Maria Matios - Magus Darusja (2026)

 

Järjekordne raske pärl Loomingu Raamatukogust, sel aastal midagi sarnast ehk Soometsa ja Drndiči puhul (Krohn ja Ginzburg on siiski veidi erineva, ee, alusega).

Lugu siis sellest, miks Darusja on lõpetanud rääkimise ja elab põhimõtteliselt omaenda maailmas, oma valude ja tõekspidamistega. Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Darusja enda vaatenurk, seejärel ta elukaaslase nägemus, viimaks isa ja Darusja lapsepõlve lugu. Kronoloogiliselt liigub tekst tagasi minevikku, saavutades nii oma õudustäratava lõpu (või siis alguspunkti) nõukogude aja kinnistumisega sellesse Bukoviina kanti.

Ja noh, trauma ja sellega elamine või ka allaandmine. Elu läheb edasi peale kõiki juhtumeid, aga kuidas õieti? Mil viisil seda varjata või alla suruda. Järelsõnas on toodud paralleeliks kreeka tragöödia ja selle koor - just selle küla koor on selline … laviin, mis elu ikka edasi kannab ja omal moel ka tasandab ja alla surub. Inimesed on võimelised nii õrnusteks, suuremeelsuseks kui mitmes vormis vägivallaks ja hoolimatuteks ihadeks. Ja siis on Darusja.

Omamoodi huvitav on ka küsimus rahvuslikust identiteedist - ajaliselt on seal kandis Poola ja Rumeeni ülemvõim, seejärel saabub nõukogude võim oma hullemate represseerimistega, tagajärjeks on kohaliku elu degenereerumine, nagu nähtav esimese-teise ja kolmanda osade võrdluses (mitte et siis kunagi olnuks kungla rahva mentaliteet - lihtsalt elu oli kuidagi … täielikum). Ega nad seal raamatus idenfitseerigi end laiemalt ukrainlastena, ikka oma Bukoviina rahvakilluna (või noh, mäerahvana). 

Ja siis on Darusja, kes nüüd käib isa haual ning lapsena käis ema järel. Ja peavalud ja miks ta ei söö kommi. See viimane osa lõikab lõpule lähenedes ikka väga valusalt ja potentsiaalselt pisarakiskuja. Jälle järelsõnas on palju tähelepanu pööratud vaikimise kujundile, aga tundub üleliigne seda siin korrata.

Ja järelsõna järgi paistab, et autorilt võiks veel midagi tõlkida: “Pöögimets”, mis siis käsitleks Bukoviina ajalugu läbi viimaste sajandite; see oleks kindlasti põnev ja silmiavav lugemine.

“OI-OI-OI… Mitte inimesed üksi, vaid ka kurat ise on närvis, kui kellelgi on veidi kauem hea olla, kui kuradil plaanis. 

Kuid ka kuradi plaane korrigeerivad lihtsad inimesed, kes usuvad Jumalasse, valmistuvad armulauaks ja paastuvad, õpetavad lastele kuuletumist ja issameiet, mälestavad surnuid ja kannavad hoolt oma laste tuleviku eest.

Ei, ei ole ühelgi kuradil sellist jõudu, kui kadeduse, vihkamise ja kättemaksu tunnil on lihtsatel inimestel…” (“Mineviku draama”, lk 51)

Reetta Vuokko-Syrjänen: Maskide tants

 Neli miinusega siiski - minu jaoks natu liiga ...tavaline? Aga siiski hea lugu. 

Algas väga klassikalise fantaasialoona, ent korjas arenedes kihte juurde. Tüdruk jookseb kodust minema, poisiriietes, ja ühineb rändnäitlejatega. Hea küll, ühe üksiku rändnäitlejaga ja maailm on ka meie omaga mitte väga sarnane.

Tõsiselt läks lugu käima, kui selgus, et rändnäitleja kasutavad maskid pole päris tavalised. Kas see on lugemisrõõmu rikkumine, kui ütlen, et igal maskil on oma isiksus ja kui õigesti kuulata, nad endastavad möödunud kandjate elamusi?  Vist ei ole. Nii palju sellest loost on mitte maskide saladuse avastamine, vaid sellest mida nad täpselt näitavad. Mis saladuse paljastavad.

Lisaks korjab ärajooksnud tüdruk agentsust, ta ei ole enam pelk kuulaja ja jälgija, õppur ning avastaja. Tal on omaenda kavad, otsused ja valik. Sellega muutub ta kõvasti sümpaatsemaks ning lugemine huvitavamas.

Ja lõpus õpib Meister mõningaid asju, nii et lugemine lõppeb positiivse emotsiooniga.

Hea lugu, rahuldab ära, aga mitte hiilgav, eks ole. 

BAAS

Saou Ichikawa - Küürakas (2024)

 

Lühike romaan naisest, kes on eluaegne invaliid. Nüüdseks on ta kolmekümnendates, vanemad on ostnud hooldekodu, milles ta nendeta elupäevi veedab. Avalikult õpib ta muuhulgas ülikooli e-õppes, mitteavalikult kirjutab erinevaid täiskasvanute jutukesi ning avaldab twitteris ja mujal sotsiaalvõrgustikes küllaltki provokatiivseid mõtteid - näiteks ta tahab rasestuda, et teha aborti.

See mõte ei annagi rahu ning otsustab selleks ühele hooldajale (kes on avastanud ta kaksikelu) raha maksta, kuigi ta keha võib niisugusest suguelust lihtsalt üles öelda. Aga, ta tahab olla otsustaja.

Raamatut võiks pidada küllalt provokatiivseks, aga selletõttu, et meil on eelarvamused. “Nemad” ju ei käitu nagu “meie”. “Meie” hulgas on küll küllaga veidrikke ühest äärmusest teise, aga see on nö tervete inimeste mure.

Ja noh, kes on üldse “nemad”, kuskil ühiskonna äärealadel vaakujad, keda vahel näeme ringi sõidutatavat ratastoolides. Vaevalt, et “neil” on “meiega” palju ühist.

Ühesõnaga, küllaltki mõtlemapanev teos, küsimus enda eelarvamustest; või kuidas õieti sellesse teksti suhestuda.

“Imesin endasse Tanaka tuska, ja see oli hea.

Kuna ma kõrist ülalpool asuva ninaneelu kaudu ei hinga, siis ei olnud vaja lämbumist karta ja nüüd sai minust justkui masin. Seepärast ei hoidnud Tanaka end enam tagasi ja hakkas end järjest ägedamalt edasi-tagasi kõigutama, pidevalt minu pead väristades ja vahepeal pisut plikalikult kimedal häälel tasakesi oiates, kuni peatas liikumise mu kurgu sügavuses ja ejakuleeris.

See ei ole hea.

Ma ei suutnud sooja spermat alla neelata. Köhatasin, aga ei saanud hingetorus voolavat spermat välja köhida. Lisaks sattus sperma söögitorru, tekkis ummistus ja ma kukkusin kokku. Sest just seal tekkis kõige ägedam vastureaktsioon.” (lk 50)

sulepuru

Paul Raud "Kellata torn". Tänapäev, 2019.

Muljetavaldav rida fantaasiamaastike. Aeg ja ruum on kenasti segi paisatud ja igasuguseid müüte ja viiteid on samuti kapaga. Fantaasia/ulme ja maagilise realismi sõpru paitab see raamat kahtlemata üksjagu - alustagem tollest müstilisest linnast oma südames laiuva kõrbe ning hauakambrite tolmuga, mis kõrbeliivasti jagu saab ja jätkakem ooperimajaga, mis oma tujukate treppide, räuskava aadli ja peaaegu, et aurupungiliku katlaruumiga on omaette vaatamisväärsus. Noh, ega unustada ei maksa ka labürintmetsa ja Dominiiklaste kloostrit ei vaata ma kunagi enam sama pilguga - kuigi Kellata tornis loomulikult päris maakaardil näpuga järge ajada ei saa. Seitsme maa ja mere taga asub see väike riik, ning pankrannikut leiab siin lõunapoolt, näiteks. Kuigi, kahetsust võib tunda selle üle, et üheski neist paikadest just väga pikalt ja põhjalikult olla ei lasta - kahtlustan, et oleks päris palju neid, kes tahaks lugeda eraldi raamatut Toomkooli asukate seiklustest salapäraste ja muutlike uste ja käikudega majas, kus raamatukogu on ainus, mille peale kindel saab olla.

Loo põhitaotlus ei ole siiski fantaasiasõprade õdustamine, (ehk pigem vastupidi) vaid midagi üdini inimlikku, sõprus, märkamine-mittemärkamine, nihestatus. Peategelane Nicolas ajab kunagise koolikaaslase Bruno jälgi, kuid Bruno on kuhugi eest ära läinud ... kuhu? Ja kas tegelikult ongi asi Brunos või kes on see Tema, kes justkui iseenesest meenub. Ja kas on kõigeks juba hilja? Seega on nii peafookus, mitte maailmaloomel iseenesest vaid katsel leida üles see, mis on elus päris ja päriselt oluline.

Minul tekkisid paralleelid Ishiguro, Gaimani ja ka Pratchetti tekstidega, kuid kahtlemata puutub asjasse Fowlesi "Maag", kuigi ma ise viimast lugenud ei ole või siis lugesin nii ammu, et ei mäleta (ilmselt peaks seda viga parandama...)

Kõige suuremaks miinuseks on vast kontrast loodud maailma nii visuaalse kui seosterikkuse (antiikmütoloogia muuhulgas) ja võimalustekülluse ning loojutustuse vahel. Oleksin tahtnud märksa põhjalikumalt Nicolase esmatasandil reaalsusse sisse elada ja alles siis pisut analüütilisem pilk appi võtta. Praegu jäi loojutustus kuidagi pigem ... noorteromaanilikuks võrreldes ülejäänud osade keerukuse ja ambitsioonikusega. Aganoh, ega mina siin muidugi ka mingi ütleja ole.

Samas on väga nauditav ikkagi see nn geograafilise ja kultuurilise nullpunkti aspekt. On ära tunda nii ühiskonnakriitikat, olgu see siis laiemalt kapitalistlik tarbimisühiskond (too punane vaip tühjas parkimismajas on päris meeldejääv) või torge tänavaaukude suunas või nii kodune ekslemine kellegi juurde metsatallu kartulisalatit, kilu ja tikrikooki sööma - olgu pealegi naabritädi Minni tegelik nimi Minerva ja isegi kui Estonia teater just otseselt asjasse ei pruugi puutuda, siis ikkagi ei vaata ma just Estonia treppe kunagi enam päris sama pilguga. Ja nii edasi.

Ahjaa, kaanepilti tasub samuti hoolega tähele panna - see, lisaks, et kena vaadata, on ka loo endaga sama intiimselt seotud kui antiikmütoloogia.

Huvitav veel, palju meil neid kirjanduslikke -veresid nüüd ka on juba? On loomulikult Paunvere, siis on Silvia Stökeli lugude Omavere (kus sünnib üksjagu jubedat) ja siin raamatus oli Vennavere, mille nimestki võib aimata, et ega midagi head seal juhtuda saanud.

Nupuvajutusega avanes ühtäkki maapind nende ees ja auto veeres sujuvalt hämarasse tunnelisse, mis viis mehed avarasse parklasse. Siia-sinna olid pargitud mõned uhkemad autod, samasugused kõverad ja kallid nagu ka Leo masin, kuid muidu seisis parkla tühjana. Põrandaid kattis siin seevastu paks sametvaip, imepehme ja punane, kuhu autod ikka oma õliseid jälgi vedasid.

"Oh, ära sa mulle sellest vaibast üldse räägi!" hüüatas Leo, kui Nicolase imestunud pilku märkas. "Mul on tunne, et ma lasen seda iga paari päeva järel puhastada. Aga no mis sa teed, elu jäljed ikkagi." (lk 154)

Kogu peadpööritavast kirevusest hoolimata on Kellata torn sünge raamat, meeleolult hall raamat, raamat, kus alguslehekülgedel ära mainitud hauakambrite tolm teeb oma tööd.