Guillaume Apollinaire - Süda Kroon Peegel. Valik luuletusi (2026)

 

Peale “Ulyssest” on nüüd Rummo ilmutanud järjekordse tähelepanuväärse panuse eesti kultuuriloosse (kui tõlge elab, on see osa laiemast kultuurist, eksole). 

Samas ma ei oska kuidagi öelda, et oleksin nende tekstide lugemist mingil moel nautinud - ehk piktogrammide (ühe sellise järgi sai kogu oma nime) fantaasialend on küll muljetavaldav (ja samavõrra nende eesti keelde vahendamine). Sest noh, muidu klassikaline (ja veel prantsuse (Rimbaud!)) luule, see on ikka tõelistele luulekogejatele. Üks võimalus Apollinaire’i lugeda võiks näha seda biitluule eelkäijana, kui vaid poleks seda vabavärsikaugust. Siit omakorda tuleb mõte, et need tekstid oleks päris head pähklid luuledeklamatsioonideks, siin oleks ettekandjale ehk peamurdmist, kuidas selliseid tekste õieti löövalt esitada.

Ja no see essee uuemast luulest …. mingil moel on see ikka päris hämmastav, kuidas aegajalt langevad luuletajad suurushullustusse ning kujutlevad end progressi rakettidena. Essee on küll tõlkinud hoopis Triinu Tamm, kes on ühtlasi teinud selle raamatu luuletuste alustõlked prantsuse keelest, mida siis Rummo omakorda vahendanud eestikeelseks luuleks. Raamatus on ühtlasi ära toodud Ilmar Laabani tõlge “Kingud”, milles Rummo oleks küll üht sõna (vt pealkirja) täpsustanud, aga see on juba poeesia täppisteadus ning muidu see Laabani tõlge koostaja jaoks vägagi õnnestunud.

“Meile teadaolevalt leidub tänapäeval tõelisi luuletajaid pea eranditult nende seas, kes kirjutavad prantsuse keeles.

Kõik teised keeled tunduvad olevat vakatanud, selleks et universum kuuleks paremini uute prantsuse poeetide häält.

Terve maailm vaatab selle valguse poole, mis ainsana lööb heledaks meid ümbritseva öö.

Ometi on neid hääli siin vaevu kuulda.

Moodsad luuletajad on niisiis loojad, leiutajad ja prohvetid; nad nõuavad, et uuritaks seda, mida nad ütlevad selle kollektiivi hüvanguks, kuhu nad kuuluvad. Nad pöörduvad Platoni poole ja anuvad, et isegi kui ta nad riigist pagendab, kuulaks ta nad vähemalt enne ära.

Prantsusmaa, kes on kogu tsivilisatsiooni saladuse hoidja, saladuse, mis on saladus üksnes nende ebatäiuslikkuse tõttu, kes püüavad seda lahti muukida, on seetõttu muutunud suurema osa maailma silmis taimelavaks luuletajatele ja kunstnikele, kes päevast päeva suurendavad tema tsivilisatsiooni pärandit.

Ja nende levitatava tõe ja rõõmu läbi muudavad nad selle tsivilisatsiooni kui mitte just sobivaks ükskõik millisele rahvale, siis vähemalt ülimalt meeldivaks neile kõigile.

Prantslased viivad luule kõikide rahvasteni.”

(“Uus vaim ja luuletajad” , lk 97, tõlkinud Triinu Tamm)

Anthony Powell - Venusberg (2026)

 

Jällegi raamat, mis poleks niisama küll kuidagi lugemiseks kätte sattunud (autorgi samamoodi tundmatu), aga - täiesti loetav lugu. 

1920. aastate algul saadetakse inglise ajakirjanik kuhugi põhja Esimese maailmasõja järgsesse uude riiki (Soome? Eesti?) reportaaže kirjutama. Ülesanne pole teab mis põnev, aga seal ootab ees üks vana tuttav, kellesse on armunud ajakirjaniku, ee, partner (suhe paistab põhinevat siis sellel, et parema puudumisel võib ka aegajalt kohtuda). Sõbral on küll naise tunnetest ükskõik (või noh, üldse naistest, aga seda niimoodi aseksuaalsel moel), kuid siiski tunneb viisakalt huvi naise käekäigu vastu.

Aga jah, talve alguse laevareis põhjamaale toob uusi erinevaid tutvusi, muuhulgas ühe tolle põhjala riigi eliidi hulka kuuluva psühholoogiaprofessori abikaasaga, kellega koosolemine ületab teatavaid formaalsusi. Jällegi, parema puudusel seiklus või nii kummagi jaoks; siiski jätkavad nad kohale jõudes oma suhet, vaid professor ise ei pane seda õieti tähele.

Aga jah, muidu siis kohalik diplomaatiline korpus ja värske riigi koorekiht ning selle probleemid oma mineviku ja erinevate vasakpoolsetega. Talverõõmud, peategelane oma vanade ja uute tuttavatega teeb seda ja teist ning peagi on tulemas kohaliku seltskonna kõrghetk balli näol, mille järel tuleb peategelasel tagasi Inglismaale naasta. Aga see professori naine, sellest suhtest ei tule niikuinii midagi välja, siiski inertsist on armukadedust ja igatsust. Ent siis … saab see vähe ootamatu lõpu.

Omal moel on see huvitav, kuidas tegelased lihtsalt kulgevad kaasa, ilma erilise innuta, teevad asju igavusest või ka omamoodi kohusest (sest nii võiks käituda - kasvõi pidades armukesi). Kirevabad tegelased (nojah, on küll Bobel oma lõbuihaga) iseenesest igati dramaatilises sõjajärgses ülesehituse faasis ühiskonas. 

Eks seda romaani on eesti lugejatele reklaamitud kui võimalikku Tallinna kujutamist tollases ajas, aga see pigem tundub see minu jaoks olevat soomelik maailm (mitte et mul selle arvamuse toetamiseks oleks ekspertiisi või kogemust). Huvitavalt veider romaan, natuke tuletab meelde Muriel Sparki nihestatust.

Maria Matios - Magus Darusja (2026)

 

Järjekordne raske pärl Loomingu Raamatukogust, sel aastal midagi sarnast ehk Soometsa ja Drndiči puhul (Krohn ja Ginzburg on siiski veidi erineva, ee, alusega).

Lugu siis sellest, miks Darusja on lõpetanud rääkimise ja elab põhimõtteliselt omaenda maailmas, oma valude ja tõekspidamistega. Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Darusja enda vaatenurk, seejärel ta elukaaslase nägemus, viimaks isa ja Darusja lapsepõlve lugu. Kronoloogiliselt liigub tekst tagasi minevikku, saavutades nii oma õudustäratava lõpu (või siis alguspunkti) nõukogude aja kinnistumisega sellesse Bukoviina kanti.

Ja noh, trauma ja sellega elamine või ka allaandmine. Elu läheb edasi peale kõiki juhtumeid, aga kuidas õieti? Mil viisil seda varjata või alla suruda. Järelsõnas on toodud paralleeliks kreeka tragöödia ja selle koor - just selle küla koor on selline … laviin, mis elu ikka edasi kannab ja omal moel ka tasandab ja alla surub. Inimesed on võimelised nii õrnusteks, suuremeelsuseks kui mitmes vormis vägivallaks ja hoolimatuteks ihadeks. Ja siis on Darusja.

Omamoodi huvitav on ka küsimus rahvuslikust identiteedist - ajaliselt on seal kandis Poola ja Rumeeni ülemvõim, seejärel saabub nõukogude võim oma hullemate represseerimistega, tagajärjeks on kohaliku elu degenereerumine, nagu nähtav esimese-teise ja kolmanda osade võrdluses (mitte et siis kunagi olnuks kungla rahva mentaliteet - lihtsalt elu oli kuidagi … täielikum). Ega nad seal raamatus idenfitseerigi end laiemalt ukrainlastena, ikka oma Bukoviina rahvakilluna (või noh, mäerahvana). 

Ja siis on Darusja, kes nüüd käib isa haual ning lapsena käis ema järel. Ja peavalud ja miks ta ei söö kommi. See viimane osa lõikab lõpule lähenedes ikka väga valusalt ja potentsiaalselt pisarakiskuja. Jälle järelsõnas on palju tähelepanu pööratud vaikimise kujundile, aga tundub üleliigne seda siin korrata.

Ja järelsõna järgi paistab, et autorilt võiks veel midagi tõlkida: “Pöögimets”, mis siis käsitleks Bukoviina ajalugu läbi viimaste sajandite; see oleks kindlasti põnev ja silmiavav lugemine.

“OI-OI-OI… Mitte inimesed üksi, vaid ka kurat ise on närvis, kui kellelgi on veidi kauem hea olla, kui kuradil plaanis. 

Kuid ka kuradi plaane korrigeerivad lihtsad inimesed, kes usuvad Jumalasse, valmistuvad armulauaks ja paastuvad, õpetavad lastele kuuletumist ja issameiet, mälestavad surnuid ja kannavad hoolt oma laste tuleviku eest.

Ei, ei ole ühelgi kuradil sellist jõudu, kui kadeduse, vihkamise ja kättemaksu tunnil on lihtsatel inimestel…” (“Mineviku draama”, lk 51)

Daša Drndić - Doppelgänger (2026)

 

Iseenesest ma ei oska defineerida, mis raamat see õigupoolest on, aga see on päris võimas tekst lagunemisest. Ei kujuta ette, et seda teost otseselt kellelegi lugeda soovitaksin, aga … ohjaa, on see alles lagunemine, eksistentsi lõpp, ammendumine. Arvatavalt on esimene lühem lugu see, mis laiemat tähelepanu äratab ja samas eemale peletab oma vanainimeste eksistentsi kujutamisega, aga see pikema loo areng … on see alles inimelu lagunemine.

Siin ei saa rääkida hävingust või lõppemisest või muidu dramaatilisemates terminites, see ongi lihtsalt eksistentsi roiskumine, mädanemine, lagunemine; lihtsalt protsess, inimese lödistumine. Muidugi, see Printz püüab ajuti veel lõpuni mingit stiili hoida, aga kui naeruväärne ja masendav see ühtaegu on. Ning muidugi ninasarvikud, alguses ja otsas. Finaal, mida keegi ei näe, millel pole tunnistajaid, viimane mõttetus, viimane kuivav rögaplekk ühiskonna asfaldile, mis peale hetkelist vastikust minema pühitakse ja unustatakse. Inimelu tõeline kujund, lõpuks on kõik sisutu üksindus.

Viimaste aastate Loomingu Raamatukogudest ei oskagi otsest paralleeli välja tuua - eks seal muidu ikka pakutakse mingit lootuskiirt või midagi hingesoojendavad või kasvõi stiilset; siin on vaid pöördumatu lagunemine. Ehk õrnalt oleks lähemal Han Kang, kuskil kaugemal vast Kobo Abe, Triin Soomets, Leena Krohn.

Printzi loos on muuhulgas pisut veider dialoog katoliiklikust Eestist, aga otsige ise üles - keegi võiks seda romaani ikka lugeda ka.

Natalia Ginzburg - Perekonnaleksikon (2026)

 

Kui ma üldiselt püüan vältida kõiksugu mälestusi ja lapsepõlveainelist kirjandust (sest see on lihtsalt igavalt paatoslik või dramaatiline heietamine), siis Loomingu Raamatukogu lugemise tõttu (vältimaks mattumist vaid fantaasiakirjandusse) midagi sellist ikka kätte satub (sest püüaks ikka kõik numbrid järjest läbi lugeda). Ja üldiselt on need head kogemused (mitte et see inspireeriks rohkem selle memuaristika valdkonnaga tutvuma).

Ginzburgi teksti ei saa üheselt pidada elulookirjanduseks - sest autor on seda lihtsalt kirjutanud ilukirjandusliku võttestikuga. On küll jutt reaalsetest inimestest ja sündmustest, aga autor ei taotle üksühest tõepära - oluline on pigem dünaamika ja meeleolu. Eks nii teki kerged paralleelid kahe teise biograafiahõngulise tõlkega (sel puhul lähtun nende tõlgete järelsõnadest, et tegu mõneti biograafiliste teostega), mis on minu jaoks ühtlasi kahe eelmise aasta LRi tippteosteks: Bora Cosic “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja Aurora Venturini “Täditütred”; tähelepanuväärne on muidugi, et kõik need kolm raamatut on nö lõunaeuroopaliku temperamendiga tõsised möllud (nendega võrdluseks võiks olla Kairi Looki eluloohõnguline “Tantsi tolm põrandast” oma tuttava eestilikkusega). Kõige lähedasem Ginzburgi teosele oleks vast Cosic oma Teise maailmasõja (ja geograafiliselt lähedase asukoha) temaatikaga - seal pole küll Ginzburgi panoraamsust ajalises ja ruumilises mõõtmes (kuivõrd kasvõi minajutustaja (kes ongi üldiselt tagaplaanil, alles teose viimases kolmandikus tõuseb tema hääl rohkem esile) jõuab mitu korda emaks saada ja kaks korda abielluda; muidugi teosed ei saagi kuidagi paralleelsed olla), aga samas muidugi see suguvõsa ja nende tuttavad kogu oma kirevuses murrangute keskel.

Panoraamsus on siiski suhteline - kuivõrd tegu on tõepoolest perekonnaga seonduva inimsuhete leksikoniga, mitte lihtsalt perekonna looga. Pigem kogeme itaalia-juudi vasakpoolse haritlaskonna eluolu 1920.-1950. aastate Itaalias - ning ajastust hoolimata pole tegu mingi hädade ja kannatuste painega, vaid pigem vägagi vitaalse seltskonna- ja kultuurielu lõigetega (kuigi oluline on seal antifašistlik tegevus). Seda siis läbi seitsmeliikmelise (kus lisaks vanematele kolm venda ja kaks õde) pere kogemuste. Ja jällegi - kindlasti pole tegu ideaalse Bullerby laste perega, vaid üsna vastuoluliste suhetega nende kõigi liikmete vahel. Isast lähtuvaid traumasid ja konflikte pehmendab küll ema … ma ei teagi nüüd, kuidas seda kirjeldada, kergelt jabur lillelapselisus? Või hoopis kergemeelne manipulaator (oh issand, see vanemate suhtumine lapselastesse)? Kui isa on õige destruktiivne suhtleja oma tõekspidamiste ja nõuetega (aga lastel on sellega tekkinud mingi omamoodi immuunsus), siis emal näib olevat mingi vaimne troon, mida ei lase kõigutada isa negatiivsus ning mille kaudu ema ise oma heaolu eest hoolitseb (muidugi, see tõlgendus tekib ehk minajutustaja kaudu).

Ja tõepoolest, mingil moel see pere (eelkõige vanemad) enamvähem koos püsib. Tänapäeva vaatenurgast võiks lugejal olla pidevalt punased lipukesed püsti kõiksugu emotsionaalse pinge tõttu, aga perekond püsib. Muidugi, iseasi, kuidas autor üldse kirjeldab traumasid - nii on näiteks armastatud esimese abikaasa tapmine ja lein vägagi käsitlemata (aga eks siin kõiki surmasid kuidagi pehmelt esitatud - ainus, keda läbi raamatu meenutatakse, on isa ema mälestus).

Aga jah, see Itaalia eluolu ja sotsiaalsus, eks see on ikka midagi muud kui põhjamaa noir ja arktiline hüsteeria (jajah, igatepidi ülepingutatud võrdlused). Igal juhul, kaasakiskuv lugu ja põnevalt kirjutatud.

Leena Krohn - Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutte (2026)

 

Krohni lugemine pole mingi meelelahutus ning seda keerulisem on lugemismuljet kokku võtta. Niisiis, võimalik vaatenurk inimkonnna hääbumisest - sest masinad võtavad üle selle hoolimatu ja kasuahne inimprojekti, mille tegevuspõhimõtteks paistab olevat “pärast meid tulgu või veeuputus”. Aga mida tehisintellekti singulaarsus õieti taotleb, see pole enam mõistetav ega ka hoomatav.

Vähemalt on autor lähtunud sellest, et mingil määral on see tehisintellekt huvitatud inimsuse uurimisest, sellest siis see inimhulk, mis kogutud sinna Hotel Sapiens asutusse. Tehisaru loogilisusele on siis vastukaaluks inimeste hooti irratsionaalne käitumine, nö ootamatud vaatepunktid reaalsuse kogemiseks või muutmiseks. Mitte et tegu oleks märatsevate hulludega - ei, lihtsalt omamoodi läbilõige ühiskonnast. Keda omakorda peaks harima tehisaru poolt esile kutsutud inimkonna kuldsete peade, ee, avatarid (mis küll on mõneti teisenenud mõttemaailmaga kui teadatuntud viisil). Niisiis omamoodi loomaaed.

Teos on esitatud suhteliselt lühikeste peatükkidena, kus siis vaatluse all on inimtegelastega seonduv nii sealsest reaalsusest kui mineviku kogemustest; omamoodi stseenide paraad. Minu jaoks vast meeldejäävaimaks terapeudi hullumine ja ühe seltsi loengupidaja puustumine. Aga eks pea igas peatükis on midagi meeldejäävat sellest kaduvast inimeseks olemisest.

Nagu tõlkija Kadri Jaanits sedastab, ei pea Krohn end ulmeautoriks ja see on arusaadav; aga kui mõelda, kui laiahaardeline see soome ulme õieti on (kasvõi rahvusvaheliselt tuntud autorid nagu Emmi Itäranta, Pasi Jääskelainen, Hannu Rajaniemi), siis … see on ikka hämmastav.

“Mis siis rahaga juhtus? Oli nii palju valerahategijaid, et raha ei tähendanud enam midagi. Kummitusraha tehti õhust derivaatide, tärminite, optsioonide ja futuuridega. Seda nuumati suunates ja lühikeseks müües, laenuraha investeerides ja intressidega manipuleerides. Varipankade bilansid paisusid, kapitalivood ajasid üle ääre ja ammendamatu likviidsuse võlakukru sisu jagati pankurite vahel ära. Legaliseeritud röövimise mehhanismid muutusid aina keerukamaks. Raha ilmus maailma arusaamatutes, mõistusevastastes kogustes. Sellel polnud enam mingit pistmist töö, väärtuse, hüvede ega heaoluga. Ja mida kummitusvaluuta eest saadi? Rohkem vaesust ja viha, veel enam näljaseid suid, aina uusi sõdu.” (“Lillepoodnik”, lk 70)

Triin Soomets - Jäälind (2026)

 

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.

Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.

Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.

Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.

Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi

jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud

muutunud tolmuks põrandal

isegi siis ta ikka veel loodab

et on nähtav

et on vajalik

(lk 10)

 

Lydia-Anett

Viimaks ma lendan, jalutu,

murtud jalgu pole kellelegi vaja!

Viimaks olen modell kõiksuse

konkursil, õlavartel sinikateta nahk,

siseelundid ei ole lahti pekstud,

hingki on terve ja hõiskab. Milline

võrratu universum! Kihutan eemale,

eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta

jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!

(lk 22)

 

Heli

B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,

pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.

12-aastasena viiulitunnist tulles

tõmmati mind autosse.

ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.

paras teile.

(lk 31)

 

Aili

hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi

lubas ära tappa kui kellelegi räägi

ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra

mitte nii nagu lapsena

kus isa ähvardus tõepoolest mõjus

kui ta lubas ema ära tappa kui räägin

oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha

mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel

kelle artiklitele pidevalt viidatakse

sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki

ja nii ka mina

ei tea sinust 

nüüd 

enam

mitte midagi

(lk 41)

Hasso Krull - Igavene taastulek (2025)

 

Krull on siis ette võtnud Nietzsche igavese taastuleku idee ning selle tõlgenduste ja arenduste vaatlemise. Lisaks Nietzschele on siis vaatluse all ka Mircea Eliade ja Gilles Deleuze’i vastavad vaated; kaude ka Platoni traditsioonide üle arutlemine. Aga mitte ainult - seda kõike kaunistab Artur Alliksaare luule terad ja mõttekäigud, mis justkui võiks olla muuhulgas mõjutatud Zarathustra raamatust.

Milleni siis Krull õieti välja jõuab, ma ei oskagi öelda; see käib kõrgelt üle mu pea. Ses suhtes on see puhtalt metakirjandus või ka metafüüsika: Krull tõlgendab, otsib seoseid ja ka osutab võimalikele puudustele autoriteetide tekstides (õieti siis metakriitika), kuid samas ma nagu ei saanudki pihta, kuhu ta sellega õieti välja jõuab, mis on Krulli enda jaoks see igavene taastulek, mis on selle reflekteeringu tulemus.

Aga mis on tore, on muidugi Alliksaare mõtete esitlus ja selle tõlgendamine metafüüsilises kontekstis. Ausalt öeldes pole ma Alliksaart pea üldse lugenud, aga vast siiski võiks “Päikesepillaja” mingil moel ette võtta.

Kui Krulli eelmised LRi raamatud olid tõlgendused rahvausundist (“Loomise mõnu ja kiri” ning “Jumalanna pesa”; nagu näha, siis igas kümnendis üks väljalase), siis eks siingi on toodud mõningaid paralleele eesti rahvalauludest.

““Loomine on nagu pikkade pingsate sõõmudega joomine,” kirjutas Alliksaar. “Temast jääb järele tühjade klaaside tähendusrikas täiuslikkus.” See antinoomia toob meid otse loovuse-probleemi südamesse. Loomine kõige tavalisemas tähenduses peaks ju olema millegi uue tekkimine, tootmine või valmistamine - siin on aga loomise tulemuseks hoopis ammendumine, koguni täielik tühjenemine. Ometi saab antinoomia ka ümber pöörata. Me võime öelda, et loomine kustutab ühe janu, loomisjanu, ja tekitab ühe voolu, pikkade pingsate sõõmude voolu. Kui see vool katkeb, on tulemuseks täiuslikkus, mis ühtlasi on tühjuslikkus, sest looja on nüüd täitunud, tema loodu aga sädeleb tühjana. Sel hetkel ilmubki meile igavene taastulek. Selleks, et loomine jätkuks, tuleb klaasid uuesti täita ja protsessi korrata. Just seepärast ongi klaaside tühjus nii tähendusrikas. Alliksaare antinoomia on igavese taastuleku muster, see ongi lakkamatu loomine, mille faasideks on lakkamatu tühjenemine ja lakkamatu täitumine, nõnda et tühjenemine põhjustab täitumise ja täitumine tühjenemise. Järele jääb alati tühjus, ja see tühjus on alati täius.” (“Kaks taastulekut”, lk 82)

Jurgis Kunčinas - Tūla (2025)

 

Algul mõtlesin, et vast selle aasta Loomingu Raamatukogu kõige keerulisem lugemiskogemus, aga siis meenus Vilikovsky “Sulelumi” ja miks mitte ka Venturini “Täditütred”. Kuid see tekst on muidugi omamoodi.

Kui kuidagi lühidalt kokku võtta, siis see on ühe joodikust töötu boheemi uitlemine nõukogude Leedus, seda eelkõige Vilniuses. Ja tema üürike armulugu ühe kunstihuvilisega, mis jätab mõlemasse kustumatu jälje: “mis küll võinuks olla?” (arvatavasti natuke pikem üürike armulugu, aga no kui katkes nii ootamatult).

Pikk sissejuhatus ja armulugu on nagu on, minu jaoks hakkas see raamat tõeliselt kaasakiskuvaks muutuma teose teises pooles - kui peategelane satub hullumajja viinaravile, seejärel paranduslikku kolooniasse (või kuidas seda vanglat nimetadagi), veider road trip Valgevenest Krimmi ja tagasi Vilniusse, viimane kohtumine selle tõelise armastatuga ning hilisem säilmete ümbermatmine. Ehk siis armuloole järgnenud seitse ja rohkem aastat üpris karmi elukäiku, mida autor lahendab üha sügavamale teadvuse sohu langedes; mida lehekülg edasi, seda hullemaks läheb. Valus ja pagana lummav ning ühtlasi milline traagiline pilt hakkab moodustuma naise elust (võib muidugi mõelda, millised vaimsed probleemid tal olla võisid … ja kuidas ta vanemad neid lahendada püüdsid). See kõik on üks valus lugemine, sugugi mitte peategelast idealiseeriv või õigustav, ta on ikka parajalt oma tungide ja alkoholi ori.

Eks siin ole suur roll ka keskkonnal - muidugi Vilnius (aga ma pole seal käinudki) ning nõukogude aja üsna jõledal reaalsusel, mis vast Leedus oma katoliikliku tausta ja naabrite tõttu vähe teistsugune kui Eestis (aga eestlasi mainitakse siin vast rohkem kui lätlasi). (Mingi kogemus on siin ka Ukrainast selle road tripi läbi.) Kõige sügavam mülgas on muidugi see parandusliku töö koloonia oma eripäradega.

Kõik kokku moodustab see üsna veidra supi, mis ei ole meeldiv ega maitsev, aga kaasakiskuv (ja mis sõna küll peaks siia lisama, mis kirjeldaks õigesti seda olekut?). Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Inga Gaile väga hea “Ilusad”, siis … palun igal aastal mõnd tõlget leedu või läti kirjandusest.

“Mille kuradi pärast ma kõike seda räägin? Keda ma lollitan? Lõpeb ju kõik jällegi lõhkuva pea ja värisevate kätega! Joodikute muinasjutud tuleks ilmselt liigitada loomalugude juurde - mõlemad algavad lustliku hirnumise, klähvimise, näugumisega, aga lõpevad määgimise, avaneva maapinna, jäleda haisu, hammaste kiristamise ja põrguleekidega. Caput mortuum, jah, pealuu, purjus metslooma pealuu…. Ja loomamuinasjutte armastavad lapsed ju eriti…. õnnelikud inimesed elavad õnnelikult ja pajatavad muinasjutte kohutavatest asjadest… milleks? Rääkigu juba parem imemuinasjutte, Araabia või Kaukaasia omi, need lõpevad alati õnnelikult ja rõõmsameelselt: ja siis pugesid nad mõlemad teki alla, kustutasid tule ja jõudsid täiuse tippu - vat milline vormel! Aga kas nad siis enne teki alla pugemist veini ei joonud? Araablased? Veini? Eh…” (lk 152)

Pavel Vilikovský - Sulelumi (2025)

 

Algul ei saa vedama, pärast pidama ehk siis selle teksti maailma omaksvõtmine vajas natuke aega, ja noh, eks tegelikult raamatu lõpus on rohkem juttu sellest isiklikumast kogemusest mälukaotusega kaaslasest, mis on päris hingekriipivalt kirja pandud.

Teksti omapära on vast see, et enamuse ajast ei öelda midagi kindlat, vettpidavat (seetõttu on keeruline midagi tsiteerida); selles on vana head … postmodernismi (millegipärast tuletas see meelde autori eakaaslase Mati Undi; huvitav, kuidas tema kirjutanuks sellises vanuses). Kõik need arutelud slovaki ja menomini keelest, jutustaja mälestused lapsepõlvest ja abieluaastatest või ka intiimsemad sedastused, kõik see on justkui rabas hüplemine, mis jõuab kindlamale pinnale paradoksaalselt siis, kui rohkem tähelepanu jutustaja naise mälu moondumise ja lagunemise kirjeldamisega. Selles on keskeuroopalikku, see on üldinimlik.

Eks segadust tekitab ka teksti liigendamine eri numeratsiooniga - mingil hetkel saad enamvähem pihta, mis on mis, aga samas näib täiesti loomulik sellele tähelepanu mitte pöörata, lasta lihtsalt tekstil edasi voolata oma käänulisi teid pidi. Ja mis on õieti see laviin, mida jutustaja mitmel puhul kujundina esile toob - minu jaoks on see eelkõige isiklik pöördumatu kaotus; autor paistab seda küll kujutavat vähe universiaalsemalt.

Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine

Muriel Spark - Juhiiste (2025)

 

Veider lühiromaan. Ühelt poolt pole see just mugav lugemine (sest üsna peagi öeldakse, mis juhtub peategelasega); teiselt poolt on see kahtlemata huvitavalt teostatud ning sellisena lugemiskogemust igati värskendav.

Peategelane võtab ette reisi, et saada tapetuks. Kuidas, see selgub. Miks, see on juba lugeja enda tõlgenduste küsimus.

Sest me ei saa peategelase pähe, me vaid liigume kaasa üsna grotesksel reisil lõpu poole. Ühelt poolt on selge, et kõik need inimesed, kellega ta kokku puutub, see on peegeldus ühiskonnast. Aga miks see naine liigub sellise eesmärgi poole - see on tabamatu, sellel pole justkui ratsionaalset seletust, see on justkui hüperaktiivne või laksu all “Taimetoitlane” (kui mugav on ikka otsida seoseid  Loomingu Raamatukogu siseselt), inimene, kes võtab ette enda saatuse lõpliku lahenduse.

Nagu järelsõnast selgub, on lugejad pidanud seda teksti rituaalseks - ja tõepoolest, see on kuidagi kummastavalt teatraalne.

Kõva aasta ikka Loomingu Raamatukogult; seni siis tervelt 8 naisautoreilt teoseid 5 meesautori kõrval - ja noh, nõrgemad paistavad olevat pigem meesautorite tööd. Raamatu lõpus toodud reklaamteksti järgi paistab küll tulevat rohkem vorstiparaad (kuigi see ehk kandub juba 2026. aastasse? Vaevalt et järgneva 2,5 kuu jooksul jõuab ilmuda 6-7 raamatut).

Aliis Aalmann - Pääsulinn (2025)

 

Olen Aalmannilt varem lugenud ta esimest ja igati hinnatud luulekogu “Verihaljas” ja mõndasid lühilugusid (äsja on ilmunud ka jutukogu “Kes aias”, eks sedagi tahaks tulevikus kätte võtta), kuid lugemata on teine ja samamoodi hinnatud luulekogu “Väevõim”, seega ei oska enda jaoks kaardistada / piiritleda / lahterdada Aalmanni loome arengut. Aga see loome ise on eriline. 

Kui esimese luulekogu põhjal leidsin kenasti mütopoeetilist kõlapinda, ning võrdluseks sai toodud Kristiina Ehin, siis kolmanda luulekogu puhul on autori tekstid vahetumad, siin võiks paralleelidena näha ehk Elo Viidingut või Maarja Pärtnat, ehk siis ühiskonnakriitiline suund ja ökoluule ning eks siin esitatud nägemusi ja kogemusi pole just rahvushärdalt meeliülendav lugeda. Ning mis see tulevik veel on, eksole. Noh, oma parematel hetkedel ma vist ei suuda nii pessimistlik olla ja nii mõnegi luuletuse (anarhistliku?) agenda poolt üksüheselt olla. Eks omal moel märkimisväärne seegi, et siit kogust puudub nö lembepoeesia (sest mis see luule muidu siis on, eksole. Või on see … ajaluule!).

Aga jah, millised kujundid, juba ainuüksi see rida “kuid surm tuleb hiiresammul kasukas mälestuskirbud” (lk 41) on vaat et üks mu selle sajandi lemmiknägemusi; ning eks alltoodud luuletustest on ka nii mõndagi mälestusväärset. Sellest vähesest lühiproosast, mida senini olen autorilt lugenud, tundub see luulekogu oma toonilt samm või kaks edasi läinud; või õigemini jutud haaravad väikse osa luulekogu tundeskaalast. 

Küll paneb kukalt kratsima see, miks on märgitud luulekogu toimetajaks ja koostajaks Hasso Krull; miks küll autor ise pole kokku pannud … Vähemalt võib rõõmsalt tõdeda, et Loomingu Raamatukogul paistab hetkel veel tugevam aasta olevat kui 2024, ainult Pirogovi mälestused paistavad lati alt läbi jooksvat (nojah, pole ka lugenud saksa-korea väsimusühiskonda).

rohepööre

ja nüüd ma näitan teile kuidas teha rohepööret kui kuld vilab smaragdväljadena kiirgab pimestab verihaljendab. need haavad hüübivad ja nahk kasvab armkoena tagasi siis nülime uuesti kõik männikuusekasesegalehtmetsad pühad hiied ürgsed salud. harvester ei küsi mis tüüpi on veri ta murrab joob ja joovastub kodumetsalõhnast põlistukalehast on saanud vänge parfüüm mis maitseb samuti kui kanaarilinnu vaikus kaevanduses see on itk ja need on pisarad vaata kuidas pööran haljast pinda kuis mets on masinate magala autode urisev põõnav areen kus kütus voolab ojadena tummiste niredena. joonistame kunstniku laenatud käega end samblakihtidele ürgsete koopamaalingutena vaik valgub ja katab südamesooned vaik nagu kuldpaber õlimaalil. flöödi kutsuval muusikal võlun välja raha ja rikkuse ärimehed kannul kõmpimas nad laulavad mu taktikepi viibutusel keeled vestil vesised kui manan kulda hõikan hõbedat mis küpseb ilmapuul need puud tuleb maha võtta iga tüvest lõigatud haluga kütan maailma taevast kuumemaks saun teeb ju terveks ja parandab haavad meil on päris oma kasvuhoone kus soojus ei kustu vaid tätoveerib end jõudsalt selgroole ah ma värisen ootusärevuses. maasikad õitsevad järgmise katastroofini ja võibolla natuke ka pärast. üleujutuses ja varemeis jäävad ellu ainult prussakad. aga võibolla need me olemegi. pööra mind roheliseks arm

(lk 27)

kõik linnud põlgusele

täna ohverdan tallinna

kogu ülemiste järvega

kogu mustamäe ja kadrioru pargiga

haljastuse ja linnahalliga

ja tartu annan üle

ehitusjärgus sildadele eeslinnadele

ehitame veel kuni maad enam lihtsalt pole

kuni mahume kenasti nagu kilud karpi

üksteise najal püsime püsti

tarkus valgub jõkke voolab välja

jäävad vaid hoonete labürindid

lihtsurelikele üks õige elamuskeskus

ahhaa

ja rakvere laiendan karjamaaks

suureks poriseks karjamaaks

hävitamine on inimlik

vaata kui inimlik ma olen

kui hävitan omagi linna

võru on ketikoer keda pole põllule lubatud

haugub maruliselt

iga südamelöök kui püssipauk

nõnda kõlab ta üle vagula

üle koreli

üle tamula

ja ronib minu poole

ronib mööda keldreid ja treppe

ronib luuderohuna

kallineva elektriliinina

otse mu akna taha

kiitsakate tihaste kõrvale

harjutusväli

hurjutusväli

valga on kaksik

selle anname tagasi naabrimehele

las kasvatab

las laiendab

las võõrutab

või hoidku vabapidamisel

ohverdan puust ja puutumata linnad

ohverdan kivi ja metalli ja

ja pärnu las vajub vee alla

meie oma atlantis

mille rusudel tantsime

see on beach grind

esinejad on päris pöörised

vesipüksid ja tornaadod ja muidu trombid

viljandi lagundame väikesteks osadeks

V L N D

veel endale veel endale

seejärel kanname kivi kivi haaval laiali

aga kuhu paigutada ohvrikivi

meenutuseks

hoiatuseks

muu pärand läheb kohtutäiturile

muu pärand läheb riigile

väevõimule

(lk 52-53)