Reiner Brockmann - Seal tähevõlvi all (2024)

 

Värskeima Loomingu Raamatukogu väljaande kohta ei oskagi suurt midagi öelda. Brockmann on teadagi igati oluline nähtus eesti keele- ja kirjandusloo jaoks, ikkagi esimeste eestikeelsete luuletuste kirjutaja. Selle kogumiku koostaja on aga laiendanud Brockmanni loome tutvustamist laiemale lugejaskonnale, tuues siin ära autori nö emakeelset luulet (vastavalt siis saksa või ladina keelest) ja samuti tänapäevastanud (kah tõlge) Brockmanni eestikeelseid luuletusi.

Tõlkija leiab, et seni kasutusel olnud termin “juhuluule” tuleks pigem muuta “pühendluuleks” (lk 5), mis iseenesest ongi Brockmanni tekstide puhul täpsem mõiste (kõik see pulmade ja matuste teema), aga katusmõistena jääks vast kitsaks - no igal juhul minu jaoks kõlab mõistetavamalt “juhuluule” mõiste. Olles küll kogu valiku sõna-sõnalt läbi lugenud, ei oska siit midagi tsiteerida, jääb kuidagi väheinspireerivaks.

Eks omajagu üllatas, seni rohkem kultuuriloolasena nõukogude aja kirjanduselu talletanud Jaak Urmet tegeleb ühtlasi saksa keelest luule tõlkimisega. Ja miks ta selleks kasutab oma ilukirjanduslikku mina “Wimberg”, paneb samuti kulme kergitama ja ootama mõnd vimkat. Aga eks näis.

Igal juhul, selliste kogumike puhul on tihtilugu huvitavam kontekst kui tekst, nii ka siin on pigem huvitavam lugeda koostaja tõlgendusi, mitte et koostaja seda ise sooviks: “Märkustest ja kommentaaridest on siinses valimikus ära toodud ainult kõige olulisemad, et mitte paisutada saateosa mahtu liiga suureks. Ja eelkõige tuleb neid luuletusi lugeda ikka kui luuletusi, mitte kui kommentaaride rägastikus ekslemist nõudvaid tekste!” (lk 58). Et siis üheltpoolt justkui kergelt akadeemiline lähenemine, teiselt poolt palav soov lihtsalt tutvustada luulet. Nojah.

Grete Marquez – Eesti naise õnn (2009)

“Menstruatsioonivalud.
Menstruatsioonivalud.
Mida teab üks eesti mees nendest? Mitte midagi ei tea.” (lk 7) – oh, järjekordne teos, mis püüab kõva avalõiguga lugejaid igati paeluda. Kas nüüd just õnnestunult.

Niisiis, Grete tüdineb eesti meestest ja eluolust ning läheb kolmeks nädalaks Hispaaniasse sõbranna juurde puhkama. Ja kõik saab korda, sajandist on pikem päev, ta leiab endale printsi ja printsessi ja biseksuaalsuse ja elule sisu. Mõnede Grete tähelepanekutega nüüdis-Eestist võib tõesti nõustuda – ksenofoobiast on tõesti väsimus (lk 23), aluspesuta on indeed parem magada (lk 32), viina joomine on tõepoolest mõttetu eneseidioodistamine (lk 58). Ja ei, mu arust on naistel kole komme üksikuid juuksesalke värvida (lk 76), enamatel juhtudel teeb see inetu inetumaks. Ilusast rääkimata.

“Enne voodisse minemist on hispaania paaridel kombeks läbi käia pikk tutvumisperiood, mille vältel tehakse üksteisele, aga eriti naisele romantilisi kingitusi, kirjutatakse vastastikku luuletusi, vesteldakse kõikvõimalikel teemadel, nii peentel kui filosoofilistel, aga ka igapäevastel, võetakse ette lühikesi reise ja tehakse piknikuid, käiakse koos ühistel tuttavatel ja sõpradel külas, ja nii edasi.” (lk 57)

Raamatu teine pool tahab eriti fantastiline olla. Lihtilukirjanduslikkus on vist püüd tibindust jäljendada, kõik need klišeede kordused ja vallatud hüüumärgikesed, miks mitte siis ka smileysid söögi alla ja peale loopida. Tekst käib liialt üle vindi – aegajalt on usutava totruse asemel uskumatu ja monotoonne totrus, ja see ei tule just kasuks. Seda raamatut võiks tõsimeeli arvustada mõni kohtlane rahvuslasest kristlane või nii, oleks igati humoorikas lugemispala (või mitte). Lühidalt (nagu kunagi üldse pikemalt väljenduksin), liialt selge irriteerimiskatse mõjub igavalt, selles pole intriigi ega stiili. Ühes foorumis rääkis kõiketeadja, et tegemist meesautoriga (loodetavasti mitte eriti naistevihkajalikuga). Teises foorumis selgus, et hiljuti Vikerkaareski olnud katkend. Eks siis peagi saa siinset nimesilti muuta.

päevaleht
sekretäri päevaraamat
delfi naistekas
laulukene
ma armastan mune!
kirjad kodumaale