiga käivad. See kohkumus, tüdimus või viha.

Ja jutt veereb veel edasi. Tõepoolest, jehoova tunnistajad pole enam minu silmis tüütused, nad on … kiiksuga. Lahedalt haige jutt.

T. Kingfisher - The Dryad's Shoe (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Tore töötlus Tuhkatriinu muinasjutust - ainult et Tuhkatriinu osatäitja huvitub rohkem aiatööst kui et oleks mingi võluolendi (antud juhul drüaad) manipuleeritav. Sest tolle lubatud printsi abikaasana ta arvatavalt ei saaks oma käsi mullaseks teha ja vaevalt et prints jagaks tema kirge taimekasvatuse asjus.

Aga teda ei jäeta rahule ning püütakse printsi igale ballile kohale toimetada - kõik need ilusad riided ja jalanõud (Tuhkatriinul on küll õige matsakas jalg) ja puha. Ja tõepoolest, igal ballil on Tuhkatriinu kasuema ja kasuõdede meelepahaks üks salapärane ja vaimustavalt riietatud neiu, kes printsi hullutab … ja Tuhkatriinu on selle tulemusega igati rahul - sest nagu selgub, on Tuhkatriinu (kui teda ikka võib nii kutsuda) iga balli algul andnud riided ja jalanõud lossi ühele toatüdrukule.

Kuid peale kolmandat balli on printsi valdusse jäänud selle tundmatu tantsija king ning prints koos saatkonnaga hakkavad läbi kammima kohalikku abielueas naisterahvaid, et nii välja selgitada selle kinga kandja (ja printsi lummaja). King on küll parajalt suur ning seetõttu ühelegi peenele neiule mittesobilik, kuid viimaks jõuab prints Tuhkatriinu koju ning neiul on vesi ahjus - selge, et king sobib perfektselt just tema jalaga (kuidas küll toatüdruk sellega tantsitud sai …), kuid tal pole mingit soovi printsiga abiellumiseks.

Nagu näha, mõnusalt äraspidine tõlgendus ühest tuntuimast muinasjutust. Võõrasema ja kasuõed pole siin tingimata ülbed ja nõmedad, Tuhkatriinuks peetav neiu on kah rohkem friik oma aiandusega. Ja no miks teda nii ägedalt printsile peale surutakse; ehk see drüaad pole just kõige tervemõistuslikum.

Tanith Lee - Crying in the Rain (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Südant murdev lugu tulevikumaailmast, mis elab keskkonnakatastroofi tingimustes - aegajalt sajab taevast mingit mürgist vihma, mille kätte on parem mitte jääda. Loo peategelane on hilisteismeline, kes elab koos ema ning teiste lastega kuskil väikelinnas. Aga nende lähedal on Kuppel - koht, mis on kaitstud vihma eest, kus inimesed võivad elada viiekümne, koguni kuuekümne aastaseks (väljaspool Kuplit on keskmine eluiga nii kakskümmend viis aastat).

Ühel päeval viib ema selle peategelase Kuplisse, hoolimata hoiatusest, et võib hakata vihma sadama. Seal kohtuvad nad viimaks ühe noorema mehega: peategelane saab aru, et ema on pakkumas tema kasutamisõigust sellele mehele, kes pole üldse vastumeelne tüüp. Kuigi see pole just seaduslik, siis nii ikka tehakse, ja eks Kuplis ole ikka parem elu kui väljaspool seda. Ja eks elu ise on nagu on.

Autor on loonud päris morbiidse maailma, see vihm ja selle põhjustatud tervisehädad. Ja no muidugi see ema tegelaskuju - loo alguses on ta ikka oma lastele päris jõhker ema, loo lõpupoole hakkavad avanema uued tahud. Niiehknaa üle keskmise lugu - nii ulmelise maailma poolt kui psühholoogilise keerukuse poolest.

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - The Snake’s Wife (Lake of Souls, 2024)

 

Päris painajalik lugu ülikuvõsust, kes vastu tahtmist kisutakse ühe jumala needust lõpetama. Ja noh, kõik see kokku on kui antiiktragöödia fantaasiakirjanduse tingimustes.

Üht kuningasugu on neednud maojumal, kuna temaga käituti lugupidamatult. Et sellest needusest vabaneda, on koostatud hoolikas programm, kuidas vereliini puhastada ja seda mitme põlvkonna vältel - ja viimaseks käiguks oleks kuningapoja naitumine ühe ülikutütrega. 

Ainult et ülikule ei meeldi selline värk ja kui tema juurde kosja tullakse, lööb ta oma tütrel pea maha. Kuningas naaseb sõjaväega, tapab isa ja ta kaks poega, noorim poeg aga vangistatakse … ja tehakse naiseks. Sest needuse mahavõtmiseks on vaja poega just sellelt ülikusoolt.

Naiseks lõigatu viiakse kuningalossi ning tõepoolest, tal tekib omamoodi intiimne suhe printsiga (kel on küll armukade lapsepõlvesõber). Poega on vaja, kuid siis tuleb maojumal oma sepitsustega …

Oeh, nagu öeldud, paras antiiktragöödia. Huvitavaim osa on muidugi see sunnitud soovahetus ja sellele järgnev … identiteediküsimus (kuivõrd peategelaseks ongi see ülikuvõsu). Leckie ei lase tegelastel niisama mustvalged olla.

Michael Swanwick - Tin Marsh (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Päris hea psühholoogiline lugu kahest Veenuse maavarade otsijast, kes on lepingu tõttu üksteisega nii tihedalt seotud olnud, et on omavahel kõike jaganud ja viimaks teineteist hakanud vihkama. Aga firma, mis on neid palganud ja varustuse andnud, on kandnud hoolt selle eest, et nende vara mingil juhul ei rikutaks, mistõttu nad saavad üksteist vaid verbaalselt solvata.

Kuid Veenuse juhtuva maavärina tõttu saab ühe uurija eksoskelett kahjustada … ja ta on nüüd teise meelepäras - kuid selle asemel, et oma vihatud partner kohe tappa, hakkab see temaga nagu kass hiirega mängima sealsetel kõnnumaadel. Kahjustatud eksoskeletiga naine (kes on selle loo jutustaja) püüab küll välja mõelda kõiksugu võimalusi pääsemiseks … aga midagi ei aita, ta on alati aeglasem ja tema käigud etteaimatavad. Aga …

Ühesõnaga, lõpuni välja päris thrilleri moodi tekst, tegelaste omavaheline äng ja väljapääsmatu olukord on päris lämmatav ja eks loo lahendus (vaata pealkirja) on meeldivalt “mööda”.

Alix E. Harrow - The Six Deaths of the Saint (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Õieti ma ei oska seda lugu arusaadavalt kirjeldada, aga lõppkokkuvõtteks on see ikka päris hea tekst. Ehk siis lugu tüdrukust, kellest tehakse printsi tapamasin, vägevaim sõdalane eales. Printsist saab kuningas, kuningast imperaatoriks, imperaatorist jumalaks. Kõik vallutused, mis ette võetakse, lõpuks võidetakse. Viimaks väsib ka tapamasin ja sureb … ja ärkab uuesti ellu, et jätkata sealt, kus printsil pooleli jäi; alati keegi kõrva sosistamas, kuidas järjekordsest võimatust olukorrast või võitmatust vastasest jagu saada. 

Aga milleks. Ja kelle nimel. Ja kas selline tööriist … on lõpuks midagi muud väärt kui hävingut printsi vaenlastele ja üha laienevat võimu su omanikule. Kas see on midagi sinu jaoks väärt.

Siin jäi mainimata, mil moel see tapamasin üha järgmistes versioonides oma tööd jätkab (väike vihje on küll loo pealkirjas; tegemist on fantaasiakirjandusega, eksole). Kui pool teksti kulgeb üsna … harju keskmiselt, siis teksti teine pool ehk mehhanismi (enese)avastamine läheb päris, ma ei tea, rituaalilikuks? Ei oska kirjeldada, igatahes selline korduvus üha uute elementide lisandumisega on minu jaoks (neil harvadel hetkedel, mis täppi lähevad) üsna maagiline, hüpnootiline, ligitõmbav; miks mitte ka katarsist pakkuv. Tekst, millest ei oodanud õieti midagi, aga siis korraga … ohhoo. Selliste hetkede nimel ongi huvitav antoloogiaid läbi kammida.

Ken Liu - Good Spells (The Book of Witches, 2023)

 

Jutt, kus nõiandus on küll kenasti olemas, aga seda lähituleviku tingimustes - kus elu on suuresti tehisintellekti juhtida, kus inimestel pole seetõttu enam võimalik tungida tehnoloogia südameni, kuna see on niivõrd tehisintellekti hallatav … ja mitmekordselt ümberkirjutatud.

Liigne sõltumine masinatest viib muidugi üksinduseni. Ja et masinaid võita (või õigemini petta), on võimalik kuidagi kõiksugu “nõidusi” teha, aga peamine siiski: mitte olla kogu aeg ratsionaalne või ratsionaalselt juhitud. Inimene pole inimene vaid üksi olles.

Liu maalib õige tumeda tuleviku (muidugi, sõltuvalt vaatepunktist või ihadest), aga samas paneb ka oma visioonidega hope punki. Noh, miks mitte.

“I gave up my dream when I realized that even programming had become permeated with architecting wizards, codewalking familiars, refactoring pixies, concurrency djinn, multicall completion daemons, distributed intelli-swarms, hidden-layer scrying consoles, attention-visualization crystals. Just as it was no longer possible for most humans to truly understand computer-assisted mathematical proofs, the implementation of modern AI systems had become so complicated that it was literally impossible for any individual human to grasp them, to add to them, to reconstruct them, or even hack them effectively without the aid of machine-learning, of assisting automata that made sense of the layers upon layers of abstractions, extended metaphors, symbolic notations, self-referential ontologies, feedback and feedforward loops.

To program the machine, one needed to place trust in more machines. I couldn’t live like that.” (lk 75)

 

“Was I helping someone in need or just giving an addict more attention? Does it make a difference either way? There’s always an uncertainty in working with humans. They aren’t binary, not even shades of gray. They’re jagged, unpredictable, analog, beautiful as well as despicable, cruel and kind, pitiable and manipulative, all at once.

Even if Zelda was playing me, I can’t see myself doing anything different. A witch is supposed to believe the best of her clients - that’s part of the magic.” (lk 86)

 

“This is why we’re surrounded by discarded pieces of AI, I realize. The fai are the ghosts of our own arrogance and callousness coming back to haunt us.

I’ve been focused on how humans are being remade to be more like machines, but I haven’t considered the possibility that machines are also being constructed to be more like humans - disposable, powerless, fungible. There’s always a younger one willing to work for less, a newer model ready to take the place of the old. Funny how the logic of efficiency and productivity always leads here.” (lk 90)

Sveta Grigorjeva - Huuled (Looming 7, 2023)

 

Ajakirjas on tekst küll esitatud luule osas, aga minu meelest igati loetav proosana. Või noh, proosaluulena. Ja ma kindlasti ei saa täiega pihta, mida autor väljendab, aga mulle meeldib see viis, kuidas niimoodi vabalt kirjutada. Sedasi just romaani ei kirjutaks, või noh, päris piin oleks pikemalt lugeda nii mõttetihedat teksti, küll aga niisuguse lühivormina on vägagi lööv.

mu sõnad on kehapositiivsed rasvased tselluliidised kord kuus veritsevad

valgekollaka voolusega valgekollasepunaseroosamustarohelisenahalised

katkiste hammastega nähtavate veresoontega rindadel kergesti sinikaid saavad

pelgalt põlvede peal istudes karvase jalgevahe feministlikult purskava putsi 

pära õrnalt õrritavate õnaruste soolakalt higiste kaenlaaluste lühinägelike

roheliste silmade kokkukasvanud katkiste luude nahapinnast kõrgemate

valgete armide lapsepõlvenäo kadunud tedretäppide sõnad small dick energy

tüüpidele taolised big clit energy tüübid ei meeldi thank fakin clit for it

(lk 902)

Theodora Goss - A Country Called Winter (The Collected Enchantments, 2023)

 

Vera ema tuli koos lapsega Ameerikasse, kui see oli just kooliminekueas. Nad tulid maalt, mille nimeks võiks olla Talvemaa - kuskilt Skandinaaviast veel põhja poole; seal on enamvähem igavene talv, väikeste suviste sulamistega. Ema tahtis igaveseks kodumaa jätta, saada ameeriklaseks. Vahel ta jutustas lapsele Talvemaa muinasjutte, aga muus osas ei tahtnud midagi sellest rääkida - vaid üks lapsehoidjast kaasemigrant rääkis Verale Talvemaast.

Aastate möödudes on Verast saanud kirjandust õppiv Bostoni tudeng. Korraga tutvub ta taanlasest vahetustudengi Kayga, kellega suhe justkui klappis … kuni üht loengut tuli andma särtsakas Gerda, kelle lummusesse langes Kay ning Vera jäeti enne ühiselt koosveedetavat jõulupuhkust maha.

Talv tuli ja jäigi, veel juuniski oli külmakraade. Ühtlasi selgub Kayle, et Gerda on ikkagi püstihull ja tahab taastada suhet Veraga. Segaduses neiu kõnnib ema koju, kus omakorda selgub, et ta on Talvemaa pärija … sest ta isa oli seal omal ajal kukutatud kuningas. Veral on … probleeme.

Ühesõnaga, väga vinge töötlus “Lumekuninganna” ainetel. Algab see kui üks mõnigi kord Gossi poolt kasutatav emigratsiooniteemaga, et siis ikkagi pöörduda toredaks muinasjututöötluseks - ja seda on päris põnev näha, kuidas autor selle ära lahendab. Nagu ikka, elegantselt ja vaimukalt.

Theodora Goss - Snow, Blood, Fur (The Collected Enchantments, 2023)

 

Sugestiivne lühipala Punamütsikesest enne ja pärast; mis kõik võinuks juhtuda hundi ja jahimehega (ei midagi roosilist ega lastele kohast). Niisamuti arutlus muinasjutu aegruumist, see “igikestev siin ja praegu” maailm.

Nii napi kirjelduse peale on muidugi veider loole tervelt 7 punkti anda, aga eks ole kasvõi mitmeidki häid muusikapalasid, mis kestavadki vaid minuti või nii ning selle ajaga suudavad pakkuda mingist oma vaatepunktist hoopis midagi uut (muidugi, eks kahtlemata on oluline neid palasid ümbritsev kontekst: igal juhul, näiteks Animal Collective “Sweet Road”, Vincent Gallo “Sixteen Seconds Happy”, Taavi Tulev “Üks ilusamaid”).

Nojah, midagi kolksus minus kokku ja tekitas emotsiooni. Tekst loetav Daily Science Fiction lehelt.

Theodora Goss - The Rose in Twelve Petals (The Collected Enchantments, 2023)

 

Autor on ette võtnud “Okasroosikese” muinasjutu ja seda vägagi täiendanud - milline võiks olla tegelaste eellugu, millised võisid olla eri tegelaste kokkupuuted, milline on näiteks lossi ajalugu, milliseks võiks muutuda maailm saja aasta jooksul (tegevus toimub Inglismaal, mis nende saja aasta pärast on vägagi teistsugune kui võiksime ette kujutada - ja seetõttu ka prints vähe … teistsugune).

Eks selline lähenemine mõjub alguses vähe võõristavalt ja ega see kohe selgugi, et tegu “Okasroosikese / Uinuva kaunitari” uusversiooniga. Ent kui rütmi kätte saad, siis selline laia vaatenurgaga lähenemine muutub õige paeluvaks - eriti just viimased osad, kui lossi asukad on unne sumbunud ja elu veereb oma uutel radadel.

Pole siis kuidagi üllatav, et tegu on minu meelest igati tugeva looga - abiks seegi, et ette on võetud nii tuntud muinasjutt ja sellele lisatud õige palju kihte ja nägemusi. Väga vinge. Ehk ka raamatu kaaneillustratsioon on inspireeritud sellest jutust.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - In the Forest of Forgetting (The Collected Enchantments, 2023)

 

Sünge või lootusrikas lugu naisest, kes leiab end (unenäos?) metsast, kus talle tuleb vastu nõid, kes paneb ta kehast kasvaja kahe liblikana välja lendama. Aga naine ei tea, kes ta ise õieti on ja ta rändab edasi metsa, kohtab eri muinasjutulikke tegelasi (seda siiski teab, et on kirjutanud lasteraamatuid), kes annavad talle eri nimesid, mis pole siiski päris õiged. Ja ikka edasi ja edasi metsas, kuni hakkavad kauguses paistma mäed, kus kindlasti ootaks teda õige nimi.

Jälle Gossi üks varasemaid avaldatud lugusid, mis samas tundub kuidagi … igati gossilik. Eks seda teksti saaks mitmeti tõlgendada; lihtsaimad oleks vast tervenemine, suremine või eneseleidmise teelolek. Või kõigi nende seguna. Mulle näis see millegipärast omamoodi müütilise teispoolsusse lahkumisena, vabanemine ja lõpuks võimalust eneseleidmiseks. Kui see võimalik on.

Omal moel kuidagi väga lihtsa konstruktsiooniga lugu (kangelane astud situatsioonist situatsiooni, leiab kas liitlasi või peab võitma kedagi), aga samas selline südamesse minev. Eks linnainimesena saab ikka metsast mõelda kui millelegi müstilisele Teisele - niipalju kui seda metsa üldse ka reaalselt alles on, aga enesepetmine on ikka osa minast.

ulmekirjanduse baas

José Pablo Iriarte - Proof by Induction (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kui antoloogia esimeses pooles tundus, et siin pole just märkimisväärseid lugusid, siis nüüd juba kolmas hea tekst järjest; omal moel jätkab see tuleviku meditsiini ja heaolu teemat, mil on õige suur mõju … kuidas maailma kogeda.

Lugu siis kahest matemaatikust - isast ja pojast. Isa sureb ja pojale võimaldatakse viimast vestlust … seda siis viimase mälusalvestusega, mis võetud isalt enne selle lahkumist. Tegu pole surmajärgse olemisega, lihtsalt … lõplik andmehulk, mille raames “opereerida”. Pojal ja isal pole kunagi olnud õiget lähedust, ning sel viimasel “kohtumisel” hakkab poeg pigem uurima, kuidas võiks tõestada üht teoreemi, millega isa pensionipõlves tegeles koos pojaga. Peale seda kohtumist otsustab poeg teha ebahariliku sammu ja ostab selle isa andmehulga haiglalt välja … ja hakkab sellega kodus suhtlema, et koos andmeisaga seda teoreemi lahendada - kellele siis vaja iga seansi algul kogu arutluskäik uuesti ära seletada.

Aga elu pole muidugi ainult matemaatika. Pojal on naine ja tütar; ja ülikool, mis ei taha, et aega kulutatakse selle tõestamisele. Ja asi kipub päris hapuks.

Jällegi, kolm asja, mida sellest tekstist huviga jälgida - esiteks muidugi see tuleviku eluolu; teiseks matemaatikamaailm, mida ei oska kuidagi kommenteerida, aga milline kirg, eksole. Ja siis muidugi see kogemus, kui oled kaotanud oma lähedase ja nii jääb alati lahtisi otsi, mis jäävadki lahtiseks ja mis tuleb kuidagi alla neelata. Siin siis see, et isa oli pojaga selline külm, mis leevenes vaid pojaga ühisele matemaatilisele lainele jõudmisel. Ja kuidas see poja suhteid oma perega mõjutab. Hea tekst, milline mõnu on end üllatada täiesti tundmatu autori loomega.

Kelly Link - Skinder's Veil (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu lõputööd kirjutavast Andyst, kes ei saa kuidagi tööd valmis. Noh, ta korterikaaslasel on tüdruk, kellega see ohjeldamatult seksib ja üleüldse, Andy pole nagu õieti omadega kohal.

Aga siis helistab talle üks ammune naistuttav ja pakub Andyle ta elukohas olemist (et lõputööd viimaks rahus kirjutada!), kuniks naine käib haiget õde ja ta lapsi aitamas. Naise üürimaja paikneb kuskil Vermonti metsades ning nagu lubatud, on see üldiselt vahva koht, kuid tuleb meeles pidada kaht reeglit - peauksest ei tohi sisse lasta maja omanikku Skinderit ja tagauksest tuleb sisse lasta selle Skinderi ükskõik milline sõber ja lasta neil majas peatuda niikaua kui nad soovivad (no suur maja, seal mitu magamistuba). See on Andy jaoks … veider, aga naistuttava järgi ei pruugi sel ajal midagi juhtuda. 

Ja mõne päeva pärast ongi tagauksel üks ilus, kuid kummaline naine. Kes avaldab peagi soovi Andyga magada, ja nii mitu järgnevat päeva. Muus osas nad suurt kokku ei puutu. Viimaks tutvustab naine noormehele seente tarvitamise võlumaailma ja see paneb Andyl katuse sõitma või siis hoopis avab uued tajud: sest peale naise lahkumist hakkab sealt majast igasuguseid olendeid läbi saalima. Ja tuleb ka maja omanik. Aga peagi on see lõbu läbi, sest naistuttav naaseb õepere juurest ja saadab mehe pikema jututa minema. Ja Andy edasine elukäik … on mõnelgi moel mõjutatud seeneaurusena kohatud tegelastest.

Päris pöörane lugude jutustamine, kus muuhulgas võiks selguda ka maja omaniku Skinderi päritolu … või siis mitte. Igatahes igati meeldiv psühhedeelia. Teksti lõpp ehk läheb minu jaoks veidi mööda, aga samas - miks mitte. Lugu ilmunud Shirley Jacksonile pühendatud antoloogias, sellest siis see majamotiiv.

Mingis mõttes võiks öelda, et see on nö klassikalisem kirjandus (koos näiteks Beari ja Hopkinsoni tekstidega) võrreldes ülejäänud antoloogiast seniloetud autorite tänapäevaste angstidega.