Karen Orlau, Veiko Belials - Sinilinnu sitt (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui õigesti aru sain, pole punktuaalselt tegu üheskoos kirjutatud tekstiga, vaid Belials on omakorda üle kirjutanud Orlau käsikirjast kogetu (see tekst “Mõõkade emand” siis omakorda ilmunud ühes antoloogias, mida ma pole lugenud). Eessõnas nimetab autor seda linnafantaasiaks.

Tekst ise on kergelt kõhe lugu ennustajamoorist, kes suudab maailma muuta. Kahe peategelase vahel (ehk siis klient ja ennustaja) on palju särisevat mõttevahetust, aga lõpuks ma siiski ei mõistnud, kuidas selline inimsaatuse disainimine õieti võimalik on (aga eks ma ole skeptiline ka uhhuutamise asjus). Igal juhul autorile sellised mõttemängud meeldivad, lisaks veel erinevate elutõdede pakkumine.

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

Karen Orlau - Sealtmaalt (Sealtmaalt, 2002)

Etnoõudus kiindumuse koletust jõust. Või noh, olgem ausad, tegu on õige maniakaalse peategelasega, kelle otsused tekitavad päris jäleda okserefleksi.

Ehk siis maapoiss kaotab lapsepõlvesõbrast tüdruku, kuna see upub. Tegemist on noortega, kes pole veel murdeikka jõudnud, seega polnud nad sellised “sõbrad”, aga noh, igal juhul on meeletu kaotusvalu. Peale matust mõtleb poiss proovida, et äkki saab sõbranna äratada nagu Okasroosikese.

Mõeldud-tehtud, öösiti ongi nüüd Okasroosike olemas (maagia!). Ainult et … aastad mööduvad, poisist saab noormees, öine külaline jääb ikka plikatirtsuks. Ja kui viimaks noormees ülikoolis tõelise neiuga tutvub ja temasse kiindub, siis … no imelik on sellist Okasroosikest endaga kaasas kanda. Kuid vaimul on omad tahtmised.

Et siis jah, üsna jõletu ja jälk maailmapilt, mis sellel poisist noormeheks sirgunul avaneb. Mingil moel võiks seda teksti pidada splätteriks, kuivõrd … noh, jälk on. Omal moel hea näide sellest, miks ei huvitu suurt õuduskirjandusest … ja päev peale lugemist selgus, et olen sellest tekstist juba 2013. aastal kirjutanud (eelmine postitus on tegelt paremgi!).

ulmekirjanduse baas

Karen Orlau – Hingesugulane (Sealtmaalt, 2002)

Igati rahvusvaheline narratiiv koos pisikese etnoõuduse maiguga, kuna loo toimumiskoht võiks tegelasnimede järgi olla Eestimaal.

Aasta eest mahajäetud naine pole kaksteist kuud elanud just lõbusa vallalise elu, pigem kulub energiat valu tuimestamiseks – kas siis unerohu või alkoholiga. Kuid elu saab uue pöörde, kui sõbranna veab ta teatrisse ning seal satub kõrvuti istuma vapustava isasega, nende kehakontakt on elektrit täis ning tüki lõppedes avaldab isane soovi naisega tutvumiseks (isase kaaslanna vaatab sellest kõrvale).

Mõne aja möödudes kohtumine toimubki mehe juures ning peategelane kutsutakse peagi keldrisse – seal avastab peategelane laualt ohverdatuna selle teatris nähtud kaaslanna ning mees teeb meie kangelasele vapustava ettepaneku.

Lugu kui selline näib järgivat mõnd angloameerika õudusjuttu, kus kohtutakse iidse ja saatürliku jumalaga, mille tagajärjel saame siis aimu, mil viisil aastaajad vahetuvad jms. Ei saa öelda, et oleks just maavillaselt läbi viidud (milline selline olend võiks sel puhul olla läänemeresoomlaste usundist?), eks särtsu lisab ka erootiline pinge. Mõneti tundub, et tekst oleks kui pikem sissejuhatus, aga seejärel oleks nagu kiirustades otsad kokku tõmmatud.

Karen Orlau – Viimane sõna (Looming 5, 2019)

Õuduslugu neiust, kelle kõiksugu ennustused kipuvad täide minema. Et noh, kui algselt sai koolis populaarsuse nimel nalja tehtud, siis mingi hetk hakkas see ajudele käima: sest need ennustused pole teps mitte rõõmu ja õnne jagavad. Peategelane … hakkas ilukirjandust tegema, ning jõudis vast järeldusele, et ehk on kurjast vaimust seestunud.

Mõneti hollivuudlik horror, mille peamine tegevus toimub ajal, kui Freddy Krueger Eestisse jõudis. Eks siin jutus on mitmeid auke, nii jääb õieti arusaamatuks, millal tiinekast neiu sai kirjarahva esindaja (või selle seestumise äratundmise järel algaski kirjanduslik karjäär?).

Autor pole viimasel kümnendil suurt midagi avaldanud (nagu Sanderi puhul, minu jaoks värskeim tekst ilmus kogumikus „Pikad varjud“), aga kui ta seda teeb, siis on tekst ikka üle ulme keskmise.

Karen Orlau – Habras ime (Sealtmaalt, 2002)

Orlau portreteerib seda lõbusate poiste ütlust, et viina võttes on võimalik iga naine ilusaks juua (noh, teine võimalus on kott pähe, mis võiks tekitada kõiksugu freudistlikke mõtisklusi). No ja töötu joodik joobki viimaks oma abikaasa noorusaja kaunitariks, aga kui see taas keskealiseks mooriks hakkab selginema, tekib mehel selline kassiahastus, et … nuga rinda.

Tekst on selles mõttes huvitav, et kui omal ajal võis ta mõjuda mingil moel etnohorrorina (jajah, murrangulised üheksakümnendad), siis praeguse tarkuse juures ei oskaks seda muud moodi tõlgendada lähisuhtevägivalla musternäidisena (eksole, vaatepunkt on vaid selle kahetseva viinanina poolt, pagan teab, kuidas ta muidu naist võis kohelda). Mustertekst tähendab muidugi teatavat naiivsust ja lihtsustamist, aga las see siis olla, protovõrdõiguslikkusele tuleb ikka kahe käega alla kirjutada.

ulmekirjanduse baas

Pikad varjud (2015)

Kuna ma pole õuduskirjanduse huviline, siis ma ei tunne, et oleks midagi asjalikku öelda või mõelda eesti etnoõuduse kui sellise kohta – no kui palju on linnainimesel kokkupuudet maaoludega, nagu sellesse kogumikku valitud tekstides tavaks on (erandiks ehk Merese Haapsalu-aineline lugu, mis on üldse... üpris teravalt erinev). Mitte et siis ikkagi vait oleks.

Nii ei pane suurt kulmu kergitama 4 esimest lugu (Orlau, Loper, Polberg), mis on nö literatuurne etnoõudus – autorid kirjutavad asjadest, millest nad on lugenud ja selle pealt siis fantaseerivad midagi kunstmuinasjutulaadset. Tegelastel on probleeme kire ja sugutungiga ning seetõttu saavad kas kahjustada või karistada.

Tänav-Taeli “Manajad” jätkab esmapilgul justkui 4 eelneva loo rida (oo, ammune külaelu, oo, folkloorsed olendid, oo, iidne paine), kuid ühel hetkel keerab sellele veidra vindi peale – korraga tuleb juttu kratiga paaritumisest ning selles on omamoodi kivirähklikku fiilingut. Häiriv, haige ja pisut kergemeelne.

Heinsaare “Tiigi sünd” demonstreerib üsna veenvalt, et kogenud autor ei pea end kammitsema küla-atmosfääri loomisega ning see tiik-vanamees on minu jaoks selle kogumiku üks kahest õnnestunult üleloomuliku kujutamisest (teine on avaloo Orlau näkk, kes jõepõhjas magades veekeeriseid tekitab).

Sanderi “Pikad varjud” paneb natuke kukalt kratsima – kuidagi melodramaatiline, traagikale rõhuv tekst; kas nüüd see endise sõjaväelase posttraumaatiline stress ikka kannab loo lõpuni välja.

Merese “Võtja” on huvitav lugemisväljakutse – kas tekst on lõplikult viimistlemata (nt lk 175) või ongi õnnestunud näide viirastuslikust stiilist. Loo aines on üllatav ehk kuidas I maailmasõja ajal takistavad eesti sõjaväelased Haapsalu vaksali õhkimist. See on ainus lugu, mida kaks korda läbi lugesin, aga ikka ei suutnud Merese võttestikust läbi närida – jah, on viirastuslaadsed olendid, kes pendeldavad tänapäevas ja minevikus ning vahetavad kehasid jne. See kõik jääb segaseks... või uusveidraks või uusimelikuks (“new weird”?).

Kivirüüti “Metsavana maja” on pigem noorsoojutt ning eelneva nelja loo järel jääb kahvatuks või õigemini ühekülgseks – aga nagu öeldud, pole ma mingi õuduskirjanduse hindaja või austaja.

Kui kogumikust midagi esile tõsta, siis ehk need vähe kiiksuga lood, mille on kirjutanud Tänav-Tael ja Heinsaar. Need pole vaid õuduse kangutamised (küla)traditsioonilises võtmes. Kogumikku võiks uurida feministlikust vaatenurgast, nii mõnegi loo puhul on naiste kujutlus selline... mõttekoht (Orlau, Loper, Palberg, Tänav-Tael, Sander). Ja Merese lugu... see paneb kukalt kratsima – kas see on uus kvaliteet või ühe otsingu tulemus? Kas autor jõudis teda rahuldava või intrigeeriva tulemuseni?

Kokkuvõttes – ootamatu, et korraga selline kogumik koostati, aga tõepoolest, miks mitte. Citius, altius, fortius. Kunagi püüan Laipaiku lugeda.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Karen Orlau – Sealtmaalt (Mardus 2001)

Tasapisi hakkab tekkima allergia õuduskirjanduse ja sellega seonduva laipadega tegemiste vastu. Et noh, palju võib, milleks on autoritel sellised huvid, miks on sellel andunud lugejaid.

Seekord siis – kaks last kasvavad üheskoos, kuni tüdruk upub merre. Poiss on muidugi väga õnnetu ja ei nõustu parimast inimesest ilmajäämisest, ning matusejärgselt püüab oma Okasroosikese ellu äratada. Tõepoolest, mingil pahelisel ja väärdunul moel see õnnestub (juuksed). Mööduvad aastad ja olud, ning poisist on sirgunud noormees, kes hakkab ülikoolis õppima. Seal avastab ta, et temavanused, arenenud kehaga neiud, on ligitõmbavamad kui see uppunud (ent öösiti elav!) noor tüdruk. Ja noh, ongi sissevõetud ühest tulipeast. Üliõpilasnoored avastavad seejärel üheskoos, et nad on armunud ning selle avalikustumisel satub neile peale varalahkunud plikatirts, kes siis põhjalikult raevub noormehe peale. Kättemaks tuleb, ja hirmus. Aga noored saavad õnnelikuks. Nojah, selline õudne lugu, õpetlik iva justkui puudub.

ulmekirjanduse baas

Karen Orlau – Vamp ja vaskraha (Mardus 1/1999)

Vampiirilugu, mis annab selge teadmise, miks on just noorel naisel kasulik vampiiriks olla – sa saad end pimedatel tänavatel turvaliselt tunda, ja see on muidugi mõnus fiiling. Lugu siis selline, kus värske vampiirineiu tunneb öises linnas endast rõõmu – tal on jõudu, tal on teravust, ta on eriline. Pimedus on midagi muud kui muidu. Kui korraga satub kokku ühe elurõõmsa komberdava memmega, kes palub end kodu juurde saata. Neid nõustub vastumeelselt teda koduteel toetama – aga midagi on nagu valesti, memm pole nagu õige memm, miskit kummalist vilksatab temas. Jõutakse memme juurde ning ootamatult surub see neiule pihku keti vaskrahaga, neid saab sellest kui panniga pähe. Ja toimub muutus! Neiu tunneb end taas inimesena, hoolib jällegi inimkonnast ning vere maitse ei hulluta. Aga häda ei hüüa tulles – pimedas pargis varitseb teda ilge pätikamp ning neiu avastab, et vampiirpowerita on ta üks nõrk inimloom. Ja püüab meeleheitlikult põgeneda pätikamba eest, ent park on hoolikalt suletud territoorium ja kamba eest pääsu pole. Viimases hädas meenub kaelas rippuv vaskrahaga kett ja ta rebib selle hopsti kaelast. Taas muutus! Mis sellele järgnes, jääb seletamatuks ka kogenud politseiuurijatele.

Pole just Orlau tugevamate lugude hulka kuuluv tekst, pigem selline õhinapõhine lõbustav katsetus.

ulmekirjanduse baas

Karen Orlau – Rannahiidsed (Mardus 3/2000)

Orlau on huvitav autor, kes oma lühijuttudega on jäänud eesti kirjanduses millegipärast tagaplaanile. Miks alles nüüd lugesin niivõrd normaalset lugu kui siin kogumikus ilmunud “Rannahiidsed”? Miks küll peab head kirjandust kogemata kombel avastama? Nojah, nii kord on. (Ahah, vist selgus, et see tekst on omal ajal Stalkeri saanud – nojah, kus mu silmad olid?)

Taas üks näide etnohorrorist, mis toimub kuskil Eesti saarel, needused ja külaühiskond, jutustuse pendeldamine mineviku ja oleviku vahel, kõik on üks tõsine tekstist sibulakihtide koorimine. Ma ei oskagi lühidalt kokku võtta mingit osa tekstist, igatahes on oluline nõiakahtlus, hirm, viha, kogukond, naiseks olemine, lapsepõlv, needmine ja mitmeid-setmeid asju veel. Jutustajaks on noor tüdruk, kes kogub mälestuskilde ühe mahajäetud talu kohta, millest inimesed õudusega (ja viha ja vastikusega) eemale hoiavad, ning seda juba aastaid. Mis selgub? Miski äraspidine “Libahundi” värk äkki? Ja tekst töötab, meisterlik värk.

ulmekirjanduse baas

Karen Orlau – Õpilane (Vaade pimedusse, 2003)

Taaskord maarahva etnohorror, ja vast selle kogumiku parim kodumaise autori tekst. On siis kaheksa näpuga vallaslaps Reno, kes tunneb endamisi, et tahaks nõiaks saada. Ta taotleb stuudiumit kohalikult külanõialt, perspektiiviga sellelt hiljem amet üle võtta. Nõid keeldub ja poiss otsustab ise nõiaoskused omandada, saada nö piraatnõiaks. Läbi aastate ja valude õnnestub tal kinnistada vastavad ametioskused – hoolimata sellest, et külanõid hoiatab teda selle õppimisega mitte jamamast, mille peale enesekindel isehakanu nendib, et eakas külanõid lahkub siit ilmast lähikuudel ning noormees asub tema kohale. Nõid süüdistab Renot liigses uhkuses ja tõepoolest, nii ongi – peale külanõia surma jääb ta ootama, et külaelanikud tema poole pöörduksid abi saamiseks, ent ei midagi ja seepeale Reno kibestub ja kõpitseb emaga omaette. Taga hullemaks, ühel hetkel poevad külla musta nõia ametioskustega tegelased, kes tahavad seda kanti üle võtta (heade nõidade sõnatul heakskiidul!) – vihane Reno otsustab nende halvaloojate vastu võidelda. Ja puhkebki madin, kus armu ei anta ja Reno vanaisa kaasik põletatakse puhta maha. Aga mis tegelikult edasi saab, sellest on loomulikult juttu kogumikus.

ulmekirjanduse baas

Retk hämarusse (2003)

Aleksei Kalugin “Mona Lisa portree juhtum” - pealkiri ütleb kõik. 22. või 23. sajandi inimestel käib kemplemine ikka feimi ja sulli nimel. Et sel ajal on võimalik ajas rändamine, otsustab üks kunstirühmitus kasutada “Mona Lisat” valitsuselt toetuse väljapressimiseks. Ja samaaegselt elab siis 16. sajandil Leonardo keset oma pulbitsevat loomeelu (keda külastavad ajarändajad, eks). Pole just üllatus, et jutustuse lõpuks selgub maali saladus. Kalugini tegelased on päris venelikud, aga noh, eks see lisab eksootikat. Päris hea tekst, igati lugemisväärt ka ulmekaugetele lugejatele.

Karen Orlau “Kelmid ja kangelased” - jällegi annab pealkiri adekvaatset teavet. Lugu algab kuidagi segaselt, tegelaste ja kohanimede ja rahvanimede segapudru teeb teksti väga kirjuks (ausalt öeldes esines hiljemgi segadushetki). Ja muidugi hämmeldus, et mis soost tegelased on (mitte et imestaks, vaid et ei saa kohe pihta). Poole loo pealt saab tekst vähe selgemaks ja asi muutub põnevaks (ning mõttes tuli korrigeerida ühe tegelase soolist kuuluvust – see on ikka vinge, et eesti keeles pole he/she/it kasutamist, selle puudumist on kuradi hea ära kasutada). Tee mis tahad, aga naisautor oskab muidu üsna meheliku (või õigemini poisiliku?) teema päris vimkalikuks keerata, traditsiooniliste meherollide pea peale keeramine jne (vabandan, kui see on ulmes tavaline teema, ise pole senini just tihti maakeelsetes raamatutes kohanud). Kihvt tekst, kui lugu vähe pikemalt lahti kirjutada, võiks tegemist olla päris seiklusliku ja kavala romaaniga.

“Vahi keha kilbina kasutades pöördus Ilves segaverelise varitsuskoha poole, kuid märkas siis, et too seisab endiselt laisalt kivimüüri najal, vibu sõrmede vahel, silmakoopast paistmas viskenoa käepide.” (lk 87)

George R.R. Martin “Liivakuningad” - otsisin kaanepilti ja kogemata kombel sattus ette teave, et Martinit on varemgi tõlgitud ning sel põhjusel sai käesolev antoloogia ette võetud. Simon Kress on selline hull vägivalla vuajerist; nö Patrick Bateman, kes ei tapa ega vägista, aga naudib teravate elamuste nägemist (no tegelt tapab küll, aga niimoodi juhuslikult). Või noh, iga inimese unistus olla jumal, see, kes jagab ja võtab valu. Liivakuningad on sellised putukalaadsed olendid, kes on teadagi tavalisele inimmõistusele eemaletõukavad (no tõesti on) ja käituvadki igati nii, et inimmõistusele õuduseks olla. Lugu on kokkuvõttes hirmus ja õudne ja painajalik, vaatan nüüd kõiki putukaid ettevaatliku pilguga ja ei tee sääselegi liiga. No oli alles kole tekst.

Kokkuvõtteks – ootamatult huvitav lühiantoloogia, kõik ilukirjanduslikud tekstid igati head.

baas

Täheaeg 6: Pika talve algus (2009)

Kunagi juba needsin antoloogiate lugemist, aga noh, uudishimu teeb trikke.

Indrek Hargla “Doanizarre udulaam” - Harglal tundub ikka päris hea jutustamisoskus olevat, tekst veereb nii mis kole (heas mõttes ikka). Dialoogide austajana leian siit meeldival hulgal kõnelusi; juba avalõik ise on selline, et sellest arusaamiseks pidi selle paar korda läbi lugema (huumoriaustajad oleks ehk soovinud rohkem Barriat kuulata). Tegemist siis paralleelmaailmade värgiga, noh, üks neist maailmadest on kahjuks simulatsioon, värsked hullud surijad saavad tilbendada siia-sinna. Udulaam meenutab oma fataalsuses pisut Kingi “Udu”, lugedes mõjub kuidagi ahistavalt Doanizerra väiksus, lõplikkus, silmapiiri puudumine. Mõnusa rahulikkusega võtavad doanizerralased vastu fotograafia saladuse, mis teha, tundub muidu igati stressivaba koht olevat. Asperi vana bänd paistab kirjelduse järgi midagi igavat olevat (nt lk 25-26), gooti ja süntesaator üldiselt sakivad mis kole (halvas mõttes ikka). Mõneti võiks seda lühiromaani nimetada nunnuks, teadatuntult toredalt ja muhedalt kirjutatud, tegelased on vimkade ja südamlikult väiklased ja kangelaslikud. Ühesõnaga, tekst, mis võiks paljudele meelt mööda olla. Pole Hargla mittefrenchi mõnda aega lugenud, seega ei oska nüüd öelda, kas harju keskmine või mitte.

Marcus Kaas “Pika talve algus” - esimestel lehekülgedel käib üks pinev põnevuse kruttimine, kõik see napisõnalisus ja metsaõõv; Andreas ja vanaisa meenutavad natuke McCarthy “Tee” paari (ainult et tegevus toimub mingil normaalse asustusega mõisaajal). Tegemist vast õudusjutuga? Nimede järgi võiks tegevus paikneda kuskil Läänemere põhja- või lõunakaldal (hmm, ja miks Hargla tekst oli osaliselt Taaniga seotud?). Mõne aja pärast torkab silma, et dialoogid on pisut lihtsameelse ehitusega, rohkem õhku ja vähem seletamist. Järgmiseks tuleb selline mõtteke, et ka muidu on autori keelekasutus üsna lihtilukirjanduslik – ehk siis korralik keelekasutus ja kohustuslik kujundlikkus, aga see jätab omapäratu mulje, pole muud omapära kui lihtsus ise (vaevalt et meelega?). Noh, lugu lõppeb poolikult nagu autori tutvustuses lubatud – to be continued (indeed, why not?), selle pealt on raske teksti enda kohta midagi sisulist öelda. Kui, siis tulevikus ehk rohkem vabamat keelekasutust, otsese kõne vahele ei pea pikkima alatasa, et kes just nüüd räägib ja mis meeleolu sel hetkel valitseb. Eelpool mainitud “Tee” võikski olla üks hea näide, kuidas lihtsa keelega ometi lugejat lummata. Ma ei ole just suur fänn teemal “kuidas väike kangelane üles kasvab ja võimsaks saab” vms, seega hetkel ei tundu just minu teetass olevat.

(Miks ma küll nii segaselt ja abitult väljendun?)

Karen Orlau “Elagu kuninganna” - elagu sisemonoloog. Peategelase valik on huvitav – kuninglik hambutu konarlik ägisev vanamutt; selle eest muidugi plusspunktid. Jabur puänt, igati tore novell ühesõnaga. Kui algul oli tekst pisut vastumeelt (no mida värki, vanamuti heietused!), siis teksti edenedes hakkas see vallatus üha enam kaasa tõmbama. Väike sugulus nii Kaasi kui Hargla tekstidega. Kogumiku parim kohalik tekst.

Siim Veskimees “Ohutusnõuded laavalehmade läheduses” - pealkiri on muidugi lööv, sellised raamatupealkirjad võiks olla rohkem kasutusel, tooks sära kõigi silmisse. Meeltülendav on lugeda, kuidas Jaak ja Tiina ja veel paar eestlast on tegemas maailmaajalugu kõigi suurte luureteenistuste kiuste; tore teada, et peategelase Jaagu põhjus selleks on eelkõige tüdimus oma keskealisest naisest ja lastest – selge, et iga eesti mehe unistuseks on seeasemel ringi seigelda ja et teda ümbritseks “pikka kasvu kepp-peente jalgade, kivikõva tagumiku ja ämbrisuuruste silikoonrindadega sportlikud” (lk 239) naised (või on hoopis tõesti tegemist siira kriitikaga meie meeste aadressil?). Veskimeesi romaanide taustal harjumatult arusaadav tekst (teatav hingesugulus eelmainitud Kaasiga), suisa poisikeselikult ülemeelik maailm. Nagu naiivulme, selline mida ulmekauge lugeja peab tüüpiliseks ulmeks? Või hoopis ulme noorukitele – on tulnukas ja seiklus ja nalja ja vägisõnu ja võõrsõnu ja vihjeid seksile; pooleldi naljaga pakuks, et sellise jutuga võiks mõnes noorteajakirjas (on praegu üldse selliseid?) lugejaid kasvatada. Huvitav, kas see tekst järje saab? Päris põnev oleks näha, mis Jaaguga edasi juhtuda võiks. Ühesõnaga, on meeldiv näha eesti nimedega mehi ja naisi fantaasiamaailmades, Jaak on kui vahepeatus Koulu ja Anton Irvi vahel, ehk siis Eesti oli, on ja jääb, viru veri ei värise.

“Tüdruk oli üsna pikk, kuid tüüpilise kehaehitusega, sale ja habras. Ta oli ka lummavalt ilus.” (lk 227)

Charles Stross “Poiss ja tema jumal” - noh, esimene Cthulhu kogemus, päris humoorikas jutt, Vonneguti fännidele kindlasti meeldiks. Tekkis tahtmine värsket Strossi tõlget lugeda, kõik need kiivas mõttemängud on igati vaimukad. Kihvt tõlge, viimase paari nädala vast naljakaim tekst.

Kirill Jeskov “Deja vu” - et siis lugu sellest, kuidas arvutimäng hakkab oma elu elama. Ajaga trikitamised, aga vabandust, suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Kurbnaljakad vaated 80ndate teadustöötajate eluolust (millegipärast tahtsin kirjutada “elumolu”) ja jutustatakse mõned päris head nõukogude anekdoodid.

Kuna kõiksugu kirjanduslikud terminid on mul aja jooksul ununemas, siis paneb ikka imestama, kui mingit 50-100 lk teksti nimetatakse püüdlikult lühiromaaniks. Miks mitte jutustuseks? Kas r-sõna lisab tekstile kaalukust?

Raamatu küljendamine on pisut nihu, halb kui tekst hakkab kohe peale autori tutvustust (Hargla puhul oli nt üks suur möhh-hetkeke); natuke hingamisruumi, paluks. Ka mõned trükiapsakad. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogumiku esileküündivamad lood on kaks lühimat, teiste puhul ehk tegemist keskmikega. Aga noh, oleneb maitsest, igaühele oma.

baas
raamatumaailm