Émilie du Châtelet - Arutlus õnnest. Valik kirju (2026)

 

Loomingu Raamatukogust järjekordne silmaringi avardav tõlge, millele otsa poleks ise küll kuidagi sattunud ehk siis valgustusaja haritud naise essee õnnest ja tema kirjad kaasaja meestele, teemadeks tollane teaduslugu ja kõrgseltskonna eluolu. Ja noh, milline elu - truu abielu kuni pärija sündimiseni, seejärel erinevad suhted õpetlaste ja kultuuritegelastega, neist muidugi väljapaistvaim oli Voltaire. Peamine, et see kõik liialt skandaalne poleks - aga selleks oli naise käsutuses Pariisist paarsada kilomeetrit eemal loss. Sest noh, kõrgseltskonna elu.

Nii on ka arutlus õnnest suunatud just kõrgseltskonnale (lk 6) ja selline ka tänapäeva vaates üsnagi vabameelne oma armastuse käsitluse poolest; ja muidugi päris vaimukad on muudki soovitused.

“Selleks, et olla õnnelik, tuleb saada vabaks eelarvamustest, olla vooruslik, hea tervise juures, tunda himusid ja kirgi ning olla vastuvõtlik illusioonidele, sest lõviosa oma rõõmudest ja naudingutest võlgneme just nendele, ning õnnetu on see, kes illusioonid kaotab. Mingil juhul ei maksa neid mõistuse tõrviku abil hävitada, püüdkem teha nii, et illusioonide lakikiht, mis enam-vähem kõiki asju katab, saaks paksem: seda on vaja rohkemgi kui meie kehale hoolitsusi või ehteid.” (lk 5)

Illusioonid näivad siin olevat kõige intrigeerivam osa, aga kui õieti aru sain, siis tegu omamoodi “make-believe” käsitlusega, ehk kunsti kogemine ja tõlgendamine (lk 10). Aga kokkuvõte esseest kordab kõike täpsemini kui algne lennukus:

“Püüdkem niisiis olla hea tervise juures, eelarvamustest vaba, tunda kirgi, panna need oma õnne teenistusse, asendada kired himudega, hoida kiivalt alles illusioonid, olla vooruslikud, mitte kunagi kahetseda, lükata kurvad mõtted endast eemale ning keelata oma südamel hoida alles sädetki himu kellegi järele, kelle himu on raugemas ja kes meid enam ei armasta. Ühel päeval tuleb armastus ikkagi maha jätta, olgu või vanadusest, ja see olgu päev, mil ta ei tee meid enam õnnelikuks. Mõtelgem niisiis sellele, kuidas kasvatada teadmishimu, seda himu, mida tundes sõltub õnn ainuüksi meist endist. Hoidugem ambitsioonidest ja teadkem kõigepealt, kes me tahame olla; otsustagem, millist teed pidi tahame elus käia, ja püüdkem teha nii, et see tee oleks õisi täis.” (lk 20)

Muidugi, ei saa mainimata jätta, et autor ei elanud just kõrge vanuseni, vahest mõndagi oleks ta vanemas eas teisiti mõelnud. Aga kes teab.

Tanya Tagaq „Lõhkine hammas“, (SA Kultuurileht, 2023), tlk Hasso Krull

Tegemist on tiheda ja keeleliselt nauditava teksti või tekstikogumiga, mis vormiliselt on punt ühte köidetud luule ja proosavormis juppe ja pudemeid, ent sisuliselt sulandub tuntavaks tervikuks ühte. Arvestades, et see mõjub osalt intiimse ja vahetu tunnistuse andmisena, mismoodi on olnud üles kasvada tüdrukuna ühe põhjamaise väikerahva keskel, keda on sunniviisiliselt ümber asustatud tuhandete kilomeetrite taha veelgi kaugemale põhja, rebides lahti sidemeid ümbritseva loodusega, samas kui võõrast kultuuri ja eluviisi on nii surutud peale kui see on ka isevooluteed paramatult peale vajunud, lammutades vanu korraldusi ja mütoloogiat ning seotust sellega, tuues asemele alkoholi ja tühjust…

Tegevus algab seitsmekümnendate keskpaigast. Toimub Kanada põhjaosas, kui õigesti aru saan, siis Hudsoni lahe äärest ümber asustatud autori vanemate põlvkond elas algselt umbes meiega sarnasel laiuskraadil ja siis pidi kohanema Põhja-Soomega sarnasele laiuskraadile jääva Cambridge'i lahe äärsete märksa karmimate oludega. Aga see võrdlus aitab ehk ainult valguse mõttes, sest meie poole jääb Golfi hoovus (vähemalt praegu veel). Külma mõttes võiks siis ehk Hudsoni lahe ümbrus rohkem Põhja-Soomega sarnaneda ja Cambridge'i laht kisub juba Svalbardiks ära?

Temaatika poolest on lugu kohati ikka väga sünge – selline lohutu kolkaküla vaib nt Eesti 90ndatel, kus noortel pole suurt muud teha kui liimi nuusutada ja külapoes käia; lisaks igasugused käperdamised ja ärakasutamised ja alkohol, kui igapäevane norm. Ent teisest küljest käib argireaalsusega alati kaasas ka mütoloogiline mõõde – ümbritsev loodus oma vägevuses, ringi uitavad kurjad vaimud, kes purjus inimesi seestavad ja hingerännakud, läbikäimine loomade ja üleloomulike olenditega, ja see on omamoodi vaimustav, meeldetuletus, et pealtnäha üdini masendav külaelu on ainult üks osa, ja suuremad ja tähenduslikumad jõud, elu ise, ei kao selle pärast veel ära, me lihtsalt ei oska neid näha.

Argireaalsus ei tähenda, et elamine, tundmine, suguline olemasolu ja mis kõik veel sellegipoolest imeline ei oleks. Midagi selles liinis, et kõik need koledad asjad, mis lähevad ohvrirolli ja traumade kategooriasse on ühtlasi ka loomulik osa elu pulbitsemisest, inimkogemusest, üks õnnetult tume laik selle sees, aga ei midagi enneolematut, ning selle võtmine sellisena annab jõudu, tõstab pilgu laiemaks. Et siis mõnes mõttes nagu müütiline psühholoogia (või teraapia). Näiteks see lõik, kus hing on näljas ja tuleb lõigata tükke omaenese ihust, sest muud liha pole kuskilt võtta, äralõigatud kohtadele kasvab liha küll tagasi, aga armid on hirmsad ja kõvad ega kõlba enam süüa (lk 67), aga müütilises maailmas on inimene vajadusel looduse elementidega ühtesulanduv ja muutuv, too näljane vaimukehagi ammutab lõpuks päikesejõudu joodud metslinnumunarebust ning kalamarjadest, saab jääkaruga üheks, ammutab sugulisest olemusest väge.

Või siis kõik need vaimolevused, kes lae all varitsevad, kibestunud surnud, kes on valmis purjutajate keha üle võtma ja halbu tegusid korda saatma, aga ka head vaimud, kes elavaid saadavad, ja siinkohal pole isegi kellegi surma saatmine nii ühese polaarsusega – ka oma tapjat võib hea vaimuna saata.

Raamatu pealkirjaks olev „lõhkine hammas“, mis figureerib ühes raamatu keskpaiku paiknevas luulevormis lõigus. Kui alguses on suus uje hammas, niiske hammas, siis pärast eksinud rusikat jäävad põrandale lõhkine, urisev, surnud hammas. Olematuks ei tee seda ükski müütiline moondumine ja olgugi inimene osa kõiksusest ja andkugi müütiline mõõde tähendust ja sügavust – valu jääb. Pealkirja pärast olen ma selle lugemist edasi lükanud, pealkirja pärast võtsin nüüd ette ja pealkirjast aimata võiv raskus, valu ja äng, mida pelgasin on siin tõepoolest sees ka olemas. Seega pelgasin asja eest, aga ometi polnud see siiski päris nii nagu kartsin.

Lisaks on loomulikult huvitav see, kuidas noorus on ikka noorus – miinus nelikümmend kraadi pakast ei tähenda seda, et ei venitataks liibuvaid riideid selga ja ei mindaks peole ja ei tehtaks kõiki tempe. Suvi tähendab aga jälle seda, et lapsed kondavad öösiti lõputult õues ringi, kuna igalpool on valge ja päike; eks tähendas endalgi omal ajal suveöine telgis magamine seda, et osa ööst tuli ikka ringi uidata ja asju teha. Põnev on ka ümbritsev loodus ja seal ringi kondamine, nii palju kui seda on. Ja loomulikult kõik need katked ühest vanemast maailmast ja elukorraldusest, omamoodi üks ja kontaktis olemine inimloomuse erinevate tahkudega.

Nagu juba öeldud - hästi paika pandud ja kaunilt voolavad sõnad. Osalt tunnistus ühe rahva (naiste) läbielamistele, osalt kiirkursus inuittide traditsioonilisse omailma ja kõige selle sees ühe inimese kasvamise lugu, nii psühholoogilises plaanis kui ka lihtsalt täiskasvanuks. Lõikude väljatoomine on siin tänu liigsele võimalikkusele praktiliselt võimatuks tehtud – põhimõtteliselt võiks iga lõik ka eraldiseisvalt toimida. Juba läbi loetud raamatut lehitsedes on aga tunne, et kas ma ikka õigupoolest lugesin, mõnda kohta näeks nagu esimest korda, ja kas tõesti oli see nii lühike, ometi mahtus sinna sisse nii palju. Eks see ole vist natuke nagu tundmatusse kohta mineku ja sealt tagasitulekuga – alles võõras minekutee tundub alati pikem.

Minu lemmiknarkots on nüüd butaan. Sellest saab tõesti kõva kaifi, /…/ Butaan on puhas. Vahva on seda Coopi poest varastada, pista otsik esihammaste taha, nii et gaas välja tuleks, ja hingata sügavalt sisse. Tähed muutuvad kirkamaks ja värvid eredamaks. /…/

Valjud hääled ja kantrimuusika tonksavad mu unest välja. Magamistoa uks lõksatab paokile. Sisse pahvab suitsu, hetkeks läheb muusika kõvemaks, aga jääb jälle vaiksemaks, kui uks on kinni pandud. Voodile prantsatab midagi rasket. Teesklen magamist ja lähen ära sinna, kus nägusid ei ole. (lk 34)

 

Läheme isaga rebaseid küttima, tal on püstol. Mõnusad kuivad naksatused ja plaksatused, kui relv lahti läheb. Korraks on mul kangelase tunne, sest me päästame rebaseid aeglasest näljasurmast. Isa on tugev ja enesekindel. Loodan, et ükskord ilmub minugi haprast psüühest säärane meelekindlus. Rebased jooksevad. Rebased surevad. Leinan neid, aga saan aru, et leinas peitub oht, kui need, keda sa leinad, sind vastu ei leinaks. Empaatia on neile, kes seda endale lubada saavad. Empaatia on privileeg.

Empaatia pole looduse jaoks.

Meie perel olid koerad, kes tuli matta või vaevast vabastada. Isa hoolitses selle eest alati, isegi kui halastussurm pidi tabama pere lemmikloomi. Seda tegi ta vähemagi kahetsuseta. Lihtsalt tegi. Nagu me kõik sünnime, nagu me kõik sureme. Ei mingit valikut, ainult tegutseda. Need rebased sureksid nälga; parem vabastada nad vaevast. Need inimesed hävitaksid maa; parem vabastada nad vaevast....(lk 46)

Inimloomust ei saa maa salata, heldust ei saa tekitada, veenvalt jäljendada ega osta. Oleme need, kes me oleme, ja keset kõiki olemise tahke päästab meid ainult see, kui me oma monumentaalsed vead omaks võtame. Kahjuks võivad vead mõnede inimeste juures hullemaks minna; pimedus paljuneb, lööb tasakaalu paigast ja kõik ongi kadunud. Kui oled kord kellegi tapnud, võib vaimudeilm tugevasti tõmbama hakata, see on võimu ja fanatismi painega sillutatud rada. Pärast elu võtmist tuleks teha hingepuhastuse rituaal, aga see on meil kaotsi läinud. Tean, et kui keegi on inimliha söönud, tuleb aasta aega üksi halastamatus tundras elada, et rookida välja himu enama järele. (lk 118)

 

Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Guillaume Apollinaire - Süda Kroon Peegel. Valik luuletusi (2026)

 

Peale “Ulyssest” on nüüd Rummo ilmutanud järjekordse tähelepanuväärse panuse eesti kultuuriloosse (kui tõlge elab, on see osa laiemast kultuurist, eksole). 

Samas ma ei oska kuidagi öelda, et oleksin nende tekstide lugemist mingil moel nautinud - ehk piktogrammide (ühe sellise järgi sai kogu oma nime) fantaasialend on küll muljetavaldav (ja samavõrra nende eesti keelde vahendamine). Sest noh, muidu klassikaline (ja veel prantsuse (Rimbaud!)) luule, see on ikka tõelistele luulekogejatele. Üks võimalus Apollinaire’i lugeda võiks näha seda biitluule eelkäijana, kui vaid poleks seda vabavärsikaugust. Siit omakorda tuleb mõte, et need tekstid oleks päris head pähklid luuledeklamatsioonideks, siin oleks ettekandjale ehk peamurdmist, kuidas selliseid tekste õieti löövalt esitada.

Ja no see essee uuemast luulest …. mingil moel on see ikka päris hämmastav, kuidas aegajalt langevad luuletajad suurushullustusse ning kujutlevad end progressi rakettidena. Essee on küll tõlkinud hoopis Triinu Tamm, kes on ühtlasi teinud selle raamatu luuletuste alustõlked prantsuse keelest, mida siis Rummo omakorda vahendanud eestikeelseks luuleks. Raamatus on ühtlasi ära toodud Ilmar Laabani tõlge “Kingud”, milles Rummo oleks küll üht sõna (vt pealkirja) täpsustanud, aga see on juba poeesia täppisteadus ning muidu see Laabani tõlge koostaja jaoks vägagi õnnestunud.

“Meile teadaolevalt leidub tänapäeval tõelisi luuletajaid pea eranditult nende seas, kes kirjutavad prantsuse keeles.

Kõik teised keeled tunduvad olevat vakatanud, selleks et universum kuuleks paremini uute prantsuse poeetide häält.

Terve maailm vaatab selle valguse poole, mis ainsana lööb heledaks meid ümbritseva öö.

Ometi on neid hääli siin vaevu kuulda.

Moodsad luuletajad on niisiis loojad, leiutajad ja prohvetid; nad nõuavad, et uuritaks seda, mida nad ütlevad selle kollektiivi hüvanguks, kuhu nad kuuluvad. Nad pöörduvad Platoni poole ja anuvad, et isegi kui ta nad riigist pagendab, kuulaks ta nad vähemalt enne ära.

Prantsusmaa, kes on kogu tsivilisatsiooni saladuse hoidja, saladuse, mis on saladus üksnes nende ebatäiuslikkuse tõttu, kes püüavad seda lahti muukida, on seetõttu muutunud suurema osa maailma silmis taimelavaks luuletajatele ja kunstnikele, kes päevast päeva suurendavad tema tsivilisatsiooni pärandit.

Ja nende levitatava tõe ja rõõmu läbi muudavad nad selle tsivilisatsiooni kui mitte just sobivaks ükskõik millisele rahvale, siis vähemalt ülimalt meeldivaks neile kõigile.

Prantslased viivad luule kõikide rahvasteni.”

(“Uus vaim ja luuletajad” , lk 97, tõlkinud Triinu Tamm)

Anthony Powell - Venusberg (2026)

 

Jällegi raamat, mis poleks niisama küll kuidagi lugemiseks kätte sattunud (autorgi samamoodi tundmatu), aga - täiesti loetav lugu. 

1920. aastate algul saadetakse inglise ajakirjanik kuhugi põhja Esimese maailmasõja järgsesse uude riiki (Soome? Eesti?) reportaaže kirjutama. Ülesanne pole teab mis põnev, aga seal ootab ees üks vana tuttav, kellesse on armunud ajakirjaniku, ee, partner (suhe paistab põhinevat siis sellel, et parema puudumisel võib ka aegajalt kohtuda). Sõbral on küll naise tunnetest ükskõik (või noh, üldse naistest, aga seda niimoodi aseksuaalsel moel), kuid siiski tunneb viisakalt huvi naise käekäigu vastu.

Aga jah, talve alguse laevareis põhjamaale toob uusi erinevaid tutvusi, muuhulgas ühe tolle põhjala riigi eliidi hulka kuuluva psühholoogiaprofessori abikaasaga, kellega koosolemine ületab teatavaid formaalsusi. Jällegi, parema puudusel seiklus või nii kummagi jaoks; siiski jätkavad nad kohale jõudes oma suhet, vaid professor ise ei pane seda õieti tähele.

Aga jah, muidu siis kohalik diplomaatiline korpus ja värske riigi koorekiht ning selle probleemid oma mineviku ja erinevate vasakpoolsetega. Talverõõmud, peategelane oma vanade ja uute tuttavatega teeb seda ja teist ning peagi on tulemas kohaliku seltskonna kõrghetk balli näol, mille järel tuleb peategelasel tagasi Inglismaale naasta. Aga see professori naine, sellest suhtest ei tule niikuinii midagi välja, siiski inertsist on armukadedust ja igatsust. Ent siis … saab see vähe ootamatu lõpu.

Omal moel on see huvitav, kuidas tegelased lihtsalt kulgevad kaasa, ilma erilise innuta, teevad asju igavusest või ka omamoodi kohusest (sest nii võiks käituda - kasvõi pidades armukesi). Kirevabad tegelased (nojah, on küll Bobel oma lõbuihaga) iseenesest igati dramaatilises sõjajärgses ülesehituse faasis ühiskonas. 

Eks seda romaani on eesti lugejatele reklaamitud kui võimalikku Tallinna kujutamist tollases ajas, aga see pigem tundub see minu jaoks olevat soomelik maailm (mitte et mul selle arvamuse toetamiseks oleks ekspertiisi või kogemust). Huvitavalt veider romaan, natuke tuletab meelde Muriel Sparki nihestatust.

Maria Matios - Magus Darusja (2026)

 

Järjekordne raske pärl Loomingu Raamatukogust, sel aastal midagi sarnast ehk Soometsa ja Drndiči puhul (Krohn ja Ginzburg on siiski veidi erineva, ee, alusega).

Lugu siis sellest, miks Darusja on lõpetanud rääkimise ja elab põhimõtteliselt omaenda maailmas, oma valude ja tõekspidamistega. Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Darusja enda vaatenurk, seejärel ta elukaaslase nägemus, viimaks isa ja Darusja lapsepõlve lugu. Kronoloogiliselt liigub tekst tagasi minevikku, saavutades nii oma õudustäratava lõpu (või siis alguspunkti) nõukogude aja kinnistumisega sellesse Bukoviina kanti.

Ja noh, trauma ja sellega elamine või ka allaandmine. Elu läheb edasi peale kõiki juhtumeid, aga kuidas õieti? Mil viisil seda varjata või alla suruda. Järelsõnas on toodud paralleeliks kreeka tragöödia ja selle koor - just selle küla koor on selline … laviin, mis elu ikka edasi kannab ja omal moel ka tasandab ja alla surub. Inimesed on võimelised nii õrnusteks, suuremeelsuseks kui mitmes vormis vägivallaks ja hoolimatuteks ihadeks. Ja siis on Darusja.

Omamoodi huvitav on ka küsimus rahvuslikust identiteedist - ajaliselt on seal kandis Poola ja Rumeeni ülemvõim, seejärel saabub nõukogude võim oma hullemate represseerimistega, tagajärjeks on kohaliku elu degenereerumine, nagu nähtav esimese-teise ja kolmanda osade võrdluses (mitte et siis kunagi olnuks kungla rahva mentaliteet - lihtsalt elu oli kuidagi … täielikum). Ega nad seal raamatus idenfitseerigi end laiemalt ukrainlastena, ikka oma Bukoviina rahvakilluna (või noh, mäerahvana). 

Ja siis on Darusja, kes nüüd käib isa haual ning lapsena käis ema järel. Ja peavalud ja miks ta ei söö kommi. See viimane osa lõikab lõpule lähenedes ikka väga valusalt ja potentsiaalselt pisarakiskuja. Jälle järelsõnas on palju tähelepanu pööratud vaikimise kujundile, aga tundub üleliigne seda siin korrata.

Ja järelsõna järgi paistab, et autorilt võiks veel midagi tõlkida: “Pöögimets”, mis siis käsitleks Bukoviina ajalugu läbi viimaste sajandite; see oleks kindlasti põnev ja silmiavav lugemine.

“OI-OI-OI… Mitte inimesed üksi, vaid ka kurat ise on närvis, kui kellelgi on veidi kauem hea olla, kui kuradil plaanis. 

Kuid ka kuradi plaane korrigeerivad lihtsad inimesed, kes usuvad Jumalasse, valmistuvad armulauaks ja paastuvad, õpetavad lastele kuuletumist ja issameiet, mälestavad surnuid ja kannavad hoolt oma laste tuleviku eest.

Ei, ei ole ühelgi kuradil sellist jõudu, kui kadeduse, vihkamise ja kättemaksu tunnil on lihtsatel inimestel…” (“Mineviku draama”, lk 51)

Daša Drndić - Doppelgänger (2026)

 

Iseenesest ma ei oska defineerida, mis raamat see õigupoolest on, aga see on päris võimas tekst lagunemisest. Ei kujuta ette, et seda teost otseselt kellelegi lugeda soovitaksin, aga … ohjaa, on see alles lagunemine, eksistentsi lõpp, ammendumine. Arvatavalt on esimene lühem lugu see, mis laiemat tähelepanu äratab ja samas eemale peletab oma vanainimeste eksistentsi kujutamisega, aga see pikema loo areng … on see alles inimelu lagunemine.

Siin ei saa rääkida hävingust või lõppemisest või muidu dramaatilisemates terminites, see ongi lihtsalt eksistentsi roiskumine, mädanemine, lagunemine; lihtsalt protsess, inimese lödistumine. Muidugi, see Printz püüab ajuti veel lõpuni mingit stiili hoida, aga kui naeruväärne ja masendav see ühtaegu on. Ning muidugi ninasarvikud, alguses ja otsas. Finaal, mida keegi ei näe, millel pole tunnistajaid, viimane mõttetus, viimane kuivav rögaplekk ühiskonna asfaldile, mis peale hetkelist vastikust minema pühitakse ja unustatakse. Inimelu tõeline kujund, lõpuks on kõik sisutu üksindus.

Viimaste aastate Loomingu Raamatukogudest ei oskagi otsest paralleeli välja tuua - eks seal muidu ikka pakutakse mingit lootuskiirt või midagi hingesoojendavad või kasvõi stiilset; siin on vaid pöördumatu lagunemine. Ehk õrnalt oleks lähemal Han Kang, kuskil kaugemal vast Kobo Abe, Triin Soomets, Leena Krohn.

Printzi loos on muuhulgas pisut veider dialoog katoliiklikust Eestist, aga otsige ise üles - keegi võiks seda romaani ikka lugeda ka.

Natalia Ginzburg - Perekonnaleksikon (2026)

 

Kui ma üldiselt püüan vältida kõiksugu mälestusi ja lapsepõlveainelist kirjandust (sest see on lihtsalt igavalt paatoslik või dramaatiline heietamine), siis Loomingu Raamatukogu lugemise tõttu (vältimaks mattumist vaid fantaasiakirjandusse) midagi sellist ikka kätte satub (sest püüaks ikka kõik numbrid järjest läbi lugeda). Ja üldiselt on need head kogemused (mitte et see inspireeriks rohkem selle memuaristika valdkonnaga tutvuma).

Ginzburgi teksti ei saa üheselt pidada elulookirjanduseks - sest autor on seda lihtsalt kirjutanud ilukirjandusliku võttestikuga. On küll jutt reaalsetest inimestest ja sündmustest, aga autor ei taotle üksühest tõepära - oluline on pigem dünaamika ja meeleolu. Eks nii teki kerged paralleelid kahe teise biograafiahõngulise tõlkega (sel puhul lähtun nende tõlgete järelsõnadest, et tegu mõneti biograafiliste teostega), mis on minu jaoks ühtlasi kahe eelmise aasta LRi tippteosteks: Bora Cosic “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja Aurora Venturini “Täditütred”; tähelepanuväärne on muidugi, et kõik need kolm raamatut on nö lõunaeuroopaliku temperamendiga tõsised möllud (nendega võrdluseks võiks olla Kairi Looki eluloohõnguline “Tantsi tolm põrandast” oma tuttava eestilikkusega). Kõige lähedasem Ginzburgi teosele oleks vast Cosic oma Teise maailmasõja (ja geograafiliselt lähedase asukoha) temaatikaga - seal pole küll Ginzburgi panoraamsust ajalises ja ruumilises mõõtmes (kuivõrd kasvõi minajutustaja (kes ongi üldiselt tagaplaanil, alles teose viimases kolmandikus tõuseb tema hääl rohkem esile) jõuab mitu korda emaks saada ja kaks korda abielluda; muidugi teosed ei saagi kuidagi paralleelsed olla), aga samas muidugi see suguvõsa ja nende tuttavad kogu oma kirevuses murrangute keskel.

Panoraamsus on siiski suhteline - kuivõrd tegu on tõepoolest perekonnaga seonduva inimsuhete leksikoniga, mitte lihtsalt perekonna looga. Pigem kogeme itaalia-juudi vasakpoolse haritlaskonna eluolu 1920.-1950. aastate Itaalias - ning ajastust hoolimata pole tegu mingi hädade ja kannatuste painega, vaid pigem vägagi vitaalse seltskonna- ja kultuurielu lõigetega (kuigi oluline on seal antifašistlik tegevus). Seda siis läbi seitsmeliikmelise (kus lisaks vanematele kolm venda ja kaks õde) pere kogemuste. Ja jällegi - kindlasti pole tegu ideaalse Bullerby laste perega, vaid üsna vastuoluliste suhetega nende kõigi liikmete vahel. Isast lähtuvaid traumasid ja konflikte pehmendab küll ema … ma ei teagi nüüd, kuidas seda kirjeldada, kergelt jabur lillelapselisus? Või hoopis kergemeelne manipulaator (oh issand, see vanemate suhtumine lapselastesse)? Kui isa on õige destruktiivne suhtleja oma tõekspidamiste ja nõuetega (aga lastel on sellega tekkinud mingi omamoodi immuunsus), siis emal näib olevat mingi vaimne troon, mida ei lase kõigutada isa negatiivsus ning mille kaudu ema ise oma heaolu eest hoolitseb (muidugi, see tõlgendus tekib ehk minajutustaja kaudu).

Ja tõepoolest, mingil moel see pere (eelkõige vanemad) enamvähem koos püsib. Tänapäeva vaatenurgast võiks lugejal olla pidevalt punased lipukesed püsti kõiksugu emotsionaalse pinge tõttu, aga perekond püsib. Muidugi, iseasi, kuidas autor üldse kirjeldab traumasid - nii on näiteks armastatud esimese abikaasa tapmine ja lein vägagi käsitlemata (aga eks siin kõiki surmasid kuidagi pehmelt esitatud - ainus, keda läbi raamatu meenutatakse, on isa ema mälestus).

Aga jah, see Itaalia eluolu ja sotsiaalsus, eks see on ikka midagi muud kui põhjamaa noir ja arktiline hüsteeria (jajah, igatepidi ülepingutatud võrdlused). Igal juhul, kaasakiskuv lugu ja põnevalt kirjutatud.

Leena Krohn - Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutte (2026)

 

Krohni lugemine pole mingi meelelahutus ning seda keerulisem on lugemismuljet kokku võtta. Niisiis, võimalik vaatenurk inimkonnna hääbumisest - sest masinad võtavad üle selle hoolimatu ja kasuahne inimprojekti, mille tegevuspõhimõtteks paistab olevat “pärast meid tulgu või veeuputus”. Aga mida tehisintellekti singulaarsus õieti taotleb, see pole enam mõistetav ega ka hoomatav.

Vähemalt on autor lähtunud sellest, et mingil määral on see tehisintellekt huvitatud inimsuse uurimisest, sellest siis see inimhulk, mis kogutud sinna Hotel Sapiens asutusse. Tehisaru loogilisusele on siis vastukaaluks inimeste hooti irratsionaalne käitumine, nö ootamatud vaatepunktid reaalsuse kogemiseks või muutmiseks. Mitte et tegu oleks märatsevate hulludega - ei, lihtsalt omamoodi läbilõige ühiskonnast. Keda omakorda peaks harima tehisaru poolt esile kutsutud inimkonna kuldsete peade, ee, avatarid (mis küll on mõneti teisenenud mõttemaailmaga kui teadatuntud viisil). Niisiis omamoodi loomaaed.

Teos on esitatud suhteliselt lühikeste peatükkidena, kus siis vaatluse all on inimtegelastega seonduv nii sealsest reaalsusest kui mineviku kogemustest; omamoodi stseenide paraad. Minu jaoks vast meeldejäävaimaks terapeudi hullumine ja ühe seltsi loengupidaja puustumine. Aga eks pea igas peatükis on midagi meeldejäävat sellest kaduvast inimeseks olemisest.

Nagu tõlkija Kadri Jaanits sedastab, ei pea Krohn end ulmeautoriks ja see on arusaadav; aga kui mõelda, kui laiahaardeline see soome ulme õieti on (kasvõi rahvusvaheliselt tuntud autorid nagu Emmi Itäranta, Pasi Jääskelainen, Hannu Rajaniemi), siis … see on ikka hämmastav.

“Mis siis rahaga juhtus? Oli nii palju valerahategijaid, et raha ei tähendanud enam midagi. Kummitusraha tehti õhust derivaatide, tärminite, optsioonide ja futuuridega. Seda nuumati suunates ja lühikeseks müües, laenuraha investeerides ja intressidega manipuleerides. Varipankade bilansid paisusid, kapitalivood ajasid üle ääre ja ammendamatu likviidsuse võlakukru sisu jagati pankurite vahel ära. Legaliseeritud röövimise mehhanismid muutusid aina keerukamaks. Raha ilmus maailma arusaamatutes, mõistusevastastes kogustes. Sellel polnud enam mingit pistmist töö, väärtuse, hüvede ega heaoluga. Ja mida kummitusvaluuta eest saadi? Rohkem vaesust ja viha, veel enam näljaseid suid, aina uusi sõdu.” (“Lillepoodnik”, lk 70)

Triin Soomets - Jäälind (2026)

 

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.

Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.

Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.

Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.

Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi

jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud

muutunud tolmuks põrandal

isegi siis ta ikka veel loodab

et on nähtav

et on vajalik

(lk 10)

 

Lydia-Anett

Viimaks ma lendan, jalutu,

murtud jalgu pole kellelegi vaja!

Viimaks olen modell kõiksuse

konkursil, õlavartel sinikateta nahk,

siseelundid ei ole lahti pekstud,

hingki on terve ja hõiskab. Milline

võrratu universum! Kihutan eemale,

eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta

jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!

(lk 22)

 

Heli

B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,

pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.

12-aastasena viiulitunnist tulles

tõmmati mind autosse.

ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.

paras teile.

(lk 31)

 

Aili

hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi

lubas ära tappa kui kellelegi räägi

ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra

mitte nii nagu lapsena

kus isa ähvardus tõepoolest mõjus

kui ta lubas ema ära tappa kui räägin

oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha

mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel

kelle artiklitele pidevalt viidatakse

sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki

ja nii ka mina

ei tea sinust 

nüüd 

enam

mitte midagi

(lk 41)

Hasso Krull - Igavene taastulek (2025)

 

Krull on siis ette võtnud Nietzsche igavese taastuleku idee ning selle tõlgenduste ja arenduste vaatlemise. Lisaks Nietzschele on siis vaatluse all ka Mircea Eliade ja Gilles Deleuze’i vastavad vaated; kaude ka Platoni traditsioonide üle arutlemine. Aga mitte ainult - seda kõike kaunistab Artur Alliksaare luule terad ja mõttekäigud, mis justkui võiks olla muuhulgas mõjutatud Zarathustra raamatust.

Milleni siis Krull õieti välja jõuab, ma ei oskagi öelda; see käib kõrgelt üle mu pea. Ses suhtes on see puhtalt metakirjandus või ka metafüüsika: Krull tõlgendab, otsib seoseid ja ka osutab võimalikele puudustele autoriteetide tekstides (õieti siis metakriitika), kuid samas ma nagu ei saanudki pihta, kuhu ta sellega õieti välja jõuab, mis on Krulli enda jaoks see igavene taastulek, mis on selle reflekteeringu tulemus.

Aga mis on tore, on muidugi Alliksaare mõtete esitlus ja selle tõlgendamine metafüüsilises kontekstis. Ausalt öeldes pole ma Alliksaart pea üldse lugenud, aga vast siiski võiks “Päikesepillaja” mingil moel ette võtta.

Kui Krulli eelmised LRi raamatud olid tõlgendused rahvausundist (“Loomise mõnu ja kiri” ning “Jumalanna pesa”; nagu näha, siis igas kümnendis üks väljalase), siis eks siingi on toodud mõningaid paralleele eesti rahvalauludest.

““Loomine on nagu pikkade pingsate sõõmudega joomine,” kirjutas Alliksaar. “Temast jääb järele tühjade klaaside tähendusrikas täiuslikkus.” See antinoomia toob meid otse loovuse-probleemi südamesse. Loomine kõige tavalisemas tähenduses peaks ju olema millegi uue tekkimine, tootmine või valmistamine - siin on aga loomise tulemuseks hoopis ammendumine, koguni täielik tühjenemine. Ometi saab antinoomia ka ümber pöörata. Me võime öelda, et loomine kustutab ühe janu, loomisjanu, ja tekitab ühe voolu, pikkade pingsate sõõmude voolu. Kui see vool katkeb, on tulemuseks täiuslikkus, mis ühtlasi on tühjuslikkus, sest looja on nüüd täitunud, tema loodu aga sädeleb tühjana. Sel hetkel ilmubki meile igavene taastulek. Selleks, et loomine jätkuks, tuleb klaasid uuesti täita ja protsessi korrata. Just seepärast ongi klaaside tühjus nii tähendusrikas. Alliksaare antinoomia on igavese taastuleku muster, see ongi lakkamatu loomine, mille faasideks on lakkamatu tühjenemine ja lakkamatu täitumine, nõnda et tühjenemine põhjustab täitumise ja täitumine tühjenemise. Järele jääb alati tühjus, ja see tühjus on alati täius.” (“Kaks taastulekut”, lk 82)

Jurgis Kunčinas - Tūla (2025)

 

Algul mõtlesin, et vast selle aasta Loomingu Raamatukogu kõige keerulisem lugemiskogemus, aga siis meenus Vilikovsky “Sulelumi” ja miks mitte ka Venturini “Täditütred”. Kuid see tekst on muidugi omamoodi.

Kui kuidagi lühidalt kokku võtta, siis see on ühe joodikust töötu boheemi uitlemine nõukogude Leedus, seda eelkõige Vilniuses. Ja tema üürike armulugu ühe kunstihuvilisega, mis jätab mõlemasse kustumatu jälje: “mis küll võinuks olla?” (arvatavasti natuke pikem üürike armulugu, aga no kui katkes nii ootamatult).

Pikk sissejuhatus ja armulugu on nagu on, minu jaoks hakkas see raamat tõeliselt kaasakiskuvaks muutuma teose teises pooles - kui peategelane satub hullumajja viinaravile, seejärel paranduslikku kolooniasse (või kuidas seda vanglat nimetadagi), veider road trip Valgevenest Krimmi ja tagasi Vilniusse, viimane kohtumine selle tõelise armastatuga ning hilisem säilmete ümbermatmine. Ehk siis armuloole järgnenud seitse ja rohkem aastat üpris karmi elukäiku, mida autor lahendab üha sügavamale teadvuse sohu langedes; mida lehekülg edasi, seda hullemaks läheb. Valus ja pagana lummav ning ühtlasi milline traagiline pilt hakkab moodustuma naise elust (võib muidugi mõelda, millised vaimsed probleemid tal olla võisid … ja kuidas ta vanemad neid lahendada püüdsid). See kõik on üks valus lugemine, sugugi mitte peategelast idealiseeriv või õigustav, ta on ikka parajalt oma tungide ja alkoholi ori.

Eks siin ole suur roll ka keskkonnal - muidugi Vilnius (aga ma pole seal käinudki) ning nõukogude aja üsna jõledal reaalsusel, mis vast Leedus oma katoliikliku tausta ja naabrite tõttu vähe teistsugune kui Eestis (aga eestlasi mainitakse siin vast rohkem kui lätlasi). (Mingi kogemus on siin ka Ukrainast selle road tripi läbi.) Kõige sügavam mülgas on muidugi see parandusliku töö koloonia oma eripäradega.

Kõik kokku moodustab see üsna veidra supi, mis ei ole meeldiv ega maitsev, aga kaasakiskuv (ja mis sõna küll peaks siia lisama, mis kirjeldaks õigesti seda olekut?). Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Inga Gaile väga hea “Ilusad”, siis … palun igal aastal mõnd tõlget leedu või läti kirjandusest.

“Mille kuradi pärast ma kõike seda räägin? Keda ma lollitan? Lõpeb ju kõik jällegi lõhkuva pea ja värisevate kätega! Joodikute muinasjutud tuleks ilmselt liigitada loomalugude juurde - mõlemad algavad lustliku hirnumise, klähvimise, näugumisega, aga lõpevad määgimise, avaneva maapinna, jäleda haisu, hammaste kiristamise ja põrguleekidega. Caput mortuum, jah, pealuu, purjus metslooma pealuu…. Ja loomamuinasjutte armastavad lapsed ju eriti…. õnnelikud inimesed elavad õnnelikult ja pajatavad muinasjutte kohutavatest asjadest… milleks? Rääkigu juba parem imemuinasjutte, Araabia või Kaukaasia omi, need lõpevad alati õnnelikult ja rõõmsameelselt: ja siis pugesid nad mõlemad teki alla, kustutasid tule ja jõudsid täiuse tippu - vat milline vormel! Aga kas nad siis enne teki alla pugemist veini ei joonud? Araablased? Veini? Eh…” (lk 152)

Pavel Vilikovský - Sulelumi (2025)

 

Algul ei saa vedama, pärast pidama ehk siis selle teksti maailma omaksvõtmine vajas natuke aega, ja noh, eks tegelikult raamatu lõpus on rohkem juttu sellest isiklikumast kogemusest mälukaotusega kaaslasest, mis on päris hingekriipivalt kirja pandud.

Teksti omapära on vast see, et enamuse ajast ei öelda midagi kindlat, vettpidavat (seetõttu on keeruline midagi tsiteerida); selles on vana head … postmodernismi (millegipärast tuletas see meelde autori eakaaslase Mati Undi; huvitav, kuidas tema kirjutanuks sellises vanuses). Kõik need arutelud slovaki ja menomini keelest, jutustaja mälestused lapsepõlvest ja abieluaastatest või ka intiimsemad sedastused, kõik see on justkui rabas hüplemine, mis jõuab kindlamale pinnale paradoksaalselt siis, kui rohkem tähelepanu jutustaja naise mälu moondumise ja lagunemise kirjeldamisega. Selles on keskeuroopalikku, see on üldinimlik.

Eks segadust tekitab ka teksti liigendamine eri numeratsiooniga - mingil hetkel saad enamvähem pihta, mis on mis, aga samas näib täiesti loomulik sellele tähelepanu mitte pöörata, lasta lihtsalt tekstil edasi voolata oma käänulisi teid pidi. Ja mis on õieti see laviin, mida jutustaja mitmel puhul kujundina esile toob - minu jaoks on see eelkõige isiklik pöördumatu kaotus; autor paistab seda küll kujutavat vähe universiaalsemalt.

Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine