Steven Erikson - The God is Not Willing (2021)

 

Romaan, mille tegevustik leiab siis aset 10 aastat peale “The Crippled God” sündmusi - Genabackise kontinendi aladel, kus omal ajal alustas Karsa Orlong oma teed maailma muutmiseks. Mallick Reli impeerium on nüüd siin oma võimu kindlustanud, on veel metsikud maad Silver Lake’i taga, kus siis elavad erinevad … olendid: Teblor, Jheck, Saemdhi jms.

Korraga on need kõik ühinemas, et ühiselt inimeste aladele tungida - ning põhjuseks pole vaid vallutamishimu. Hoopis on lagunemas Jaghuti loodud iidne jäämüür, mis on hoidnud seni nende elupaikade tagust ookeani tagasi - ning jäämüüri hävinemine tähendab lihtsalt kõigi siinsete alade üleujutust. Nende pea müütiliste olendite juhid on juba mõnda aega plaane teinud ning plaanivad nüüd lõunapoolsetele tasandikele tungida.

Jäämüüri seisukorrast pole aga teadlikud impeeriumi jõud: nad küll valmistuvad konfliktiks, sest pingete tõus on selgelt tajutav. Impeeriumi sõjavägi on kümne aasta jooksul edasi arenenud ning hoolimata sellest tohutust elavjõust, mis neid arvatavalt ründab, on neil omad nipid sellega toimetulemiseks, ohjeldamiseks või koguni … nende aitamiseks. Silver Lake’i linnakesse saabub mõnekümnepealine merejalaväelaste rühm - koos enam kui tuhande palgasõduriga, kellega hiljuti vihast lahingut peeti, kuid nüüd on sõlmitud töövõtuleping. Mis küll ei tähenda, et palgasõdurid ei unistaks arveteõiendamisest nendega. Järve ümbruses toimub suur loomade ränne lõuna poole, ning neile järgneb olendite armee (koos järglaste ja mittevõitlejatega), kelle kaugeim eesmärk on jõuda Darujhistani. Sest see jäämüür laguneb. Ja Darujhistanis peaks olema üks enda jumala staatusse vastumeelselt suhtuv Teblor.

Romaani tegelaskonna võib lüüa laias laastus kaheks - lõunapoolsed inimesed ja põhjapoolsed olendid. Inimestest siis Malazani sõjavägi, Balki palgasõdurid (kel paistab olevat mingi side põhjapoolsetega) ning Silver Lake’i elanikud - need, kes veel mäletavad Karsa Orlongi märatsemist ning hiljem toimunud orjade vabanemist. Romaani vast nõrgeim külg on see, et millised üliinimesed need Malazani sõdurid õieti on - supersõdalased, aga ikkagi head inimesed. Emotsionaalselt muidugi kaasakiskuv lugeda, ratsionaalselt võttes aga vähe üle võlli. Varasemast dekaloogiast on siin esindatud seersant Spindle, kel juured koguni Bridgeburnerite juures (mäletamisväärt on küll tegevus “Toll the Hounds” romaanis sealsete väärastunud jumalakummardajatele vastu hakkamisel - millest küll midagi postituses ei kirjutanud). Muus osas on siis sõdurid ühel või teisel viisil peast soe seltskond, kelle ülesandeks on pea abercrombielikku kildu visata - ja olla samas moraalselt (enamvähem) õiglased. Mingil moel see väsitab, kuidagi liialt … positiivsed (aga eks see on Eriksoni nõrkus nende sõjaväelastega).

Põhjapoolne seltskond on muidugi kirju ning kirjumaks teeb seda Teblorite kuulsa Karsa Orlongi pärand - kes on tõstetud pea jumala staatusse, aga kes ei paista sellest põrmugi hoolivat (jajah, raamatu pealkiri, romaanis endas teda küll pole). Pärandiks on ka Orlongi vägistamiste tagajärjel sündinud järglased - tütred Teblorite hulgas ja siis on Rant. Segavereline poeg, kelle Orlongi vereõli kasutamise järel meelemõistuse hägustanud ema ajab ta minema Silver Lake’st ning kes on sirgumas oma vägistajast isa masti hiiglaseks. Rant suundub otsima Tebloreid, et oma sisemuses selgust saada - viis, kuidas ta nende probleemidega tegeleb, tekitab ühtaegu sõpru ja vaenlasi; ning ta äratab tähelepanu ka kõrgemates jõududes (nt War-Bitch, kes peaks olema ehk raamatu kaanekaunitar). Rant ei taha tappa ega möllata - kuigi mis tal üle jääb, kui vaja kaitsta end või sõpra. Rant on siis omamoodi vaste Malazani sõdurite moraalile, aga hoopis traagilisematel alustel (noh, omamoodi antiiktragöödialik tegelane - kui ma nüüd ära ei sõnu).

Aga nagu öeldud, siis jäämüüri lagunemine puudutab kõiki, nii on koos Tebloritega sõjateele ka teised olendid, kes ajalooliselt on üksteisega pigem vaenlased - Jheck, Saemdhi ja misiganes müütilised “rahvad”. Ja eks neil ole erinevad motivatsioonid lõunapoolsetel aladel edasi tegutsemiseks - mis seda üldist liitu just reaalselt ei tugevda.

Romaan on nö kergemalt loetav kui dekaloogia raamatud. Lühem, pole nii palju tegelasi ega tegevuskohti, peatükid on lühemad, aga samas peatükisiseselt pole sellist meeletut vaatenurkade ja maailmade vaheldumist.. Eks kuskil on juba mainitud, et see raamat võiks olla uuele lugejale vaat et sissejuhatuseks Malazani maailma - omal moel tõesti võimalik; eks siin küll mainitakse dekaloogias juhtunut, aga samas tekst loetav ka üsna iseseisvana. Ja seni on vähemalt jumalate ja üliolendite tegevus üsna tagaplaanil - korra küll ilmub Edgewalker kui ka lahutamatu paar Cotillion ja Shadowthrone; kuid nende osalus siinses romaanis jääb üsna hägusaks. 

Eriksoni agenda näib ühtaegu utoopiline (kokkuhoid ja teineteise aitamine) kui naturalistlik (sest elusolendid on oma tegevusega loodusliku keskkonna üsna tuksi keeranud - see on muidugi üsna tänapäevane uhhuuvaba tulevikuvaade).

Algselt triloogiana plaanitud sari on nüüd autori järgi kasvanud tetraloogiaks, ning äsja oktoobris ilmus sarja teine osa “No Life Forsaken” - mis varasema dekaloogiale omaselt on hoopis teise tegelaskonnaga ja kontinendiga.

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

 

Suur maraton on läbi. Algselt plaanisin selle dekaloogia 10 aasta jooksul läbida (ehk siis üks romaan aastas), siis tegelikult sai hakkama 7 aastaga, neist sel aastal tervelt kolm romaani.

2019 “Gardens of the Moon”, “Deadhouse Gates”

2020 “Memories of Ice”

2022 “House of Chains”

2023 “Midnight Tides”, “The Bonehunters”

2024 “Reaper’s Gale”

2025 “Toll the Hounds”, “Dust of Dreams”, “The Crippled God”

Mis edasi? Jätkata Witness triloogiaga (mille teine romaan ilmus oktoobris)? Võtta ette paar Esslemonti romaani, mis toimuvad dekaloogia ajal? Võtta uuesti dekaloogia ette ja nende vahele lugeda Esslemonti romaane (no millal siis üldse nendeni jõuaks)? Ühesõnaga … kihu on sees ja soov seda maailma selgemaks saada - sest kui vähe sai pihta veel kümnenda romaanis puhul, mis värk on toimumas.

Ja noh … viimane romaan tegi minu jaoks huvitava kannapöörde ning selgub see Tavore armee retke mõte - päästa Crippled God. Ausalt öeldes polnud mul veel “Dust of Dreams” lugedes aimu, et midagi sellist on tegemisel - ja ega Tavore sõdalased ja liitlased seda tea. Aga nad võtavad selle üllatavalt mõistlikult vastu (sest kes ikka Capustani mäletab, eksole). Ja eks see viimaste romaanide ülesehitus ongi valmistatud siinse finaali kataklüsmideks - muuhulgas siis sellised tüütumad osad nagu Snake ja Shore (samas nagu ei kujuta ette, et teistkordsel lugemisel tahaks Snake’le aega kulutada … kuigi jah, milline emotsionaalne finaal).

Ja kas tõesti peaks siin postituses kokku võtma kümneosalist romaaniseeriat? Kuidagi … võimatu. Eks seda seeria lugemist võiks kirjeldada pigem nii: olulisem on protsess, seisund, kui kohale jõudmine.

Niivõrd eepiline värk tekitab muidugi tunde, et siin oleks lahenduseks vaja veel üht tuhandeleheküljelist kolossi, aga see läheks muidugi hullumeelsuseks - aga kuidas küll kõike seda eelnevat ometigi kokku võtta? Ja mis peaks siis sellest maailmast järel olema peale kõike seda lohede ja jumalate ja olendite hävitustööd? Mis küll on järel neist neljast vanimast rassist? Nagu aru sain, on plaan hävitada kõik Forkrul Assailid (keda peaks veel leiduma teistel kontinentidel), aga kuivõrd see läheb kokku selle kõikevõitva empaatia paatosega, mis siin finaalis korraga lõkkele lööb?

Ja vast oleks oodanud mingit suuremat etteastet kahelt superhävitajalt - muidugi, vangistatud meelemärkuseta Icarium oli kogu aeg ähvardusena pea kohal, Forkrul Assaili nö must hobune. Ja Karsa Orlong, kes Darujhistanis ootab oma võimalust jumala hävitamiseks, mis siis minu jaoks kuidagi möödaminnes juhtubki ja selle tulemus on finaali tarbeks vägagi uhke - aga ikkagi, eelnevate romaanide põhjal oodanuks nagu mingit vägevamat etteastet. Selle asemel on siis Ublala Pung, omamoodi ühenduslüli Karsa Orlongi ja Icariumi vahel.

Ja lohed, mis sai lohedest. Või Errastas, tema käekäik kadus lõpuks kuidagi ära (või jällegi, ei pannud tähele). Ja Heboric, kogu selle tekstimassiivi peale olin enamvähem unustanud selle olemasolu. Või et siis Apsalara võiks siis korraga saada õnnelikumaks.

Kõigist emotsionaalsetest jubedustest või juhuslikest saatustest hoolimata on tegu siiski fantaasiakirjandusega, ja eks siin ole sellist deus ex machina värki - kuidas Tavore armee pääses lühisabaliste rünnakust (see küll muidugi eelmises romaanis) või siis Parani armee sinna ja tänna ilmumine, ja no muidugi Tavore armee Klaaskõrbe läbimine, või noh, millised vägiteod aitasid Kolanse armee vastu. Ikka siuh ja säuh ilmub tagataskust trumpe.

Ja Cotillion ja Shadowthrone - miks nad üldse kerkisid jumalate staatusesse, kuidas nemad said selle suure intriigi õieti toimima; miks teised rassid (nii humanoidsed kui mittehumanoidsed) nendega koostööd tegid (Dassem Ultor ja T’lan Imass?). Jajah, nende võimule tõusmisest on olemas omakorda Esslemonti triloogia (ahjaa, kui jätkata postituse algust - äkki jätkata selle lugemisega? Või veelgi ajas tagasi ning Eriksoni teine pooleliolev, Kharkanasi triloogia?). Ja lõpuks ma ei mõistagi, mis sai Crippled Godist, mis see Cotillioni pussitamine siis oli? Nagu öeldud, senimaani ei saa kogu värgile pihta.

“In that Malazan Book of the Fallen, the historians will write of our suffering, and they will speak of it as the suffering of those who served the Crippled God. As something … fitting. And for our seeming fanaticism they will dismiss all that we were, and think only of what we achieved. Or failed to achieve.

And in so doing, they will miss the whole fucking point.

Fallen One, we are all your children.” (Fiddler; lk 446)

“‘We can’t win, can we?’

He glanced at her. ‘Among mortals, every victory is temporary. In the end, we all lose.’

She spat on to the white sand. ‘You ain’t cheering me at all, sir. If we ain’t got no hope of winning against ‘em, what’s the point?’

‘Ever won a scrap, Captain? Ever stood over the corpses of your enemy? No? When you do, come find me. Come tell me how sweet victory tastes.’ He lifted the sword and pointed down to the breach. ‘You can win even when you lose. Because, even in losing, you might still succeed in making your point. In saying that you refuse the way they want it.’” (Yedan Derryg, Brevity; lk 471)

“But Paran was shaking his head. ‘You don’t want that, High Mage. Trust me, you don’t. There are too many rogue players in this game. Icarium. Draconus. The First Sword of the T’lan Imass. Olar Ethil, Silchas Ruin, Tulas Shorn, Kilava - even Gruntle, the Mortal Sword of Treach. And now the Eleint, and how many dragons have come or are coming through the gate? A hundred? A thousand? Oh, and the Elder Gods: Errastas, the past Master of the Tiles, and Kilmandaros and her son …’

/-/

The High Mage threw up his hands. ‘Let’s just add the K’Chain Che’Malle and the Jaghut, and oh, we should probably mention Hood himself - no longer dragging the Throne of Death by one ankle. And who knows how many slavering fanatics of the Wolves of Winter? And what about the Crippled God himself - will he go quietly? Why should he? If I was him, even if you showed me the inviting door at the far end, I’d be slicing throats all the way down the corridor. I’d have damn well earned the right to as much vengeance as I could muster!’” 

Paran grunted. ‘All right, it’s rather more complicated than I had imagined, then.’” (Paran Ganoes, Quick Ben; lk 819)

siin blogis sellest romaanist varasemalt:

loterii

loterii

Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

 

Õigemini tuleb siin juttu kogumiku kolmandast lühiromaanist  “The Fiends of Nightmaria”, mis on kui värske hingesõõm peale eelmise lühiromaani lõpetamist - ja mille lugemiseks kulus vaid paar päeva (vist nagu ka kogumiku esimese teksti “The Wurms of Blearmouth” puhul). 

Eks elu lihtsustab seegi, et see on otsene järg eelmisele “The Crack’d Pot Trail” tekstile - tõsi küll, seal ellujäänud kunstnike ja jäljeküttide seltskond leiab siin tekstis ehk kolmandiku jagu jutust - nimelt peale Farrogi jõudmist ja festivalil osalemist jäävad nad silma Bauchelainile ja Broachile, kes on kukutanud kohaliku kuninga ning said seeläbi ise võimule. Mis ei tähenda kohalikele ei midagi head, rääkimata siis sellest rännuseltskonnast, mis aeti vangikongi, et need siis piinamise käigus tappa (noh, Broachil on vaja eksperimenteerimiseks laipu).

Vangikongi on niisamuti visatud Farrogi varaste liider, keda asub päästma üks nö eliitvaraste grupp - kellel küll juhtub kõiksugu õnnetusi ja vigastusi, kui nad asuvadki lossi sisse murdma. Selle seltskonna kanda on suurem osa teksti jämehuumorist, ja noh, Erikson ei hoia end tagasi kõiksugu allapoolevööd naljadega. Igal juhul, nende retk on parajalt halenaljakas ja õnnetu.

Ja siis on muidugi kogumiku peategelased, kes üsna hoolimatult suhtuvad oma uude valitsejarolli ning muuhulgas otsustab kuningas Bauchelain I rünnata naaberriiki, mis kutsub end nimega Nightmaria ja mida asustavad reptiilsed olendid - sest Bauchelain on lihtsalt uudishimulik, mis võib küll paikneda seal terra incognitas.

Loo neljas osapool on Nightmaria saadik Farrogis, kes vahendab Bauchelainile oma riigi sõja alustamise teate, ning uue kuninga üllatuseks on tegu vägagi võimsa riigiga ning piire on ületamas suur armee, mis tähendab, et … aeg on seiklusi jätkata kuskil mujal.

Tekst on tõesti öö ja päev võrreldes eelmise lühiromaaniga, niisamuti täidetud kõiksugu vägivalla eri vormidega. Sest noh, nekromandid eelistavad kõiksugu piinamisi ja muid elanikkonda hävitavaid vorme (näiteks sõda salapärase naaberriigiga) - milleks seda kõike õieti vaja on, jääb selgusetuks ka kolmandale peategelasele, nekromantide teenrile Reese’le (kes küll suhtub üha mõistvamalt oma ülemate tegemistesse). Igal juhul, nagu ikka, nõrganärvilistel või peenetundelistel ei tasu seda teksti ette võtta.

Nojah. Kogumik koosneb siis kahest meelelahutuslikust (niivõrd-kuivõrd saab selliseid tekste niimoodi nimetada) ja ühest Eriksoni enda lemmiktekstist, mis aga oma kõrgelennulisuses on vägagi tüütu lugemiselamus (ühtlasi on tegu kogumiku pikima lühiromaaniga; muidugi, sellise tellise-autori jaoks ongi lühivormid lihtsalt ühe tavalise romaani mõõtu tekstid - mis vast Loomingu Raamatukogu jaoks oleks ehk liialt mahukad).

Steven Erikson - The Crack'd Pot Trail (The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach, 2019)

 

Tekst, mida mitmed lugejad peavad Eriksoni halvimaks B&K looks ja mida muidugi autor peab endale lähedaseks (kihvt kirjutada!). Igal juhul, selle 200 lehekülje lugemine võttis ikka kuid aega, ning viimased 100 lehekülge sai lihtsalt järjest läbi näritud. Ühelt poolt tahaks anda sellele kogemusele 3 punkti, samas muidugi - see ei ole nii halb või nõrk, lihtsalt … kauge ja igav ning eks paremaks mõistmiseks tuleks uuesti läbi lugeda, aga et see taas ette võtta … lähiajal sellist jaksu pole (sest tahaks nüüd pühenduda “The Crippled God” teekonnale).

Kui nüüd lisamaterjali juurde lugesin, siis selgub, et tegu on ühe kaheks jaguneva reisiseltskonna rändamisega läbi kõrbe. Üks osa jälitab tuntud nekromante, teine osa kiirustab Farrogi kunstifestivalile. Ainult et kõrb on teadagi eriksonlik piin ning seda seltskonda vaevab üha hullem söögi- ja vedelikupuudus. Selle leevendamiseks otsustatakse veristada selline poeet, kelle loome pole elamist väärt. Ja nii siis need kunstnikud võitlevad oma elude eest ning mõnigi neist pannakse pintslisse.

Seltskond on üsna värvikas, aga eks ikka tekib probleeme tegelaste eristamisega, kõik see vadistamine läheb vähe kakofooniliseks. Muidugi, tegu on selgelt eriksonliku maailmaga ja eks poeetide juttudest kohtab mõnd tuttavat tegelast või vähetuntud olendit (Fenn!), aga jah, sellest just ei piisa kindlamaks nautimiseks.

Steven Erikson - Dust of Dreams (2009)

 

Tegemist siis esimese poolega seeria finaalist ja Eriksoni senise romaaniloogika järgi oleks selles alles tegelaste tutvustamine ja tegevusliinide arendamine (tavaliselt siis romaani viimases veerandis - ehk siis antud juhul “The Crippled God” teises pooles - läheks kõvaks andmiseks). Mis küll ei tähenda, et käesolev romaan ei lõpeks paraja verevalamisega, mille käigus nii mõnigi armsaks saanud armee saab elavate maailmast pühitud (sest teadagi, surnud võivad naasta hoopis uues rollis). Lugu hakkab kiskuma sedavõrd pompöösseks, et paratamatult tekib küsimus, kuidas Erikson seda kõike lahendama hakkab (ahjaa, hetkel on ilmumas ja käsil selle dekaloogia järgne triloogia; sügisel siis ilmumas teine raamat) - vaadates selle romaani finaali, siis vast jällegi deus ex machina abil (no tõesti, lendav Icarium).

Romaani lihtsamad osad on paratamatult need, mis seostuvad Tavore Parani armee ning selle vanade ja uute liitlastega. Paran juhatab neid Kolanse tühermaale, kus neid ootab midagi, millest vaid Tavore Paranil peaks aimu olema (muidugi ta ei jaga oma mõtteid, vaid kannatab kangelaslikult selle koorma all). Uued liitlased (Letherii, Bolkando) küll hoiatavad sinna minemisest, aga marsivad siis ikka kaasa. Paistabki olevat põhimõte, et nad marsivad hukku, mida keegi ei näe, millest keegi ei saa rääkida, millest keegi ei saa tunnistada (jajah, see “witness”). Maha jääb uus kuningas Tehol, kes plaanib Letherii riiki ja nende naabrust paremaks muuta (kuniks ta võimult maha võetakse), seega eks siin ole humoorikamaid hetki.

Mingil moel arusaadav on ka need Barghasti hõimude tegevusliinid (sellest võrsub hilisem Onos T’oolani ja T’lan Imassi teema, mis läheb ikka palju segasemaks. Barghast pakub selle romaani jälgimaid hetki (Hetani rüvetamine) ja eks üleüldse tekib küsimus, miks need Barghastid õieti eksisteerivad. Kuhu samas Erikson selle tegevusliiniga jõuda võiks, pole aimugi.

Segaseks jääb Shore põgenikud, mis siis lähtub Letherii impeeriumist. Kui “Toll the Hounds” tuletas meelde Kharkanasi kunagise eksisteerimise, siis … viimaks need põgenikud sinna kummituslinna kogemata jõuavadki. Aga mis Tiste Andii värk seal, miks maailma naasnud (Anomander Rake’i hukkumise järel) Mother Dark neile tähelepanu pöörab … oh ei tea.

Ja siis see põgenikest lastekarja odüsseia Kolanse’i kandis - miks küll Forkrul Assail neid oluliseks peab? Kuivõrd see põgenemine on kestnud juba mõnda aega, siis viimaks saab ka vastuse sellele, millega need lapsed end õieti elus hoiavad … Aga miks see liin romaanis üldse on (ja miks siis Forkrul Assail sedavõrd mannetu on?) … eks see selgub vast sarja kümnendas osas.

Nagu ikka, kõik need jumalate ja muude ülijõudude tegemised käivad mul kaugelt üle pea. Anomander Rake’i hukkumise järel vabanes Dragnipuri mõõgast Draconus, kes enne uue sõbra leidmist (Ublala Pung ikka satub hulludega kokku) korraks näitas oma võimeid. Olar Ethil (kes korraldas Imassi muutumise T’lan Imassiks?) on vast … Draconusega võrreldav uustulnuk. Maailma asuvad hävitama ka Errastas ja Kilmandaros, neil plaan valla lasta üks seninägemata lohe (otataralist, mis siis kustutab võlujõudu?).

Ja siis need algrassid. Jaghut ja Imass on senise põhjal laiemalt tuntud, nüüd saab põhjalikumalt teada K’Chain Che’Malle tegelikust tegemistest (ja lisaks siis nende edasiarendus Nahruk), mis senise kaheksa romaani põhjal oli üsna negatiivse fooniga, aga nüüd … (ahjaa, nüüd on Nahruk); seni üsna neutraalselt taustal olnud Forkrul Assail on tegelikult hoopis midagi muud kui lihtsalt veidrad ja ohtlikud olendid kaugest minevikust. Ja mis siis järgmises romaanis õieti saab. T’lan Imass on vihale aetud, lõbusad jaghutid on kokku pannud miniarmee, Che’Malle on viimasel sõjaretkel (ja Nahruk, eksole). Kuskil on Forkrul Assail. Saab see kõik vast olema üks hävituslik kohtumine.

Ja siis on Icarium, kes on mõnda aega päris segane, jagades pead seitsme surnuga (kas Mappo Trelliga koos olles üldse juhtus midagi sarnast? Või on see reserveeritud suuremate kataklüsmide teostamise järelmõjuks?). Aga, et ta on siiski sedavõrd tehnikahuviline, ja, ee, vaimsete huvidega, siis on ta selle romaani suures tõmbenumbris oma roll kanda. Eks nende reptiilide lendavate mägedega muutub tekst rohkem justkui teaduslikuks fantastikaks kui fantaasiaks, aga noh, sedavõrd ulatuslike tsivilisatsioonide puhul võikski eeldada, et mõni tehnika võib areneda päris moodsaks.

Päris palju on juttu teistmoodi hävingust - ühelt poolt siis rahvaste kadumine (nt Awl, Elan), teiselt poolt mõistuslike liikide eri põhjustel hääbumine (Che’Malle, aga eks ole ka kõiksugu humanoidsed segaverelisi, kelle esivanemaid enam pole), kolmandaks aga elukeskkonna ja erineva floora ja fauna häving, seda siis eelkõige inimtegevuse tagajärjel.

Kuivõrd tegu on epopöa finaaliga, siis on veidi raske ette kujutada, kuidas seda kõike kokku tõmmata (või kas peakski), kui ikka veel lisandub uusi tegevusliine. Ja põhitegijatest polnud siin midagi Ganoes Paranilt või Karsa Orlongilt.

“‘Thank you, sir. It’s been our experience that most of the time it’s the locals who get sick when foreigners arrive from across the seas. This time it’s proved the other way around.’

Brys nodded. ‘I gather that the Malazan Empire was predicated on expansion, the conquering of distant territories.’

‘Just a bit more rabid than your own Letherii expansion, sir.’

‘Yes. We proceeded on the principle of creep and crawl - that’s how our brother Hull described it, anyway. Spreading like a slow stain, until someone in the beleaguered tribe stood up and took notice of just what was happening, and then there’d be war. A war we justified at that point by claiming we were simply protecting our pioneering citizens, our economic interests, our need for security.’ His smile was sour. ‘The usual lies.’”

(Brys Beddict, Fiddler, Cuttle, lk 314)

 

“‘The world was never simple, Jaghut, and if you believe it was, you’re deluding yourself.’

‘What would you know of the ancient times?’

He shrugged. ‘I only know recent times, but why should the ancient ones be any different? Our memories lie. We call it nostalgia and smile. But every lie has a purpose. And that includes falsifying our sense of the past -’

‘And what purpose that would serve, Herald?’

He wiped clean his knife in the grasses. ‘You shouldn’t need to ask.’

‘But I do ask.’

‘We lie about our past to make peace with the present. If we accepted the truth of our history, we would find no peace - our consciences would not permit it. Nor would our rage.’” (Toc, jaghut, lk 577)

loterii

Steven Erikson - The Wurms of Blearmouth (The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach, 2019)

 

Natuke jabur mõelda, et enne Eriksoni raamatusarja kallale asumist otsustasin lugeda nende tegelastega jutustustekogu esimest köidet. Noh, vale otsus, oleks võinud ikka oodata “Memories of Ice” lõpetamiseni, et kuidagigi asjadele pihta saada. Aga elus veel olen.

Käesolev tekst on küll õige lõdva käega kirjutatud grimdark-komöödia (ehk siis tavamõistes must komöödia) - pole siin õieti ühtegi tegelast, kellele võiks natukene kaasa elada selles õuduste karnevalis; kõik on ühed moraalitud jõletised (vast mingilaadse hinnaalanduse võiks teha Emancipor Reese’i puhul ja ehk kõrtsinaise tütar on veel … no ta on noor ja napakas).

Tekst on otseseks järjeks “Lees of Laughter’s End” sündmustele (mitte et seda kristalselt mäletaks), ehk siis need mõned ellujäänud satuvad nüüd eraldi gruppidena ühte pärapõrgu linnakesse, mida valitseb suurushullustuses türannike, kelle eesmärgiks on tappa kõik linna sattunud võõrad (ja ühtlasi hoides linlasi sealt lahkumast). Ainult et … seekordne külalistevoog on tõesti liiast sellele asulale - seda enam, et siin peituvad ühtlasi jõud, kes võimaluse tekkides võiks ise kohtupidajaks hakata. Ühesõnaga, Bauchelain ja Korbal polegi tingimata kõige. Ja noh, see ülirinnaka kõrtsipidaja kehatöötlused … vaat need on väärt õudusunenägusid.

Aga jah, see tegelasgalerii on ikka õige napakas ja jõhker; vahel tundub, et Erikson suisa rõhutab üle seda lolluste paraadi, või noh, värvib juba liiga paksude värvidega.

“Age was a demon, a haunting that slipped into the bones whispering weakness and frailty. It stole his muscles, his agility, and the quickness of his wit. It seemed a miserable reward for surviving, all things told, which was proof enough that life was a fool’s bargain.” (lk 84)

 

“‘Glad to hear it, Master. Still’ - he glanced across at Bauchelain - ‘what happened to all those other manservants you had?’

‘Why, I had to kill them, each and every one. Despite considerable investment on my part, I might note. Highly frustrating, as you might imagine. And indeed, on a number of occasions, I was in fact forced to defend myself. Imagine, one’s own seemingly loyal manservant attempting to kill his master. This is what the world has come to, Mister Reese. Is it any wonder that I envisage a brighter future, one where I sit secure upon a throne, ruling over a millions of wretched subjects, and immune to all concerns over my own safety? This is the tyrant’s dream, Mister Reese.’

‘I was once told that dreams are worthy things,’ said Emancipor, ‘even if they end up in misery and unending horror.’

‘Ah, and who told you that?’

He shrugged. ‘My wife.’” (lk 168-169)

Steven Erikson - Toll the Hounds (2008)

 

Kui esimesed 50 lehekülge sai loetud nii poole aasta jooksul peale “Reaper’s Gale’i” lõpetamist, järelejäänud 870 läks vähem kui kuuga. Sest … korraga ilmub tegevusse nii mõnigi legendaarne kuju varasematest osadest ja millegipärast liiguvad kõik kokkupõrke kursil. Tõsi, esialgu pole sellest kokkupõrkest suurt mingit aimu ning ei tundu sugugi nii hull olevat kui eelmise raamatu Rhuladi ja Karsa Orlongi ja Icariumi kokkutulek … Aga jah, siin ilmub muuhulgas ka Caladan Brood oma maailmahävitava vasaraga (tõsi küll, seekord ta ei ähvarda sellega kõigele lõppu teha).

See raamat tundub olevat kirjutatud mõnevõrra erinevalt kui eelmised seitse osa, see on kuidagi … kirjutatud ilukirjanduslikumalt (jajah, nagu takkajärgi selgeks sai, peakski see tekst olema Kruppe jutustus oma jumalale; lugedes oli see pea kohe ununenud), palavikuline või koguni hooti poeetiline. Hoolimata kõiksugu süngetest juhtumitest ja ootustest on siin samuti omajagu huumorit (muidugi, ehk olen hoopiski harjunum Eriksoni kirjutatuga ja seega suutelisem tabada niisuguseid nüansse).

Teos on muidugi mahukas ja mõnegi Darujhistani tegevusliini puhul ikka mõtlesin, et kas see ikka niiväga vajas eraldi väljatoomist. Näiteks Gaz ja tema nõiast naine - mida see õieti juurde andis? Ja eks Harllo on ka nagu … ikkagi viieaastane poiss, kas ta just on võimeline selliseks kangelaslikkuseks ja mõttetööks - aga samas, just tema tegevusliiniga seostub selle raamatu kõige emotsionaalsem hetk ehk ennast taasavastava Murillio saatus. Ja Rallick Nom ja Torvald Nom, üks neist võinuks ehk taustale jääda. Või Challice ja tema hävituslik eneseotsing. Ja muidugi need Torvald Nomi endised sõbrad, kes nüüd hakkavad ihukaitsjateks (jajah, huumor ikkagi). Kui nii võtta, siis need eelnimetatud on tihti seotud sarja esimese osa “Gardens of the Moon” sündmustikuga; kuigi jah, Harllo puhul esil see Pannioni hullus (sest emaks on Stonny Menackis).

Ja Darujhistanis on muidugi see erru saadetud Bridgeburnerite seltskond, kes peavad kõrtsi ja millegipärast on keegi palganud Palgamõrvarite gildi nende mahalöömiseks. See päris ei õnnestu ning kaotajaks jäävad pigem palgamõrvarid, aga kahju on siiski sündinud. Nende juures peatub ühtlasi Duiker (“Deadhouse Gates”), kes on justkui võtnud ülesandeks Coltaine’i armee taganemist kirjeldada, aga kuidagi ei leia teda rahuldavat lähenemist - kuni üks külastav bard Fisher (legend ise) pakub oma abi (kes on üks salapärane kuju). Kui ma õieti mäletan, siis malazanlastel pole õieti kokkupuudet Kruppe ja tema kõrtsikaaslastega - nojah, Scillara käis küll seal Duikeriga otsimas Cutterit. Muidugi, tegu on ka suurlinnaga - edaspidi tuleb neil küll Karsa Orlongiga asju ajada, mis iseenesest võib üsna kole olla (kuigi nii Karsa Orlong ja Samar Dev on vaat et mu lemmiktegelased sellest seeriast).

Romaani teine põhiliin ongi siis Pannioni järgne ehk siis Tiste Andii ja Anomander Rake paiknevad nüüd Black Coralis, aga nende ümber keeb üha ohtlikum elu - Pannioni asemel on tekkinud uus Sureva Jumala kultus, mis põhineb õige narkootilisel sõltuvusel ning mis selle üle võtnud jõhkrutsejate poolest hakkab meenutama juba Pannioni koledusi. Asi, mis algul näib lihtsalt inimeste järjekordse tüütusena (sest algselt on seal Itkoviani/Redeemeri kummardamine), ähvardab viimaks sealsed Tiste Andii’d ära mürgitada oma Sureva Jumala vedelikuga (kuidas seda Black Corali juures tehakse, on muidugi … enam kui õudne). Eks siingi võib mõelda, kas neid tegevusliine võiks nii mitmekesiselt olla (eelkõige preestrid siis), kuid neid vast on vaja Anomander Rake’i kirjeldamiseks teose kliimaksi tarvis.

Siis on veel kaks seltskonda, kes on kohale tulemas (ja üks, mis püüab lahkuda). Tulevad Samar Dev ja Traveller, seda siis Karsa Orlongi vägitegude jälgedel (ja milline südantsoojendav kohtumine!). Tulevad Anomander Rake’i juurde reisivad “noored” Tiste Andii’d, kelle tee ristub Sureva Jumala kultuse südamikuga, ning seejärel kohtuvad Kalloriga, kes Darujhistani suundumas, mitte vast kõige selgema plaaniga (tõsi küll, tal on vaja põgeneda kättemaksu eest oma “Memories of Ice” tegude tõttu). Ahjaa, romaani algul saabub Darujhistani üks omapärase seltskonnaga laevuke - koos Iskaral Pusti (ja ta hoogsad järgijad) ja Cutteri ja Scillara jt püüab nüüd Mappo Runt jätkata Icariumi otsimist, aga selleks on tal vaja pääseda edasi kontinendi teise otsa, et uuesti edasi seilata järgmisele kontinendile - niisiis palkab ta hullumeelse transpordiettevõtte Trygalle’i (koos selle kireva seltskonnaga, mis siis taas romaani üks huumoripakkuja - Harllo liinist ühineb Trygalle’ga Gruntle), ning viimaks saadakse vägagi dramaatilisele reisile läbi “warrenite” (kus nähakse õige suuri jõude millekski valmistumas), kuid tegelikult Mappo Runti tellimusreis just kaugele ei jõua.

Kui varasemates romaanides jaghutid üsna varjatud seltskond, siis nüüd on need õige ühiskondlikud ning üks neist osutub koguni õige märkimisväärseks jumalaks (või jumaluseks?). Nad ei korralda just sigadusi (Raest), aga samas nende ajaarvamine ja ambitsioonid ja plaanid on muidugi teisest mõõdupuust. Ja siis on Anomander Rake koos oma mõõga Dragnipuriga, mille sees siis pulbitsevad hoopis omaette sündmused - mõõga sisse vangistatud Rake’i tapetute hinged on nüüd korraga Kaose vägede poolt jälitatavad. Ja mitmedki draakonid ja libadraakonid tegutsevad siin ja sealpool ilma. Kui libadraakonid on enamvähem aimatavate motiividega, siis ürgsed draakonid ajavad mingit oma rida, mis pole just arusaadav.

Ja mis saab edasi, eksole? Ganoes Paraniga võetakse korraks ühendust, tema olevat kuskil hädas. Kuhu suundub ta õe sõjavägi? Miks peab Karsa Orlong ootama Darujhistanis? Mis värki õieti ajavad Cotillion ja Shadowthrone ning miks nad küll arvavad, et nendest on suurjumalate ülemängijat? Ja Gothos? Ja muidugi Icarium. Ja see surnute armee vs Kaos? Ja mis kõik veel. Veidralt põnev.

“‘Leaning back, Karsa collected the lone rein. Havok lifted his head, nostrils flaring. ‘I killed two Deragoth,’ Karsa said.

‘We know,’ said Cotillion.

‘Their arrogance was their soft underbelly. Easy to reach. Easy to plunge in my hands.  I killed them because they thought me weak.’

Cotillion’s expression grew mocking. ‘Speaking of arrogance…’

‘I was speaking,’ said Karsa as he swung Havok round, ‘of lessons.’ Then he twisted in the saddle. ‘You laugh at those coming to the Crippled God. Perhaps one day I will laugh at those coming to you.’” (lk 526)

 

“Now Traveller had turned slightly and was studying the Toblakai with that same curious wonder that she had seen before. ‘What then,’ he asked, ‘is progress, Karsa Orlong?’

The Toblakai gestured gestured into night sky. ‘The crawl of the stars, the plunge and rise of the moon. Day, night, birth, death - progress is the passage of reality. We sit astride this horse, but it is a beast we can never tame, and it will run for ever - we will age and wither and fall off, and it cares not. Some other will leap aboard and it cares not. It may run alone, and it cares not. It outran the great bears. The wolves and their worshippers. It outran the Jaghut, and the K’Chain Che’Malle. And still it runs on and to it we are nothing.’

‘Then why not let us ride it for a time?’ Samar Dev demanded. ‘Why not leave us that damned illusion?’

‘Because, woman, we ride it to hunt, to kill, to destroy. We ride it as if it is our right and our excuse both.’

‘And yet,’ said Traveller, ‘is that not precisely what you intend, Karsa Orlong?’

‘I shall destroy what I can, but never shall I claim to own what I destroy. I will be the embodiment of progress, but I shall prove that ownership is a lie. The land, the seas, the life to be found there. The mountains, the plains, the cities, the farms. Water, air.  We own none of it. This is what I will prove, and by proving it will make it so.’

He leaned forward then and gathered up in his hands a heap of dusty earth. The Toblakai rose to his feet, and dropped the soil on to the fire, snuffing out the flames. Darkness took them all, as if but awaiting this moment. Or, she thought with a chill, as if it had always been there. The light blinded me, else I would have seen it.

As I do now.

God of war, what did you want with me?” (lk 666)

 

“Survivors do not mourn together. They each mourn alone, even when in the same place. Grief is the most solitary of all feelings. Grief isolates, and every ritual, every gesture, every embrace, is a hopeless effort to break through that isolation.

None of it works. The forms crumble and dissolve.

To face death is to stand alone.” (lk 729)

 

“And the Crippled God had wanted Karsa to take up that sword. With such weapon in his hands, he would lead his warriors down from the mountains, to bring to an end all things. To become the living embodiment of the suffering the Fallen One so cherished.

He had not even been tempted. Again and again, in their disjointed concourse, the Crippled God had revealed his lack of understanding when it came to Karsa Orlong. He made his every gift to Karsa and invitation to be broken in some fashion. But I cannot be broken. The truth, so simple, so direct, seemed to be an invisible force as far as the Crippled God was concerned, and each time he collided with it he was surprised, dumbfounded. Each time, he was sent reeling.

Of course, Karsa understood all about being stubborn. He also knew how such a trait could be fashioned into worthy armour, while at other times it did little more than reveal a consummate stupidity. Now, he wanted to reshape the world, and he knew it would resist him, yet he would hold to his desire. Samar Dev would call that ‘stubborn’, and in saying that she would mean ‘stupid’. Like the Crippled God, the witch did not truly understand Karsa.” (lk 749)

 

“‘I am here, High King, to stand in your way.’

‘You will die. I cannot stay my hand - everything will be beyond control by then. Spinnock Durav, please! This does not need to happen.’

The Tiste Andii’s faint smile nearly broke Kallor’s heart. No, he understands. All too well. This will be his last battle, in Rake’s name, in anyone’s name.

Kallor drew out his sword. ‘Does it occur, to any of you, what these things do to me? No, of course not. The High King is cursed to fail, but never to fall. The High King is but … what? Oh, the physical manifestation of ambition. Walking proof of its inevitable price. Fine.’ He readied his two-handed weapon. ‘Fuck you, too.’” (lk 813)

loterii

ulmekirjanduse baas