Meiu Münt - Pärandus (Looming 1, 2026)

 

Kui esimene Müntilt loetud lugu oli tütrest ja ta kuskil talumajas elavat isast, siis see on emast, kellega minajutustaja koos elab. Ja noh, nagu ikka, korter on täis vanu asju, mida ehk kusalgi võiks veel vaja minna või mis on mõne vanavanemast mälestuseks või muidu sentimentaalselt tähtsad. Ühesõnaga, korter on tuubil asju täis.

Ja selline kodune olukord meenutab muidugi minajutustajale ta enda elu (“katkise elu katkine kõverpeegel”, lk 11). Aga kus on ometi merikarp, millest ta lapsena kuulas merekohinat?

Korter oma kola ja sodiga ning naabrite häältega on vastik, lämmatav, aga … ema lubab seda pärandada minajutustajale. Kui vaid suudaks tõemeeli koristada …

Ühesõnaga, kellele siis see poleks tuttav olukord. Eks vanamoeliselt võiks sellist teksti kutsuda olmerealismiks. Tekst loetav Loomingu kodulehelt.

Kartowli kokk ehk õpetus, kuda kartowlidest 125 rooga walmistada wõib. Üks kasuline köögiraamat Eesti neiudele ja perenaistele. Kirjutanud neiu Helena (1893)

 

“See weike raamat, mida siin lugeja kätte pakume, tahab meie Eesti neiudele ja perenaistele söögitegemise teaduses ja nimelt kartowli roogade walmistamises õpetust anda. Eesti kartowlid on meie kodumaa rahwal üks kõige suurem ja tarwilisem toidu ollus, mida perenaene pea iga päew peab lauale kandma. Aga üht raamatud, kuda neist mitmetaolisi roogasi teha tuleb, ei olnud kuni tänini weel mitte Eesti keeles ilmunud. See suur takistus on nüüd selle raamatu wäljaandmisega wõidetud. Lahked neiud ja perenaised wõiwad nüüd oma tundmist kokka kunstis ka sellest küljest rohkesti laiendada.” (lk 3)

Olles köögikunstides võhik, oli muidugi suureks üllatuseks, kui mitmed siinsed retseptid on koos õuntega tehtavad. Mitte et ma kogu raamatu nüüd järjest oleks läbi lugenud, tihti piirdusin ikka pealkirjadega, aga paar retsepti sai ka välja maitseks välja nopitud (nagu ikka, tühja kõhuga ei tasu sellist teost lugeda).

“7. Kartowli supp liha kildudega ja prae riismetega.

Need mitmetaolised keedetud ehk praetud liha killud ja riismed, mis köögis ehk söögi laual roogadest üle jääwad, saawad kõik ühes koos peeneks hakitud, mille hulgast aga enne kõik naha killud, künnapid ja soone tükid saawad wälja nopitud.

Siis wõta umbes arwata 1 toobi osa tooreid kartowlid, koori ära, pese puhtaks ja keeda kastrolis weega pehmeks, wala wesi päält ära, lase nad wähe aega kastrolis tulel kuiwaks aurata. Ja siis riiwi nad riiwrauaga peeneks.

Nüüd sega nad selle hakitud liha puruga kokku, nii et neist wiimaks ühetasane taigen tuleb. Selle taignale wala buljoni ehk ramu leent pääle, nii et ta wedelaks supiks läheb, lisa soola ja pipart sekka, ja lase siis 15 minutit tulel keeda.

Sellepääle tõsta supp tirinasse, kuhu enne wõiga praetud peene leiwa ehk saija tükid on sisse pandud, ja wii soojalt lauale.” (lk 9-10)

“23. Kartowlid suitsetatud seapekiga.

Wõta pool naela suitsetatud seapekki, leika weikesteks neljakandilisteks tükideks ja prae panni pääl tulel pruuniks, siis tõsta liha tükid wälja ja jäta rasw üksi panni pääle. Selle raswa sisse puista siis üks lusika täis peenikest nisujahu ja küpseta kuldkollaseks.

Seepääle wala rasw puhtasse kastrolisse, kalla lihaleent, buljoni wedeliku ehk keewa wett rohkest juurde, siis lisa soola, pipart ja üks loorberi leht sekka, nii et tast seega üks wedel soost tuleb. Wiimaks pane weel natuke äädikast ja liiwsukrut sekka.

Nüüd koori sooje keedetud terweid kartowlid ära, leika ratataolisteks leikudeks, ja puista nad selle soosti sisse, siis lase nad weel kõik üheskoos kord tulel üles keeda, ja wõta pärast ruttu tulelt ära. Tõsta waagnasse ja wii soojalt lauale.” (lk 20-21)

“32. Kartowlid zitroni hapuga.

Wõta tooreid muredaid kartowlid, pese puhtaks, ja keeda weega kastrolis pehmeks, siis koori nad ruttu palawalt ära, ja leika ratastaolisteks leikudeks. 

Pärast pane leigud tühja kastrolisse, lisa neile paar lusika täit wärsked wõid, natuke hakitud petersilisi ja murulaukusi sekka, ja pane ühe zitroni sahwt juurde.

Siis hoia kastrol käes wagase tule pääl, ja raputa hoolega ümber, et wõi iga kartowli leigu külge hakab, ja siis keeda teda nõnda 10 minutit. Seepääle wõta tulelt ära, ja wii soojalt lauale.” (lk 26-27)

“36. Sukruga kartowlid.

Wõta weikeseid tooreid kartowlid, pese puhtaks, ja keeda weega tulel pehmeks, siis koori nad ära, ja pane kastrolisse, lisa rohkest wärsked wõid ja wähe soola juurde. Seepääle tõsta kastrol tulele ja lase kartowlid sääl pruuniks praadida. Ühtlasi tõsta neile aegajalt lusika täie kaupa prae soosti lisanduseks, ja puista wiimaks weel peenikest liiwsukrut sekka, mis praetud kartowlid läikima teeb. Seega on roog walmis.” (lk 29)

“55. Kartowli pudru õuntega.

Wõta üks toop muredaid kartowlid, koori ära, pese hästi puhtaks, siis keeda selge weega, kuhu sekka natuke soola on pandud, nad tulel kastrolis pool pehmeks. Seepääle wõta nad tulelt, wala wesi päält ära, ja siis puista neile üks taldreku täis kooritud weikseid hapuid õunu sekka, ja lisa ⅛ naela wärsked wõid juurde.

Nüüd tõsta nad kastroliga tulele ja keeda alalise ümber liigutamise all kartowlid ja õunad pudruks. Kui aga roog kastrolis wäga kuiwaks kipub jääma, siis wala tale aegajalt keewa piima lisanduseks, ja liiguta sagedasti ümber. Nõnda saab roog peagi walmis ja wõib tirinaga soojalt lauale wiia.” (lk 44)

“64. Kartowli klimbid õuntega ehk ploumidega.

Wõta 1 toop tooreid kartowlid, koori ära, pese puhtaks, ja siis keeda weega, kuhu soola sekka pandud on, pehmeks. Pärast wala wesi päält ära, ja rõhu kartowlid palawalt puunuijaga pudruks. Siis aja see pudru läbi sõela; ja lisa tale 2 klopitud muna ja niipalju peenikest nisujahu sekka, et tast seega paras pehme taigen tuleb.

Nüüd lüka taigen rulliga, laua pääl laiaks ja õhukeseks, ja leika ta pärast noaga neljakandilisteks tükideks, ehk ruutudeks, siis pane iga ruutu keskele üks ploumi mari, millest kiwi seest wälja wõetud on, ehk üks õunaleik, millele natuke liiwsukrud pääle saab puistatud, siis keera taigen igast serwast kokku, ja weereta ümarguseks klimpideks.

Kui klimbid walmis on, siis keeda nad keewa weega kastrolis ära, kuhu natuke walged soola on juurde lisatud. Seega on roog walmis.” (lk 50)

“75. Kartowli pastet õuntega, teist wiisi.

Wõta 1 toop tooreid kartowlid, ja niisama palju hapuid õunu, koori ära ja leika ratataolisteks leikudeks. Siis pane need mõlemad leigud ühte keetupotti, ja keeda wähese weega pehmeks. Pärast rõhu nad puunuijaga pudruks ja aja läbi sõela. 

Seepääle klopi 6 ehk 8 munarebu ära, ja wala pudru sekka, siis lisa weel 2 söögilusika täit wärsked wõid, natuke soola, riiwitud zitroni koort ja liiwsukrud juurde. Wiimaks löö 6 ehk 8 munavalged wahuks ja seda niisamuti pudrule lisanduseks.

Nüüd tõsta taigen weikestesse koogiwormidesse, mis enne seest sula wõiga ära määritud ja riiwitud leiwaga üle puistatud on. Siis lüka wormid palawasse ahju, ja lase roog sääl kuldkollaseks küpseda. Seega on pastet walmis.” (lk 58-59)

“113. Kartowli tort.

Wõta 4 munarebu ja löö wahule, siis puista neile ½ naela liiwsukrud sekka, ja klopi hästi läbi. Nüüd ühenda see segu ühe tassi täie keedetud ja riiwitud kartowlidega, lisa natuke soola ja 1 riiwitud zitroni koor sekka. Ja pane wiimaks weel 4 klopitud munawalge wahtu juurde. Siis sega kõik üheskoos hästi läbi.

Pärast wõta üks sügaw worm, tee wähe soojaks ja määri wõiga üle, siis tõsta taigen senna sisse, lüka worm kõige täiega palawasse ahju, ja lase roog sääl 1 tund aega küpseda. Seega on tort walmis ja wõid lauale wiia.” (lk 86)

Elektrivahvliküpsetaja ЭB 2Y4 (1974)

Teadagi, igati vingeid vahvleid saab just nõukogudeaegse riistapuuga … aga ma pole küll kindel, kas just see mudel oli kasutuses 1980. aastatel, kui lapsepõlves oli kokkupuuteid sellesinatste toodetega.

Igal juhul, brošüür on vahva kujundusega ja lühidalt informatiivne. Kui masin tööle panna, tuleb esmalt teha proovivahvel, et järgnevad ei kleepuks masina poolte külge! Ning masinal on koguni kondensaator, tänu millele selle töötamine ei sega raadio- ega televisioonisaadete edastamist! Ikkagi kosmoseajastu tehnika.

Autoriks oli tehas Volta. Illustratsioonide nimetu autor võiks tehnika poolest justkui tuttav olla … aga hetkel ei tule pähe, kes see olla võiks.

Fredrik Backman: Britt-Marie oli siin

Mõtteline järg raamatule "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust".
Või siis mitte nii mõtteline, otsene.
Lihtsalt kuna peategelane on teine, "Vanaema ..." raamatust tuttavaid tegelasi üsna vähe ning tonaalsus natuke teistsugune, tükib "mõtteline" mõttesse.
Vanaema-raamatut lugedes on üsna raske Britt-Mariet sallida. Isegi tema parematel hetkedel. Ikka tükib hirmus passiivagressiivsus esile, ikka kipub ta lugejat lämmatama, ja Britt-Marie-raamatu alguses on lugu isegi hullem.

Küllap kirjanikul oli vaja nii teha, et tegelase pähe nägemise efekt suurem oleks.

Ja see on.
Britt-Marie osutub niivõrd kaasaelatavaks, et mul tuli väga mitu korda (lugesin jõulude ajal) ette, et mu uid laste jäetud mandariinikoored voodiservalt prügikasti panna või jõulukook ära glasuurida "nagu peab" on väga brittmarielikud. Armastuse näitamine koduste toimetustega, tahtmine tunda end kellelegi vajalikuna, olulisena maailmas vähemalt nende jaoks - nii tuttav.

Britt-Mariel on muide ka omadusi, mis muudavad tema lugejale söödavaks tegemise Backmanile lihtsamaks.
Ta valetab harva (ja needki valed on tegelikult ülearu, nagu hiljem selgub), igatseb ikka veel oma 50 aastat tagasi surnud õe järele ja on tegelikult väga vapper (ning mitte nii tinasõdur, kui ta ise arvaks). Ta kirjutab rotile vabanduskirja, ta suitsetab, tal on pohmelus, ta on TÕESTI äss koristaja ning ütleb vahel nii õigeid asju, et ossaa.
Enamasti ütleb küll valesid.
Aga vahel siiski õigeid samuti.
Olla vapper saab mitut moodi. Ja vapper olemine ning tahtmine tunda end vajalikuna ei ole vastuolus.

Raamat paneb lisaks mõtlema jalgpalliklubide karakteritele, meenutab leebelt, kuidas tulevikupõlvkonnast on homofoobsus välja suremas (kui just täiskasvanud ise seda ei taastoodaks) ja ütleb väga keeruliselt mõistetava (ehk ma siiamaani mõtisklen selle üle, kõlab hästi, aga kas ikka on nii ja võibolla on parem mitte omada inimesi oma elus kui et seal on aina mölakad) asja andestamise kohta.
Et kui ei andesta, polegi lõpuks kedagi, kellele võiks andestada.
Ja krt, samas on need SUURED ASJAD, mida seal raamatus andestatakse, kusjuures andestatakse ikka täie rauaga.

Päris raamatu lõpp, kui väga kurvaks on ära läinud ja siis sealt edasi pääseb, kisub natu liiga moosiseks. Samas vanaema-raamatus läks sama selgelt happyendiks kätte ja seal see mind ei seganud.
Võibolla on asi selles, et vańaema-raamat meeldis mulle rohkem. Britt-Marie on samuti hea, meeldis lausa väga, ent sellist plahvatuslikku "ma olen hea just sellisena, kui ma olen, ma ei pea olema parem ja see on ka selle raamatu autori arust täiesti hästi" ei tulnud.
Lihtsalt leebe rõõm.

Sehkendaja
Loetu kaja
Lugemiselamused
Vahel ma kirjutan ka
Tilda ja tarakanid
Lugemispäevik
Sulepuru
Tuuli ja Marta
Heleni kirjanurk

Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018), tlk Sirje Keevallik.

Osutus üllatavalt hõlpsalt loetavaks, üllatavalt vähe masendavaks ja samas üllatavalt mitmekülgseks. Nagu netist lugeda võib, siis on lugu, kus lapsehoidja tapab kaks hoolealust ja iseennast takkapihta, ajendatud sel samal aastakümnendil aset leidnud päriselu juhtumist USAs. Kuid tegemist ei ole kaugeltki mitte selle loo ilukirjandusliku versiooniga – Hällilaulu tegevus leiab aset Prantsusmaal ning Louise on siiski fiktiivne tegelane, kellele on ühest küljest antud piisav psühholoogiline taust, mis teeks temast usutava mõrvari – samas siiski võtmata lõpuni fookusesse seda hetke ja tunnet, mil minnakse lõplikult üle piiri.

Teisest küljest liiguvad nii Louise kui ka teised tegelased meilegi tuttavlikus ühiskondlikus ruumis. Ruumis, mis on täis ebavõrdsusi ja kitsaskohti – taustal on lõunane mänguväljak täis mujalt riikidest pärit lapsehoidjaid, inimesi, kelle argireaalsus on hoolimata sellest, et viibitakse samas ruumis, valgusaastate kaugusel neid palkava keskklassi igapäevast. On olemas käibefraas 'esimese maailma mure'. Muidugi ei ole Pauli ja Myriami argimured kuidagi väikesed või tähtsusetud, ent mille arvelt tuleb lõpuks see lahendus ja miks peab see tulema millegi arvelt?

Louise enda ja tema tööandjate erinevus ei tulene erinevast päritolust, ei ole võõrtööjõu ja pagulase erinevus enda kodus heal järjel oleva kohalikuga, vaid pigem klassierinevus. Tema oskused kokanduse, lastega toimetuleku ja kodumajanduse osas on laitmatud ning seda ei või salata, ent ometi nõuab eraldi pingutust ja tähelepanu olla taktitundeline, mitte tunduda üleolev, mitte suhtuda nagu teenijasse. Kantud riiete kinkimine ja vastikustunne selle ees, et maitsemeel ja väärtushinnangud võiksid valetpidi seguneda.

Kolmandaks ka ehk üldisem küsimus – miks on siis ikkagi nii, et hoolitsemine, väikeste või vanade, ent igal juhul väetite eest, on ikka veel see „naiste värk“ (vt tsitaat allpool), mis peaks käima kusagil silma alt ära, mille võiks ära teha keegi teine, kellest ei pea palju arvama ja kes parem ei võiks ka liiga palju tahta ega tüli teha. Louise taust näib hõlmavat sellist suhtumist, mida illustreerivad ka tema suhted tütrega, suutmatus väärtustada iseennast, enese last, ent ometi vajadus kuuluda, olla armastatud, vajatud...

Kuid ma hindan seda, et ei tõmmata üksühest jämedat joont kõigi ebavõrdsuste ja tragöödia vahele. Louise on indiviid ja tema tegu ei ole lihtsalt ühiskondlike tingimuste summa. Kuid nagu ikka on raskete teemadega, siis tihti on just see, kui juhtub midagi šokeerivat, võimalus natuke avatuma pilguga ringi vaadata.

Natukene siis Louise'i endise kaasa suhtumist:

„Jacques otsis usinasti tööd. Sellega soetud sekeldused täitsid kogu ta aja. Ta lahkus harva kodunt ja laotas oma toimikud madalale lauale, televiisor kogu aeg taustal mängimas. Sellal ei kannatanud ta enda läheduses lapsi ja nõudis, et Louise hakkaks oma tööd tegema laste vanemate pool. Laste köhimine, vääksumine ja isegi naer ärritasid teda. Erilist vastikustunnet tekitas temas Louise. Tolle lihtsakoelised askeldused põngerjate ümber ajasid ta tõelisse raevu. „Sina ja su naistevärk,“ kordas ta. Tema meelest polnud üldse ilus neist toimetustest rääkida, need oleksid pidanud maailma eest varjule jääma, noist tittede ja raukade asjust poleks tohtinud üldse midagi teada. Need on viletsad eluperioodid, orjuse ja korduvate liigutuste aeg. Aeg, mil jõle ja häbitu keha ning tuim ja haisev füsioloogia vallutavad kõik. Kehad, mis nõuavad armastust ja juua. „See võtab ära igasuguse isu mees olla.““ (lk 75)

Kuidas selle armastusega siis on, kas seda saab osta? Aga müüa? Mis võiks olla selle väärtus?