Elegantne kirjeldus vastamata armastusest - sest naine ei saa õieti pihta, mis värk võiks olla, ja kui tema poolest võiks olla, siis mehel on juba kallim tekkinud. Mis küll ei sega edasi suhtlemast, vanamoodi sõbralikult ja platooniliselt. Aga Eva keha, see ometi tundis Leo kohaloleku ära. Kuid … Leol on nüüd Epp. Ja kes on Epp? Ja miks ikkagi Leo? Ja miks Eva …?
Nagu mõnegi selle ajakirja eelneva proosateksti puhul ei saa nagu õieti aru - kas siin tekstis midagi enamat polegi? Lisapinget? Teatud mitmeplaanilisust? Sügavust? Muidugi, ma ei saa kuidagi väita, et ma neile tekstidele olen pihta saanud adekvaatselt või nii (paarist veel lühemast tekstist - Carolina Pihelgas, Liisa Jõgi - jäi üldse kirjutamata, sest ei tekkinud mõtteraasugi). Ma saan aru, et siin on nagu päris täpselt tabatud ühe naise hingeseisundit ja lõhnatester kujundina on päris tabav, aga … mingi nüke on nagu mu jaoks puudu.
