26 november, 2021

Manfred Kalmsten - Kaarnalaul (2021)

 

Algselt mõtlesin raamatu kolmest tekstist igaühest eraldi postituse teha, aga tegelikult on see raamat paremini kokku võetav lühiromaanina. Ehk siis lugu sellest, mis õieti hävines Aekadioni nimeline maailm (mis oli omamoodi sõlmpunktiks veel neljale maailmale) ja mis kaasnes sellega sealt pagendatud aekadionlastele ning püüdele maailma taastada.


Raamatut võiks nimetada tumefantaasiaks (dark fantasy), kuivõrd … tegu on õige tumeda looga, mis autori järgi ühendab antiigi ja põhjala mütoloogiaid. Ehk siis, oodata on mitmesuguseid veidraid jamasid, mida põhjustab inimeste väiklus ja võimuiha. Loo peategelaste, Haldemari ja Kaarna suhe on enam kui komplitseeritud - seda küll eelkõige Haldemari vaatepunktist, kes on vägagi teadlik Kaarna päritolust. Samas muidugi, mida õieti teadsid Aekadioni ammulangenud, kui nad andsid neiule teada tema kuninglikust päritolust, kui tegelikkuses oli neiu pärit … Või sain sellest Kaarna unenäost totaalselt valesti aru? Või siis see Aekadioni jumala plaan, kas see õnnestus Kaarna läbi või ajas neiu seda traditsioonilisemat (mis päädiks surematusega) rida edasi? Igal juhul, eks siin tekib küsimusi, et mida õieti jumal plaanis ja kuidas nende pahaaimamatud tööriistad seda teostasid.


Ja see Haldemari ja Kaarna suhe, ma ei teagi, kuidas seda õieti analüüsida, on see veider kompleks või lihtsalt haige väärdumus. Ei oska öelda.


Kalmsten on üks kahest eesti ulmeautorist, kelle tegemisi ei saa tähelepanuta jätta; tema tipptekstid jäävad pikemaks ajaks kummitama (kui näiteks mõelda, siis praegu hindaks “Lumemarjaveri” kindlasti kõrgemalt). Ses suhtes oli Raul Sulbi järelsõnas huvitav infokild, et raamatu avalugu “Aekadioni pärand” ei jõudnudki omal ajal ulmejutuvõistluse paremate hulka - ning tõepoolest, mingil moel ei imesta, kuna eraldiseisva tekstina jääks see maailm päris segaseks ning Haldemari ja Kaarna dramaatilised jagelemised saavad konteksti alles raamatu järgmistes osades. Siin on küll enam kui olulist draamat, aga no eraldi loona ei hakka tööle.


Raamatu pikim osa jaguneb omakorda kolmeks, ning nii jõuab järkjärgult lähemale Aekadioni hävingule ja Haldemari osale selles. Aga - võibolla oligi Haldemar kõrgemate jõudude tööriist; miskit kindlat tõde ei leia siit raamatust kindlasti (nii nagu Kaarna päritolust on vähemalt kaks versiooni - kumb siis õigem on? Või on tegu ühe mündi kahe poolega?). Lühikesed peatükid (mis on iseloomulik kogu raamatule) tipivad masendava kõrgpunkti poole, mis on siis õige erinev Haldemari vähe jaburast enesepäästmisplaanist. Masendav kõrgpunkt on muidugi maitse küsimus, ei saa öelda, et aekadionlased oleks just kõige sümpaatsem kõrgkultuur.


Viimane osa on otsene jätk raamatu avaloole, seda veel lühemate peatükkidega oma finaali poole, ning ikka ja jälle painab see Kaarna päritolu - kas ta on tegelikult (kuivõrd ammulangenute nägemusi võib tegelikeks pidada) oma vanemate päritolu selgeks saanud, ja seda enne esimese osa sündmusi? Muidugi, ei tea. Ja no lõplik finaal, jällegi, mida see vaikseks jäämine tegelikult tähendab? Häiriv teadmatus, kas pole.


Eks see on tekst, millega tuleb harjuda. Minu jaoks jäi lõpuni harjumatuks üks puhtalt kirjutamistehniline küsimus: mille pagana pärast pidas autor vajalikuks markeerida tegelaste sisekõnet jutumärkidega? Küsimus stiilist? Eriti hull, kui selline sisekõne segunes dialoogidega, siis see läks küll vähe teatrietenduseks, kus laval olevad tegelased jagavad publikule oma sisemaid mõtteid ja tundeid, samal ajal kui teised laval olevad näitlejad seda “ei kuule”. “Siganez!”


Viiest maailmast saab enam aimu kolmest, mis puhul omakorda tekkis minul küsimus, et kui nö liidermaailm Aekadion ja selle sõdalased eelistavad käsitsivõitlust, siis miks tulirelvi kasutav inimeste maailm nende üle ei domineeri (jajah, see Haldemari õpetus, kuidas aekadionlastest pagulasi palgasõduritena kasutada)? Või on tulirelvad veel nii algelised? Ja no see aekadionlaste südamekivi ja portaalid ja surematuse otsimine ja jumalate värk. Vaevalt, et autor seda maailma rohkem puudutab, nii jääb meeldivalt palju küsimusi lahtiseks.


Igal juhul, kahtlemata huvitav kogemus ja loodetavasti jätkub autoril jaksu puhtalt oma rida ajada ning teiste arvamustest suurt mitte hoolida. 


25 november, 2021

Nian Yu - Cat’s Chance in Hell (Sinopticon, 2021)

 

Supersõdalane kutsutakse tagasi teenistusse, et ta aitaks hävitada üht sõjalist baasi. Et inimeste kasutamine kahurilihana on nüüdseks keelatud, siis seda baasi valvab vaid tipptehnoloogia … millest peaks üle olema inimlik kavalus (jajah, mõtleme tagasi Hao Jingfangi loole). Mehel õnnestubki baasis hävitada hädaohtlik tehnika, aga sealt eluga pääsemiseks ei paista enam võimalusi olevat.


Aga kodus ootab teda naine ja tütar; tütar, kes on peale teenistusest lahkumist mehe jaoks kõik ja kellele lubas ta sõjast koju naasta. Paistab, et tegelikult seda ei juhtu. Kuid on üks meeleheitlik võimalus.


“Only using mechs to guard a base is a plan that lacks forethought and flexibility. Even in this age of information warfare, when flesh and blood hold up poorly against lasers, infrared sensors, or the Atomiser Rifle that Joe is currently wielding - not only capable of killing a soldier but reducing him to particles without a trace - a living human is still a hundred times smarter than machine.” (lk 101)


Esmapilgul üsna puhtakujuline märulilugu saab õige üllatava pöörde, kui selgub, kellega on selle mehe puhul tegemist - tõepoolest, lahingutegevuses ei tohi osaleda inimesed, aga ükski seadus ei keela kasutamast sõjaotstarbelisi kloone. Ning peale ülesande täitmist sellised tooted kantakse maha. Mis tekitab kangelasteo sooritajal … meeleheidet.


Päris hea pettelugu, algselt pateetiline märul saab õige iroonilise finaali. Kuid ka kloonidel on tunded, isegi kui need on … istutatud.


24 november, 2021

Maniakkide Tänav - Pika musta mantliga mees (Teekond Ridamuseni, 2021)

 

Vähe ootamatu, aga omal moel huvitav teemavalik - mees, kes enda arvates on süüdi oma vanaisa hukkumises ja perekonna hädades II maailmasõja järgsetes oludes, satub täiskasvanuna sõjaaegset träni otsides uuesti kokku … vanaisa vaimuga, ning püüab heastada seda, et ta metsavennast vanaisa tapeti ja perekond Siberisse saadeti. Ainult et … kogemata kombel laseb ta selle käigus naabrimehe maha. 


Sest imekombel on ta leidnud vanaisa punkri jäänuste juurest välgumihkli, mida klõpsides satub ta minevikku, olles taas seitsmeaastane poisike. Veel hullem, selles minevikus on võimalik teise inimese kehasse “ümber asuda”, mille tagajärjeks ongi siis samamoodi nõukogude julgeolekumehesse ümberkehastunud naabrimehe hukkamine - nagu ta õudusega avastab. 


Ent nüüd kaasaja mõistes jooksus mõrvarina otsib ta võimalust, kuidas vanaisa ja ema päästa. Selleks tuleb … ajalugu kombineerida.


Metsavendluse teema on iseenesest üks igati masendav periood Eesti ajaloost. Eks mingil moel ongi autor püüdnud seda talutavamaks kirjutada, ja seda siis õuduskirjanduse võtteid kasutades. Tulemus on mõneti ootamatu (jajah, see finaal), aga noh, ikkagi üsna masendav ajastutõlgendus.



23 november, 2021

Aleksandr Zolotko - Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Jälle üks päris hea jutustus sellest, kuidas üheotsapiletiga koloniste aastasel reisil nende uude elukohta võimalikult vaimselt värskena hoida. Lahendus on lihtne ja brutaalne.


Nii nagu mitmetel eelmistel tekstidel, nii ka siin on küsimus pragmaatilistest otsustest ja neist lähtuvalt eetilistest dilemmadest. Kuidas teha nii, et üheotsapiletiga kolonistid segi ei keeraks? Paku neile igapäevast tegevust. Aga sellest ei piisa: paku neile … närvikõdi.


Hea küll, aga kuidas sellesse neid koloniste transportiva laeva meeskonnad suhtuvad? Selline inimestega manipuleerimine nende elu hinnaga … ärritab. Eriti see pragmatism.


Eks nagu selle antoloogia puhul omane, on siin raske leida kõvaulmet (jajah, see aastane reis), pigem on ikka küsimuseks olemise ilu ja võlu, aga äärmuslikes tingimustes.



22 november, 2021

Hao Jingfang - Qiankun and Alex (Sinopticon, 2021)

 

Iseenesest lihtsakoeline lugu sellest, kuidas vaid kõigi teadmiste omamine ei tee tehisintellektist iseseisvat suurust - vähemalt senikaua, kuni ta ei oska nö kastist välja mõelda. Nagu kogeb tehisintellekt Qiankun, mis võib opereerida ja ennustada kõigi andmete abil, aga ei suuda väljaspool neid nö opereerida - nagu seda suudab näiteks väike laps, kellega suhtlemine on korraga antud tehisintellektile ülesandeks ning kelle käitumine ja selle motiivid üha hämmastavad, kuna laps ei käitu ratsionaalselt. Aga et olla inimlik, on vaja vähe irratsionaalsust, et probleeme vähe teistmoodi lahendada - ja nii teha avastusi. Nii nagu Alex pakub muuhulgas välja, kuidas muste auke uurida.


Eks siit võib muidugi edasi mõelda, kuidas haridussüsteem kõik nurgad välja nühib ja muid foucaultlikke muremõtteid ühiskonna hukutavast või nivelleerivast mõjust. Või kas tehisintellekt peaks olema omamoodi tuletis (positiivsest) inimkäitumisest (umbes nagu see, et universumis leiduda võivad elusolendid peaksid tingimata … mõistetavad olema vms). Aga noh, omamoodi armas ja positiivne jutt.


19 november, 2021

Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds (2021)

 

Et siis üheksa romaani ja üks jutukogu ning kuulu järgi peaks selle romaaniga nüüd Esimese Seaduse maailm lõpuni kirjutatud olema … aga kes teab, lõpuks jäi ikkagi nii palju lahtiseid otsi, et no annaks ikka veel ja veel midagi välja pigistada. Sest no see lõpp … kellele Black Calder vihjas ja kes see noor poiss seal Põhja raamatukogus on? Ja Khaluli järgijad Aduas?


Romaani ilmumise ajal oli kuulda lugejatelt ikka mitmesuguseid karjatusi, et mis LÕPP nüüd küll tuleb, ja eks selle romaani esimese poole erakordselt masendava olustiku tõttu ootasingi enamvähem täielikku platsi puhtaks löömist … aga jah, lõpuks on ikka päris palju järel ellujäänud närukaelu (peab ikka olema realistlik, nagu teatud tegelased ütlevad). Mis on enamvähem loogiline; ellu jäävad või jäetakse need, keda on võimalik kasutada.


Ühtlasi lahenes minu jaoks triloogia raamatuselgade mõistatus; andis ikka mõelda, et miks teise romaani seljal on Stour Nightfalli embleem. sellepärast et … vaata esimese ja kolmanda romaani selgasid, eksole.


Võib mõelda, et suurem osa sellest romaanist kujutab omamoodi fantasytõlgendust Prantsuse revolutsioonist ja Oktoobrirevolutsioonist või muudest sellistest … nö rahvalikest võimuvahetustest, millest eufooria järel tekib ennastõgiv diktatuur (ning liidrite ellujäämisvõitlus), mis jääbki oma verise lõpuni vaid tapma ja hävitama (jajah, tänu Stalinile jäi üks selline olukord siiski päris kauaks pidama). Ses suhtes on Judge’ga seonduv õige õudustäratav, ma pole ammu kohanud niivõrd vastumeelsust tekitavat tegelast, ja kuidas selline hull üldse suudab võimul püsida, kui piisaks vaid … tõukest. Aga kõikehõlmav terror, eksole, mis lihtsalt juurib välja igasuguse mõtlemise. Mingil moel oleks see justkui hoiatusromaan, aga kas nüüd ajaloolises vasak-parem vastanduses, pigem lihtsalt inimese ja massi tumedama loomuse asjus.


Sest noh, üllatusi siia jagub, kui romaani viimases kolmandikus hakkavad tasapisi paljastuma Suurte Mängijate käigud (otsapidi ulatuvad need esimese triloogiani - mis on muidugi igati loogiline). Ja eks siis tekib küsimus, kellele/millele õieti pöialt hoida - lihtne oleks panustada peamistele naistele, aga … see pole nii lihtne (tahaks ühe naise tegude kirjeldamise puhul laenata Abercrombie jutu pealkirja “Made a Monster”). Sest kui kõik taandub võimule, kuhu jäävad siis sellised … utoopiliselt inimlikud väärtused, mida heade peategelaste puhul ikka hinnata või nii. Kui sa pole muidugi sotsiopaat, kes naudibki selliseid võimalikult suures skaalas manipulatsioone. Ei saa öelda, et triloogia oleks mõõdetav vaid grimdark / sünkmorni skaalas, see on … enamat.


Nii mõnedki lugejad väidavad nüüd, et Esimese Seaduse esimene triloogia on neist üheksast romaanist kõige nõrgem osa … tõepoolest, “Age of Madness” on ikka päris sõge masinavärk alates teisest romaanist; aga see avatriloogia oli hiljuti üleloetuna õige mõnus elamus, veel on illusioone ja lootusi, veel ootad tegelastelt … positiivset sisu ja arengut, ja Verine Üheksa on lihtsalt … veidralt sümpaatne. Aga jah, see “Age of Madness” läheb ikka oma maailmaga ikka päris hulluks; ning siinne ainus vähegi positiivse maiguga  oluline tegelane, nojah, teadagi, millega ta hakkama ei saanud.


Peab ikka eraldiseisvad kolm romaani uuesti üle lugema, et saada vihjeid viimase triloogia tausta kohta … kui vaid poleks nii sõgedalt palju muud lugemist. 


““Well, who wants to die at the hands of a man with no hobbies?” Rikke took a hard, cold breath and blew it out. One way or another, it’d get finished today.  The scores that began when Scale Ironhand invaded the Protectorate, all those months ago. Scores way older than that, even. When her father told Black Calder he’d cut the bloody cross in him at the Battle of Osrung. When Black Calder killed Forley the Weakest years before. When her father and the Bloody-Nine fought for Bethod, and then against him, all across the North and back and left a trail of corpses both ways. One feud growing from another, blood flowing from blood, all settled today. Or maybe it was folly to think so. Maybe it’d just be new feuds started.” (lk 287)




18 november, 2021

Häli Kivisild - Juhtumised Pahura Jumala baaris (Täheaeg 20, 2021)

 

Jutuvõistluse võidutekstiks päris huvitav valik, teistest esikümne lugudest üsna selgelt eristuv oma julge temaatika ja laiahaardelisuse poolest  - seda enam, et autor peaks sellega debüteerima eestikeelses ulmekirjanduses, kui ma ei eksi.


Niisiis lugu sellest, et on kool, mis koolitab välja jumalaid. Ja seda galaktilise mõõtkava tarvis, mitte mingeid suvalisi põõsa- või kogukonna väiksemaid olendeid. Et saada kõvaks jumalaks (sest enamus jääb muidugi pidama planeedi mastaabis vms), pead sa vähemalt kümneks tuhandeks aastaks tööle saama intelligentsed olendid, ükskõik mis kujul need siis ka esinevad. See on parajalt määratu ülesanne, ning nagu loo jooksul selgub, on selle võrrandiga seotud veel üks jõud, mille agenda pole selge.


Loo peategelane on õpingutega üpris kaugele jõudnud “doktorant” (kuivõrd ta ise juba õpetab alama astme jumalakandidaate), kes ei ole veel leidnud oma arendatava galaktika puhul seda õiget nõksu. Kuid aastatuhanded lendavad ning ta juhendaja on muutunud õige kannatamatuks. Pahura Jumala baaris tehakse talle õige ootamatu ettepanek …


Lool on grandioossust ja mõttelendu, ning vabalt võiks ka ehk järge oodata, kuna otsad jäid õige lahtiseks või nii. Eks selline jumalik vaatepunkt on õige võluv, seda enam, et autoril on ka lendu erinevate intelligentsete olendite klassifitseerimiseks. Mingil moel võinuks tekst pikem olla ning mõnelegi loo jooksul esile kerkinud küsimusele vastuse leida (jumala eest, kasvõi jutustus või lühiromaan). Näis, kas autoril on plaani seda maailma jätkata - lihtne see olla ei saa.



17 november, 2021

Genevive Cogman: Nähtamatu raamatukogu

 

Raamat.
Oot, peaks nagu ütlema, milline, et postitusest lugejale mingit kasu oleks? 
See ei ole maailmamurdev ega hingepugev, mkmm. Aga on põnev ja mitteloll, mhmh.
 
Juhtub palju asju. Seiklused, enamasti mõnusasse dramaatilisse maagiaga aurupunk-keskkonda paigutatud. Haldjad, vampiirid, võlukunst, kaos ja kord, metallist sajajalgsed, haldjate vastane Raudne Vennaskond ja muu taoline.
Põhimõtteliselt on tegu ühe juhtumi, ühe "ülesandega", mida täidab üpris noor, üpris kaunis ja üpris võimekas raamatukoguhoidja.
(Kui ma ütlen "üpris kaunis", oletavad lugejad õigesti, et peategelane on naine, eks? Kuigi tal on assistent, kes on mees ja kahtlemata kaunis. Mitte "üpris".)

Raamatukoguhoidja ja eluohtlikud, võitlust täis seiklused, üks teise järel, ikka hullemad ja hullemad? Ebaloogiline?
Mitte kui arvestada, et Raamatukogu on paralleelmaailmade-ülene korra ja süsteemi kants. Selle agendid on üpris võimekad, kuigi nende ametlik eesmärk on jahtida raamatuid ja see peaks enamjaolt üsna ohutu olema. 
Noh, mitte alati. 

Tekstis on palju rohkem ja vähem selgeid viiteid erinevatele raamatutele, Arthur Conan Doyle ja Dumas, Per Gynt (oli see päriselt seal või mulle ainult tundus?) ning haldjajutud stiilis Poul Anderson. Miski ei suru end peale, kuigi mõned asjad mainitakse ka ära, ent peamiselt toimuvad seiklused. Üks ülesanne, palju pinget. 
Sedasorti seiklusraamatute traditsiooniline vorm on üha kasvav pinge ja üha kasvavad panused. Jah, ka seal on samamoodi. Pinge ja panused üha kasvavad.
Ühe olulise põhikrutski ma lugejana arvasin ära umbes 180 lk enne peaosalist. Ilmselt on süüdi mu Eesti rahvajuttudega tuttav aju. Kui asjaolu lõpuks tegelastele kohale jõudis, ega mul ei olnud väga: "No nüüüüüd sa siis viimaks taipad!" Seal oli väga lühidalt selgitatud, miks ta sellele varem ei tulnud, aga ega too taipamatus mänginud erilist rolli. Tegu polnud sündmusi käivitava sõlmpunktiga, lihtsalt ühe ehiskeeruga.  

Üldiselt oli raamat tore, ühtegi rämedat loogikaapsu silma ei jäänud. Ega küll maailm ka uue nurga alt paistnud, ent nii põnev, et ei saa kuidagi magama mindud, vaid vaja on veel natuke lugeda, oli küll. 


... jestas, neid on VEEEEEEEEEEEL. 
Aga ei midagi uut ja hämmastavat. Piirdun nende linkidega =) 

Han Song - Tombs of the Universe (Sinopticon, 2021)

 

Lugu, mis idee poolest peaks olema filosoofiline ulme laadis või nii, mõjub aga oma teema ja mõistatusega õige … horrori moodi. Või noh, on siin lihtsalt selline hiinaliku kirjutamistraditsiooni mõju või nii, mis tekitab niisuguse efekti.


Kuskil kaugtulevikus elab mees, kes on sai lapsena kustumatu mulje ühe planeedi surnute memoriaali külastamisest. See on nii kustumatu kogemus, et ta hakkab seda teemat (kuna tema ajal enam niimoodi surnuid ei kohelda) lähemalt uurima … aga see ei mõju ta lähedastele hästi, kui ta püüab nendega kogemust jagada. Kuid need ammused kombed surnuid niimoodi matta, see on nüüdseks omaette uurimisteema, millega tegelevad mitmed inimesed.


Ühelt kaugelt taevakehalt avastatakse arvatavalt viimane hauaehitis, mis sellises traditsioonis ehitatud, ja sealt kompleksist leitakse käsikiri, kus selle kompleksi ehitaja kirjutab oma elukutsest ja sellega seonduvast (nö hauakaevajate laevastikust). Mis viib edasi veelgi suurema müsteeriumini, ja arvatavalt selgitaks peategelase naisega juhtuvast.


Tõepoolest, iseenesest vähe ootamatu teema, millest kirjutada, aga samas kuidagi veidralt inimlik. Loost kooruv mõistatus on küll midagi sellist, mida praegu ei oskakski lahti hammustada.


16 november, 2021

Laura Loolaid, Joel Jans - Moskva hääl (Täheaeg 20, 2021)

 

Omal moel ehk päris ootamatu lugu ja suurt ei imesta, et jutuvõistlusel nii kaugele jõudis, kuivõrd … üsna veider alternatiivajalugu, mis ühtaegu kirjapandud nii sotsrealistlikus kui rahvusromantilises vaimus, niiet tulemuseks on … nõukapunk? Igal juhul, aurupungi eeskujul annaks siin mõnd mikrožanri välja mõelda küll.


Lugu on siis sellest, et nõukogude teadlane Martõnov olevat hiljuti välja mõelnud raadioseadeldise, mida Stalini käsul hakati välja arendama omamoodi tehisintellektiks: mis siis raadioseadmete abil ulatub igasse Nõukogudemaa nurgakesse (jajah, raadiovaipade “kudumine”). Ja see uus tehisintellekt on omamoodi plaanikomitee, mis juhatab iga nõukogudemaalase elu.


Aga teadagi on progressil alati vaenlasi ning nii on ka selle projekti vastu võidelnud kõiksugu diversandid, nii väljamõeldud kui reaalsed. Nagu loo peategelane, noor tehnikahuviline poiss avastab, on temagi kodukandis tegutsemas diversandid, ja mis veel hullem - ta tunneb neid vägagi hästi. 


See on loo sotsrealistlik külg, edasi toimub nö rahvusromantiline nihe, korraga saab poiss kuulda õige üllatavaid infokilde sellest, mis see nõukogude tehisintellekt tegelikult on ja millel see põhineb ja miks diversandid selle vastu õieti tegutsevad. Tal on ees … rasked valikud.


Nagu öeldud, mingi punk see on, raadio- või lihtsalt traadipunk? Ja no see nõukogude Eesti eluolu tehisintellekti ja Stalini embuses (kes mida või mis keda, eksole), see on üheltpoolt teostatud nii stiilselt sotsrealistlikult (mitu lugejat on küll rääkinud nõukogulikust lastekirjandusest) kui ka puhtalt alternatiivajalugu oma parimates traditsioonides. Ja samas see loo teise poole rahvusromantiline seiklemine alternatiivajaloo tingimustes, nojah, kokku on punk.



15 november, 2021

Gu Shi - The Last Save (Sinopticon, 2021)

 

Väheke sarnane lugu Gu Shi esmatutvusega, ehk taas üks ajaga jändamine, mis lõppkokkuvõtteks ei tee inimesi just õnnelikumaks (muidugi, samas kindlasti on neid, kellele see võiks sobida). Ühesõnaga, on leiutatud tehnoloogia, millega on võimalik ajas tagasi minna ning tehtud vigu või valikuid parandada. Ehk idee poolest saad rihtida oma elujärge niikaua kuni see tundub olevat õigel rajal. 


Probleem on muidugi selles, et sa ei tee sellist kalibreerimist üksinda, mistõttu sotsiaalsed ja perekondlikud suhted on õige katkendlikud - näiteks ega iga vanem ei viitsi oma võsukesi üles kasvatada, talle endale on parem mingist varasemast punktist uuesti alustada.


Loo peategelane on abielumees, kes püüab heastada üht järjekordset ebaõnnestunud poeskäiku selle kordamisega, kuid koju naastes ta avastab, et naine on lahkunud. Mitte lihtsalt minevikku, vaid tõeliselt lahkunud - naine on nimelt nende hulgast, kes ei kasuta seda ajaparandamistehnoloogiat. Mees on … pettunud ja peab nüüd oma valikuid (mille tegemist ta kardab ja vihkab) uuesti hindama.


Selline melanhoolne hoiatuslugu, mis pole just kõvaulme - kõige selle kõrval jääb vähe arusaamatuks, kuidas on üldse ühiskond võimeline töötama, kui sul on võimalik oma nõme töö maha jätta ja uuesti alustada jne. Või noh, ei saanud ka aru, kuidas välditi paralleelmaailmade tekkimist. Aga jah, peamine on pigem see inimeseks olemise küsimus.


12 november, 2021

Carolyne Larrington - Talv on tulekul. “Troonide mängu” keskaegne maailm (2018)

 

Hetkel müüakse seda raamatut vähem kui kohvitassi hinna eest, mille eest võime ehk tänada seda, et sarja kuues raamat “Talve tuuled” pole jõudnud ilmuda kümne aasta jooksul ning telesarja uudsus on kõiksugu teiste uute ja veel vingemate sarjade kõrval varju jäänud (mitte et ma oleks “Troonide mängu” väga palju näinud). Ja muidugi - raamatu kirjutamise ajaks oli näinud telesarja kuni viienda hooajani: raamatu lõpus on tal ennustus, kuidas sari lõppeda võiks … noh, ta väga palju ei eksinudki.


Aga tegelikult on selline keskaja ajaloolase fänniraamat päris huviga loetab. Esiteks värskendab see mälu, mis selles romaanisarjas on senini toimunud (paralleelselt räägib ta telesarja vähe teistsugusest arengust) ja samas tõmbab ta päris huvitavaid paralleele keskaegse kirjandusega - nii on siin kasutusel kõiksugu kangelaslood (ent enamus nende üleskirjutustest on nö hiljem kirja pandud munkade või kroonikute käe läbi), keskaegse ilukirjanduse varasalvest (tollane mentaliteedilugu) kuni nüüdisaegsete uurimusteni keskaja kohta. Nii jääb viitamiste skaala piibliajast 21. sajandini. Et siis ühelt poolt fänniraamat, teiselt poolt populaarteaduslik vaade keskaja mitmetele nüanssidele.


Eks veidike kahju on, et tekst on kirjutatud nö laiaotstarbeliseks (vaata kasvõi eestikeelse väljaande toimetaja soovitusi, vahel läheb see vähe noore lugeja tasemele. Huvitaval kombel pole eestikeelse väljaande puhul kasutatud olemasolevaid eestikeelseid tõlkeid, eks sellega on vähendatud tõlkija ja toimetaja töökoormat (ja tegu pole akadeemilise tekstiga, eksole). Kuigi noh … võinuks (jällegi, vaata kasvõi toimetaja järelsõna, kus nimekiri olemasolevatest eestikeelsetest tekstidest).


Kuid igal juhul mõnus lugemine. Huvitav oleks teada, kui palju Martin siin viidatud kirjandusega õieti tuttav on või kui palju tegelikult on võimalik ilukirjandust tõlgendada. Sest see oleks ikka kole, kui kõik loeks ilukirjandust ühtemoodi. Eksole.


11 november, 2021

Rait Piir - Raha ei tunne maailmavaadet (Täheaeg 20, 2021)

 

Üsna sirgjoonelisest ja dramaatilisest madinast on kahtlemata huvitavam kirjeldus lähituleviku Eestist aastal 2066. Tolleks ajaks on läbi elatud tehisintellekti tehnoloogia võidukäigu ning hübriidsõja naaberriigi mahitusel, mille tagajärjeks on, et väljaspool Harjumaad (ehk enamvähem siis laialivalgunud Tallinnat) on enamvähem idaukrainalik olukord ning sisepiire valvavad rahuvalvajad. 


Piir pakub omamoodi lähituleviku tõlgenduse, kuidas üldse sellise olukorrani jõuti: lisaks tehnoloogia võidukäigule on ka ökoloogiline katastroof (merepinna tõus ja antibiootikumide kasutuks muutumine seoses nende totaalse ülekasutamisega toidutootmises jms). Tulemuseks on siis väikse osa ülerikastumine ja ülejäänute kasutuks muutumine


Loo peategelastel, endistel politseitöötajatel, on aga vaja uusi eksperimentaalseid antibiootikume, et päästa oma lähedasi. Nende rööv aga satub hoopis suurema masinavärgi rataste vahele (vaata pealkirja) …


Autor on kirjutanud midagi hoopis muud kui ta jutukogus ilmunud tekstid - lugu on vaat et … päevapoliitiline ja tugevalt Eesti-aineline. Noh, õnneks pole tegu miski poliitiliselt debiilse lobaga.


“Enamik inimesi ei pööranud oma prillide tagant videole erilist tähelepanu, kuid Rene oli suurema osa liitreaalsuses maha keeranud, et keskenduda ümbrusele. Paraku kaasnes sellega võimetus valimisreklaame eirata.

“Valige Eesti Rahvuslik Ühtsuspartei ning me lõhume masinad ning võtame töö taas enda kätesse! Toome leiva rahva lauale tagasi ja vabastame meid Brüsseli tehnokraatide orjusest. Pöördume tagasi eestlaste juurte - jumala ja maaelu juurde. Ajame välja võõrad, kes nimetavad ennast rahuvalvajateks, kuid on tegelikult anastajad ja okupandid, lööme laiali suured rahvusvahelised digifirmad, kes on parkinud ennast Tallinna lahte ja irvitavad oma klaastornidest rahva kannatuste üle…”

Ei möödunud päevagi, kus Rene ei maitsenud tehnoloogia arenguga keedetud ebavõrdsuse lahjat suppi, mida maitsestas sõjajärgne majanduskriis. Vihane ja meeleheitel kodanik tema sees tahtnuks ERÜ-d toetada, kuid ta teadis, et seda marki isamaalisusest ja vihkamisest pakatavat isolatsioonimeelset rahvuslikkust rahastati Pekingist ja Moskvast.” (lk 74)



10 november, 2021

Karri Tiigisoon - Q-ketas (Täheaeg 20, 2021)

 

Teksti ei tohi just spoilerdada, igal juhul on autor kokku sidunud põlvkonnalaeva ja ühe tuntud loomismüüdi. Milline just täpsemalt … nojah. See tekst tuletab kenasti meelde, miks kõiksugu põlvkonnalaevade teemad niivõrd masendavad tunduvad: eks tsivilisatsioon vajab päikest ja tuult. Autor on päris hästi kujutanud neid kinniseid ühiskondi oma kongide ja elurütmidega ning mis sellega kaasneb.


Aga jah, päris vaimukas (ja sünge) loomismüüdi tõlgendus - ega kõik saagi kulgeda kungla rahva trallitamise rütmis.



09 november, 2021

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2021

 

Paistab, et valikusõelast on läbi pigistatud 7 teost, millest siis üks võiks ja peaks võitma möödunud kirjandusaasta parima ilukirjandusliku debüütraamatu auhinna. Aga eks see vast peaks selguma 23. novembriks. Pöidlad pihku ja aeg kihlvedudeks!

Nominendid olevat:

Aliis Aalmann "Verihaljas"
Anna Kaare "InteГрация"
Ilmar Lehtpere "Kodutud luuletused"
Natalja Nekramatnaja "Sinine pojeng"
Olav Osolin "Kus lendab Part"
Ave Taavet "Valerahategija"

Olav Osolin „Kus lendab Part“ (Varrak, 2021)

Huumori poole pealt võib kohe alustuseks ära öelda, et igasugused hetked, mil sundimatu situatsioonikoomika päriselt välja ka tuleb, on kahtlemata plusspunkte väärt – toimiva koomilise efekti loomine on lihtsalt täiesti eraldi kunst – ja eks neid hetki ikka on. Aga samas olid tegelased minu jaoks kuidagi tüütult ebasümpaatsed, noh, sellised ossilikud vmt. Sapiste on iseenesest ju kena nimevalik, aga kuidagi rusuvalt mõjub selline üsna üheplaaniline rämedus. Lõuna-Eesti maakoht ning kodumaised olud on muidugi üldjuhul eraldi tasandil plussiks, ent suuremas osas tunduvad nii tegelased, krimimõistatus kui õhkkond pigem nalja ülesehitamise teenistuses – seega eraldiseisvalt väga meeldejäävad ei ole. Ühesõnaga on siin ehk siis sellist külajandi  võtmes Rex Stouti ja Sherlocki hõngu.

Algus on igatahes paljutõotav – nooreminspektor Part saab väljakutse ühte pealinnast mõnevõrra kaugel asuvasse külasse, kus kohalikus majutusasutuses vedeleda naisterahva surnukeha. Natuke saab Part rahulikult tegutseda, siis jõuab kohale ka Eestimaa teises otsas pralletanud boss Sapiste, kes otsad enda kätte võtab, erilise geniaalsusega ei hiilga, aga see-eest ülbuse (ja nutika ning ärritava järelkasvuga, lokkab ka korruptsioon).

Laibaautot pole niipea oodata (noh, ikka see pralletamine ja pohmakad ja muu joomahuumor), toimub pisut koomilist taidlemist ja juurdlust, laip peidetakse korrektsuse mõttes vähe paremini diivani taha, sealjuures avastatakse surnud daami näol tegemist olevat suisa tuntud krimikirjanikuga. Hotellis toimuvad aga kahtlased kidakeelsed lood, ühe (kuulsa?) külalise identiteeti keeldutakse kategooriliselt avaldamast, pisut niidiotsi annab uurimine külapubis, aga siis järsku on laip lännu ja kõik teevad näo, et seda pole kunagi olnudki …

Et iseenesest ju kõlab päris hästi, toppama jäämise häda ka polnud, läks nagu ludin, aga teist osa samade tegelastega just ei oota. Samas, naljakunsti ikka võiks veel!

„Hakkame siis peale,“ jätkas Boss ja kraamis välja oma suure märkmiku, „ning alustame päris algusest. Kui kaua sa siin majas oled juba olnud?“
„Umbes viis minutit, ma arvan! Ega ma pole ju aega võtnud!“
Juba Manueli esimene vastus näitas, et ees seisev lahing ei tõota tulla kerge.
„Ei, ma pean silmas, et kui kaua sa siin tööl oled olnud?“
„Siin Kannikeses või? Suvel saab aasta!“
„Selles ei maksa küll kindel olla,“ torkas Sapiste ja kirjutas midagi oma märkmikku.
Pausi kasutades haarasin otsa enda kätte. „Oled kohalik või?“
„Mis mõttes?“
„Noh, kas elad Veriallikal?“
„A kus ma siis elama peaks?“ imestas Manuel.
„Ei no väga hea, et sa siin elad!“
„Siin hotellis ma ei ela!“ vastas vibalik. „Käin ainult tööl. Aga mõnikord olen ma siin ka elanud.“
Ma ei saanud päris pihta, mida see vennike patrab või mida ta elamise all silmas peab, kuid üks asi oli selge – kuigi usaldusväärne seesuguse mehe jutt ei tundunud. Ilmsesti oli ka Boss sellest aru saanud, kuid jätkas sellest hoolimata usutlust: „Hea küll. Läheme asja kallale. Millal sa esimest korda laipa nägid?“
Manuel vajus mõttesse ja vastas siis ebaledes: „Vist tädi Amalie matustel. Kuigi ega ma teda seal pikalt vaadata saanud. Kirst pandi kohe kinni.“

Vibaliku vastus lisas Sapiste niigi segasesse pilku veel ühe ahastava noodi, samas kui minule tuli sel hetkel kohe meelde mu enda tädi matus, mis toimus ammu aega tagasi Viljandis. (lk 100-101) 

Kristiina Isand-Savinski - Puurilind. Kasvamine iseendaks (2020)

 

Mõneti ehk veidi samas laadis Legatavitšute ja Sakova teostega, aga ikkagi omamoodi suunas. Legatavitšute raamatuga lähendab need tekstile lisatud kunstilised ja õige sensuaalsed fotod autorist, mis muidugi annavad teosele lisalaengu.


Kuid eelkõige on nö teraapilist luulet Sakova laadis, tõsi küll, veidi, ma ei tea, tõsielulisemas ja lihtsamas laadis. Tekstid illustreerivadki ühe inimese rännakut - katkiolekust selguseni, katkise mina ja ühe paarisuhte muserdatavusest kuni eneses selguseni jõudmiseni ja läheduse leidmiseni. Võib küll ehk mõelda, et äkki on tekst liialt avameelne, seda eriti minevikku käsitledes, aga õnneks pole mul vähimatki aimu autori eraelust. Aga selline avameelsus on … mõneti ehmatav. Sakovaga võrreldes on see teraapilisus selgelt tugevama funktsiooniga, kuid samas üheplaanilisema kunstilise teostusega.


Seda kunstiteose nappust muidugi tasandab raamatu teises pooles kirjeldatud eneseleidmise vaevad ja rõõmud, mis annab muidugi lootust katkiolekust ülesaamiseks.




Vahel vajame maske,

et mitte öelda “mul on raske”.

Viimase peal lihvitud look,

kõige pilkupüüdvam sukk.

Näkku kleebitud naeratus,

et sotsiaalmeedias näiks elu vaevatu.

Elame unistustes,

käime Gucci pükstes.

Huultel Armani touch,

hingeteemad - too much.

(lk 29)


 


Tänan kogetud valu ja katsumuste eest,

nendeta poleks ma iial leidnud oma

tõelist teed.


Tean, et lukustasin end kauemaks kui vaja,

istusin sügaval, kuniks kuulsin Sinu kaja.


See kindel ja tervendav heli,

kartsin, et minu jaoks see on siiski liiga vali.

Hirmust hoolimata lubasin helil end kanda,

tasa mõistsin - see on minu hing, kellel nii palju on anda…

(lk 54)


 


Põõra oma jõuetus jõuks

ning su elu muutub showks.


Loo võimetusest võimalus,

nii igast miinusest saab pluss.


Vaheta väsimus väsimatuseks

ning ole valmis erakordseteks naudinguteks.


Sulgumise asemel AVANE,

kõik pask su seest nii vabaneb.


Hirmuta hirm oma elust,

nii ei haara keegi sind ootamatult jalust.


Las valust saab valuuta,

mis saab sind ainult tugevamaks muuta.


Ebakindlusest saab kindlameelsus

ja nüüd pole takistusi teel sul.

(lk 75)


08 november, 2021

Tarvi Kaasiku - Taevane põrgu (2020)

 

Tagakaane reklaami järgi on siin raamatus rohkem elutarkusi kui mõnes kiloses romaanis. Tõepoolest, selle jutu sõnumi või kandva kujundi peale võib jääda mõneks ajaks mõtlema. Sest noh, mida siis õieti loetud sai.


Talumajapidamine tähistab ilutulestikuga aastavahetust, millest tekkinud kisa-kära põhjustab nii kodu- kui metsaloomadel tugevat stressi. Seetõttu hukkub koguni noor kutsikas, kes põgeneb selle eest metsa, kus satub hundilõugade vahele (kes niisamuti endast väljas). Järgmisel hommikul kogunevad kodu- ja metsaelajad, et arutada inimeste käitumise üle - miks nad nii loomade kui lindudega käituvad igatemoodi inetult. Koosolekul jagatud kogemused ja järeldused vapustavad nii mõndagi looma ja lindu. Aga siis saabub purjus taluperemees kirvega …


Nagu näha, siis jutu sõnum võiks olla mitmeti mõistetav. Mingil moel oleks justkui variant raamatust “Charlotte koob võrku”, eks küsida võiks sedagi, kas tegu noortele või täiskasvanutele mõeldud kirjandusega, sest noh, “Loomade farmi” siit just ei arene nende elajate dramaatiliste vestluste põhjalt.


07 november, 2021

Laura Evisalu - Juhused (2021)

 

Pole ammu ühtegi kaasaegset eesti YA romaani lugenud, seekordses loos on siis peategelaseks 15-aastane noormees, kes satub suhtesse endast 10 aastat vanema neiuga. Algne filmiõhtute ja seksiga küllastatud varjatum suhe läheb rajumaks, kui neiu hakkab talle tutvustama mõnuainete maailma - seda mõnelgi puhul noormehe enese nõusolekuta. Elu läheb rajuks, noormees jätab tippsportlaseks pürgimise ning satub konfliktidesse vanemate ja kooliga (noh, pilves või purjuspäi on keeruline väljaspool neiu maailma hakkama saada).


Lugu pole siiski miskist lootusetust allakäigust; ikka on olemas vanemad ja sõbrad, kes ei lase tal elumere lainetel pea kohal lüüa, ning noormees saab koguni põhikooli lõpetatud.


Eks romaanis on mitmeid asju, mis ei tekita minus inimlikku mõistmist, sest noh, selle neiu soov noormeest enda valduses hoida … ma ei tea, kas kellegi meelest on vahva käia 15-aastasega ööklubides ja pidudel. Ehk on tore omada sellist soovide täitjat, aga puhtinimlikult ma ei saa sellest aru, niisugune omamissoov näitab ikka katkist või väändunud arusaamadega inimest. Autor justkui viitab neiu ja ta vanemate keerulisele suhtele, aga kas siis seda kompenseerida niimoodi … nojah, ma pole küll miski hingeelu spetsialist.


Samas tuleb muidugi kiita autori julgust lõpetada romaan niimoodi “suvaliselt”, et noormees saab justkui tagasi ree peale, ja neiu … jätkab oma elu, hoolimata mõningatest probleemidest korrakaitsjatega; siin pole esitatud nooremate lugejate tarbeks just didaktilisi lahendusi. Ja no huvitav oli lugeda noormehe ujumistreeningutega seotust; ma pole senini küll kuidagi süvenenud ujujate füsioloogiaga seotud küsimuste valdkonda, aga eks tippujujad on tõepoolest veidi veidrama kehaehitusega.



05 november, 2021

Ilmar Lehtpere - Kodutud luuletused (2020)

 

Õhuke luulevihik, aga millised emotsioonid. Lähedus, Alzheimer ja koroonasurm; inimlik ja kujundlik luulekeel - seda eriti esimeses luuletsüklis “Libahüljes”, mis kirjeldab kahe inimese lähedust ja autori juuri. See on kaunis, kergelt lähedane Aliis Aalmanni maailmatunnetusega.




Ma eksisin

sinu laulu- ja loitsumetsa

Linnulaul

hundilaul

puude lauluümin

vaikuse taga


Vaikuski laulab siin

Haldjad on kodus


Ma eksisin sinu

laulu- ja loitsumetsa

ega taha siit

enam kunagi väljapääsu leida

(lk 20)



Ja siis tulevad need kaks järgmist tsüklit - ehk kogemus lähedase Alzheimerile kaotamisest ja lõpuks koroonale allajäämisest (midagi täiesti vastandlikku oleks Anneli Rummi koroonakriisi kogemus oma pateetilisusega). Isiklikust traagikast on keeruline kirjutada või seda “hinnata”, eks igaühel ole kogemusi oma läheduse kaotusest … aga kas nüüd just niimoodi karantiinitingimustes. Ilus ja valus luulekogu.



Küsid tihti oma ema ja isa järele

et kuidas neil läheb

Varem tuletasin sulle meelde

et nad on surnud


Imestasid et see oli

sul meelest ära läinud


Mõtlesin

et selles ühes asjas

pean ikka ausaks jääma


Aga siis hakkasid reageerima

nagu kuuleksid seda

esimest korda


Küsisid

miks sulle ei öeldud ja 

kas matused on juba ära


Nüüd kui küsid

kuidas emal ja isal läheb

vastan et hästi


Ja loodan

et ma ei valeta

(lk 35)




Jalutame kahekesi 

haigla koridoris

Sa hoiad mu käest kõvasti kinni

Näen et miski vaevab sind -

su pilk on sissepoole pööratud

ja su suu liigub tasakesi

Sina

luuletaja

sõnavõlur

pead nüüd oma sisemusest

kõige lihtsamaid sõnu otsima

välja kraapima

ja omaette 

neid harjutama


Lõpuks vaatad mulle otsa

vesiste silmadega

ja ütled

Palun tule alati mulle appi


Ja mu süda murdub jälle

tuhandeks tükiks

(lk 40)