Tegemist on siis elulooga, mis esmalt avaldati 1915, 1935. a tehti parandatud ja täiendatud kordustrükk, millest siis omakorda on tehtud eelmise aastatuhande lõpus faktiliselt kohendatud ja kommenteeritud tõlge.
Nõnda siis oli selles mõttes tegemist põneva lugemisega, et esiteks erinevad ajaloofaktid, mis kas päris uudsena või uue valguse ja meeldetulemisega esile kerkisid. Näiteks oli valgustav lugeda 1869. aasta priiuselaulupeost, mis tähistas pärisorjuse kaotamise 50ndat aastapäeva. Sellisest nurgast vaadatuna tõusis ka enneminevikuna tajutav pärisorjuse kaotamine kuidagi mõttega hoomatavasse kaugusse. Sammhaaval ajas tagasi minnes õnnestub paremini kombata meid kaugemate sündmuste ja ennesema minevikuga ühendavaid jätkujooni.
Tänasest päevast 91. aastani on veel minu eluea mõistes lähiminevlik hüpe, alles eile see oli. Ja sealt lapsepõlve ja sula-aega, vanemate noorpõlve, sõja-aega, jõuamegi Wabariigini ning Kallase kirjutatud Koidula eluloo teise trükini, kust 20 aastat Wabariigi eelse esmatrükini hüpata pole enam teab mis ime ja olemegi ajas, kus Koidula vend Eugen võis protestida varalahkunud õele kleptomaania kalduvuse omistamise üle – eluloo peakangelase isikust jäänud jälg on veel elavate seas alles, ning siit hüpata tagasi tema surmani, elukäiku pidi ajas tagasi sellesama 1869. aasta priiuselaulupeoni ja jääbki vaid 50 aastat pärisorjusest. Nõnda siis ongi minevik samamoodi lähedal nagu tuttavat teed ositi läbi mõeldes ei tundu kaugemalgi asuv sihtpunkt enam kättesaamatu.
Teiseks on põnev jälgida elulookirjutamise traagelniite, sajanditaguseid arusaamu õigest elulookirjutusest. Tublis positivistlikus vaimus peab alguspunkt olema päritolus ja genealoogias, nõnda seletab Kallas kenasti ja loogiliselt lahti nii ema- kui isapoolset sugupuud, tuues välja vaarisa (kes tõlkija märkuse kohaselt küll vanaonu olnud) kangelaslikkuse, vanaema Malli jutuvestmise ja sõnaseadmise ande ning emapoolse suguvõsa võõra (tõlkija märgib küll siinkohal, et Kochide puhastverd sakslasteks pidamine olla täielikult ekslik ja muidu eesti päritolu peres olla vaid tilgake soome verd) ja haiglase vere, neurootilisuse. Neist pärilikest osistest on siis Kallase tõlgenduse järgi tingitud ja võimaldatud Koidula iseloom, milles domineerivat paralleelselt nii tahtejõuetus ja haiglaslikkus kui ka erakordne vaimustumisvõime – geniaalsuse säde ja tuli.
„Ühelt poolt haiglane, teiselt poolt veel suures osas terve, elujõuline talupojaveri, aga selleski juba sisemise vastuolu idu – niisugune oli Koidula koetis. Ta on perekonna algava allakäigu õis, mille haiguslikudki omadused sunnivad hetkeks rõhutama üürikese õitsemise ilu. Temas on kõrvuti segatud vere andekus ja tahtejõuetus. Ta lähimas sugulasteringis leidub enesetapjaid ja langetõbiseid ning elu hammasrataste vahele jäänuid, aga tema sirutub sellest haiguslike omaduste mülkast nagu uimastavalt lõhnav soolill.“ (lk 27)
Äramärkimist leiab ka ajastu vaim, mida Koidulal õnnestus erakordselt esindada (Kallas isegi toob tsitaadi omaaegselt positivistliku käsitluse suurkujult Hippolyte Taine’ilt, Koidula kui pikim lill kimbus või midagi, tea, kas sealt tulebki kirkaim kriit ja teravaim pliiats?), ajastu (muutuvad) olud ei ole mitte lihtsaks täienduseks vaid lahutamatu koostisosa pärilikkuse-keskkonna/ajastu-läbielatu kolmainsuses, millest üks õige objektiivne ja teadusloogiline elulugu pidi koosnema.
Lisaks populaarsed ka teooriad loomingulisuse vahetust seosest erootilisusega:
„Teisisõnu, niisugune isamaaline, rahvuslik ekstaas ongi naistes esiletuleku puhul enamasti oma sügavamalt põhiolemuselt erootiline tunne, ainult et see ilmneb teistsugusel kujul kui tavaliselt.“ (lk 42)
Üheks eluloo läbivaks jooneks ongi Kallase tõlgendus Koidula naiselikkuse olemusest, leides, et hilised ja õnnetud armumised ning kiretu abielu olla tunnistus sellest, et Koidula just väga naisena naiselikuks ei saanudki (no mida iganes see tähendab, ehk seda, et ei õnnestunud tal olla saatuslik ja erootiline kirgleja, mida vist Kallase enda puhul oluliseks on peetud ja mida näib ka Kallas ise oluliseks pidavat) ja päädides sellega, et Koidula naiselikkus avaldunud lõpuks vaid emaduses oma kolmele lapsele.
Jääbki siis lõppmulje Kallase koidulast kui sellisest pisut palavikulisest ja haiglasest geeniusest, kes inimesena jäi poolikuks, ei seisnud oma loomevabaduse eest ja ei uskunud oma asja tähtsusse võrreldes argieluga ning lasi üsna tahtlikult elul end hääbumisse triivida läbi vaimses mõttes viljatu abielu. Kuid järelsõnaski öeldakse, et Kallas kirjutavat siin oma nägemusse Koidulast üsna palju iseennast ja nii see tundub küll.
Et siis kolmandaks saab välja lugeda üht-teist hoopis elulookirjutaja kohta ning õhku jääb rippuma pidevalt värskendav kahtlus, kes too Koidula siis tegelikult oli? Tänapäevasemal viisil kirjutatud ja pisut vähem tõlgendusliku eluloo puhul (sest Kallas üsna otsesõnu üritab Koidulat oma tõlgenduse alusel loogiliselt ära põhjendada ja kokku võtta) oleks lugemiskogemus ilmselt vahetum ja kriitikameelel vähe kinnihakkamisvõimalust, jutustatud lugu imbuks pigem mällu nagu tõde ise.
Neljandaks ehk veel keelekasutus ja sedagi mitmel tasandil. Ka Kallase väljenduslaad, esmalt ilukirjanduslik, teisalt ka õigusega möödanikuhõnguline (mis sest, et tõlkes, küllap tõlkija on tasemel) on sellevõrra huvitav lugeda, mis siis veel tsitaatidena ära toodud Koidula ja tema eluaegsete väljenduslaadist rääkida. Näiteks lõik Koidula kirjast Kreutzwaldile (sain nüüd ka lõpuks teada, mis värk sellega oli):
„Teie, h ä r r a, Teie võite minust ja minuga teha, mis tahate ja arvate võimaliku olevat – ma olen kui vaha Teie käes! /../ kui lõo /.../, kes, päikest silmava kotka sulgede vahele ära peidetud, end teisepoole pilvi laseb üles kanda. /.../ tuhandetele ei ole seda õnne antud, mis minule, seda õnne: õpetust võtta kõige kaunima õpetuse allikast, kõige karastavama vooluga oma vaimu joota!“ (lk 64)
Ahh, milline romantiline väljenduslaad. See vaha olemise teema, kui õigesti mäletan, oli kirjavahetuse algusaegadel, mil noor Koidula end imetlevalt oma ala asjatundja meelevalda andis jms. Sest ei olnud romantistlikult liialdatud väljenduslaad ju siitkandi rahvalgi mööda külge maha jooksnud. Kes kirjutaks tänapäeval meili, et „olen kui ussike tuvi noka ees, üksainus smaili ja jätan igaveseks kõik postitused, niivõrd täielikult on kogu minu sotsiaalmeedia Teie otsustada jne, jne“?
Võib ära märkida, et Kallase kirkaim elamus Koidula materjalidega töötades pidi vististi olema see kiri, mille Koidula oma Soomes elavale potentsiaalsele abikaasakandidaadile kirjutanud. Siira heakskiiduga tuuakse välja ’naiselikku kavalust’ ja osavust kirjutada kiri, mis annaks vastaspoolele sada võimalust abieluettepanekuga lagedale tulla, ent võimaldaks kõigil teha ka nägu nagu midagi poleks olnud. Aga vat seda kirja, polnud raamatus kahjuks ära toodud.
„Pärnu ei olnud tollal (1850) veel see tõusev ja kuulsust saavutav supellinn, milleks ta praegu kiiresti on saamas.“ (lk 31)
