30 mai, 2012

Damon Runyon – Armulõõm tormakail neljakümnendail (2001)

Lood siis kolmekümnendate NYCi kurikaeltest ja mänguritest ja enamvähem kenadest naistest ja muidu olesklejatest, kes teevad seda ja teist ja kolmandat, sest elada tuleb ka. Kui vaja, antakse tongi ja lastakse tukki, aga üldiselt seda vaja ei ole. Ja kui on, ega siis keegi seepärast surma saa. No surma saab, aga mitte nendes tekstides, vaid mujal. Tõsi küll, üks naine kukub ise kaevu ja kaotab oma halva elu. Sest noh, juhtub. Aga lood on üsna lõbusad ja kerglased, ikka puändike lõpus ka. Kas nüüd just õpetlik sõnum, seda vist mitte, aga mõnikord ikka. Runyoni stiil on muidugi selline, milline muidu ei ole.

“Muidugi ei süüdista Broadwayl keegi Wilburit eriti, et ta selline lakkekrants on, sest kõik teavad, et ta armastas Lillian Withingtoni ja jäi temast ilma, ja selles linnas leitakse, et kui kutt on näitsikust ilma jäänud, võib ta pisut pudelit kummutada, ja seepärast siin nii palju juuaksegi, aga kõigile jääb mõistatuseks, kuidas Wilbur nii palju juua jaksab, ilma et ta hinge heidaks. Kalmistud on tulvil kutte, kes on joonud palju vähem kui Wilbur, aga ta ei paista kunagi isegi ülearu tongis olevat, või kui on, ei näita seda välja, ei käi ringi ega plära, et kõiges on süüdi see rüüp, millega neil päevil läbi ajama peab.” (lk 124) 
“Umbes aasta hiljem tuleb välja, et ta võtnud oma vana kallima Lilliani Withington-Harmoni naiseks ja saanud igavese hunniku nodi, veelgi enam – ta jätnud joomise maha ja hakanud üsna ontlikuks kodanikuks. Niisiis peab igaüks tunnistama, et mustad kassid ei too alati õnnetust, ehkki tuleb ütelda, et Wilburi juhtum on pisut erandlik, sest alguses ta ei teadnud, et Lillian on must kass, vaid pidas teda pantriks.” (“Lillian”, lk 131)

29 mai, 2012

Kaissõn Kulijev – Niikaua kui püsivad mäed (1976)

Kaks näidet balkaari psühhedeelsest poeesiast, mis pole üldse puine, puud.

“UNELAUL PUUDELE 
Taevas tähti süttib üha, puud.
Jätke nüüd te oma müha, puud.
Tuleb vaikselt öö ja teile toob
unedesse kaunid muinaslood. 
Sajab lund ja katab teie palged.
Seisate kui küünlad lumivalged. 
Unes nähke soojas paksus lumes,
taas et käes on kevad, soe ja kume.
Ainult veidi kannatama peab,
kuni külm end minekule seab... 
Magage nüüd vaikses rahus, puud,
hõbevalges härmakahus puud! 
Magage nüüd, torme näinud puud,
aina tugevamaks läinud puud.
Saabub suvi, taevas pilvi loeb,
lapsi teie alla varju poeb. 
Oma soojas valges voodis, puud,
nähke und te meie moodi, puud! 
Ilmamuutuseks veel pole lootust.
Imetleme teie visa ootust,
siis kui õhk on surma hõngu täis,
kõike kannatada püstipäi... 
Olgu uni teile helge, puud,
kuni tuleb kevad selge, puud!”
(lk 37-38)

“KAS PUUL ON LIIVA ÜLE KADE MEEL? 
Kas puul on liiva üle kade meel?
Liiv iial ei saa tunda tulevalu,
liiv hävitavat tormi vapralt talub.
Kas puul on liiva üle kade meel? 
Kas puul on liiva üle kade meel?
Liiv iial kirvelöökidest ei sure
ja saagki teda tükkideks ei pure.
Kas puul on liiva üle kade meel? 
Kas puul on liiva üle kade meel?
Kuid mida liiv on tundnud oma teel?
Ta seisab. Teistel tuli taganeda.
Kas puul on liiva üle kade meel?
Ei usu seda!”
(lk 43)

28 mai, 2012

Hunter S. Thompson "The Gonzo Papers, Vol III: Songs of the Doomed" (2002)

Doktor ei vaja mingit erilist tutvustust, nii et asume kohe asja TUUMA kallale. Nagu pealkirjast võib aimata, on see osa triloogiast, koosnedes tema erinevate tööde osadest, mis köidetesse koondatud. Raamat on jaotatud dekaadide kaupa, alustades viiekümnendate ja lõpetades üheksakümnendate lõpuga.
   Patrioot ja kirjandusgeenius, kelle "Fear & Loathing" raamatut on võrreldud Hemingway parimatega. Ühiskonnaaktivist oli ta ka ja selles raamatus on olemas pidev vabaduse eest võitlemise toon. Nimelt esitati talle 90ndate lõpus kriminaalsüüdistus ja siis dokumenteerib ta selle kulgu ning võitu Süsteemi üle. Counter-culture'i üks kangelasi/sümboleid nägi ja tegi kõike: oli Hells Angelsite tõusu juures, trippis Kesey'ga hapet, oli '68 aasta Chicaco rahutuste ohver, jälgis tema jaoks pühade vabaduste vabalangust ja elas täiskiirusel, kompromissideta. Ära on toodud tema varajased artiklid ning lühidad kokkuvõtted mingitest eluperioodidest: vaese vabakutselise ajakirjaniku aastad, seiklused, kõik.
   Raamat sisaldab valitud lõike tema romaanidest, mis mul kõik vist ka riiulis olema peaksid. '69 aastal teeb ta kuskil hotellis esimest korda meskaliini ja see stseen on tal nii hästi jäädvustatud, et lugemise ajal sisse elades tulid endal flashbackid. Nice one! Suurepärane keelekasutus ja huumorisoon aitavad lugejatele kohale jõuda reaalsetel, tõelistel probleemidel, millest tema arust inimesed tihti mööda vaatavad või siis tegeleda ei taha. Sellised probleemid, nagu valitsuse kasvav ülbus, inimeste loidus ja idiootsus, poliitika jaburus ja vabaduste kadumine kunagiselt "vabade maalt". 
   Võiks külmalt kokku võtta, et ta parim looming jääb sinna kaheksakümnendate juurde, või siis lõpeb sealmaal... paljud peavad Las Vegase raamatut parimaks, sest see taasleiutas ajakirjanduse ning ta on tolle generatsiooni Mark Twain jne, aga mu arust on "F & L" vaid üks ta mitmetest häädest töödest. "Songs of the Doomed" koondab mingis mõttes ta loomingu ühe mütsi alla kokku, et saaks sellise kiirkokkuvõtte tema kui kirjaniku ja aktivisti loomingust. Minu jaoks, kes teda igatepidi lugenud, ei olnud see otseselt huvitav, sest see on panoraam. A noh, tahtsin tegelt uuesti "Rum Diary" läbi lugeda ja avastasin, et see on välja laenatud ja siis võtsin riiulist lampi tema selle raamatu, kuna pealkirja järgi täpselt ei mäletanudki mida see sisaldas. Nüüd te siis teate. Mida?

"That's why it's hard to write on mescaline, too, because your mind is going four times as fast as your hands can go, and you get disorganised and you can't keep your mind in phase with your fingers. That's why I have to get increasingly faster typewriters.
   Whatever they make, if it's faster, I'll buy it."

27 mai, 2012

Geoffrey A. Farthing "Deity Cosmos & Man" (1993)


   Vahi-vahi, mida kõike antikvariaadist leida võib. Teos on teosoofiat tutvustav ideedekogumik, kus siis kõik sellega seotud spirituaalsed mõtted, terminid ja ideoloogiad algajale lahti seletatakse. Okei, mind ei ole Blavatsky kunagi väga kottinud, ega tema spiritualistlikud seansid. Ega need eeterlikud kehad ja muud süsteemid, mis ta kõik kirja pani. Ta oleks võinud rohkem narkotsi panna, oleks tulnud hoopis vingemat kraami nagu vanapoiss Crowley'l.
   Nagu paljud esoteerilised autoriteedid, üritab autor oma ideoloogiat kuidagi respektaabliks teha ning ühendada selles ka teaduse aspektid. Teosoofiat kutsub ta "esoteeriliseks teaduseks", ehk siis vast teadvuse teaduseks, hingesaladuste ja kosmose pointi väljauurimiseks läbi ratsionaalsete meetodite. 

"Esoteric Science is, then, knowledge of the truths of existence, a knowledge acquired from time immemorial through the development of faculties which all mankind possesses but which remain in most of us in a state of latency."

Ma ise olen veendunud, et lääne teadus on suhteliselt äbarik ega suuda põhiküsimustele vastata. No küsimustele mis on teadvus jne. Teosoofia lähenemine on esoteeriliste traditsioonide hulgas selline pehmem, luulelisem. Õrnadele hingedele, "eeterlikele kehadele". Huvi pärast sirvisin siiski läbi. Kõige parem on antikvariaadist ostetud raamatute puhul see, et sealt vahelt võib leida järjehoidjaid või muud sarnast; seekord on raamatu eelmine sakslasest omanik võtmelausetele pastakaga jooni alla tõmmanud. Mulle miskipärast meeldib neid siis lugeda ja proovida arvata, mida ta mõtles või sealt otsis.

Algusosa rõhutab, et me kõik võime osa saada tõelistest teadmistest ning seda on meile õpetanud meie hulka jäänud Õpetajad. Et siis järgi meie õpetust ja saad valgustatud. Ses mõttes pole midagi paha, teosoofia pole kunagi mingi mind control culti moodi tundunud. 

"It requires courage to break free from popular and generally accepted ways of thought, abandoning thereby the security of common patterns of belief for the as yet unexplored territory of esoteric traditions."

Neofüütide wärk - enne mingi kõrgema süsteemi vastuvõtmist kustuta kogu see pähetambitud jura, mis ühiskond ja kool jne sulle on ajanud. Teemad, mida raamat puudutab, on taassünd, astraalrännud, meie jaoks nähtamatud-tajumatud olendid kosmoses, evolutsioon ja aja tsüklid jne. Ei usu, et see raamat väga levinud on, kuna tegu väga kitsa ringi kirjandusega ja ega tänapäeval kedagi see teosoofia ei koti ka. A silmaringi laiendamiseks huvitav sirvimine. 

26 mai, 2012

Steven Erikson "Gardens of the Moon" (2007)

   Finally the man faced him. His face was scarred, and something that might have been a burn marred his jaw and left cheek. For all that, he looked young for a commander. 'Heed the lesson there, son.'
   'What lesson?'
   'Every decision you make can change the world. The best life is the one the gods don't notice. You want to live free, boy, live quietly.'
   'I want to be a soldier. A hero.'
   'You'll grow out of it.'


Nõnda räägivad proloogis veteran ja noormees. Ja sellest räägib laias plaanis ka Malazani seeria avaraamat: hoia pea madalal ning ela vaikselt. Ära tõmba tähelepanu, ära pälvi jumalate tähelepanu. Jumalad on väiklased, mänglevad, ükskõiksed. Sellest hoolimata satub üks noormees siiski jumalate tööriistaks, kuus nii mõnegi teise surelikuga.
   Raamat on detailne ning ühtset peategelast otseselt pole. Korraga on liikvel kusagil tosin keskset tegelast, kes puutuvad kokku omakorda tosina teise väiksema kõrvaltegelasega. Kokku tuleb poolsada nime, keda kogu aeg meeles hoida ning kui esimesed paarsada lehekülge läbi saad, hakkavad need õnneks ise meelde jääma. Selles ongi sellise fantasy telliste edu võti, ma arvan... et sa suudad reaalselt neid tegelasi meelde jätta ning nad pole ühedimensioonilised mõõgavehklejad ja võlurid.
   Sisust: Malazani impeeriumi valitseja koos kaaslasega on väidetavalt hukkunud ning tema asemel valitseb nüüd endine salamõrtsukate ühingu juht Laseen. Koos vana juhi kadumisega soovib ta lahti saada nonde järgijatest, vanast kaardiväest. Vanal imperaatoril oli palju poolehoidjaid ja mässu kartes üritab uus valitseja Laseen korraga vana kaardiväge mõrvata kui ka viimast vaba linna, Darujhistani vallutada. Aga kogu selle maise sõjapidamise ja kemnplemise kõrval liiguvad suuremad jõud: jumalad, jumalaks pürgijad ja olendid, kes on maa peal kõndinud sadu tuhandeid aastaid. Võim tõmbab võimu ligi ja nii koonduvad purustavad jõud kõik eelpool mainitud linna kokku, et määrata asjade seisu tasakaal. Igal tegelasel on väga pikk backstory, mis järgmistes osades laiendatud/selgitatud saab.
   Raamatute taustal valitseb pidev sõda. Sõda armeede vahel, langevad linnad ja kaovad tsivilisatsioonid. Mandrid on leekides, õhk ise süttib. Erikson on hariduselt arheoloog ning eks selline aja tunnetus ning kaduvuse absoluutne tunnetus annavad ta teostele eepilise meki. Tegelased kannatavad, tohutult. Pooljumalad, kes kaotanud pea kõik inimlikud omadused, on muutunud küüniliseks nagu kõik liiga kaua elanud sõdurid: inimesed ei vääri päästmist, kuid mingi erand muudab nende päästmise lõpuks enam-vähem asja väärivaks. Omavahel sõdivad rassid ja hõimud, kuningriigid ja jumalad - mis mõttega? Lõputud intriigid ja mängud, ihad ja hirmud.
   "GotM" on selles suhtes raske raamat, et see nõuab pidevalt su tähelepanu ja kui sa otsustad sellesse süveneda ja sukelduda, siis lähed nagu jõevooluga kaasa. Noorusaja Tolkienist mäletan, et see oli isiklikult just minu jaoks liiga poeetiline või "lilleline". Selline lihtne muinasjutt. Peale Malazani seeriat olen vast muu fantasy suhtes kibestunud, või on seeria lati lihtsalt kõrgeks seadnud. 

Tom Rachman – Imperfektsionistid (2011)

Normaalne romaan Roomas asuva ingliskeelse ajalehe ajaloost, argipäevast ja lõpust. Tegelikult küll toimetuse töötajate ja ajalehega seostuvate inimeste lood, mõni lugudest on naljakas, mõni häiriv, mõni tekitab seletamatut ängistust. Keskealised ja vanemad naised-mehed, rohkem või vähem edukad, lõpuks ikka alasti üksildased oma suhetes või suhtepuuduses. C'est la vie. Mõned tegelased näivad karikatuuridena – Winston, Ruby, Oliver. Tõlkes on nimede õigekirjaga mõningaid küsitavusi (nt Fotoshop), aga ehk on nii juba originaalis.

24 mai, 2012

Tiit Karuks – 101 Eesti spordilugu (2011)

Kui plaatide ja raamatute väljaanded keskendusid konkreetselt... plaatidele ja raamatutele, siis see spordilugude kogumik räägib nii sportlastest, saavutustest, institutsioonidest kui rajatistest – ehk siis tõepoolest spordiga seostuvad lood. Umbes 40% valikust on II maailmasõja eelsest ajast, mis on vähemalt mulle enamvähem tume maa. Paistab, et Karuksile pani vere vemmeldama taasiseseisvumisega seotu ja eelkõige EOK taastamine. Huvitav, et Jüri Tammest ja mõnest teisest kergejõustiklasest (või üleüldse judokatest ja vehklejatest?) pole suurt midagi (või siis nö muulastest). Karuks on üsna ajakajaline ja jätab mõnedki retoorilised hüüatused 2011. aasta seisuga õhku rippuma – mis vast kümne aasta pärast mõnele võimalikule lugejale ehk natuke krüptilised. Karuks kasutab intervjuusid ja tsiteerimisi päris tihedalt, mis sellevõrra vähendab teksti esseelikumat poolt ja sellest on kahju.

23 mai, 2012

Mart Juur – 101 Eesti kuulsust (2012)

Nagu ikka, teeb Juur head, labast või puist nalja. Ühekorraga järjest lugeda vast ei tasu, kui raamatu esimene kolmandik oli päris naljakas, siis edaspidi läks huumor vaevalisemaks. Või õigemini – esimesed 70 lk oma erinevate tekstidega on parem kui sellele järgnevad lugude tsüklid (üpris õnnetud on “Huumor ja kulinaaria”, “Olukorrast riigis” või “Ringo Starr”). Aga jah, paroodiaid kirjutab Juur päris hästi, ja no muidugi autori suur ajalooraamatute lugemus, mis annab kõiksugu mahlakaid kilde juurde. Saagimist on päris surematu lugu. Nimeregistrit sirvides selgub, et kaks enimmainitut on presidendiproua Ilves ja natside füürer. Nojah.

“Kerjus ütleb Evelinile:
“Annetage inimesele, kes pole nädal aega söönud!”
“Kallis inimene, dieedipidamisest üksi ei aita, tarvis on ka sporti teha,” õpetab Evelin ja kingib kerjusele rulluisud.

Evelin helistab Lennart Meri nimelisse lennujaama ja küsib:
“Öelge palun, kui kaua sõidab lennuk Tallinnast Moskvasse?”
“Üks moment, palun!”
“Tänan!” vastab Evelin.

Evelin vaatab, kuidas taevas välku lööb.
“Keegi pildistab mind,” mõtleb Evelin.” (lk 205)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 

22 mai, 2012

Anna Reid – Leningrad (2011)


Raamatu põhirõhk on 1941-1942 aastate sündmustel ehk siis emad ja Leningradi blokaad. Ja mis siin ikka sisu ümber jutustada, brutaalne värk niiehknaa. Alljärgnevad kaks tsitaati on muidugi kontekstist kistud jne – ent siiski austusavaldus emadele.

“Seega oli peresisene suremisjärjekord tüüpiliselt niisugune: kõigepealt vanaisa ja väikelapsed, seejärel vanaema ja isa (kui ta polnud rindel) ning lõpuks ema ja vanemad lapsed.
Hetk, mil kogu perekond oli surmale määratud, saabus siis, kui pere viimane liikumisvõimeline liige jäi liiga nõrgaks, et seista toidusabas. Perepea – tavaliselt ema – ees seisis seega piinarikas valik: kas süüa ise rohkem, et suuta jalgele jääda, või anda rohkem pere kõige haigemale – tavaliselt vanavanem või laps – ja riskida niiviisi kõikide eluga. Et paljud eelistasid lapsi, näitab nendest maha jäänud orbude suur hulk. Vedas nendel lastel, kes viidi lastekodusse, vähemõnnelike toidukaardi varastasid naabrid ja nad pidid minema tänavale vargile või lihtsalt surid üksinduses.” (lk 196)
“Seega polnud tüüpiline Leningradi inimsööja ei legendaarne Sweeney Todd ega ka mingi Nõukogude ajalookirjanduses kirjeldatud loomastunud kurjategija, vaid aus, töölisklassi päritolu provintslik perenaine, kes otsis valku, millega oma pere päästa.” (lk 261-262)

21 mai, 2012

Ian C. Esslemont "Night of Knives" (2008)

Sari, mis konkureerib (ja minu arust ületab suurejooneliselt) Tolkieni ja "Game of Thrones" maailmatega. Malazan Book of the Fallen on raamatutesari, mida kirjutavad kaks kirjanikku: Esslemont ja Erikson (lõviosa tema sulest). Käesolev raamat on eellugu sarja avaraamatule "Gardens of the Moon", mille kallale taas peatselt asuda kavatsen. 
   Malazani seeria on suhteliselt reaalne ja mehine, mitte haldjalik ja niivõrd lilleline, kui LoTR'i maailm. Mulle need draakonid ja mõõgad väga ei meeldi, kuna need on vaimuvaesed ja hakkavad end lõpuks kordama. Malazani seeria maailm on aga väga detailne oma sadade tegelastega, kes tõusevad-langevad, surevad-elavad. Jumalad, rassid ja maagia - sõjad. See kõik linnade ja kontinentide taustal, milles elavad inimesed end tihti sündmuste keeristest avastavad. Sündmused, mida juhivad jumalad, vanajumalad ning kaos. 
   "Night of Knives" on eellugu raamatusaagale ning heidab pilke tollele hetkele, millal imperaator Kellanved oma ihukaitsja ja kaaslase Danceriga tagasi Malazi saarele naasevad, et siseneda Deadhouse'i. Kellanved oli kaval ning võimu ihkav piraat, kes koondas enese ümber tugevaid inimesi, kellega koos järk-järgult linnriike ning rahvaid alistati. Koos ehitasid nad üles Malazani impeeriumi. Kuid sellest oli vähe. Kellanved vaatas kaugemale, kui tühine, maine võim. Kontroll rahvaste üle? Pigem sihtisid nad Võimu poole, ülima võimu poole. Nimelt on selles maailmas võimalik saada "jumalaks", Ascendancy. Teatud radu pidi sammudes võib saada tohutu võimu valitsejaks, mis ületab aja ja ruumi piire. Selle poole Kellanved ja Dancer sammuvadki, samal ajal oma impeeriumist eemaldudes ja salajasi asju tehes jumalikkust otsides.
   Kuna imperaator on kadunud, haarab ohjad grupi kolmas liige Surly. Naine, kes loob palgamõrvaritest salapolitsei laadse võimugrupi, haarab trooni endale ning raamatu tegevustik toimubki ühe öö jooksul, millal erinevad jõud Malazi saarele kokku koonduvad ning omavahel põrkuvad. Tegevustik toimub saare valvuri ja endise, "vana kaardiväe" liikme Temperi ning noore wannabe palgamõrvari Kiska silmade läbi. Pannakse proovile truudus, ustavus ja võimuiha. Paika pannakse tulevastes raamatutes ilmseks saavad mängureeglid. 
   Tegu on fantastilise raamatusarjaga, mis ei kohtle lugejat, nagu lolli idiooti, kellele kõik tarvis puust ja punaseks teha. Autor viskab su kohe sündmuste keerisesse, kus ei tutvustata midagi. Lihtsalt astud portaalist nende maailma, kõige keskele ja pead ise orienteeruma. Peale esimest paarisadat lehekülge hakkavad nimed juba selgeks saama ja raamatu lõpuks on selline "Vau... mida vittu ma just lugesin?"
   Mainiks ära, et olin fantasy kirjandusele tegelt juba ammu käega löönud. Sama ulmega, pole enam midagi värsket. Ainult Simmonsi Hyperioni saaga läks hinge. Malazani sarjas pole midagi lillelist ega ulmelist, isegi sealne maagia ning olendid tunduvad reaalsete ning asjakohastena. Väga tihti on tegevustik brutaalne: vägistamine, rassism ja kurbus. Kõige taga on ka filosoofia, õppetunnid moraalis ning eetikas.
   Neile, kes tunnevad sarja vastu nüüd huvi, võiksid alustada siiski Eriksoni "Gardens of the Mooniga", kuid mina võtan raamatud läbi kronoloogilises järjekorras. See tähendab üle poole meetri telliselaadseid raamatuid. Can't fuckin' wait!

Igor Volke "UFO-raamat" (1991)

Olles viimastel aastatel aina enam paranormaalsete fenomenide ja muu esoteerilise austaja/uurija, hakkasin seda vihikut lappama. Tore oli sellist vanakooli ufoasja lugeda - ikkagi esimene Eesti "avalik" käsitlus tuvastamata lendavatest objektidest ning nende oletatavatest pilootidest. Ses mõttes esimene, et mu teada enne riigi taastamist väga otseselt sellise sisuga kirjutisi välja anda ei saanud. Laskumata küllaltki laialdasse teemasse ja arutlusse, võtaks selle Volke vihiku paari lõiguga kokku.
   Esimene osa käsitleb välismaiseid juhtumeid ja üsna napilt: pealiskaudselt loetletakse keisse, mis ja kus toimus ja mida nähti/ei nähtud jne. Selle osa skippisin kohe, sest seda saab ju täpsemalt leida välismaise erialase kirjanduse kaante vahelt. Kõige enam huvitasid mind kodumaised keisse, mis senini folkloorina tallel hoitud. Igasugused pisuhänna ja krati lood on ju mu teada puhas "ufoloogia", kus kratt ongi tegelikult UFO või miski olend. Ka lähevad sinna alla haldjatega seotud pärimused ja lood, kuidas need inimesi trikitasid, neid uurisid, nendega hübriidlapsi tegid ja ära, kaugele maale minema viisid.
   Eestimaised lood ulatavad kuuekümnendatesse ning lõpevadki selles vihikus 1991. paiku, kus Volke asja trükki lasi. Juhtumid on eriskummalised, aga karta on, et kõige ebatavalisemad jättis ta esialgu arhiivi. Kui öelda "tulnukad", mõtleb popkultuurist läbiimbunud plebe ilmselt kohe "hallidele" ja siis taldrikukujulisele laevale. Äratoodud juhtumid kirjeldavad hoopis muid asju, mis tihti absurdsed või koomilised. Tsitaadi mõttes toon ära ühe üheksakümnendate alguses toimunud keissi:
"60-aastane Agnete P. teatab oma kunagistest kogemustest: 'See oli umbes 15 aastat tagasi. Elasime tollal Nõmme mõisas. Töötasime sigalas. Magasime tööväsimust välja, kui tundsin, et keegi vaatab mind. Arvasin, et meheema. Kuid kui silmad avasin, nägin kaht umbes meetripikkust olendit, kes sarnanesid kosmonautidele. Neil olid hõbedased riided seljas. Need kiirgasid sinakalt, kuid nägu ei olnud näha. Nad tundusid sellistena:
Kuigi tuba oli pime, oli nende ümber siiski valgus. Vaatasin neid umbes minuti. Siis hakkasin meest üles ajama. Sel ajal kui ma meest üles ajasin ja asja seletasin ning talle olevusi näidata tahtsin, olid nad kadunud. Tuba oli pime. Mees ütles, et ma nägin neid unes. Ma ei vaielnud vastu, sest ta ei oleks niikuinii uskunud. Sest sel ajal polnud UFO-dest veel kusagil juttu. Kuid mina mõtlesin terve  öö neile väikestele olevustele. Ja nüüdki mõtlen nendele vahetevahel.
Teine juhus oli samal aastal. Läksime külgkorviga mootorrattal tütrele bussipeatusesse vastu. Tütar tuli spordivõistluselt Kehra bussiga. See oli Viskla peatuses. Buss polnud veel tulnud. Mees jättis mootorratta metsa äärde ja  jäi ka ise sinna. Minul oli vilu ja ma jalutasin edasi-tagasi. Järsku silmasin teel musta kogu.
Taevas oli selge, paistis täiskuu. Külma oli ligi 20 kraadi. Hakkasin selle kogu vastu huvi tundma ja sinnapoole minema, et vaadata mis asi see on. Kuid mida lähemale läksin, seda kangemaks jalad jäid ja lõpuks ei saanud ma enam paigast liikuda. Ihu läks  higiseks, ehkki enne oli külm. Suu kuivas, tahtsin mehele midagi hüüda, kuid ei suutnud. Kummardusin, et jalgu edasi tõsta, kuid siis tundsin, et kehast käis imelik tunne läbi ja ma sain jälle käia. Vaatasin kogu poole, seda ei olnud. Siis jooksin mehe juurde ja rääkisin talle sellest. Abikaasa naeris mu välja. Ta ütles: 'Sa oleksid pidanud jääma koju puhkama, mitte siin külmetama ja tonte nägema.' Varsti jõudis kohale buss ja me sõitsime koju."


Laias laastus klassikaline juhtum koos halvatuse, jälgimistunde ja humanoidide nägemisega. Moodsa folkloori taimelava. Lõppsõnas mõtiskleb Volke rohkete tsitaatide abil asja olemuse üle ning annab mõnusaid juhendeid, kuidas viia läbi vaatlust või küsitleda tunnistajaid. Isegi mingi blankett on ära toodud, mille järgi uurimist läbi viia. Kergelt kõhe lugemine.

20 mai, 2012

Henning Mankell – Valge emalõvi (2010)


Seekordne Wallanderi raamat on rahvusvahelise põneviku või thrilleri laadis, omamoodi segu Lapidusest ja Clancyst; buurid kavandavad 1992. aastal Mandela atentaati ja seetõttu toimuvad Rootsis omakorda jõhkrad tapmised. Et noh, kui tahad lihtsalt mingit krimkat lugeda, siis ilmselgelt on see raamat liialt laiahaardeline oma Lõuna-Aafrika olustikuliiniga. Ilmumisajal võis see raamat tõeliselt ajakajaline näida, kõik need buurid ja endised KGBlased kurja haudumas demokraatliku maailma vastu ning Rootsi politsei võimetus sellise vägivallapurske tagamaade adumiseks. Niisiis saab lõpuks teada, mis põhjustas järgmises raamatus Wallanderi närvivapustuse. Et tegevus toimub kevadisel aprillis-mais, on muidugi lugemisel tore tajuda, heitlikud ilmad ja lillesära. Kui nüüd kaht Wallanderi raamatut võrrelda, siis endale rohkem mokkamööda eelmine lugemine, kõik see masendav noir. Aga igaühele oma.

19 mai, 2012

Toby Harnden – Surnuist tõusnud mehed (2012)


Lugu siis 2009 aasta kevad-sügise Walesi kaardiväelaste alamehitatud ja -finantseeritud Helmandi kampaaniast, Harndeni inspireeris seda lahkama nende juhi hukkumine lahingutegevuse käigus – mis on erakordne sündmus nii kõrgete juhtide puhul ja annab raamatule algusest peale traagilise tooni. Ja kriitikat ja kiidusõnu Briti sõjaväele siin jagub. Natuke hämmastav, et missioonil osalejad on autorile kõigest nii avameelselt rääkinud, kõiksugu inimlikest madalhetkedest ja pinge all murdumistest jne jne, pisut meenutab selline avameelsus mõnede dokseepide lihtsameelset avameelsust; aga eks inimeste arusaamu privaatsusest on mitmesuguseid. Erinevate vigastuste, õnnetusjuhtumite ja tulevahetuste hulk on päris ehmatav, üleüldse on kirjeldatud suremisi ja vigastusi küllaltki detailselt ja emotsionaalselt, seepärast pigem ei tsiteeriks vastavat (nojah, esimene tsitaat siiski natuke). Igal juhul, lugedeski tekib väike lahingustress.

Peale 2009. aastal juhtunu on toodud päris palju tausta Walesi kaardiväe ajaloost teiste sõdade ajal, ehk siis natuke tegemist kaardiväe ajaloolise ülevaatega. Eestlaste mainimine on üpris napp ja neid mainimisi on varem originaali ilmudes enamvähem täismahus ajakirjanduses ära toodud. Pole just raamat, mida soovitaks missioonil osalevate sõjaväelaste pereliikmeile; mingid viiteid nagu epiloogis on, et nüüd see sõdimine seal natuke rahulikum kui tol suvel. Nojah, üpris erinev neist raamatuist, mida varem Afganistani käesolevast sõjast lugenud.

“Young Tonypandyst, kes oli kõigest 26-aastaselt seersandiks saanud, paistis heade väljavaadetega, lausa potentsiaalse rügemendivanemana. Ta oleks äärepealt “Pantriküünisest” kõrvale jäänud, kuna teda torgati Paraangi ja CP Haji Alemi vahel patrullides silma. Kui silm muutus põletikuliseks ja hakkas eritama juustusarnast ollust, lennutati ta Camp Bastionisse. Seal eemaldati Youngi silmast tõuk, kuhu kiin oli munenud.” (lk 259)

“Helmandis veedetud viie kuuga kaotasid Walesi kaardiväelased ja kaardiväe juurde kuuluvad üksused 16 meest Kesk-Lõuna lahingugrupi ulatuses ja kaks kaardiväelast, kes teenisid teiste lahingugruppide juures. Kakskümmend kolm Walesi kaardiväelast sai lahingutegevuses haavata. Lahingugrupp avastas 297 IED-d lisaks 96-le, mis lõhkesid. Kokku ründasid talibid lahingugrupi sõjaväelasi 1463 korral, kolm korda enam kui ühtki teist lahingugruppi Helmandis. Mitte keegi ei arvanud, et surnute loendamisel on mässutõrjekampaania juures kuigivõrd kaalu, aga arvepidamise plusspoolel tappis lahingugrupp hinnanguliselt 438 talibit brigaadi koguarvust, umbes 3100-st. Lisaks saavutas 3. kompanii Sanginis 64 kinnitatud tapmist.” (lk 404)

18 mai, 2012

Jüri Kolk – Jää on paksem kui veri (2011)


Need paar luulenäidet pole siinsele kogule just kõige tüüpilisemad, Kolki luulelend on üldiselt põhjalikum (on ka üks proosatsükkel). Aga alfatihane on selle kuu lemmikluuletus, sest nii ongi.

paar dilemmat 
skinheadi probleem: öösel on
kõik rassid hallid 
piirivalveametniku (Valve Koer)
tööd raskendav asjaolu: öösel
on kõik passid hallid 
laisa perenaise talvine vabandus:
musta tassi öösel ei näe 
seksapiili hüppeline kasv
hämarolekus
öösel on kõik lassid karmenkassid”
(lk 34)

lumehelbeke, alatasa 
lumivalgeke
tasa tasa
õuna hammustab
tasa tasa 
tervis mühinal
tasa tasa
vitamiinitrall
tasa tasa
miks küll tõrgud maks?
tasa tasa
õunast veel üks amps
tasa”
(lk 96)

suled tähtsalt puhevil 
teab, mida tahab
palju pekki ja ruttu
alfatihane”
(lk 97)

17 mai, 2012

Peeter Sauter – Damoklese mõõk ja leivanuga (2011)

Kuna sel aastatuhandel pole Sauterit suurt lugenud, mõjus mõneti uudsena ta luulest lugeda... lastest; kunagine indigonoor on nüüd lapsevanem, on vast teravmeelne tähelepanek. Tatist on ehk palju mõttelendu, aga muidu ikka äng ja lähedus ning proosa on parem kui lüürika.

“rongid, millest ma olen maha jäänud
eks neid ikka on
pääskülla jõudsin alati kohale
aga sealt edasi?
kuhu edasi?
nojah
olen hüpanud mitmetele rongidele
piletita
ja ei teadnud kuhu sõidan
rongid hüüavad uhuu
ma hüüan vaikselt vastu
uhuu
istun kloogaranna trepil
ja jään maha
hea on maha jääda
jääda siis
hea et on tehtud rongid
millest saab maha jääda
hea et ma pole rongijuht
kes ei saa maha jääda
tsuh-tsuh-tsuh
ellen niit”
(lk 29-30)

“istusin köögis, purjus
vaatasin sind
üritasin vait olla
ja mitte öelda, et armastan sind
sain aru, et see oleks mõttetu
et nii ei räägita
purjuspäi
raske oli end tagasi hoida
ei tea siiani, kas tegin õigesti
nii jääbki kõik rääkimata
“mis sa mõtled?,” küsisid
“ei midagi.” valetasin, “ja sina?”
“ma ei mõtle ka midagi.”
tundus, et sa ei valetanud
sa ei mõelnudki midagi
ja see mulle meeldis”
(lk 97)

16 mai, 2012

Priit Pärn – Naljapildiaabits (1983)


Naljapildiaabits on õigupoolest heatujuaabits ja õnneks olen mõned aastad varem tähed selgeks õppinud, saab rohkem pilte vaadata. Pärna fantaasia on teadagi leidlik ja nii mõndagi pilti võiks olla võimalik plakatina soetada või nii (vihje-vihje). Nii ründab duššis tušš või hiired söövad lõksust loksu või juust saab auklikuks jne jne. Mõned pildid on tuttavad Tähekesest (“Hunt”, “Neljajalgne”, “Otsib”, “Päkapikud”, “Vihmavari”, “Üllatus”). Sellist raamatut tahaks küll endale osta.

15 mai, 2012

Terry Pratchett – Tubakas (2012)


Võib vist rahumeeli öelda, et tegemist vanameistri ühe igavaima ja jõhkraima teosega, sellist huumoripuudust ja verejanu Pratchetti loomingus just tihti ei kohta – muidugi, ega keegi ei jaksa lõputult kildu visata. Kui algul tundub tegevust käivitav mõrv ikka väga jõhkra hukkamisena, siis hilisem härjapõlvlaste holokaust ning kuritegelasega arveteõiendamine... näib selle raamatu puhul kuidagi ühtses voolusängis voolavat. Aga noh, tüüpiline on pratchetlik ümbernurgaseksijutt ja kerged kakanaljad.

Lugu siis sellest, kuidas Vimes perega sõidab abikaasa Sybili suvelossi suvitama. No et linlasele harjumatu keskkond, elajad ja matsid ning... kurikaelad. Seda ei tohi niisama jätta ja Vimes siis sukeldubki ühe härjapõlvlase mõrva uurimisse ning selle käigus ta tsiviliseerib kolkaelu, viib sisse politseivõimu jne. Vahel on tekstis kokkupuuteid teiste vahtkondlastega, aga muidu on see puhtalt Vimesi raamat ja noh, mehel on mõneti identiteediprobleemid, on ta siis isa või politseinik või ülik. Lugu lõppeb nagu ikka üleüldise rõõmu ja tralliga, saatanlik Vetinari ilmutab ilmselgeid vananemise märke. Uueks kõvaks tegelaseks on Vimesi ja Sybili teener Willikins, ei mäletagi, et eelmistes raamatutes tal midagi väga kaalukat olnuks (kuigi see on muidugi minu mäluprobleem).

Nojah, selline uus Pratchett, nii mahuka toodangu puhul on raske oodata, et kõik raamatud oleksid meelelahutuslikult mõnusad.

ulmekirjanduse baas

14 mai, 2012

Dan Simmons "The Crook Factory" (1999)

   "Hemingway is physically graceful and imposing, Mr. Director, while at the same time the man can be clumsy as an ox in a phone booth. His vision is not good, yet somehow he manages to be an excellent wing shot. He hurts himself constantly. I have seen him run a fish hook through the ball of his thumb, split a gaff and ram splinters into his leg, slam a car door on his foot, and slam his head into a door frame. If he has a religion, it is exercise; he urges all those around him to immerse themselves in one violent for of exercise or another - even to the point of ordering his executive officer on the Pilar, a millionaire named Guest, to do road work and run several miles a day with the current Mrs. Hemingway. Yet at the earliest sign of a sore throat or cold, Hemingway will take to his bed for hours or days on end. He is a habitual early riser, yet he often sleeps in until late morning."


   Dan Simmonsi ulmeraamatute tetraloogiat, koondnimetusega Hyperion Cantos, on siinses blogis juba arvustatud-mainitud. Mida aga Simmonsi loominguga korraks kokku puutunud inimene teada ei pruugi, on fakt, et tüübile meeldib oma lugudes kujutada reaalseid kohti ja ajaloolisi isiksusi. Tegelt on seda tunda ka juba tema Hyperioni saagas, kus tuuakse keeruliste protsesside kaudu tagasi kirjanike taastatud isiksused jne. Näiteks on Simmonsilt ilmunud suurepärane romaan "Drood", mis käsitleb Dickensi ja tema läheda "sõbra" seiklusi kuratliku antikangelase otsingutel läbi tolleaegse tumedatoonilise Londoni allilma.
   "The Crook Factory" keskendub Hemingway spioonivõrgustikule 1942. aasta Kuubas. Jah Ernest Hemingway organiseeris omaalgatuslikus korras spioonivõrgustikku, mille lõppsihiks oli Natsi-Saksamaa agentide tabamine ning "hundikarja" allveelaeva uputamine käsigranaatide ning tulirelvade abil. Vot mis mees ta oli.
   Autori väitel on 95% loost tõsi ning seda kinnitavad ka FBI kaudu saadud, ennist salajastena hoitud toimikud.  Ma pole ammu enam spioonikaid lugenud, kunagi lapsepõlves ikka sai seda tehtud. Kõik oleks tavapäraselt klišeeline, kui tegelased oleksid olnud must-valged kangelased/pahad ja muu standartne trall. Loos saadab kurikuulus Hoover fiktiivse FBI agendi (kelle silme läbi siis Hemingway ja tema Crook Factory meeskonnaga kohtume) kuulsal kirjanikul silma peal hoidma. Hemingway kirjeldustele ja olemuse tabamisele on kulutatud palju aega ning mis kõige lahedam - keset natside küttimist Kuuba väikesaarte luidete vahel jutustab H. sõpsile romaanide kirjutamisest.
   Agent sümboliseerib seda lugejat, kellele kirjutamine võib endalegi võõras olla. Hemingwayd vaadatakse kaugest, kahtlustavast vaatenurgast: kas ta on siis see mehine ulukikütt, poksija, härjavõitleja, sõjaveteran? Mind huvitasid ka raamatus lendavad faktid ja ajaloolised sündmused, millega ei pakutud just üle, kuid Saksamaa, Inglismaa ja Ühendriikide luureteenistuste kolmetähelised nimetused ajasid vahepeal juhtme kokku. Põhimõtteliselt komistab Hemingway oma amatöörliku luuremänguga tõsisele operatsioonile, kus põrkuvad mitme suurriigi huvid. Nagu luureringkondades tavaks, ei lähe miski plaanitult. Inglismaa luureteenistust representib näiteks Ian Fleming. Ka mainitakse ära noore JFK seostus natside agendi keppimises ning kuidas Hoover FDR naist jälgida lasi. Keda kotib ajalugu ja põnevus, võiks pilgu peale heita.
   Raamat ise on põnevik ning küllaltki erinev Simmonsi Hyperioni teemast. Olles muutunud tema "fänniks", on mul riiulites olemas pea kõik ta teosed ja seega on huvitav jälgida tema üleminekut õudukatelt ja ulmekatelt aina reaalsemate teemade juurde. Näiteks on üks ta hiliseim romaan "Terror" Sir John Franklini kadunud loodeväila ekspeditsioonist, kus meeskond jäässe kinni jääb... Mis nendega juhtus, me täpselt ei tea: sealtmaalt Simmons lünki täitma hakkabki. Samamoodi selle raamatugagi, kuna Hemingway tollastest tegemistest nagu midagi kirjutatud pole ja elulooraamatud ei oska ka miskit tarka kosta.
 
"Why do you do it?" I said softly. The breeze blew a few mosquitos away from my face. The line of surf was glowing in the late twilight.

"Do what?"
"Write fiction rather than write about true things."
Hemingway shook his head. "It's hard to be a great writer. Lucas, if you love the world and living in it and you love special people. It's even harder when you love so many places. You can't just transcribe things from the outside in, that's photography. You have to do it the way Cézanne did, from inside yourself. That's art. You have to do it from inside yourself. Do you understand?"
"No," I said.

12 mai, 2012

Mark Vonnegut "The Eden Express: A Memoir of Insanity" (2002)


Keda siis reaalselt hulluksminemine ei huvitaks? Milline on see kummaline mõttemaailm ja salapärane jõud, mis inimese peas & hinges? Kuidas ja miks juhtub skisofreenina, ning kellega? Mulle on tihti jäänud mulje, et hullumeelsust kujutatakse laheda või popina. Kahjuks ei arva teps mitte nii inimesed, kelle lähedane või sõber "ära pöörab". Valulik raamat "The Eden Express" on kirjutatud skisofreenikuna elanud Kurt Vonneguti poja Marki poolt. 

Poiss räägib, kuidas 60'ndatel sai sõpradega ostetud British Columbias asuv farm, et siis sellist hipikommuuni moodi elu arendada ja üldse lillelapse lainega kaasa minna. Kõik näis olevat kena, noored koos hakkasid põldu harima, maja parandama ning üldse seda utoopiat praktikasse seadma. Teos on kirjutatud mälestuste põhjal, tagasi vaadates. Oma elu kirjeldab detailselt; ka oma suhet kuulsa, kirjanikust isaga. Hullus ei tule sisse äkitselt, vaid tasakesi nagu majavamm. 

"Jack had told me that according to the Zen Buddhists, after enlightenment you go back to doing whatever it was you did before - selling shoes, farming, whatever. It seemed like pretty good advice, so I tried to keel doing all the usual things I had always done around the place, cutting firewood, pruning the trees, feeding the goats. But things started happening that made it increasingly difficult and finally impossible to keep functioning.
   Small tasks became incredibly intricate and complex. It started with pruning the fruit trees. One saw cu would take forever. I was completely absorbed in the sawdust floating gently to the ground, the feel of the saw in my hand, the incredible patterns in the bark, the muscles in my arm pulling back and then pushing forward. Everything stretched infinitely in all directions. Suddenly it seemed as if everything was slowly down and I would never finish sawing the limb. Then by some miracle that branch would be done and I'd have to rest, completely blown out. The same thing kept happening over and over. Then I found myself being unable to sticj with any one tree. I'd take a branch here, a couple there. It seemed I had been working for hours but the sun hadn't moved at all.
   I began to wonder if I was hurting the trees and found myself apologizing. Each tree began to take on personality. I began to wonder if any of them liked me. I become completely absorbed in looking at each tree and began to notice that they were ever so sliggtly luminescent, shining with a soft inner light that played around the branches."


Nagu paljude hästi kirjutatud raamatute puhul, hakkad mingis mõttes teoses kirjeldatud sündmuste ning tegelastega samastuma. Pluss meenus mulle veel kunagi kusagilt kuuldud meem, et "hullumeelsus on õhuga leviv nakkushaigus". Raamatu narratiiv ja need esimesed haiguse ilmingud tekitasid mulje, nagu oleks Vonnegut kuidagi raamatu kaudu mulle skisofreeniapisikut edastamas. No praegu kõlab totralt, aga eks ise seda lugedes leiaksite isegi mingeid jooni või mõttekäike, mille peale olete "mul on samad mõtted & hirmud olnud". Ainus vahe skisode ja "meie" vahel on, et meil tulevad uued mõtted ja kogemused, kuskohas nemad jäävad mõtete paine alla ning kogu nende maailm muutub, sulab, väändub.

   "What to do while the others slept? I had read "War and Peace" and "Anna Karenina" a couple of weeks earlier and had started through Jack London. I had finished "The Call of the Wild" and a collection of short stories and was working on "The Sea Wolf". About halfway through, the whole thing started getting too real. It was dualistic, good vs. evil, and the evil was just too real and the descriptions too moving and... and it had to be more than just a book. The pages and words would twist and blur in the really gruesome spots. I had to stop and catch my breath after every two or three pages. The closer I got to the end the worse it became. I was convinced that I really shouldn't finish the book, that if I did I would die or the world would end or worse.
   Since reading was out, I got my old Olivetti and started banging out letters to old friends, to Virginia, to various members of the family. I was trying to clue them in about all the wonderful things that had been happening to me and all the wonderful truths I had found. Unfortunately, the typewriter bit didn't work too well. I had trouble hitting the right letters and even more trouble seeing what was wrong about the wrong letters I had hit. One key was as good as the next. While there was a lot of truth to that, I felt ut was only fair to the people who weren't quite where I was yet to make an effort to make myself as intelligible as possible. I switched to longhand. I still had some of the same problems but to a lesser extent.
   Seventeen pages to Pa, twenty-one to Ma, twenty-five to sister Edie, twenty-four to sister Nan, sizteen to an old professor, and so on. I was writing like the wind. The words just came like magic and they were all just right. As far as talking with the people who were really there, I kept coming back to my old question.
   "Is there a struggle going on?"
   "Is there a what?"
   "Is there a struggle going on? I'm not really quite sure what I mean by that. I'm just sort of curious as to what you might feel about it."
   "I think I know what you mean but I don't know. It's hard to say."
   "Oh well," said I and tried to get away from the sticky unpleasentness in the pit of my stomach and back to the sheer beauty and glee of it all. But the question haunted me."
Jäädes seal kommuunis järjest haigemaks, üritavad sõbrad talle abi otsida. Haigus kestab pikema perioodi, viibib küll hullumajas ja näiliselt paraneb, kuid hiljeb tuleb hullus uue hooga tagasi. Võiks öelda, et tüübi teadvus viibib kuskil mujal, tundmatul tasandil. Mida parem kujutlusvõime, seda "nakkavam" Vonneguti hullus oli. Kirjutasin välja mitmeid tsitaate, praegu mõtlen: miks. Lugemine viis mind niiöelda "teise seisundisse" ja üleüldse tundus, et raamat peaks olema kohustuslik lugemine psühholoogiks õppijatele. Näiteks on olemas skisofreeniateemaline film "A Beautiful Mind", mis on ehitatud sarnasele alusele:skisofreenik, kes sai hullemast välja, kirjeldab oma kogemuste põhjal hämmastava teose.

  Communicating was just about impossible. My tongue and mouth weren't responding very well. It was only with the greatest difficulty that I could tell who was saying what and that I could make any sense out of words. I relied heavily on grunts and gestures. I'd all of a sudden be sitting next to the stove, wearing the half-finished sweater Virginia had been knitting for me. There were knitting needles sticking out all over it and I was crying. Kathy was saying something to me. I had no idea what I was crying about. Then something would strike me as hysterically funny and I couldn't stop giggling. Then I'd find myself somewhere else wearing completely different clothes or no clothes at all. Time stopped being continuous; it jumped around with lots of blanks. The only way I have any notion of time then is from Simon, Kathy and Jack.
   Everything was trembling and glowing with an eerie light. One foot in front of the other, step two follows step one. Somehow I got dressed. "See, I can still function," I said to myself as I made it down the trembling ladder and into the trembling kitchen. "Everything's going to be just fine," I managed to say to Jack and Kathy. As we left I tried a reassuring smile. One foot in front of the other down to the lake in my Day-Glo boots that seemed to be walking without me - gush gush. Just put my body on automatic, everything will be fine.
   "Whose popsicle stand is this anyway?" Who said that? Did I say that? I didn't say that. "Simon, whose popsicle stand is this anyway Did you say that? Zeke?"

Raske on seda raamatut igaühele soovitada, kuna teemakäsitlus pole kergemeelne ega lõbustav, pigem ängistav. Nähtamatu äng. Hakkad mõtlema, kas endal areneb ka midagi seal mõistuse all või jäetakse rahule... Eks need tõsielulised raamatud on tänapäeval rohkem meelelahutuseks, kõik need elulooraamatud jne. Siin on aga juttu inimeste hinge või metafüüsilise eksistentsi pärast, sellest hoomamatust mustast august, kuhu mõistuse kadumine viia võib. Lisaks saame ülevaate sellest, kuidas mõjus see teistele ta ümber. Ise ta kogemust korrata ei taha, aga läbini halvaks ka ei pea. Pigem on tema mälestused vürtsitatud teatud tänulikkusega, kõik möödus salvadordaliliku virr-varrina ja seda emotsioonide kui ka kogemuste koha pealt.

Ennast lõpuni analüüsiv Mark Vonnegut tirib selle müstilise "haiguse" valguse kätte ja lõpus, kui hullus temast lahti laseb, kuuleb ta veel selget sõnumit, kus mingi salapärane olend teda selle koorma kandmise eest tänab. Alles jääb vaid oma elu edasi elada.


11 mai, 2012

Jim Ashilevi "Ma olen elusolemise tunne" (2011)



Otsisin arvutist üles arvustuse, mis pidi minema küll ühte meie kirjandusväljaandesse, kuid viimasel hetkel arvas toimetaja, et see oli veidi liiga sarnane mu eelmistele arvustustele ja natuke julm kah. No eks need noortekate arvustused üldiselt korduvadki, nagu nende sisu. Siiski pole see iseenesest nõme arvustus ja kasutan seda siin blogis ära, tuues ta selle saatesõnaga lugejate ette vahtimiseks. Valge, keskklassist pärit noore inimese pseudoprobleemid, ehk kirjandusliku abordijäänuse hipsterzombie postmodernistlik rööveksistentsialism.



Selle raamatu viga, nagu Rohelennu teose „Minu sõraline sõber” puhulgi, on autori otsene või kaudne hingeline seotus reklaamibürooga. Või siis täpsemalt – turustamisega. „Ma olen elusolemise tunde” lugemise ajal tekkis tunne, et loen mingit filmistsenaariumit või kokkuvõtet pikemast, sisukamast raamatust. Mulle üritatakse eksistentsialismi müüa? What the *uck? Äkki ongi Ashilevi see tüüp kapis leheküljel number kakskümmend, kes räägib inimeste hirmust postmodernismi ees... Ja kapp sümboliseerib tema ego/kesta, millest mees väljuma peab, et tõeliselt suureks kasvada? Aga võib-olla polegi kappi... Võib-olla on see raamat kapp? Ja Ashilevi sonib seal elusolemise tundest. Kui ei tea, mis tunne see on, siis lase kellelgil endale kaikaga vastu pead lüüa – küll siis meenub ning filosoofilised, pihkulöövad küsimused taanduvad lahtise haava verevulinal meeldivalt hägustesse kaugustesse.
  Teos on taskuformaadis, hakitud kergesti neelatavatesse osadesse, kerge tarbida ja järelmaitse on diip. Põhimõtteliselt on mees valmis teinud kirjandusliku juustuburgeri ja mitte selle eestimaise, nagu Raua „Musta pori näkku” vaid ikka mäki. Moodne äng ja valu ja nii edasi, bla bla bla. Sisu on laialivalguv ja nagu polekski tähtis, see on raamistik mille najal peategelane end siis avastab ja mingeid emotsioone ja elamusi otsib. Näiteks otsustab peategelase (Vaiko) õde aborti teha. Tuleb siis Hollandist Eestisse ja Vaiko laseb tal enda juures peidus olla ja siis see õde teeb abordi ära ja Vaiko mõtleb elu üle järele emotsioonovabalt ja no big deal. Ilmselt pole uut elu Vaiko õe jaoks piisavalt haibitud ja reklaamitud, muidu sünnitaks ta ära ja saaks kätte produkti „beebi”. Vaiko oleks võinud emotsioone välja näidata.
  Ju siis ongi emotsioonide äärmused (täielik apaatia, kõrvalseisja tunne kõigele toimuvale või närvide murdumine ja hüsteeria) siin korrektselt demonstreeritud. Eneseotsing popiks tehtud, pakendatud irooniasse ja sarkasmi ja kõigesse, mis teatud vanusegrupi pihta suunatud tootele kohustuslik. Vaiko ei kirjelda eriti ennast ega tegelasi, ehk siis raske hoolida nende käekäigust... miks peaksimegi, kui narratiivi edasiviiv Vaiko ise ei näi hoolivat? No Ashilevi – mul ka jumala suva. Ära ürita mulle seda jama pähe määrida. Kõik tegelased olid nii võltsid ja haledad, et mind tabas raevuhoog: hea meelega visanuks seal alguses toimuva korteriläbu keskele molotovi kokteili ja lasknud neil kõigil sisse põleda. Nüüd saab öelda, et raamat tekitas minus siiski „emotsioone” – alguses viha, siis apaatia. Kas Tammsaarel oli selline noorus? Või „Kevade” tegelastel?
  Ashilevi raamatu tegelastel on mugavad, rikka hea elu peal kasvamisest tekkinud valgete inimeste probleemid, mis hipsteritele ikka peavalu valmistavad. Näiteks on üks tegelane seal meesmodell ja tal on ka hingelised probleemid. Kuidas neid probleeme lahatakse ja neid muresid lahatakse, eks seda peab lugeja ise avastama. Võib vaid öelda nii palju, et raamat on mõttetu, nagu film „Sügisball” ja Rohelennu raamat „Mu sõraline sõber.” See pole raamat, see on toode. See on tehtud teatud sihtgrupile meelepäraseks, ligitõmbavaks ja allaneelatavaks.
  Kuna raamat käib mingis mõistes siiski suuresti „noorteka” alla, siis sisaldab see kohustuslikku seksistseeni. Liiga tehislik ja detailne, et olla täiesti väljamõeldud... Veidi üle kahe lehekülje ulatuv kirjeldus on täis tegusõnu: „ta kükitab, ta puudutab, ta põimib, ta silitab, ta lükkab”. Mehaaniline, kirjeldamaks kahe inimese vahel laiutavat emotsionaalset kuristikku? Raske tõesti kõvaks saada, kui mõtled üle... Tegelane haarab mõttekäigult ja kirjeldusviisilt postmodernismist ja eksistentsialismist, kuid mitte kaheksateistaastase tüdruksõbra tissist – võib-olla olnukski seda rohkem tarvis. Seda, et tegelased saavad oma tühistest probleemidest kuidagi üle või ei päevitaks nende paistel endale neid meeleheite toone. Tegelaste ebareaalsus peegeldab teose enda teksti ebareaalsust. See kõik on võlts, paras filmiks teha. Las siis hipsterid vaatavad ja tunnevad seal ennast ära ja räägivad sellest filmist sarnasel korteripeol ja keegi viskab Jimi raamatu aknast välja.
  Igatahes muudab see magalaelu inimesed kah sellisteks tontlikeks, kes kuskil karpmajade vahel siia-sinna tölberdavad, kontoris tööd teevad ja siis avastavad äkitselt oma elu sügavama tähenduse puudumise. Kuradi heaoluühiskond! Või et poisikesest modellil on eksistentsiaalsed probleemid? Kellelgi ei lähe kõvaks? Kas need on mingid probleemid, mida peaks raamatu vormis propageerima? Enne võiks kirjutada keskealise umbkeelse raskustest laipade nussimisel. Nekrofiilia oleks veel rohkem postmodernistlikum ja kui peategelane oleks naine, saaks vahekorda laibaga kujutada ka nii, et surnul ei lähe kõvaks, imegu naine palju siis imeb. Kontrastiks tooks vanemat eesti literatuuri, kus olid teemad tõsised ja asjalikud. Tammsaarelikust, stoilisest ja sügava hingeeluga mehest on saanud kortermaja tossike, kelle suurimaks probleemiks lõdva munn ja liiga hulk vaba aega, mille täiteks üle mõtelda. „Ülemõtlemine” on Ashilevi raamatus viidud peaaegu kunstivormini, kulmineerudes sisutühjas dialoogis ja jobudest tegelastes, kellele Ashilevi oleks pidanud tegema samamoodi kirjanduslikku aborti, nagu Vaiko õde enda lootele. Kirjutusviisi lühidus ja konkreetsus teevad tegelastest elavad surnud, kes siis otsivad endale või aitavad peategelasel avastada „elusolemist”. Kondavad siia-sinna, teevad igasuguseid noorteasju ja kõigest õhkub nooruslikkust.
  Näha on, et Ashilevi kavatses head, kuid välja tuli nagu alati. Teinekord avastage elusolemise tunnet omaette ja privaatselt ning sealt tulnud geniaalsed mõttekäigud jätke sahtlisse. Käsikirja oleks võinud ta kohe Maimikule pakkuda ning filmis oleks saanud kindlasti mingi osa Taavi Eelmaa nagu neil uue laine eesti filmidele kohustuslik. Tahes-tahtmata paneb mõtlema, mis saaks siis, kui Rohelennu ja Ashilevi läpparid ära võtta ja nad kuskilt büroost Ida-Virumaa tuhamägede juurde aastaringselt kivisütt kühveldama panna. Äkki siis tuleb aru pähe ja ei toodeta tühiseid teoseid, mis ei suuda olla isegi enesekriitilsied, ühiskonnakriitilisusest rääkimata. Kriitika millegi pihta on Ashilevil tulnud kauge ja seegi kogemata: tehislikku „tööd” reklaamiagentuuris tehes loob ta kujundeid ja brände, mis on ilusad ideed inimeste pähemäärimiseks. Ta müüb õhku, tehislikkust ja Vaiko elu on tehislik. Ta sõbrad on võltsid ja suhted on kõrgem matemaatika, millest ta vist eriti midagi ei jaga. Mingid ebardid, sotsiaalsed Frankensteini koletised otsimas oma elu mõtet. Nagu see peaks olema kandikuga ette kantud. Muidugi on su elu mõttetu, kui sa Tallinnas elad. Käi kohtades, kus sa pole mingi suburban white kid.
  Millal see jama lõpeb? Kas Vaiko sugused väärivadki üldse elu? Sellised karakterid, kes ei näi elavat ega surevat, vastikud mutandid. Kogu see raamat on ise abordijäänus, mis pidanuks olema eos hävitatud. Nüüd, kui see on väljas, peab sellega lihtsalt leppima. Mulle tundub siiralt, vaenulikkuseta, et teos ongi sihitud teiste abordijäänuste pihta – tallinlaste, hipsterite, ära hellitatud hilisteismeliste kodukanti. Keskklassi närvikõdiks on võib-olla pühapäeviti psühhiaatrite juures käimine, juhuseks gootitüdrukutega ja kirsitubakas, kuid sedasorti eluviisi propageerimist ei tohiks taluda, vaid seda tuleb hävitada ja lämmatada. „Ma olen elusolemise tunne” on hingetu ja elutu, aga eksisteerib nagu inertsist sündinud loode, kummitades nüüd kirjanduslikku maastikku paar aastat enne radarilt kadumist.

10 mai, 2012

Robert Anton Wilson "Everything Is Under Control: Conspiracies, Cults & Cover-ups" " (1999)


Avastasin Wilsoni enda jaoks aastaid tagasi, kui tuhnisin okultismi, satanismi, paranormaalseid fenomene ja muid, kahtlaseid teemasid käsitlevates internetiosakondades. Mul on suur huvi kõige veidra osas ja RAW suudab kindlasti kogu temaatikale humoorika vaatenurga lisada. Seekord on ta kokku kogunud (tema jaoks) kõige levinumad vandenõuteooriad ja neist omamoodi entsüklopeedia moodustanud. Kahju ainult, et pilte juures pole...

Eestis viimastel aastatel jaksu kogunud Alex Jonesilik anti-NWO, Illuminaatide ja muu jamesbondilike organisatsioonide vastased võiksid sellele küll pilgu peale heita, kuid ega see neile ei pruugi meeldida. Osad inimesed võtavad vandenõuteooriaid ja kogu seda fooliummütsi teemat liiga tõsiselt, kuid mitte mina. Ma võtsin terve raamatu päevaga läbi, osasid kohti vahele jättes. Soovitada võiks seda just sellele inimesele, keda huvitavad vandenõuteooriad, kuid kes ei taha ühte kindlasse teemasse süvitsi laskuda - pinnapealne, ammendav pilk peale ning järgmise juurde.

Loetlen huupi lahtilöödud raamatust ette mõned käsitletavad teemad: CIA LSD research, Hermetic Order of the Golden Dawn, NASA, Nazis and JFK, Holocaust Deniers, William Casey, The Antichrist, Organ Vampires, Planet X, The Rape Conspiracy, Hiram Abiff. Treenimatule silmale näivad eelpool loetletud vandenõudega seostuvad pealkirjad ilmselt odavate, kuuekümnendatel toodetud õudusfilmide pealkirjadena, kuid ma võin käsi südamel kinnitada, et need teemad on paljude inimeste jaoks reaalsed ja igapäevased teemad. Ma ise püüan tihti mitte paranoiadesse laskuda ja vaadata seda kõike psühholoogilisest seisukohast, et mida kõike inimesed usuvad. Ja samas eeldan, et iga kümnes vandenõu siin toodud raamatust on tõenäoliselt ka tõsi.

Lugeja ei pea muretsema, et talle neid teooriaid siis kurgust alla surutakse või pea kuivade "faktide" ettelugemisest huugama hakkab. RAW lisab pea igale teooriale mingi humoorika märkuse, jäädes alati skeptiliseks.

"Conspiracy theories therefore flourish in times and places of anxiety and uncertainty; but they come to full flower in those times when the government also fears conspiracies, i.e., does not trust the people. We here enter a truly murky area, where many people are presently under surveillance precisely because they once thought and said that the government might spy on them."
'If the goverment doesn't trust the people, why doesn't it dissolve them and elect a new people?' playwright Bert Brecht once asked. A government afraid of its people cannot "dissolve" them so easily, or replace them with a people seized and imported from somewhere else, so it simply spies on the people it has and probes into their privacy even more than usual."


Hiljutise ACTA teemaga seoses, kus oli ka kerge vandenõuteooria alatoon, kandsid paljud naljaviluks fooliummütsikesi kuid kui paljud neist kasutasid juhust oma ammu valmistatud mütsi avalikuks kandmiseks? Viimatine vandenõuteooria, mida me endi elanike hulgast kuulsin, oli seotud uute Eesti Energia mõõdikutega, mis pidid elektritarbimise nüüd ise EE'le edastama ja see masin pidavat suutma jälgida kõiki elektrit kasutavate masinate täpseit sisselülitusaegu ja mida veel. Selles mõttes on tihti hea end nende teooriatega kursis hoida ning algajale paranoikule on RAW "EiuC" päris kobe lugemine. 

Roberto Bolano "2666" (2009)

   Lugesin Bolano raamatut "2666" kusagil kuu aega. Selline paks tellis, meeldiva kaanekujundusega. Vahel panin paariks päevaks raamatu käest, siis lugesin seda jälle iga päev vähemalt tunnikese. Raamatu hankisin soovituse peale, kus tuttav kirjeldas seda salapäraselt nii, et ma ei saanudki aru kas tegu mingi ulmeka, krimka või muu zhanriga.

   Raamat on jaotatud viite ossa, iga osa eelmisega vaid väga õrnalt seotud. Tegu kas siis maagilise realismi või lihtsalt realismiga. Raske on anda täpset kirjeldust tegevustiku koha pealt, mis meenutab suures plaanis kullimängu: narratiiv kirjeldab kindla tegelaskujude grupi kulgmeist, kuni nad puutuvad kokku mingi persooniga, kellele siis fookus pööratakse. Minnakse üle uuele inimesele või inimestele ja need, kellega tegeleti umbes paarsada lehekülge, jäävad kohvikusse istuma või jalutavad öösse ning lugeja ei saa teada, mis neist sai.

   Põhimõtteliselt keerleb lugu ühe kadunud autori ümber, kelle raamatud avastatakse kolme kirjandushuvilise poolt. Nood persoonid avastavad autori meisterlikkuse ja veidra stiili ning ehitavad selle najale oma karjäärid kirjandusprofessoritena. Nii hakkavad nad autorit (Archimboldi) otsima, kuid ei suuda teda leida. Need tegelased ajavad omavahel liini ja neid ühendabki kinnisidee autori koha pealt. Mängides omamoodi detektiive, ajavad nad lõpuks kirjaniku jälgi Mehhikoni, kus neid käsitlev peatükk lõpeb.

   Sinnamaani tundus lugu olevat teatud mõttes "intelligentne põnevik", kus mingit poolreaalset autorit otsitakse. Teine peatükk käsitleb Mehhikos elavat filosoofiaprofessorit, kes tasapisi hulluks läheb. Kolmas peatükk keskendub Ameerikast poksisündmust jäädvustama saadetud ajakirjanikul. Seal hakkab üha tugevamalt välja paistma mõrvamotiiv: nimelt on sealses linnas liikvel naisi retsiv sarimõrvar, kes neid pussitab, vägistab ja kägistab. Ohvreid on kusagil neljasaja kandis, ehk siis tõenäoliselt maailma edukaim sarimõrvar (mõrvareid võib olla ka mitu). Neljas peatükk mõrvu kirjeldabki, ehk siis sadu lehekülgi täis ohvrite elulugusid, surmapõhjuseid ja hoolimatust. Viies osa puudutab legendaarse Archimboldi enda elulugu.
   Teemad, mida raamatus käsitletakse, on laias laastus inimliku hulluse motiivid: hoolimatus, vägivald, õudus, surm, seletamatu hullumeelsus. Kõige jubedam ongi fakt, et midagi pole ülepakutult esitatud. Realistlik kujutlusviis hakkab painama juba viiekümnenda lehekülje möödudes, kuigi midagi jubedat nagu juhtunud polegi. Seda õõva on raske kirjeldada, mispärast raamat mulle kangesti meeldiski, kuigi ei meeldinud ka. Kirjeldatud on mingit metafüüsilist hullust, sisemisi mõtteid ja ebaratsionaalseid mõttelende.

   Palju on lauseid ja lõike, millele pliiatsiga jooni alla tõmmata. "2666" kätkeb endas mingit salapärast tuuma, mida on raske tabada. Selline unenäoline tunne, nagu kellegi halvas unenäos. Tegelased ise on kui kuutõbised ja nende vestlused veidrad, kuid reaalsed. On palju sellist, kus peatüki peategelase loo sees peituvad lühilood. Näiteks läheb tegelane ostma trükimasinat ning satub selle müüjaga vestlusesse, kust hargneb välja lühilugu. Tegelt ongi Bolano mu teada kirjutanud lühilugusid ning "2666" peidab endas mitmeid-mitmeid lühilugusid, mis omavahel ei seostu, kuid nad ei peagi.

   Mingit moraali ega lõppu lool ei ole, ega eriti ka algust. Tihti oli selline mõte, et "miks ma seda loen ja miks ta selle kirjutas". Ometi lugesin edasi. Rõhutaks veel, et põnevust või õudust kui sellist raamatus pole, kuigi kogu raamatu kohal hõljub mingi nimetamata õudus, mis on üsna inimlik. Sellest võiks pikalt rääkida. Öelda, et raamat käsitleb inimeseks olemise õudust, kõlab klišeena.

Kornei Tšukovski – Pese-ennast-sa (1953)


Iseenesest päris deliirne värsslugu, mille didaktilisus pole mõõdetav. On üks räpane poisslaps, kes üks hetk ärgates kogeb võimatut tunnet: kraanikauss avab suu ja möriseb pahaselt, asjad põgenevad ta eest või veel hullem – hakkavad teda jälitama. Näiteks nuustik. Poiss pole veel lõplikult segi ja põgeneb korterist... kuni saabub täielik krahh – tänaval peatab ta krokodill ja lubab ta ära süüa, kui nüüd poiss ei puhtaks ei kasi. Enneolematu, eksole. Teadagi, poiss jookseb koju ja mõseb end puhtaks. Deliirse järelkajana tegutsevad asjad veel pisut omasoodu, aga paranemine toimub kiiresti. Või toimus see kõik siiski unes?

“Kargasid mu juurde püksid,
ja ei mitte püksid üksi.
Jooksis järgi pirukas.
“Söö, mu sõber!” hüüatas. 
Jooksis järgi võileibki:
hüppas suhu otseti!”

Siit õpetus – mustus, räpasus võivad mõjuda häirivalt vaimsele heaolule (või tõepoolest – äkki on tegu hoopiski lastekirjandusega?). Muidugi, selliseid asju juhtub eelkõige eliidi rikutud võsukestega (kõik need kraanid ja muud olmelised luksused, mis olid kättesaadavad vaid vähestele valituile tollases nõukogude ühiskonnas). Tavainimeste lapsed, kes kõiksugu bakteritega enam kokku puutunud, on vast immuunsemad kõiksugu keskkonnamõjutustele. Olevat teaduslik fakt, et nendes kodudes, kus elutseb mõni koduloom, on lastel parem tervis. Kas see ka tõsi on, ei öelda.

08 mai, 2012

Jean-Louis Fournier – Issi, kus me lähme? (2012)


LRilt jällegi huvitav tõlge, mida reklaamitakse musta huumorina (ja mida kõik senised netiarvajad muudkui üle korrutavad), nagu, noh, näiteks need kaks tsitaatigi siin. Aga jah, see selleks. (Milleks?)

“Thomas ja Mathieu kasvavad suuremaks, nad on nüüd üksteist ja kolmteist aastat vanad. Mõtlesin selle peale, et ükskord hakkab neil habe kasvama ja me peame hakkama neil habet ajama. Kujutasin ette, millised nad habemega välja näeksid.
Mõtlesin, et kui nad suureks saavad, siis kingin kummalegi suure habemenoa. Siis paneksime nad vannituppa kinni ja laseks neil oma habemenugadega edasi toimetada. Kui midagi enam kuulda ei oleks, läheksime ja tõmbaksime vannitoa lapiga üle.
Tahtsin nalja teha ja rääkisin seda oma naisele.” (lk 39)

“Kui me oleme Thomas' ja Mathieu'ga kolmekesi autos, käib mul vahetevahel imelikke mõtteid peast läbi. Ostan kaks pudelit, ühe vedelgaasiga ja teise viskiga, ja ajan mõlemale päkad silma.
Mõtlen, et ehk olekski parem, kui ma satuksin raskesse avariisse. Eriti mu naisele. Minuga on üha raskem koos elada ja kasvavad poisid on üha võimatumad. Nii ma siis sulen silmad, annan gaasi ja püüan silmi võimalikult kaua kinni hoida.” (lk 46)

07 mai, 2012

Mitte-Tartu (2012)


Sven Vabar on niisiis moodustanud raamatu sellisest Tartust, mis senini suurt kanoniseerimata.
Esseelikemal tekstidel üldiselt kaks suundumust – sünnipärased tartlased räägivad oma lapsepõlvest, migrantidest elanikud aga Tartu avastamisest, kogemisest.
Kui kaks neiut välja arvata, siis tegemist keskealiste meeste kogumikuga.
Humanitaaridel on vahel komme luua hingelist hingetut teksti, joobuda oma tekstijooksust.
Kui tuntud autorid esinevad tavapäraselt heal tasemel, siis seevõrra kerkib esile kolm üllatavamat autorit oma elusate tekstidega: Friedenthal, Pilter, Luuk; ootamatu värk.
Järgmise aasta Stalkeri nimekirja võiks ehk kuuluda Friedenthali ja Tombergi mingis mõttes ulmelised tekstid.

postimees
sirp
za/um

05 mai, 2012

Daniel Defoe – Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused (1984)




Täiesti ootamatult tekkis lugemisel juhuslik seos ühe hoopis moodsama ajastu raamatuga. New Orderi bassimehe kirjutatud-meenutatud lugu kubiseb samamoodi kahetsusest. Et miks me lasime kogu oma bändi raha pompöössesse Haçienda klubisse matta. Miks plekkisime kinni selle klubi, need bändid ja DJ-d, idealismi ja lõbujanu, Madchesteri fenomeni tekke, kultuse, legendi.

Mister Crusoe kahetsus pole nii edev ja kordab ta seda vaid igal sobival momendil. Miks ma ometi pidin olema rahulolematu seal, kus ma olin ja ei-tea-mida otsima minema? „Ja kui kasulik oleks, kui kõik inimesed oma olukorda teise, veelgi hullemaga võrreldes mõistaksid, et Taevas võib meie ellu iga hetk muutust tuua ja meid kogemuse najal veenda, kui õnnelikud me siiski enne olime“ (34) ja kui õnnelikuks ja rikkaks oleksime oma rahulikku ja asjalikku põlve pidades saanud.

Aga nagu New Orderi Peter Hook rahulolevalt nendib, et „Mõned teevad raha, teised ajalugu,“ nii leiab ka Robinson saarel tegutsedes oma tasakaalu: „Ma olin õppinud nägema rohkem oma elu helgemaid kui tumedaid külgi ja silmas pidama seda, mis mul olemas oli, kui seda, mis mul puudus; ja see pakkus mulle mõnikord lausa sõnulseletamatut sisemist rahuldust; ma räägin sellest neid vaesekesi silmas pidades, kes kunagi sellega rahule ei jää, mis Jumal neile on andnud, sest et nad ikka ja alati näevad ja hindavad seda, millest neid ilma on jäetud. Mulle paistis, et kogu meie rahulolematus tuleb sellest, et me ei oska tänulikud olla selle eest, mis meil on.“ (115)

Peab muidugi kohe mainima, et tänulik ei ole Robinson mitte selle eest, et tal on saarel „võimalus“ õilist askeesi pidada. Vastupidi, ta teeb kõik, et oma elustandardit säilitada. – Tänulik on ta selle eest, et sai madalikul püsinud laevavrakist enne selle lõplikku kokkuvajumist väga palju kraami ära tuua ja seeläbi oma olemise üsna õdusaks korraldada.

Eks olukord oli ikka hull ka muidugi: „vaatasin nüüd maailmale nagu millelegi kaugele, millega mul polnud enam mingit pistmist ja mis ei suutnud minus enam mingeid lootusi ega igatsusi äratada, ühesõnaga, miski ei sidunud mind enam temaga, ja ma uskusin, et ei saagi enam iial siduma; ma vaatasin talle tagantjärele otsekui hauataguse pilguga, kui paigale, kus küll kunagi oli elatud, aga kust oli siis igaveseks ära tuldud“ (113). Mida muud sellises olukorras ikka teha, kui hakata elu helgemat poolt nägema.


Kuigi jah, vaevas Robinson oma pead palju ta vaevas, lõplikust õnnest jäi puudu vähemalt üks asi: „kas ma ehk ei saaks otradest linnaseid kasvatada ja nendest õlut pruulida.“ (146) Väga õpetlik romaan. Ja selle väärt plaani jättis ta pooleli, sest avastas, et saarel käivad mingid pärismaalased oma vaenlasi õgimas! Leiutajavaim läks raisku ja murdis nüüdsest pead vaid selle üle, kuidas kõik paganad maha nottida ja õpetada päästetud ohvritele, et inimsöömine on paha ja Jeesus hüva.

Kolonialism oli rändur Robinsonil muidugi üldse sügaval veres, eks nii oli tollal kombeks. Kuigi hispaanlaste julmused Ameerikas oli juba inglastelegi liig – britid olid ikka valgustuslikult pragmaatilised, röövisid ja ekspluateerisid n.ö jätkusuutlikult. Aga jah, imelikul kombel pidas ta saart enda omaks. Okei, inimene harjub kõigega ja pika aja peale tekib ikka heldimus. Aga samas ei ole pea kordagi tunda, et Robinson saart oma tõeliseks koduks peaks ja sellega kuidagi sügavamalt seotud oleks. Ainult siis, kui ta riskantselt paadiretkelt saarele eluga tagasi pääseb, tundub saar talle kodusena. Võimaluse saabudes lahkub ta saarelt kerge südamega. Saar kui hõivatud ala ja kasumlik maavaldus, mitte kui kodu.

Ja ega ta Reedet kinni ei hoia, mingi hetk isegi ütleb, et mees, oled nüüd vaba, mine koju. Aga kui Reede jääb, siis vaid justkui iseenesest mõistetavalt kohe ikkagi Robinsoni teenrina, ustava sulasena. Mitte näiteks võrdväärse kamraadina. Robinson andis ta ju vabaks! Või no kes see enam täpselt mäletab kah, kuda see oli...

Aga no see, kuidas ta niudevööga Reedele rohmaka kitsenahast ürbi ja totaka jänesenahkse mütsi õmbles vana maailma kombe kohaselt, on ikka koomiline juba. Hmm – kohalikule, kes loodusega niigi kooskõlas elas! „Nii sai mu teener selleks korraks küllaltki hästi riidesse pandud, ja ta jäi väga rahule, kui nägi, et oli nüüd peaaegu niisama hästi riides nagu tema peremeeski. Tõsi küll, esialgu liikus ta neis riietes küllaltki saamatult, eriti segasid teda püksid, ja vammuse varrukad hõõrusid marraskile ta õlad ja kaenlaalused; aga kui ma neid pitsitavatest kohtadest veidi järele olin lasknud ja Reede nendega ära harjus, hakkasid need pikapeale talle päris hästi meeldima.“ (179)


Asjalik järelsõna on raamatul ka. Saame muuhulgas teada, et Robinson pandi askeldama Tobago saarele Orinoco jõe suudme vastas, aga raamatu looduskirjeldusi ei maksaks üks-ühele võtta.

Illustratsioonid valgevenelaselt Mikalai Kazlovilt. Tõlgitud lühendatult – kes teab, mida see õieti tähendab? Et on tsenseeritud? Moodsamasse keelde ja väljendusviisi mugandatud? Midagi muud?