Anthony Powell - Venusberg (2026)

 

Jällegi raamat, mis poleks niisama küll kuidagi lugemiseks kätte sattunud (autorgi samamoodi tundmatu), aga - täiesti loetav lugu. 

1920. aastate algul saadetakse inglise ajakirjanik kuhugi põhja Esimese maailmasõja järgsesse uude riiki (Soome? Eesti?) reportaaže kirjutama. Ülesanne pole teab mis põnev, aga seal ootab ees üks vana tuttav, kellesse on armunud ajakirjaniku, ee, partner (suhe paistab põhinevat siis sellel, et parema puudumisel võib ka aegajalt kohtuda). Sõbral on küll naise tunnetest ükskõik (või noh, üldse naistest, aga seda niimoodi aseksuaalsel moel), kuid siiski tunneb viisakalt huvi naise käekäigu vastu.

Aga jah, talve alguse laevareis põhjamaale toob uusi erinevaid tutvusi, muuhulgas ühe tolle põhjala riigi eliidi hulka kuuluva psühholoogiaprofessori abikaasaga, kellega koosolemine ületab teatavaid formaalsusi. Jällegi, parema puudusel seiklus või nii kummagi jaoks; siiski jätkavad nad kohale jõudes oma suhet, vaid professor ise ei pane seda õieti tähele.

Aga jah, muidu siis kohalik diplomaatiline korpus ja värske riigi koorekiht ning selle probleemid oma mineviku ja erinevate vasakpoolsetega. Talverõõmud, peategelane oma vanade ja uute tuttavatega teeb seda ja teist ning peagi on tulemas kohaliku seltskonna kõrghetk balli näol, mille järel tuleb peategelasel tagasi Inglismaale naasta. Aga see professori naine, sellest suhtest ei tule niikuinii midagi välja, siiski inertsist on armukadedust ja igatsust. Ent siis … saab see vähe ootamatu lõpu.

Omal moel on see huvitav, kuidas tegelased lihtsalt kulgevad kaasa, ilma erilise innuta, teevad asju igavusest või ka omamoodi kohusest (sest nii võiks käituda - kasvõi pidades armukesi). Kirevabad tegelased (nojah, on küll Bobel oma lõbuihaga) iseenesest igati dramaatilises sõjajärgses ülesehituse faasis ühiskonas. 

Eks seda romaani on eesti lugejatele reklaamitud kui võimalikku Tallinna kujutamist tollases ajas, aga see pigem tundub see minu jaoks olevat soomelik maailm (mitte et mul selle arvamuse toetamiseks oleks ekspertiisi või kogemust). Huvitavalt veider romaan, natuke tuletab meelde Muriel Sparki nihestatust.

Dick Francis: Tagasitulek

 

Peategelane on ebameeldiv. Jah, tema uurijana tegutsemine on üsna kenasti põhjendatud, aga igas muus osas on ta tüütu kuivik-moralist, kel on kindlad veendumused selle kohta, kuidas oma vanemaid ei tohi nimepidi kutsuda ja milline kodu on "õdus," milline "kale," milline "20 aastat ei ole sisekujundust muudetud" ja milline "maitsekas".
Tüütut kuiviklust EI tee paremaks uljas üheöösutsakas kohaliku "on ja oli lits" enesekindla vanema naisega, kuna see sutsakas leiab aset samal ajal, kui ta hakkab kohtamas käima "temast-võib-saada-mu-abikaasa-ta-on-siuke-tüüp" kauni daamiliku heast perekonnast pärit noore naisega. 

Pinget on väga vähe.
Enamasti on Francise raamatutes mulle hobused korda läinud.
Selles teoses, kus põhiintriigiks on "keegi tapab hobuseid," pole neil mitte mingit isiksust. Heal juhul mainitakse värvi ja et suksu loopis pead. Mul ei hakanud huvitav teemal "kes neid nunnusid hobuseid tapab" sest hobustel puudus nunnufaktor.
Või erksusfaktor.
Või temperamendifaktor.
Isegi võitlejkarakterit polnud möödaminnes mainitud.
Nad oli täiesti iseloomutud. Nagu sõna "hobune" mingite laienditeta.

Korraks läks raamat käima, kui leiti üks väga huvitavas seisundis inimsurnukeha.
See elustumine ei kestnud kaua - lõppes sama halvasti kui algaski.

Põhipaha ei tundunud olevat paika pandud mitte loogika järgi, vaid "valin kurjamiks kellegi, keda lugeja ilmselt ei kahtlusta". Selleks oli tegevusse toodud hästi palju ebameeldivaid (meessoost) isikuid, keda lugeja kahtlustada võiks, ja lõpuks oli kurikael enam-vähem ainus enam-vähem meeldiv mees, kellest loetud. 

Kõik Francise naised - mitte ainult selles raamatus, vaid kõigis, mida lugenud olen - eksisteerivad ainult selleks, et keegi tahaks nendega tonksu teha või teekski, oleks kunagi teinud, ei tahaks teha, see naine ise ei taha ilmselt kellegagi tonksu teha jne.
Krt, oleks edasiminek, kui mõni neist vähemalt pahaga mestiski oleks. Aga ei, nad on ainult kas emad, sõbra naised-tulevased-eksid, omaenda naised-tulevased-eksid, seksuaalsuseta olendid, seksist huvitatud olendid või kunagi väga seksikad olnud olendid. 

Miks ma nii halva raamatu üldse läbi lugesin?
Sest noores põlves armastasin Francist ja ta ongi kirjutanud mõned väga head krimkad. Lootsin kogu aeg, et see läheb ka paremaks. 
Ei läinud. 

Ekspress
Õhtuleht
Juuli raamaturiiul

Theodora Goss - England Under the White Witch (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Lugu, mis inspireeritud Narnia Valge Nõia ja Lumekuninganna poolt - mis juhtuks, kui selline olend tõepoolest tegutseks Noh, tulemuseks on … tumefantaasia.

Gossi kirjeldatud Inglismaad on küll minu jaoks keeruline panna ajaliselt panna - vast on see ligilähedane Esimese maailmasõja järgsele olukorrale, kui Briti impeerium murenemas. Sõda on küll läbi, aga peale inimkaotusi pole enam seda jõudu impeeriumi hoidmiseks. Ja kuskilt põhjast saabub Valge Nõid ja toob endaga kaasa lume ja külma ja verejanulised hundid. Meeste ja aadli poolt allasurutud lihtsad naised ühinevad tema kasvava armeega.

Tulemuseks on külm lumine maa, aga sellest ei piisa Valgele Nõiale - kõik, kogu maailm, peab temale alluma. Nojah, mis sel juhul inimeste tulevik võiks olla, seda ei tea nemadki: kuivõrd toitu ei saa toota miinuskraadidel ning Valge Nõia vallutuste järel jääb maailma järele üha vähem rohelisi alasid. Aastate jooksul on jutud lilledest ja rohelusest muutunud pea muinasjuttudeks, ning üha vähem on inimesi, kel millegi sellisega üldse mingisugune kokkupuude oli.

Ehk siis üsna kõle lugu, jutustatuna läbi ühe naise elukäigu - kui ta laps oli, tuli Valge Nõid Inglismaad üle võtma, seejärel oli naine ta vallutusarmees, ning loo lõpuks üks väsinud veteran, kel veel mingi mälestus rohelusest ja soojemast maailmast. Tee lõpp on surm.

See on ikka päris vinge, kui Goss katsetab teiste lugudega ning pakub neile edasiarendusi või kõverpeegleid. Enamasti pole need jutud küll positiivsusest pakatavad.

Theodora Goss - Pug (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Goss on kahtlemata üks mu lemmikuid lühiproosa kirjutajate hulgast, aga sellele tekstile ma ei saanud küll õieti pihta. Et siis oma kuulsa suguvõsa viimane võsu on pidevate lähisugulaste abielude põhjustatud vereliini nõtruse tõttu õige hädise tervisega, kuid ema sooviks siiski pärilusliini jätkumist. Tervise tõttu ei saa neiu lossi ja selle pargi piiridest väljuda, küll käivad nende lossi imetlemas erinevad turistid.

Ühel päeval ilmub lossiparki koer, kelle eest hakkab neiu salaja hoolitsema. Mõne aja pärast juhatab see koer nö ukseni, mis viib neiu kuhugi lähiminevikku või lähitulevikku (Inglismaa piires; oh, Napoleon saab siiski Waterloos tappa!) ning nii avastab neiu mõned inimesed, kes samuti saavad ajas ja ruumis liikuda. Nende ühiseks jooneks on, et nad on kõik õnnetud. Aga mis siis see veel, mis see ajaukse kaudu rändamine õieti on?

Lugejana ma ei saa pihta, mida Goss õieti ajab. Nagu ikka, siis keskkonna on ta kenasti välja kirjutanud ja eks see ajastu kahtlemata istub talle. Kuid on see fantaasia- või ulmekirjandus, kah ei oska täpsemalt öelda. Ajas rändamine justkui viitaks ulmele, samas see jääb kõik häguseks, mis võiks tagasi vedada Gossile harjumuspärasema fantaasiakirjanduse valda.

Naomi Novik - Dragons and Decorum (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Novik on pakkunud võimaluse, kuidas võiks “Uhkus ja eelarvamus” toimida Temeraire’i maailmas. Napoleon tahab tungida Inglismaale, selle vastu on muuhulgas organiseeritud eksperimentaalne väesalk, milles lohed on nõus kuulama vaid naistest juhtide käske. Et Elizabeth kui pere tülikaim tütar on end pere nimel ohverdanud ning läinud sellesse eksperimentaalsesse väesalka väljaõppele - et teised õed saaksid rahumeeli abielluda.

Ühel kodusel külaskäigul kohtub Elizabeth muuseas Darcyga, kes teadagi ütleb oma pahura iseloomustuse naise kohta - mis vägagi ärritab Elizabethi lohe Wollstonecrafti. Ja nii edasi, kuni viimaks tõepoolest Napoleoni väed suudavad La Manche’i ületada ning Inglismaal õige kaugele edeneda. Ühel päeval peatub Elizabethi väesalk puhkamiseks kogemata Darcy maavaldustes, kus mees neid ja nende lohesid vägagi sõbralikult vastu võtab. Üks asi viib teiseni ja noored tunnevad tõmmet, kuid Elizabeth on vaid lihtne sõjaväelane, tema meelest selline naine ei sobi mitte kuidagi Darcyle!

Eks seda “Uhkust ja eelarvamust” on mitmel moel ulmeliselt tõlgendatud, näiteks õuduse võtmes (zombid! Frankenstein!) ning eks veel midagi, mis hetkel ei meenu. Temeraire’i olen lugenud vaid üht eestindust ja lühemat juttu, seega pole aimugi, mis seal kümne romaani puhul õieti juhtub. Tõlgendus on päris vahva, aga mitte nii 100% lööv, aga eks see jääb Temeraire’i mittetundmise taha.

Liz Williams - Debatable Lands (Year's Best Fantasy 8, 2008)

 

Kui esmatutvus autori jutuloomega oli üsna nadi, siis see tekst on hulga loetavam. Eks algul on umbusku, aga siis võtab loodud maailma õõv endasse.

Peategelane elab muistse Britannia aladel ning on õpetatud sõdalaseks - selliseks, kes ülesannete täitmiseks üksi rändab metsikumatel aladel. Ühel järjekordsel “missioonil” näeb ta aga soos veidrat koletist - mingil moel justkui tagajalgadel seisev, aga samas on külgedel veel jalgu … ja noh, ilmselge tapamasin.

Ta jutustab sellest nähtud õudusest kuninga õukonnas ja muidugi on tulipäid, kes tahavad seda tappa ja nii nime teha. Järgmine päev lähebki seltskond teele ja naaseb neist käputäis - ellujäänud on kogetust šokis. Kahjuks on üks tapetutest naaberkuninga pärija ning peagi saabubki see kuningas nõudma kahjutasu - ja selleks just sama ala, kus kohati koletist. Milleks talle see väärtusetu ja viljatu soomaa, kus pole võimalik midagi kasvatada? Ja miks seda talle õieti loovutada ei taheta? Igal juhul, siiski loovutatakse see soourgas kahjutasuks ja lisaks peab peategelane tema õukonda minema - või noh, õigupoolest saadetakse sinna sooalale elama. Oh õudust.

Eks selline jube koletis tuletas mulle meelde filmi “Predator” … aga et selline tulnukas oleks varakeskaegses olustikus (nojah, tegelikult see pole niivõrd tulnukas, kui …).

Andy Duncan - An Agent of Utopia (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu Utoopia eriagendist, kellele on tehtud ülesandeks toimetada Thomas More Londoni vanglast Utoopiasse. Tal õnnestubki vanglasse ning õigesse kongi jõuda, kuid More ei taha midagi kuulda Utoopiasse minekust.

Taga hullemaks, tänaval ootab teda mees, kes viib ta kohtuma More’i tütrega, kes peab Utoopia olemasolu absurdseks, aga pakub mehele tööd: et see tooks talle isa pea - peale seda, kui ta on hukatud, pannakse see pea teiba otsa ning Towerisse hoiatuseks. Ülesanne on igati ebameeldiv ja kui utoopialane viimaks õige pea kätte saab, ootab teda üllatus.

Teksti tugevus on tolle ajastu Londoni olude kujutamine, selline vastik ja jälk ja vägivaldne ja müüdav. Aga mis see tekst õieti veel annab (jajah, mõttemäng Utoopia teemal), ei oska küll öelda. Omal ajal räägiti päris palju sellest tekstist, aga nüüd ma küll sellest suurt vaimustuda ei suutnud.

P. Djeli Clark - How to Raise a Kraken in Your Bathtub (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Klassikalise ulme austajad võivad rõõmustada - siinse loo üks oluline taustategelane on kapten Nemo, kes ikka võitleb oma kodumaa vabaduse eest ning üleüldise kolonisatsiooni vastu. Kuid Briti impeeriumi all ei kannata üksnes indialased, muuhulgas on nende võimu all mereinimesed - rohelise nahaga pikakasvulised humanoidid, keda juhivad merineitsid ning kes jäid peale pikka sõda Briti impeeriumile alla. 

Ja nagu ikka, koloniaalvallutuste tagajärjel tulevad vallutatud muuhulgas elama impeeriumi südamesse Londoni, kus siis elab selle loo peategelane, äsja abielusadamasse tüürinud ametnikust noormees, kel on suur iha saada rikkaks ja tuntuks - nojah, ametniku karjäär seda vajadust ei rahulda. Seepärast on tal tekkinud rikastumiseks salapärane plaan - mille tarvis on ta kaugelt lõunamaalt teinud ühe tellimuse: talle saadetakse krakeni muna koos õpetusega, kuidas sealt kraken kätte saada ja üles kasvatada. Jajah, loo pealkiri on igati täpne; peategelane matab sellesse projekti kõik säästud, mis kaasnesid abiellumisega ja tulemuseks on … Kapten Nemo rõõmustaks!

Võiks öelda, et tragikoomiline tekst ehk siis ühe inimese ambitsioonid ja kuidas nende elluviimine nii haledalt lõppeb. Ja samas muidugi see kapten Nemo ümberkirjutamine ja kolonialismi peegeldused. Ja viktoriaanlikud väärtused. Eks võiks samuti öelda nagu Cornelli puhul, et päris filmilik tekst, aga kuidagi … vaimukam ja mitmekihilisem.

Doris Lessing - Suvi enne pimedust (2024)

 

Elu esimene Lessing loetud ja noh, fantaasiakirjandusele vahelduseks päris värskendav valik (mitte et ma vabatahtlikult oleks seda valinud - aga no kui ilmus Loomingu Raamatukogus ja püüan seda järjest läbi lugeda).

Romaan on huvitav ja tihe ja võrdlemisi raskepärane (alles viimane osa “Maureeni korter” muutub mõneti kergemini loetavamaks - seal on vähemalt dialoogi). Kate Brown on 45-aastane koduperenaine, kelle kõik neli last on korraga täiskasvanuks saanud. Ja kirurgist mees läheb taas mitmeks kuuks Ameerikasse ning suveks üüritakse pere suur maja välja - sest kedagi muud peale Kate Browni seal poleks. Kuid siis pakub ta abikaasa tuttav naisele tööd - portugali keele suulise tõlke tegemist ühel konverentsil. Naine lasebki end veenda - ja töö pole üldsegi kontimurdev, vastupidi, ta osutub peagi seal organisatsioonis üsnagi asendamatuks korraldajaks.

Saadav palk on selline, et Kate saab lubada endale mõndagi ning talle meeldib olla tähelepanu keskmes (eriti siis konverentsiturismi puhul, kus osalejad muuhulgas lasevad püksikummi lõdvemaks). Nii asub Istanbulis konverentsi korraldamise järel Kate’le tähelepanu pöörama kolmekümnendates ameeriklasest rändaja, kellega Kate ühtib ja läheb siis mehega Hispaaniasse puhkama. Aga seal … ootab neid haigus.

Nojah, nüüd läks liialt ümberjutustamiseks. Kahtlemata on romaani süvakihid paremini mõistetavad esimese nooruse selja taha jätnud naistele - kes ma siis olen, kui ma olen oma “ühiskondliku kohuse” täitnud, olnud ema lastele. Aga seejärel? Mis edasi saab? Mida on minust järele jäänud ja kuhu üldse liikuda? Romaani pealkiri … on muidugi kurjakuulutav ja poeetiline.

Nagu öeldud, tekst on tihe ja mõneti ebamugav ja valus. Aga hea romaan peabki midagi lugejas äratama, mõtlemist või tundeid puudutama või sinu enda sisemist tõde väänutama. Kate … vist leidis midagi. Võimaluse inimlikult abielu jätkata või emarolli muutuse. Või siis see oligi suvi enne pimedust. Ja eks see äratab vast paljudes õudust, ja ehk vajadust eneseleidmiseks.

suvehiidlane

sehkendaja

Garth Nix - The Unexpected Excursion of the Murder Mystery Writing Witches (The Book of Witches, 2023)

 

Loos on kolm elementi, mis äratavad tähelepanu - antikangelaseks on hiiglaslik rotilaadne koletis, tegevus toimub II maailmasõja aegses Inglismaal (siis, kui Saksa õhurünnakud olid vaibunud) ning nõidadeks on keskealised inglise krimikirjanikud nagu Dorothy ja Agatha (ja Josephine, aga tema puhul ma nagu välja ei noki, kellega just tegu; mainitakse veel paari tuntud autorit).

Et tegu on nõidadega, siis nad sõidavad luuaga. Aga et samal ajal on ühiskond pidevas õhurünnakuhirmus, peab see luuatamine toimuma ettevaatlikult. Ja see omavaheline suhtlemine - Agatha austab traditsioonilisemaid viise (rääkiv tint!), Dorothy eelistab kasvõi kodeeritud telefonikõnesid (et neid ei peetaks ometi saksa spioonideks). Jne jne.

Ühesõnaga, meeldiv alternatiivajalooline lugu, ühelt poolt selline cozy fantasy (sest ega see koletis midagi metsikut korda saada), teiselt poolt … siiski II maailmasõja aegne Inglismaa olustik. Seni vast õdusamaid tekste selles antoloogias, kus pole just näkku karjuvaid kaasaegseid või üldinimlikke probleeme. Vanameister oskab.

Tade Thompson - The Luck Thief (The Book of Witches, 2023)

 

Tänapäeva Londonisse paigutuv lugu mehest, kes kogemata nägi seda, mida poleks tohtinud näha (või noh, jätnuks siis sekkumata). Mistõttu paar aastat kodutuna elanud mees sai korraga jalad alla ning üpris haljale oksale.

Kuid sellel on oma hind - kuivõrd ta ei saanud “seda” tagastada, pannakse talle needus - ta muutub mõneks ajaks igaks inimeseks, kelle vastu ta empaatiat tunneb - ja vaat see teeb elu keeruliseks (õnneks on tal küll võimalik kodust töötada).

Lugu rullub lahti läbi kahe naise silmade - esimesele tundub, et see mees jälitab ta lapsi, mistõttu pöördub naine politseisse ning mees võetakse vahi alla. Teine naine on aga eelnevalt armunud mehesse … mille tagajärjel on tal mitmeid ebameeldivaid üllatusi. Nii et jah, lool on mitmeid pööranguid, mis sunnib mehe teguviise üha uuesti ümber hindama. Eks see Londoni maagiline pool meenutab veidi Gaimani “Eikusagi” maailma.

Peedu Saar - Pascual (2018)

 

Saare debüütraamat on vaat et paremgi kui nüüd LRis ilmunud “Loomad”. Muidugi, selle vahega, et siin saab loo jutustaja Pascual hakkama magava purjus neiu vägistamisega, mis loo muu tonaalsuse kõrval on ootamatult räige tegu. Eks see ole ka teksti teatav murdepunkt, kuid ikkagi ootamatult jõhker. Kuid samas, sellise tühikargajaga … no ime, et ta varastama ei sattunud või muud sellist.

Niisiis, eesti maapoiss läheb Inglismaale, et raha teenida - sest kodumaal põllul rügades suurt ei teeni. Proovib siis Londoni restoranides kala ja juurvilju lõikuda ning surnuaias haudu koristada. Raha tuleb, raha läheb, sest elu tahab elamist ning toanurgakese tuleb samuti tasuda. Suhelda saab teiste omasuguste õnneotsijatega, kes siis samuti värskelt tööturule sisenenud või siis aastaid raha kogujatega, kel plaan kodumaale jäänud pere toetada.

Ja siis on see tšehhi tüdruk Hana, kes ei taha algul Pascualiga välja (kõigele lisaks on tal ka oma poiss), aga ajapikku nad ikka sõbrunevad restoranis töötamise käigus; Pascual kohtub koguni külla tulnud Hana poiss-sõbraga. Kuni viimaks siis neiu kutsub Pascuali enda elukohta ööseks magama kutsub ning öö käigus noormees ärakustunud neiu vägistab. Mis omakorda tekitab Pascualis süümepiinu ja suunab ta uuesti rahateenimise lainele, aga kõik läheb nagu ikka.

Mingis mõttes oleks tegu justkui mõne sajanditaguse arengu- ja kelmiromaani seguga - ehk siis ajastulugu noormehe suurlinnas õnne otsimisest; igal juhul on selline … klassikaline vaib. Kui “Loomade” puhul arvasin, et vorm on üle sisu, siis siin on see küll tasakaalus ning selline pooletoobise ilutsemine töötab väga kenasti. Lugu on esitatud omamoodi metatekstina - autor olevat justkui töötlenud lugejasõbralikumaks juhuslikult Londonist leitud käsikirja.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

sirp

keel ja kirjandus

Peedu Saar - Loomad (2022)

 

Tänavune Loomingu Raamatukogu paistab olevat kuidagi eriliselt loetav - enamus on küll lugemata, aga kõigi ilmunud raamatute puhul mõtled (kui eriilmelised on näiteks Köhlmeier ja Berelis (nendest postitused natuke hiljem), et selle võiks küll kätte võtta (kui vaid aega oleks! Aga ehk veel jõuab. Ja miks küll seekord aastatellimust ei teinud). See on hämmastav; millest selline … positiivne suunamuutus? 

Ja et midagi on “viltu”, näitab kasvõi eesti autorite senine valik - eeskätt Vilu luule, aga muidugi ka Heinsaare valikmälestused ja nüüd siis Saar (kellelt sarnaselt Vilule pole ma varem midagi lugenud). Selgusetuks jääb, mida ma õieti lugesin, sest see tekst jääb mul küll otstest ühendamata.

On siis kaks lugu, mis alguses ja lõpus (aga lõpust selgub algus, eksole) omavahel kokku põimuvad. Ühelt poolt ühe paari lahkumineku tee (see, et paar selleni jõuab, pole just spoilerdamine, see on enamvähem esimestest lausetest õhus), teiselt poolt reinkarnatsiooni ahelad eluslooduses. Ühelt poolt aina valusam inimsuhe, teiselt poolt antropomorfistlik kappamine läbi eluslooduse - sõna saavad nii ühepäevik, kastehein, jänes, angerjas ja paljud teised. Ja vaat see reinkarnatsiooni teema jääb kaugeks - mida see õieti illustreerib? Lõpuks jah, see seotakse kokku (kas nüüd just kafkalikult?) selle lahkumineku järgse tühiruumiga (mis siis ka reinkarnatsioon, “üks” on tagasi?).

Ühelt poolt tundubki, et kui teos jagada lihtsustatult sisuks ja vormiks, siis siin jääb prevaleerima vorm, ehk autori võime ja rõõm väljenduda (mänguline? Algul tundus, et justkui griškovetslik veiderdamine, aga siis see tunne taandus), kuid suurem sidumine sisuga jääb eelkõige autori meelisklustesse, või siis autor usaldab niivõrd lugejat, et see suudab selle mängu olemust tabada.

Mis tegelikult on kindlasti üks õige viis kirjanduse loomiseks.

Lihtsalt et kui pidevalt pigem fantaasiakirjandust lugeda, siis ega see enda fantaasia enam nii täistuuridel töötagi. Hmm.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Neil Gaiman - Closing Time (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Järjekordne õuduslugu aasta parimate fantaasialugude antoloogias, aga noh, Gaiman ongi pigem horror või nii.

Londoni öises illegaalses joomaurkas jutustab väike seltskond mehi üksteisele õudseid lugusid, enamasti ilusatest naistest, kes järgmisel päeval osutuvad kõigeks muuks kui elavaks. Ent üks meestest räägib loo oma poisikesepõlvest, kus ta koos kolme vanema poisiga sattus mahajäetud krundile, kus ootasid neid mitmed õudustäratavad atraktsioonid. Ja sinna need kolm vanemat poissi kadusid ja keegi neid taga otsima ei hakanud.

Kuid joomaurka sulgemise järel selgub, et üks selle külastajatest on ühtlasi üks neist … kadunutest. 

Ehk siis lugu, kus atmosfäär on A ja O ning kui sa just õuduslainel pole, siis … No igal juhul, Gaiman oskab jutustada ning jätab jutu sisse kõiksugu häirivaid auke, mida lugeja siis võiks omapoolselt täita.

William Mingin - Greaves, This is Serious (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Tume paroodia P. G. Wodehouse’i Jeevesi lugude ainetel, ainult et … siinne päevavaras on tõesti sõltuvuses oma teenrist ning teener on vaat et deemoni mõõtu niiditõmbaja, kes hävitab kõike tööandja heaolule (ja ka endale) “ohtlikku” - on siis küsimus isanda poliitilisest või perekondlikust või töisest karjäärist. Teenri tagantlükatud isanda tegusid saadab vaid häving, seda isanda enda rõõmsal või õigemini deliirsel rahulolu saatel (sest ta on pidevas umbjoobes tänu teenri kokteilidele).

Lõpuks jõuab isand küsimuseni, kas ta sellist elu tahabki, tal olid kunagi ka oma soovid ja unistused … Aga teenri abiga avanevad silmad.

Olles lapsepõlves neid Jeevesi ja Woosteri sarju vaadanud, siis see paroodia elab päris lahedalt oma elu edasi … ja õige tumedalt. Kui loo esmakordsel lugemisel ei nokkinud kohe lahti autori üht kongeniaalset jutustamisvõtet, siis teisel lugemisel näis see päris hea lahendusena, andmaks edasi seda deliirset olukorda.

Tade Thompson - Bootblack (The Best of World SF 1, 2022)

 

Lugu Walesi noorest mustanahalisest saapapuhastajast, kes I maailmasõja järgses ajas satub kokku ühe kummalise mehega: kes ilmub ei tea kust, kellel on läikiv kostüüm (selle all küll tavalised rõivad) ja kes räägib vähe imelikult. Igal juhul, saapapuhastaja aitab otsida üht kohalikku, tasuks teeb kummaline mees korda peategelase sõjas pimedaks jäänud isa püstoli - mis peagi kulub väga ära. Nimelt ründab mustanahaliste linnaosa valgenahaliste jõuk, ja kui osa neist püüavad saapapuhastaja pere uksest sisse rünnata, laseb noormees neid korrastatud püstolist, ning sissetungijaid ootab õige ebamugav üllatus.

Mida siis asuvad uurima kohalikud politseinikud; see teksti ongi nö saapapuhastaja seletuskiri.

Lugu ühendab endas ajarännu kui ka Suurbritannia koloniaalajaloo; oluline seegi, et peategelane on langetõbine. Üpris “eksootiline” näib tegevuskohaks valitud Cardiff - pole aimugi, kas sajand tagasi võis seal olla selliseid rassiprobleeme.

Elin Toona-Gottschalk „Into exile: A Life Story of War and Peace“, Lakeshore Press (2013)

Lõpuks jõudis see raamat ka minu lugemislauale kohale ning juhtus, et suisa inglise keelses variandis. Alguses oli kohe kummastav lugeda sõjaeelsest Haapsalust mingis muus keeles kui eesti, aga samas ka mõnus sõnavara koha pealt, sest ega tihti ei juhtu, et ingliskeelne inimene Eestimaist argiolu nõnda kirjeldama juhtuks. (Näiteks kooguga kaev – balance-pole well, või siis nagu ma veel lisaks uurisin on kaevukook ka tuntud kui well sweep).

Olin valmistunud sõja- ja okupatsioonikoleduste kirjeldusiks, paadiretkeks ning reisiraskusteks teel Inglismaale, kuhu jõudmisel võinuks saabuda võidukas lõpp – ning pool raamatut see võiduka lõpu ootus oli ka õhus, kuid mida ma oodata ei osanud olid selgelt omanäolised peresuhted, pagulusteekonna kujunemine Elini ema hakkajaloomuse näo järgi ning Saksamaal veedetud aja pikkus ja ka olude ränkus, ning viimaks see, et tõotatud maale jõudes olid võitlused ja raskused veel väga kaugel sellest, et läbi olla.

Kahtlemata on tegemist justnimelt Eesti pagulas(t)e looga – kõik kirjapandu põhineb ju isiklikul vahetul läbielamisel ja perekonnalool, liiatigi kerkib aktiivselt esile Eestlaseks olemise teadliku säilitamise ning samas ka inglaslike maneeride täiusliku omandamise pealtnäha võimatu ühitamise küsimus. Aga samas on tegemist ka isikliku perekonnalooga. Isa, ema, vanaema, väike Elin, juba ammu surnud luuletajast vanaisa, tädi, hiljem vanaonu – kõik see on tegelikkuses kaugel stereotüüpsest idüllist, kõik on eraldi isiksused ja suhted ning elukorraldus joondub selle järgi, mõnevõrra ebatraditsiooniliselt, ent samas ka loomulikuna mõjuvalt, eriti hiljem, kui äsja täiskasvanuks saanud Elin emaga ühe vestluse maha peab. Ent mis ehk laiemat (rahvusvahelist) lugejaskonda silmas pidades oluline – Elini teekond tundub äärmiselt üldistusjõuline paguluse ja pagemise seisukohalt nii möödanikus, olevikus kui tulevikus. Pagemine ei käi kolimisautode ja kandikul ette toodud uue koduga, tee peal pole ei broneeritud hotelle, restoranikülastusi ega lõõgastavat spaapuhkust. On kompsud – nii palju kui ise jaksad kanda, on igavene needus olla võõras, räpane, vaene, alatine kontvõõras, kokku korjatud laagrisse, ratsioonide ja humanitaarabi armule.

Viimaks, mida ma eraldi nautisin (võinoh, nautimine kõlab siinkohal pisut veidralt), oli sissevaade sõjajärgse Inglismaa ühiskonda, unistus pääseda maailma, mida oleme meiegi harjunud kostüümidraamadest nautima, meil pereringis on kombeks igasugu argitoimetuste puhul naljatleda, et „jälle on teenijal vaba päev“ või et „küll on raske head kokka leida“ vms, aga milline nöök ja šokk on kujutleda salonge, viisakaid teejoomisi ja klassikalist haridust ning leida end siis sõna otseses mõttes köögipoolelt, sest „nii raske on leida head teenijat“ – kõik need välismaalased on ju ebausaldusväärsed ja põikpäised ja valelikud ja ei tea oma kohta, mis võiks seisneda siis tänulikus pühendumuses vähenõudlikule teenijarollile või lihttööle. Näib, et siingi võib tuua üsna palju paralleele tänapäevase suhtumisega pagulastesse.

Tegemist on väga tiheda ja detailirikka tekstiga, mis samas ei jää kusagil toppama vaid liigub üsna halastamatult edasi ühest eluetapist teise (raskusi täis) etappi. See elu halastamatus hakkas ühe hooga lugedes ka pisut muserdavaks muutuma, kuigi kirjutatud ei ole vähimalgi määral kaebleval või pisaraid nõudval moel, isegi 7-aastasi Elini vägistamiskogemus on edasi antud võrdlemisi vähedramaatilisel lapseliku taju tasandil, kus ajastule omaselt igasugustel sugulise läbikäimise teemadel täielikus teadmatuses viibiv laps ei saa isegi täiesti aru, mis temaga juhtus ja on märksa rohkem traumeeritud ema reaktsioonist, mis paradoksaalsel kombel väljendub täiendavas keretäies, ja loomulikult füüsiliste vigastuste paranemisega kaasnevast valust ja ebamugavusest, ning tegemist on siiski ühe killuga elust ja ränkade läbielamiste reast, mitte kõikedefineeriva sündmusega.

Detailirikkuse eelis on ka see, et erinevad põhjused ja tagajärjed joonistuvad kenasti välja – näiteks teekond Danzigist Berliini täistuubitud rongis ja edasine viibimine segipommitatud linna tänavail, metroos, pommivarjendeis, mille kõigega kaasneb krooniline pissilkäimisvõimaluste puudumine – eks katsu tihedalt täispressitud rongis, kus kättki tõsta ei anna, kuidagi väljakäiku pääseda, kui see seal kuskil ongi ja keset tänavat või metrood avalikult maha kükitamine pole ka midagi, mis väikese Elini jaoks mõeldav oleks. Ent lapse põis on lapse põis ja nõnda siis saab enesemärgamisest korduv paratamatus, mis pesemisvõimaluste täielikul puudumisel tingib omakorda korraliku haisupommi, mis omakorda tingib öömaja otsimisel äärmiselt põlastava ja suhtumise… Vaesuslõks ja paguluslõks on sarnased asjad.

Kui nad Saksamaale jõuavad on Teine maailmasõda veel täies hoos – hävitajate tulek tähendab sireene ja tormamist pommivarjenditesse ning kord juhtub ka, et pommitamise põrgulärm ja surmahirm tuleb üle elada praktiliselt lageda taeva all. Kõigis neis kirjeldusis on tõelist kohalolu, on argised igapäevatoimingud käsikäes pommide ja koolikiusamise, alanduse ja süütundega.

Inglismaa on igatahes Elini ema igatsetud koht, tõotatud maa ja sinna minnakse kasvõi nui neljaks – ja nagu selgub, siis ega see nui väga terveks ei jäägi. Inglismaa ei oota pagulasi põrmugi avasüli ja kindlasti mitte ei kavatse keegi neile midagi niisamuti kinkima hakata. Mineku aluseks on mitu aastat kohustuslikku teenistust haiglas ja tingimusil, mis meenutavad katoliikliku tütarlastekooli ühiselamut – ette ei ole nähtud isegi oma toas söömist, rääkimata sellest, et seal mõni laps võiks viibida. Elini ema oma suures agaruses oli end kirja pannud ju vallalise üksiku naisterahvana, et igal juhul Inglismaale saada. Nii jõuab mõnda aega varjatud ja peidetud Elin lõpuks ühte kuulsatest Briti institutsioonidest – lastekodusse, ja enam kunagi ei kõla see samamoodi, kui miss Marple teatab, et tal on kombeks oma teenijad alati otse lastekodust võtta ja neid ise välja õpetada, kuigi miss Marple on ometi igati lahke ja südamlik ning alati nendega ka hiljem kirjavahetuses on ning tõttab appi mõrvu lahendama (tihtipeale muidugi lõpuks nende endi mõrvu – miss Marple’i endine teenija olla on eluohtlik). Elin ei ole orb. Elin ei ole kasvanud teadmisega, et ta on õnnega koos, kui kuhugi heasse majapidamisse koha saab. Elini ema oli ju ometi kaunis ja elegantne näitlejanna, jääkuninganna. Elini tädi mängis klaverit, vanaisa oli luuletaja, nad elasid omaenese aiaga majakeses Haapsalu promenaadi lähedal ja kui Elin esimest korda nägi jalutamas teenijatega härrasrahvast, kel kombeks aegajalt ümmardajate vastu kätt tõsta, siis ei mahtunud talle kuidagi pähe, et üks inimene võiks nii teha teisele, kes tema heaks niigi ette ja taha kõik ära teeb.

Lastekodu meenutab aga paljuski Lowoodi „Jane Eyrest“. Ikka see lõputu kasinus ja range distsipliin, magamine lahtise akna all, õpilastevahelised jõukatsumised ning väikesed poolsalaja maiuspalad. Siiski, erinevalt raamatust ei ole päriselt head ja kurjade jõudude mängu sellisel kujul. Aga on süsteem, mis üritab Elinit vormida orbudekodu kasvandikule sobivasse rolli tulevase teenija või lihttöölisena, kes oma kohta teaks ning omandaks ka tsiviliseeritud maneerid, selmet eestlase (loe: metslase) kombel toorest kartulit või hapukapsast süüa. Kindlasti ei näe süsteem ette endast paremate hulka trügimist ja kõrghariduse püüdmist või muud säherdust narrust. Aga Elin jällegi ei näe ette teenistujaks või lihttööliseks jäämist ja nõnda alustab ta julget väljamurdmist perspektiivitust stabiilsusest.

Elini ema ja vanaema elavadki elu lõpuni suhtelises kitsikuses, kaugel avara ja mugava elu ideaalist. Kui siia tuua võrdluseks tema isa elu, kes jäi Eestisse ning elas ilmselt valdava osa ajast suhteliselt jõukamat elu, säilitades ühiskondliku positsiooni teatritegelasena, kuid loomulikult tuli tal loobuda Nõukogude ajale eelnenud karjääri ametlikust tunnistamisest ning töötada vastavalt tsensuuri ja ideoloogia ettekirjutustele, siis ei ole võimalik öelda, kumb valik oli õigem või valem (Elini emal oli muidugi suur tõenäosus pigem Siberis lõpetada), aga hästi joonistub välja kontrast kodu-eestluse ja välis-eestluse vahel, on täiesti võimatu pärast aastakümneid täiesti erinevat kogemust ja ühiskondi mitte võõraks jääda.

Noh, lõpetuseks võib muidugi tõdeda, et ega ma selliseid pagemise lugusid vist polegi varem ühtegi lugenud ja seetõttu on kõik selles mõttes ka uus ja huvitav. Ning paratamatult tahaks hirmsasti teada, et kui on tegu faktide ja fiktsiooni seguga, siis mis sealt EI ole tõsi? Noh, küllap aitab fiktsiooni osa lihtsalt lugu looks siluda, mälu ebatäielikkust korvata, hoiab isiklikkusest hoolimata jutustust päris inimeste ebavajaliku paljakskiskumise eest? Ja oma rahvusvahelise edu võlgneb see mälestuslugu lisaks ingliskeelsusele kindlasti ka tänu (briti) ühiskonna kriitilisusele, teravale pilgule, mis vaatab sisse väljastpoolt ja pahupoolelt.

“If you think this is a joke, it isn’t. You can’t even leave a cardigan on the back of the chair. Clothes have to be neatly folded. They even check the drawers,” said Mother grimly. “You have no idea!” Grandmother sobered but stared again in disbelief when Mother reopened the window she had just closed.

“But it’s cold!”

“I know but the window has to stay open,” said Mother. “Hospital rules. And you’re not supposed to sit on the bed during the day,” Mother warned, “unless it’s your day off or you’re sick.”

While Mother was teaching Grandmother English life, I was making my own discoveries. There were the sink taps with hot and cold water as Mother had told us. I turned them on and off for fun. “So where am I going to sleep?” I asked Mother, after she told me not to do that. That’s when she stopped talking and looked at me as though she had only just realized I was there. “Oh my God!” she groaned and put her head in her hands. It was that bad.

But Grandmother is getting along nicely. The sewing women are friendly because, she says, they’re “low class” with kind hearts. Although they pile all the big jobs on her table while they sit around and gossip, they know they are doing wrong. They feel guilty and try to make it up to her by bringing her tea and biscuits. They call her “Eno,” (after some famous salts.) I think Grandmother would also be a happy bedbug if it were not for the hospital rules and me not being allowed to live with them or visit them. Even on weekends when they are supposed to be free Mother is often called back to work because Madame wants a backrub. Grandmother is in shock. In the train she kept saying how wonderful it was to be back in “civilization.” Now she is not so sure. (lk 140)

Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ (2021)

Üks hea kerge õhtulugemine enam kui sajandi eest aset leidnud ümbermaailmareisimuljete näol. 72 päeva ümbermaailmareisiks võiks tänapäeval tähendada ju üsna põhjalikku ja ohtrat ringiuitamist kõikvõimalikes maailma paigus, vaheepisoodidena mõned lennureisid jmt, Nellie Bly aga veedab lõviosa oma reisist otse loomulikult erinevate aurikute pardal ookeane ületades.

Eriliselt mõnus selle lugemise juures ongi muidugi just see ajaline distants – tagasivaates mõnevõrra romantilisena tunduvad pikad laevareisid vahepeatustega sadamas (võib muidugi arvata, et teise klassi piletiga toimuks see ehk vähem romantilistes tingimustes), rongikupeedes luku taga istumine, möödanikku vajunud olustikud, ja otse loomulikult toonased ühiskondlikud normid. Ihuüksi pikk reis ette võtta on toona ühe daami jaoks veel üsna erandlik samm ja kirjeldusist aimdub ka natuke seda üldist konteksti – nimelt pole asi lihtsalt sündsuse või õpitud abituse küsimus, vaid üldisemalt suhtumise ja infrastruktuuriga seotud. Nellie vastus küsimusele, et kuidas siis nüüd naisterahvas niimoodi ilma saatjata saab? ei sisalda mitte mühatust, et miks siis ei peaks saama, vaid pigem optimismi, et küllap ta juba endale sõpru ja seltskondlike normide kohaselt abivalmeid meesterahvaid leiab, kes üksi reisivat daami mitte hooleta ei jäta, ja tõepoolest - reisival härrasrahval ja teistelgi džentelmenidel on seltskondlikku jõudeaega piisavalt, et etiketi kohaselt daamide heaolu ja meelelahutuse eest seista.

Ka kõikvõimaliku tänapäevase poliitkorrektsuse või postkolonialismi valguses on näha üht-teist omaaegsest vaimsusest ning normidest, alustades kergelt tujuka ning elegantselt hüpliku huviga suhtumisse kõigesse kohalikku, sh matuserongkäik, kui lõbustusse, või ekskursioonid hukkamispaika koos detailsete piinamisviiside kirjeldustega ja pidalitõbiste külla Kantonis, mille soovi korral näha saamine on elementaarne (tõsi, ega igasse templisse ta sisse ei saa, kui keeldud räpasel põrandal jalgu lahti võtmast või tahad naistele keelatud kohta),  lõpetades meelelahutuslike põikamistega teise klassi reisijate juurde, et nende muusikalistest etteastetest osa saada. Autori hääl ja kirjeldused on tänu tarmukusele, optimismile ja detailsetele tähelepanekutele siiski pigem sümpaatsed, eks tänapäeva lugejale ehk pisut jahmatavalt julmad või snooblikud hetked on lihtsalt heaks meeldetuletuseks, et ka minevikuromantikal on oma varjupooled.

Mina lugesin muidugi erilise huviga vahepeatust Yokohamas. Tundub, et kui kirjeldatakse Jaapani naisi, siis vist tegelikult küll põhiliselt geišasid, sest kui palju ta nende tavaliste tütarlastega siis ikka kokku puutus; värvikas ja meeldejääv on ka surnupõletamise kirjeldus, mis ei ole küll tema enese nähtud vaid tuttavalt kuuldud loo ümberjutustus. Ning juba siis näib olevat üldine kõneaine see, kuidas sealmaal kiirelt ja nutikalt lääne tehnoloogiaid üle võetakse, mis, nagu ka kohalike puhtusearmastus, pälvib kirjutaja heakskiidu. Samas ei hoidu ta loomulikult tagasiteel Jaapanlasest reisija koomiliste maneeride üle nalja heitmast. Ja eks see oligi toonaste läänes käivate Jaapanlaste jaoks üks valukoht – kirjanik Natsume Sōsekigi kirjeldab oma Londonis viibimise ajal oma ränka võõras olemise kogemust, alates aasiapärastest näojoontest, mis 20. sajandi alguse Londonis kahtlemata hoopis teistsugust tähelepanu või siis eiramist pälvisid kui tänapäeval, ja lõpetades esteetikatunnetuse ja kultuurikihtide nihkesolekuga.

Aurikutest veel, et nendel reisimine oli kahtlemata terve omaette maailm. Siinkohal saab muidugi kirjelduse esimese klassi reisija vaatevinklist, kus ülimat nördimust põhjustab vilets toit ja laevapersonali viisakusetus, äramärkimist pälvivad kõikvõimalik kajutite paiknemise, umbse õhu ja muu taolisega seotud ebameeldivused, loomulikult ka merehaigus. Ning ääretult oluline esimese klassi reisija jaoks on soetada endale isiklik lamamistool ja lasta see laevale toimetada, et oleks võimalik selles igati seltskondlikult sobivalt jõude olla. Jah, pole ju autorist, kui fenomenaalsest ajakirjanikust ja hiljem ka töösturist ja leiutajast põhjust uskuda, et tegemist poleks usina tööinimesega, kuid sellegipoolest hõngub kuidagi sellist ehtsat ülemklassilikku vaimsust, mis briti ajastudraamasid meenutab, kus kõikvõimalikud väikesed ebamugavused, menüüpeensused, ümberriietumised ja tuuletõmbused palju kära ja kõneainet pakuvad, nõnda veendunult kirjeldab Bly ühe hotelli tugitoolide mugavust ning nende käetugede laiuse ja lauani jääva vahemaa ideaalset pikkust, mis võimaldab kõige pingutusevabamas jõude oleskelus viibides ääretu mugavusega ajuti laualt mõnd viinamarja suhu noppida.

Lõpetuseks ei saa kahtlemata mööda külaskäigust Jules Verne’i juurde, mis toimub küll üsna reisi alguses ja on omal moel ka suisa naeruväärselt põgus, sest ei oska Verne’id inglise keelt ega Bly prantsuse keelt ja aegagi kohtumiseks on väga napilt, ent seegi hüpe aja ja ruumi taha tolle kuulsa prantslase majakesse, elutuppa ja töökabinetti on otse loomulikult elevusttekitav maiuspala. Isegi kui ma siinse ümbermaailmareisi inspiratsiooniks olevat raamatut „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ lugenudki ei ole (arvestades Verne’i viljakust, siis ehk on see andestatav).

Ahjaa, ning reis kõigest ühe sumadaniga (millele lõpupoole lisandub küll siiski paar kimpsu kompsu ja elus ahv) ning üheainsa kleidiga on igati sümpaatne. Nellie Bly võitleks ka kindlasti funktsionaalsete taskute külluse eest naisterõivastel!

Kui me laevale tagasi sõitma hakkasime, oli laht väga tormine. Hiiglasuured lained pillutasid vihaselt meie väikest paati, nõnda et mu saatja põskede puna hääbus ja ta kummardus ükskõiksel ilmel üle paadiparda. Tahes-tahtmata kõrvutasin merd koketse naisega, nii ükskõikne ja hoolimatu oli see tunnete vastu, mida ta inimese rinnas tekitab. Hulljulge hüppega maandusime laeva trapil, sest söepargase õõtsumine aitas suurendada ummiklainet, mis ähvardas meid neelata. Vaevalt olime tekile jõudnud, kui anti pargasele käsk eemalduda; kui see oli tehtud, hiivas laev ankru ja asus teele. Peaaegu otsekohe tekkis pardal tohutu ärevus. Umbes viiskümmend räbalais tõmmut meest tormas pööraselt tekil ringi, avastades, et sel ajal, kui nad trümmis söekotte sättisid, oli nende pargas koos kaaslastega ära sõitnud ja lähenes kiiresti kaldale. Sellele järgnes kohutav vada, kätemurdmine, juustekatkumine ja eemalduvale pargasele järele hõikumine – kõik asjata. Algas tõus, ja see oli väga tugev tõus, ning pargasel olijate jõupingutustest hoolimata kanti seda ühtesoodu maa poole.

Kapten leevendas kulide hirme lubadusega, et nad viiakse ära lootsilaevaga. Me kõik kogunesime vaatepilti kaema ja see oli naljakas! Kuna puksiir oli laeva külge seotud, üritati mehi alguses käiku aeglustamata pardalt maha saada, aga pärast seda, kui üks mees oli ohtlikult sukeldumise ja supluse osaliseks saanud ja meri ähvardas puksiiri enda alla matta, oli laev sunnitud käiku aeglustama. Mõned kulid libistasid end trossi mööda alla, kaaslased haarasid neist kinni ning tõmbasid märjad ja hirmu pärast näost valged mehikesed puksiirile. Teised läksid alla mööda redelit, millelt oli lootsipaadini viis jalga. Need, kes olid juba pardal, haarasid rippuva mehe paljastest jalgadest kinni, samal ajal kui too meeleheitlikult redeli külge klammerdus, kartes, et haare lõdveneb, ja laskis lahti alles siis, kui laevaohvitserid ähvardasid ta maha lükata. (lk 87-88)

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)

Freeman Wills Crofts „Mürgi vastumürk“, Tammerraamat (2021)

Ah, ma ei väsi ütlemast, et sel Briti raamatukogu krimiklassika sarjal on ilusad kaaned – retro raudteepostrid oli ilmselgelt hea valik. Kuigi, selle raamatu kaanepilti mul netist tuvastada ei õnnestunudki, tegelikult mind nüüd suisa häirib, et kaanepildi kohta igasugune info puudub (ehk ingliskeelses väljaandes on mingigi viide), ja isegi originaalkeelset pealkirja („Antidote to venom“) ma tõlkest seekord ei leidnud, kuigi esmakordse ilmumise andmed olid nt inglise keeles ära toodud…

Nii tagakaanel kui saatetekstis rõhutatakse pöördloolist ülesehitust, mis on kahtlemata tõsi – algab see raamat peategelase ning teda ümbritseva tutvustusega, kirjeldatakse finantsprobleemide süvenemist ja kuna lugeja ju ometi teab, et tegu on kriminaalromaaniga, siis seisneb esimene osa esmalt rahulikult peategelasega tutvumises ja siis hüplevas aimduses, kes ohver võiks olla… ning raamatu lõpuosa jällegi kujuneb uurijate jõupingutusile kaasaelamises.

Tegemist on sellise hea rahuliku õdusa krimilooga, võiks öelda, et muhekrimiga, kui juba lugemisgrupis nii hääletati, kuigi, eraldiseisvalt sõna muhe ma selle kirjeldamisel just esimese asjana ei kasutaks, aga õdusus klapiks küll – nagu Inglismaale ja ajastule kohane figureerivad einestamised, klubis käimised, jõukama klasside argirutiinide ja sündsuse ning viisakuse olulisus, kaminatuled, lõõgastavad viskilonksud, teejoomised ning väljasõidud looduskaunitesse kohtadesse ja ka väike maamajake, mil ukse ees roosid pole siit puudu…

Esmajoones tahaks aga kirjeldamiseks kasutada hoopis sõna metoodiline – juba algusest peale on kõikvõimalikud kirjeldused täpsed ja detailsed nii asjade paiknemise, kellaaegade, argirutiinide, inimeste iseloomude ja muu taolise suhtes, kõike on piisavalt, et luua sündmuskoht, olustik, inimesed ja nende elud koos paraja lisainfohulgaga, et lugejal ja uurijail oleks midagi, mille seast olulist välja sõeluda, kuid fookus on selgelt juhtumil ning kõikidel väikestel üksikasjadel, millest sõltub nii täiuslik kuritegu kui ka juhtumi edukas lahendamine, selline muhedate ning omanäoliste karakterite eraldiseisev sära pole siin ei eesmärk ega fenomen.

Pöörtloolisuse juures, mis seisneb siis selles, et lugeja esmalt elab kaasa kuriteoni jõudmisele, kuid päriselt kõikenägev ta pilk ei ole ja nõnda saab paralleelselt uurijate jõupingutuste jälgimisega ka kaasa elada mõrva toimumise üksikasjade mõistatuse lahenemisele … et siis pöördloolisuse juures oli lahe veel see aspekt, kuidas kõik hoolikalt läbi mõeldud ja pealtnäha lollikindlad üksikasjad, mida nii alibi kui ka muidu asjaga seostamatuse tarbeks ette valmistatakse ja mis esmalt laitmatult töötavad, kõik need samad üksikasjad hakkavad tagantjärele aga hoopis teise nurga alt vaadatune jälle vastu töötama, justkui oleks kurikaelad kõige täiusliku plaanimisega lõpuks ikkagi üle pingutanud … või võib muidugi ka olla, et siiski pisut liiga vähe pingutanud, sest kõik see värk on justkui omamoodi kaardimaja – piisab esimesest varisevast kaardist kusagil ja …

Lõppkokkuvõttes ei puudu asja juures muidugi ka (kristlik) moraal – eks sellega klapib ka hästi, kui siin inimese kurjale teele kaldumise ning süükoorma psüühilise raskuse (vt Valgevene muinasjutt varastatud härja mittekosutavusest või Dostojevski „Kuritöö ja karistus“) protsessi kõrval mingit ülemääraselt eksitavat muhedust juurde pole pandud. Ühesõnaga selline kena asjalik detektiivilugu ja natuke ikkagi kumab seda kiirustamiseelse (muidugi, nii tundub ainult tagasivaates, olevikus on kiirustamisega nagu hukas noorsoo ja koltunud rohugagi) ajastu mõnusust, kus rahulikud jalutuskäigud ja õhtused malemängud ja igasugused seltskondlikud viisakused õdusust loovad, rääkimata jalgradadest ja väravatest ja sellisest nostalgilisest linnaruumist… Aga teisalt jälle ei ole seda õdususe ja täiendavalt värvika muheduse osa minu jaoks piisavalt, sest noh, see tegelaste eludesse vaatamine ja igasugune loo lahendamisega kaasnev täiendav trall on minusuguse lugeja jaoks, kel mõrvar enamasti kohe peale tagakaane kinni langemist jälle ununeb, ikka oluline!

Tsitaat sedapuhku pühendatud viskisõpradele. Sulgudes on minupoolsed aliased isikunimedele, mis muidu alatul kombel sisu ette ära reedaksid. Muidugi säherduse reklaami peale, sest kõigil ei pruugi ju imeravimist eemale pelutavaid musti saladusi olla, tuleb vist lisada hoiatus, et enne viski tarbimist pidada nõu arsti või apteekriga…

Vandesõna pahvatanud, tõusis (musta südametunnistusega inimene) äkki, valas endale kahe sõrme jagu viskit ja kõigest tilgakese-paar soodavett ning kummutas selle kurku. Alkoholi mõju avaldus kiiresti. Ta mõistus selgines.  (mõrvaohver) ja tema taunivate silmade pilk hajus, eluvaade muutus jälle normaalsemaks. Juba mõistis (musta südametunnistusega inimene) , et tal ei tarvitse muretseda, minevik oli selja taha jäänud. Pealegi ei ole see vana maailm sugugi paha paik. Las ta naudib seda, kuni veel jaksab. Ja nüüd, kui talle on raha tulemas, saab ta nautida seda nagu ei kunagi varem.

Ta kallas äraolevalt endale teisegi kahe sõrme jao viskit, lisas soodavett ja läks tagasi toolile kamina ees. „Mõnus rüübe, see viski,“ mõtles ta vähehaaval maitstes. Kui kipud pisut morbiidseks muutuma, siis aitab see ennast koguda. Jah, seni kuni leidub viskit, on keha alati rahul ja meeled vagurad. Imepärane jook!

Samas välgatas ta teadvuses uus mõte, ta asetas klaasi lauale oma tooli kõrval. Narr! Narr, et ta üldse niisuguseid mõtteid mõtleb! Viskist ta lunastust ei leia. Kartlikult meenutas ta alkoholi teistsugust toimet. See vallandab inimeste keelepaelad.“ (lk 180-181)