Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss“ (Seitse sõlme, 2020)

Tegu on väikesteks loo-laastukesteks vormitud mälestuskildudega lapsepõlvest täiskasvanuikka. Neile, kel Norra ja sealne elu-olu huvi pakub on see omamoodi väärt pala just nimelt seetõttu, et üks pesueht norrakas kõike seda sulaselges ja kaunis eesti keeles otse koju kätte toob. Ja neile, kel igasugu miniatuurid ja laastud ja mälestuskillud meeldivad, on see küllap ka tore lugemine.

Mulle oli see pärast Roy Jacobseni fiktsionaalse Barrøy-saare raamatute lugemist just parajaks jätkuks, veidi ajas edasi liikumist, aga palju romaanide saare-elust tuttavat justkui taustal kumamas (huvitav, kas ka Rangøya saarel seati vanasti üles sulgede kogumiseks hahapesasid ja kalade tarbeks kuivatusreste? Kalalaevad, kes olevikus on küll juba selle otstarbe pealt maha võetud, igatahes figureerivad, ka postilaev jms on mälestustes täiesti olemas.) Hea kontrast on siinjuures ka üleminek on romaani mõnevõrra dramaatilisemast ja elusaatuslikumast pingestatusest tavalisemasse rahuaegade argiellu ja lapsepõlve ning sellest välja nopitud seikadesse. Ei ole vaja elusaatuste suuri keerdkäike, piisab klooriga keedetud linnuluudest või ohjeldamatust tuhksuhkru söömisest või raamitud tapeeditükist seinal või …

Kõige eredamalt jäi millegipärast meelde viinamarja küsimus. Kuidas kristlikus vaimus kasvanud väike poiss kord poes kogemata ühe viinamarja ära sõi ja pärast südant vaevas, sest see on ju ometigi vargus. Hirmsasti tahaks teada, et kas too Eesti töökaaslane, kes ta seepeale suvel õunaraksu lubas viia, siis ikkagi tegi oma lubaduse teoks või mis selle asjaga sai? Kas raksus käimise definitsioon, misiganes see siis ka oleks, üldse võimaldabki osalust täiskasvanuna? Või kas tänapäeval üldse enam eksisteeribki sellist asja …

Millegi looks vormimine on muidugi alati ka meelevaldne tegu, ei ole võimalik ilma tohutu väljajätuta, sest lugu on seostuvate ja mõtestuvate osade väljanope, aga teisalt on ju võimatu muud moodi edasi anda seda mingit käegakatsutamatut ja silmanähtamatut, mida mingi seik või taju või mõte inimesesse jätab ja mille otsesõnu kirjeldamine kas ära tapaks või vaid kaudselt edasi annaks.

Mälestused on sealjuures mulle alati veel erilise väljakutsena tundunud – tihti on tegu ju mõne võrdlemisi tavalise ja niisamuti välja öeldes üsna mainimisvääritu seigaga, mis peamiselt just hinge jäänud tundelaengu poolest eriline on ja seepärast tekib alati pinge piinliku ajaloolise tõe ja asja tuuma edasiandmist võimaldava loo jutustamise vahel. See loo jutustamine on hädavajalik, aga hirmutav ka, sest lugu vormib ju alati omakorda ise vastu, nii jutustajat kui ka mälestuste toormaterjali …

SPORDIPÄEV

Kooli spordipäev oli teistmoodi päev. Kogu kool pidi minema järve ääres orus asuva palliplatsi juurde, kus lisaks spordile ja mängudele oli kavas ka vorste grillida. Veel oli ette nähtud järves ujumine, ning mitte ainult: „Kes tahab, võib ka spinningu kaasa võtta,“ ütles õpetaja.

Spinningu. Sellist asja meil saarel ei olnud. Ega polnud ma ka elu sees mageveekogust kala püüdnud. Kodus käis asi lihtsalt nööriga, lihtne landiga tamiil, mille me ujuvsillalt või paadist vette lasksime.

Niimoodi sai kala püüda küll. „Kas lihtsalt nööri võib ka kaasa võtta?“ küsisin õpetaja käest. Õpetaja ei vastanud, vaatas mind lihtsalt pilguga, nagu ignoreeriks ta halba nalja. Olin segaduses.

Spordipäeva sisu varjutas pissihäda. Ei julgenud ju ometi küsida, kus võõras kohas saaks asjale minna. Tuli kannatada. Üritan päeva sporditegevusi meenutada. Meenub vaid mitemtunnine kannatus ning lõpuks kergendus ja järgnev õnnis olek.

Siis läksime järve äärde. Vaatasin kõrkjaid, vesiroose ja madalat vett ja üritasin mõista, kust ja kuidas oma lihtsat kalanööri vette lasta. Alles siis jõudis kohale: olen pisikeselt saarelt ega mõista maailma asju.

Aga ujuda mõistsin. Ka magedas vees. (lk 83-84)

Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast“, Salv (2020)

Põhimõtteliselt ütleb pealkiri juba põhilise ära – miniatuurid ja mälestused, võiks öelda ka, et justkui kausike rosinatega lahmaka memuaarikringli asemel. Peaasjalikult lapsepõlvest, murrangulistest aegadest 1932. aastal sündinud väikese tüdruku silmade läbi, ent oma pika eluga 2021. aastasse jõudnud naise käe ja mõtte vahendusel. On vilksatavaid pildikesi Wabariigi aegadest, on kübemeid Saksa okupatsioonist ja sõjajärgset Nõukogude aega, minevikupiltide raamidena virvendavad samu inimesi või paiku puudutavad nüüdsesse aega või sellele lähemale jäävad elu ja teadmise killud. Nii mõneski mõttes illustreerib selline hüplik pildikeste kogum mälu ja enese eluloo jutustamise olemust, ses kes siis suudaks mäletada möödunud aega katkematu ja ühtlase sündmuste voona – ikka on talletised peotäis hetkepilte kõrvuti olude, rutiinide ja ruumide mälestustega (nt kui kombeks oli pühapäeviti süüa pannkooke, siis katsu sa kõiki neid pühapäevi eristada), taustal toeks see, mis on räägitud ja üldine ajaloonarratiiv.

Ühesõnaga – miniatuurid justkui väike ehe näituskogu mälugaleriist, võimalus põgusaltki tajuda, mis tunne siis ikkagi oli nendes ammustes hetkedes elada (muidugi Aino Pervikuna), kuidas inimene on ikka inimene, aga kuidas iseenesestmõistetavused on erinevates aegades ja oludes vahel nii teise koha peal, et seda on (populaar)teaduslikku teksti lugedes vast keerulisemgi aduda. Raamatu lõpetab tõdemus, et ajas päriselt tagasi ei saa ikkagi minna ja nõnda on küllap ka mälestustega – paratamatult eksisteerivad ka mälestused ikkagi ainult nende meenutamise hetkes, olevikus, ning kõik vahepealsed ajad on neisse rohkemal või vähemal määral midagi jätta võinud. Ent siiski on mälestuse jätnud päriselt minevikus olnud hetk ja seda ei saa temalt ometi ära võtta.

SEPTEMBER 1946

Pole siin enam turuhoonet, pole turgugi. Pole ka Estonia teatrit. On rusuhunnikud.

Mööda Pärnu maanteed sõidab sinine tramm, kus kummagi seina ääres on puust istmed nagu pikad pargipingid. Vaguni keskel seisavad need, kes istuma ei mahu. Nad hoiavad kinni lakke kinnitatud rihmadest. Trammi tuleb sisse minna tagumisest uksest, välja saab eesuksest. Tagumise ukse kõrval nurgas istub konduktor, süles suur nahkne kott. Konduktor müüb sõidupileteid.

Turu-poolsel küljel varemete ees on tänavaserval end sisse seadnud kaubitsejad. Maas on kartulid, porgandid, õunad.

Väga tahaksin osta üht ilusat suurt õuna, see maksab viis rubla. Nii palju raha mul õuna jaoks ei ole.

Ma olen Tallinna Õpetajate Seminari Id-klassi õpilane. Ma olen neljateistkümne aastane ja alustan sel sügisel iseseisvat elu. Kodus Järvakandis käin nüüdsest veel koolivaheaegu veetmas. Aga ma igatsen väga koju. (lk 16)

 

JAANUARI ALGUS 1941

Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega üle avara lumevälja. Pimeneb. Ei mingit suusarada ees, ei ühtki tulukest kuskil.

Veel natuke rühkimist üle paksu puutumatu lume, ja ma jõuan koju!

Mu parim mälestus lapsepõlvest ongi kodu: ema, isa ja väike mina. (lk 64)