Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Abiš Kekilbajev - Kaev (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Antoloogia seniloetud tekstidest mõneti erinev lugu: kui eelmised lood olid kindlalt nõukogude ajaga seotud, siis see jutt on rohkem rahvusromantilises laadis lugu kaevukaevajast ja tema elukäigust.

On üks rahvakilluke, kus mehed teevad traditsiooniliselt kaevukaevamise tööd. Sellises kandis kahtlemata ülivajalik töö, aga ega sellest liigset tänu ega õnne leia. Ka peategelane Ensep jõuab viimaks selle töö peale ja saab õige hinnatuks tegijaks, kes võib endale töid valida, mistõttu tekitab ta kohalikes kadedust. Kuniks tuleb veel kõvem tegija ning Ensepi tellimused kuivavad kokku. Kuniks saab ta võimaluse teha kaev eriti kivisele platoole - seda arvatavalt kõige sügavamale senistest kaevudest, vähemalt kahesaja sammu sügavusele! Ja tõepoolest, ta aimas õieti, et valitud koha peaks kuskil sügavustest voolama maa-alune jõgi. Ja ta kaevab ja kaevab ja leiab oma kaevukaevaja otsa. Aga tõepoolest, seal on jõgi.

Ses suhtes nö rahvusromantiline tekst, et kiita saavad nii kasahhi mehed kui naised, elavad teised kui kungla rahvas, ikka austusväärsed džigitid ja salapärased kaunitarid. Kirjeldatud aeg võiks olla enamvähem keskajast 19. sajandini, ja eks siit kuule kõiksugu rahvalikke tarkusi, mis võiks olla ajatud.

“Inimese hing on nagu vana kruus kerjuse käes, kes seisab karavanitee ääres, mida mööda sagivad edasi-tagasi inimesed. Peaaegu igaüks viskab midagi kruusi. Nii on ka hingega - kes tilgutab mürki, kes mett. Paljast mürgist oleks inimene ammu otsa saanud, aga selle najal elu püsibki, see teebki ta magusaks, et pole-pole - ja äkki pillab ihnur-saatus talle tilga mett. Sellepärast ei annagi inimene alla, et ta aina millegi poole püüdleb, millessegi usub, eneses petlikke lootusi kannab.” (lk 53-54)

Dükenbaj Dosžanov - Kes vajab tarka nõu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Kurblik lugu maal elavast noorukist, kes tahab minna edasi õppima, kuid ema haiguse tõttu ei saa kodunt lahkuda. Kohalik kolhoosijuhataja võtab noormehe tööle … raamatupidajana. 

Teadagi, sellist ametit saab hõlpsasti töö käigus õppida ning noormees korraga hakkama kirjutama akte lammaste karjatamise, liha ja nahkade asjus. Kolhoos oleks justkui igati eesrindlik plaanitäitja, aga tegelikult näib kolhoosijuhataja juhtimine paras vusserdamine, mis ajab viimaks ka karjapidajatel kopsu üle maksa. Kõige lõpuks tulevad revidendid, ning nooruke raamatupidaja saab saatuslikuks viimased kolmkümmend sündimata talle nahka (karakultša!), mida esimehe naine vajab oma uue kasuka tarvis. Kas raamatupidaja pääseb sellest jamast puhta nahaga?

Et siis selline kriitiline lugu korruptsiooni asjus. Esimees on nagu miski trikster, kes teiste najal kõiksugu imetrikke teeb parema elu nimel ja, noh, omakandi ligimest ja ülemust tuleb aidata, nagu ikka traditsiooniks. Peategelase arengulugu on õige kurblik ning loo finaal jätab parajalt otsad lahti. Keeruline värk.

“Kord, olles seadusliku sadat rubla taskusse torkamas ja väljapääsu poole tormamas, peatas mind kassapidaja. “Teilt arvestatakse kvartalipreemiast villanormi kohustuse täitmata jätmise eest viisteist rubla maha.” Mis siis ikka … Kassapidaja torkas aga veel ühe paberi mulle nina alla. Muigas ise. “Selgub, et töötate kontoris veel ka naisterahva, tehniku koha peal …” lausus ta.

Läksin häbi pärast üle keha higiseks ning sööstsin otsejoones Altõnbala juurde. Ta viis mu kontori nurga taha, sülitas jalge ette maha, mis oli ilmseks rahulolematuse tundemärgiks, ja lausus mulle sosinal: “Sul pole ajupoolkeradega kõik korras, vennas. Ma soovin sulle, lontkõrvale, head, seepärast kirjutasingi tehniku palga sinu nimele.” Mul läksid silmad pungi: “Alteke, aga millest tehnik siis elama hakkab? …” - “Ära muretse: tema saab lasteaia kasvataja palka …” - “Alteke, kas siis meie osakonnal on lasteaed?” - “Kui ei ole, siis saab olema. Aga paberil on see juba olemas …” - “Ime küll, Alteke. Missugune ta välja näeb, see paberil lasteaed?” - “Ptüi, tobu! Rääkisin, tähendab, rajoonimehed pehmeks. Lapsed on lasteaia arvel, aga elavad esialgu, kevadeni kodus …”

Mnjaa, olin küll kümme aastat koolis käinud, määratu hulga tarkust läbi jahvatanud, kuid seda, kui palju keerdkäike rahvamajanduses on, ma varem ei aimanud.” (lk 7)

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik (2021)

 

Aastaid tagasi olen esmaväljaannet lugenud, uuesti lugedes tuli pähe paratamatult mõte, et kui vähe ikka satiir või huumor üleüldiselt säilib (no kes jaksaks üle lugeda nõukogude ajal ilmunud kümneid ja kümneid eestikeelseid huumorikogumikke). Aga see tekst on üldiselt ajatu ehk kirjeldab igati kenasti inimeste nõmedust (no finaal läheb küll vähe sotsrealismi paatosesse). Ühtegi positiivse programmiga tegelast polegi nagu välja tuua, kõik on ühel või teisel viisil nurjatud, vist. Ja nii jääbki gorilla banaanidest ilma.

Inimlikku nõmedust on siin muidugi ka oma ajastule omaselt, miks näiteks ametnikest salapere varjab oma abielu, mille tulemusel siis vanemad ja laps elavad kõik eraldi ja saavad salaja kokku. Või jant Filjurini üüritoaga ning üürija rasedusega seoses - see, et viimaseid päevi rasedat naist ei märgata ta õnnistatud olekus, on, noh, veider. Rääkimata siis töö- ja ärielu eripäradest, kus topeltmoraal ongi elukoralduse vereringe.

Seega võib vaid ette kujutada, millist üleliigset stressi tekitab Nähtamatu võimalik töö- ja eraellu sekkumine - ja veider, et keegi ei oota temalt topeltmoraalile omast käitumist (muidugi, samas tema olekus puudusid materiaalsed ja ihulikud vajadused, see on ehk seletus). Selge, et niisugune häirija või korrarikkuja tuli viimaks eemaldada, ent nagu vana korra ihaldajad avastavad, siis täielikku naasmist enam polegi. Mis on muidugi utoopia - aga eks tegu on sellise riigikorra satiiriga, kus peab esinema mingisugune positiivne programm; nõukogude kord on ülim.

mööda netti

Ilya Kaminsky - Kurtide vabariik (2020)

 

Ehk veidi meenutab see luulekogu Max Porteri raamatut “See linnuke on lein”, ainult et see on … vast modernsema keele ja kaasaegsete kujunditega (kasvõi võrreldes näiteks Dylan Thomase “Piimmetsa vilus”?), vaadakem näiteks tekstinäidet ERRi portaalis.




Ehk sõda sinu koduõuel, mitte sinus eneses (kaotus igal juhul).





maarja magdaleena koguduse ajaleht (pdf)

Helju Rebane - Õige valik (2021)

 

Kui raamatu lühematest tekstidest olen niivõrd-kuivõrd kirjutanud, siis siin räägiks veidi lühiromaanist “Altrus”. Tegu paistab olevat autorile südamelähedase teemaga, kuivõrd selle maailmaga on tal seotud mitmeid tekste - kasvõi kogumiku nimilugu (no see pole nii otseselt küll Altrusega seotud), ning debüütkogumikus “Väike kohvik” (mida olen lihtsalt läbi lapanud) ilmunud “Tühjad hinnasedelid” (“ü” vs “õ”!), “Egos või Altrus”, “Kõik võidavad”, “Sein”, “Vaikijate linn” ja “Väike kohvik” - nii pikka nimekirja nähes võib muidugi mõelda, et lühiromaan on suuresti kokku pandud varem ilmunud luudest. Eks paaril puhul tekkiski küsimus, et milleks nii pikad ja põhjalikud tagasivaated, võinuks ka … tempokamalt kulgeda.

Jutt on siis sellest, kuidas mineviku ja kohustuste eest põgenemine viib mehe linna, kus … on järjekordne veider elulaad, millega tuleb kohaneda. Kõik on reglementeeritud, aga samas kardetakse olla üdini aus üksteise suhtes (ja et tegu on ikkagi planeediga Altrus, siis idee poolest peaksid selle elanikud olema keskmisest altruistlikumad … aga see pole nii lihtne). Ning põgenemine osutub järjekordseks vangistuseks.

Tekst on enamvähem tragikoomiline, kui ka midagi positiivsemat jõuab arenema hakata, siis mineviku eest siiski pääsu pole. Lugu võiks nimetada strugatskilikuks - on isiksust kammitsev ühiskond, kus samuti võivad õide puhkeda erinevad helgemad hetked, kuni need saavad tagasilöögi ja kogemuse võrra rikkamana ollakse tagasi justkui alguses. Ja noh, mis sellest kogemusest siis õieti õppida on … kui midagi ei muutu.

Kui lühemaid tekste võis nimetada omamoodi pikendatud/laiendatud misogüünse maiguga anekdootideks, siis “Altrus” on mitme tooni võrra süngem ja lootusetum. Ulmekirjanduse Baasi järgi on see ilmunud juba 1989. aastal, sellest siis tugevad seosed autori debüütraamatuga ja ehk mõnevõrra teistsugusem toon kui praeguse raamatu lühemate juttude puhul. Igal juhul, omamoodi huvitav näide nõukogudeaegsest ulmest, mis ei kuulu küll huvitavaimate tekstide hulka, aga annab ikka miski kogemuse.

err kultuur

Cormac McCarthy - Child of God (1989)

 

Autor ei üllata ehk tulemuseks on üks parimaid masendavatest raamatutest, mida olen lugenud. Ehk siis Lester Ballardi hullumise lugu, mille jooksul metsistunud erak hakkab sarimõrvariks, et natuke … kogeda naistega lähedust. Kahjuks valib ta selleks õige nekrofiilse väljundi.

McCarthy minimalism on muidugi lummav ja jõhker. Maaliline loodus ja jõhker inimsugu. Sest pea kõik inimesed, kellega Ballard kokku puutub, pole just humanismist pimestatud. Samas ei saa ohvreid ühe mütsiga lüüa.

Aga milline painav maailm. Lihtne oleks öelda kolkamentaliteet. Liiga lihtne. Läheduse otsimine, võimetus läheduseks, see on vast universiaalne. Autor keerab selle ehk äärmuslikuks. Kuigi reaalsus pakub alati hullemaid äärmusi kui fiktsioon. Sest läbinisti haigeid ei avaldata või jäävad perifeeriasse. Vist. 

Ei saa öelda, et McCarthy romaane saaks just iga aasta lugeda. Õnneks on mul mõningane varu.

“Me and Bill Parsons was goin to go birdhuntin this mornin but I don’t reckon we will now.

Bill Parsons eh?

He’s got a couple of good dogs.

O yeah. He always has the best dogs. I remember a dog he had one time named Suzie he said he was a hellatious bird dog. He let her out of the truck and I looked at her and I said: I don’t believe Suzie’s feelin too good. He looked at her and felt her nose and all. Said she looked all right to him. I told him, said: I just don’t believe she’s real well today. We set out and hunted all afternoon and killed one bird. Started walkin back to the car and he says to me, Bill says: You know, it’s funny you noticin old Suzie was not feelin good today. The way you spotted it. I said: Well, Suzie was sick today. He said yes, she was. I said: Suzie was sick yesterday. Suzie has always been sick. Suzie will always be sick. Suzie is a sick dog.” (lk 49)

Urmas Vadi – Kääbussiga (Vikerkaar 9, 2019)

„Siis oli tükk aega vaikust, lõpuks tulid Kaire ja Margus, hakkasid kohe remondiga pihta, Kaire tõi tomatitaimed, maja päikesepoolsele küljele istutati viinapuuväädid, ka meie käisime neid taimi vaatamas ja suhtlemas, pakkusime abi ja tööriistu, suveõhtutel istusime koos väljas, ajasime juttu ja meist said aegamisi lausa sõbrad. Aga lõpuks tuli ikkagi välja, et ei saanud. Kuid kohe alguses me seda ei teadnud. Kõike ei oska ette näha, inimese sisimasse hinge ei ulatu vaatama. Me ei oska iialgi ära arvata, mis seal võib peidus olla, kust võib pauk tulla. Aga sellist asja ei osanud me tõesti oodata, et nad võtavad enda minisea.“ (lk 2)

Vadi jutustab südantlõhestava loo naabritest ja karmast ja kääbusseast, kelle nimi on Marelle. Aga … sama nimi on ka … !

Igal juhul, autor hekseldab kiirkorras läbi tänapäeva väikekodanliku heaolu ja noh, karma on ikkagi karma, rääkimata kirjutatud ja kirjutamata seadustest. Sest, ikkagi, eksole, naabrid, see pole mingi naljaasi, ikka puhas Titanic ja eestlus, kodukandihorror.

Joe Abercrombie – A Little Hatred (2019)

Abercrombie uue triloogia avaraamat tõukub tugevasti eelmise kuue romaani (ja jutukogu) tegemistest – mistõttu eelnevat ajalugu teadmata oleks vast veidi keeruline (aga mitte küll võimatu) seda eraldivõetavana lugeda. Tegevuses on nüüd eelmistest romaanidest tuttavate tegelaste tütred ja pojad, nö täiesti uusi tegelasi (ehk siis kellega puudub ajalugu) on vaid mõned – ja need pigem kõrvaltegelaste rollis, kelle ülesandeks käesolevat maailma ja peategelasi teise nurga alt avada. Eks romaani käigus juhtubki mitmel puhul seda, kus järeltulijatest astuvad vanemate asemele, olgu siis vabatahtlikult või asjaolude kokkulangemisel (allpool on tsitaat (lk 314) sellest, kuidas leedi Finree van Brock kogeb oma poja ametisse nimetamist).

Romaani esimene osa meenutab mõneti „Jää ja tule laulu“ ülesehitust – Uniooni eri otstes ja ühiskonnakihtides tegutseb küllaltki palju eri tegelasi ning see virvarr paneb küllaltki pea valutama (no kes siis õieti peategelased on?). Aga teise ja kolmanda osaga hakkab Abercrombie üha tugevamalt otsi kokku tõmbama ning viimaks on ühele ruutkilomeetrile pea kõik olulised tegijad kokku viidud. Adua võimukeskustes tegutsevad kuningas Jezali poeg, kroonprints Orso (tutvustav peatükk) ning Gloktade tütar Savine (tutvustav peatükk). Põhjas on järjekordne vallutussõda („The Heroes“ järg), kus üllatusrünnakuga on löödud jalad alt Dogmani juhitud Uniooni Protektoraadil. Siin on siis Dogmani tütar Rikke (tutvustav peatükk), Anglandi kuberneriks nimetamist ootav „Noor Lõvi“ Leo van Brock (tutvustav peatükk), ning põhjalaste kuninga ametlik järeltulija, Bethodi pojapoeg ehk vendade Calderite noor „Suur Hunt“ (kes on selline maniakk, et Abercrombie ta sisemaailma ei avagi - hea küll, nali). Kõigil neil viiel tegelasel on oma selge ajalooline taak, sellest lähtuvalt mõned soovivad võimu ja kuulsust, teised lihtsalt … head äraelamist.

„People liked to think of beauty as some natural gift, but Savine firmly believed that just about anyone could be beautiful, if they worked hard at it and spent enough money. It was merely a question of emphasising the good, disguising the bad and painfully squeezing the average into the most impressive configuration. Very much like business, really.“ (lk 143)

Et eelmiste romaanide ajast on möödunud 20-30 aastat (sõltuvalt sellest, kas mõõta aja kulgu esimese triloogia või „Red Country“ järgi), siis on Bayazi maailm muutumas ja õige kiirelt – senise feodalismi ehk põllumajanduse ja käsitöö asemel on hoogu kogumas tööstusrevolutsioon (eks ma targalt aimasin seda juba „Red Country“ tegevusest). Masinatega tootmine, sarnaselt Inglismaa ajaloole (mõneti see romaan meenutab Inglismaa ajalugu) tähendab see üha kitsamaid olusid maapiirkondades ja seetõttu vabaneva tööjõu liikumist tööstuspiirkondadesse – kus aga tööinimese elu on õige väärtusetu. Nii on Abercrombie sissekirjutanud nö uued tegelased – lihtrahvas, kes pole üldsegi rahul sellega, kuidas neid pea tasuta tühjaks imetakse ja kõrvale visatakse. Nii moodustuvad rahulolematutest töölistest salajased ühingud, et erinevate meetoditega ebaõigluse vastu astuda (kas parandada käesolevat ilmakorda või luua hoopis uus; eks sellest ka erinev radikaalsus). Inkvisitsioonil (mida senini juhib vana hea Glokta) on olukorra kontrollimisega käed-jalad tööd täis.

Romaani tegevustik koondubki kolme kohta – Aduas on kroonprints Orso ja Savine Glokta. Orso on oma isa, Jezali noorpõlve haledam ja kombelõdvam koopia, kes vägagi hästi teab oma väärtusetust ja ei lase kellelgi unustada oma tühisust. Savine on terasest ja siidist, tema juhib äriimpeeriumi. Sedavõrd erinevatest elukäikudest hoolimata on neil salajane armusuhe, mis mõlemat rahuldab – nad oleks justkui sugulashinged.

Põhjas, Protektoraadi lüüasaamise järel põgeneb Calderite vägede eest Dogmani tütar Rikke, kel olevat Pikk Silm ehk teise aega nägemise võime – tema püüab jõuda Dogmani vägede riismeteni, kes koos appi saabunud Anglandi korpusega taganevad Anglandi suunas (oodates Unioonist hädavajalikke lisavägesid). Nii põhjalaste Suur Hunt kui Anglandi Noor Lõvi põlevad võimalusest lahinguväljal kuulsuse kogumiseks, aga nende vanematel on vähe teistsugused plaanid, kuidas sõjaväljal asju ajada. Ja see Suur Hunt … tema on maniakk, tõsiselt vägivaldne maniakk, kes ihkab Üheksasõrmest hullemat kuulsust.

Ja siis on üha suurenev tööstuslinn Valbeck, kuhu koguneb üha rohkem tööotsijaid ning kus Savine ja teised uued töösturid üha suuremaid kasumeid tahavad välja pigistada – seda kasvõi lapstööjõudu tehasesse aheldades. Töötervishoid ja sotsiaalsed tagatised, nendest pole haisugi; töölisklassil pole illusioonigi, nagu nende elus võiks midagi positiivset olla.

Kui Savine läheb Valbecki kontrollima ühe oma tehase kahtlast kasumlikkust, puhkeb seal järgmisel päeval kaua aega planeeritud ja oodatud revolutsioon (või mäss, olenevalt vaatenurgast). Revolutsionäärid teavad vägagi hästi, kes on Savine ja kuidas teda võiks Uniooni vastu kasutada. Tulemuseks on pöörane veresaun, kus radikaalsemate mässajate õhutusel õiendatakse arveid kellega vaid võimalik. Valbecki tormiline mäss tõmbab ühtlasi kriipsu peale Anglandi ja Protektoraadi abistamisplaanidele (mitte Unioonil oleks finantsiliselt võimalik seda üldse teha) – ning kroonprints Orso tõttab kokkuklopsitud väega hoopis Valbecki (eelkõige küll Savine’i, kelle saatusest pole midagi teada) päästma. Põhjas on nüüd seetõttu unionistidel veelgi meeleheitlikum olukord, kuid seda enam unistavad Suur Hunt ja Noor Lõvi lahinguväljal rindade kokku pistmisest ja teineteise hävitamisest. Nii Põhjas kui Valbeckis … ootavad omad head ja halvad üllatused (raamatu kaanel ongi kujutatud Valbecki hävingut, Orioni alternatiivsed ehk ameerika kaanel stiliseeritud Suure Hundi kiivrit).

„Lady Finree was left staring towards the flap. A few moments ago, she’d been in total command. With a stroke of the king’s pen, she was cut down to some warrior’s worried mother.
’It feels like yesterday I was feeding him, and dressing him, and wiping his arse.’ She looked at Rikke, voice turning harsh. ’He’s a bloody idioot who knows nothing about anything, but he was born with a cock, so he gets to decide for all of us!’
She looked old, of a sudden, and weak, and helpless, and Rikke felt sorry for her, and sorry for what she’d done, but there was no undoing it. You might see the past with the Long Eye. But you can never go there.“ (lk 314)

Romaani kolmandas osas sõlmib autor kõik otsad kokku … ja mängu astub Bayaz: kes uutele peategelastele meenutab heroiliste skulptuuride asemel pigem ärimeest. Peamiste tegelaste vahel tekib mitu romantilist liini … aga noh, tegemist on siiski triloogia avaraamatuga ja seniste romaanide põhjal pole Abercrombie just kauni tundeelamuse pakkuja (Romeo ja Julia võimalus … on juba algusest peale jõhkralt hapuks läinud, see pole Targaryenide maailm). Kui esimese triloogia avaraamatus oli üsna selge, mille vastu või nimel tuleb võitlema hakata, siis seekord jääb minu jaoks Suur Konflikt õieti hämaraks – mida suurjõud õieti taotlevad ja miks Bayaz niimoodi demonstratiivselt sekkub. Kõiksugu väiksemad tragöödiad … ohjah, eks autor peedistab mõnuga lugejaid – aga mida muud triloogia avaraamatust ja sünkmornist oodata ongi?

Romaani pluss ja miinus on minu meelest see järeltulijate peategelasteks seadmine. Ühelt poolt on see tuttav maailm, teiselt poolt on see … sellevõrra piiratud maailm (kui näiteks neljandast kuuenda romaanini oli sellest mööda mindud hoopis üksikromaanide tegevustikuga Uniooni naabruses). Autor pehmendab seda „probleemi“ kõiksugu kõrvaltegelastega, kellel on oma tähtis roll nö hiidude kõrval; lõpuni vastuolulisim on neist vast ellujääja Culver. Ja ega ükski tegelane kutsu esile erilist lugejapoolset sentimentaalsust või idealiseerimist – tähtis on ellujäämine, mitte ideaalid (ka see saatuse pekstud töölisperekond, nendegi pereisa pole just täiega normaalne – omamoodi Logen Üheksasõrme reinkarnatsioon).

Abercrombie peamised naistegelased pole kunagi seinakaunistusteks, nii on siingi mitmeid näiteid neist, kes nö karmis (grimdark!) meeste maailmas väga vabalt hakkama saavad ja oma rida ajavad (muuhulgas seksuaalpartnerite valikul; nii mõnelgi meestegelasel on probleeme naistega). Eks kõige komplekssem neist on Savine oma äriimpeeriumi armutu juhtimisega, seda „tasakaalustab“ mõneti kiiva kiskuv eraelu. Eks Rikkegi hakkab tasapisi Savine’le järgi jõudma. Kõrvaltegelaste naisgalerii on muidugi vägagi kirju, alates Uniooni kuningannast kuni töölisperekonna May’ni (rääkimata põhjala vanematest, ee, möllajatest nagu Isern ja Wonderful). Justkui mäletan, et kui jutukogu ilmus, vandus Abercrombie, et jätkab seal mitme looga esindatud kahe naiskangelase Shev & Javre tegemiste kirjutamist, aga siinses romaanis ei näinud neid küll taustal vilksatamas.

Aga jah, mida õieti oodata sellest, mis järgmises romaanis juhtuma peaks? Käesoleva romaani loogika järgi revolutsiooni inkvisitsioonis, aga kas see poleks nüüd liialt etteaimatav? Savine & Bayaz? Kuidas hakkab asetsema tööstus Adua-Anglandi-Põhja võimusuhete kolmnurgas?

„’Just promise me one thing.’
’Anything.’
’Let go of it.’
’Of what?’
’The feuds,“ said her father, and of a sudden, he looked so tired. ’The grudges. The enemies. Take it from a man with a wealth o’ bitter experience. Vengeance is just an empty chest you choose to carry. One you have to go bent Under weight of all your days. One score settled only plants the seeds of two more.’
’So you’re telling me I should just forget what they said? Forget what they did?’
’There’s no forgetting. I’m hemmed in by the memories.’ And he flapped an arm about as though the shadows were full of an invisible crowd. ’Besieged by the bastards. The hurts and the regrets. The friends and the enemies and those who were a bit o’ both. Too long a lifetime of ’em. You can’t choose what you remember. But you can choose what you do about it. Time comes … you got to let it all go.’ He smiled sadly down at the tabletop. ’So you can go back to the mud without the baggage.’“ (lk 374)

Han Song – Submarines (Broken Stars, 2019)

Lugu siis linnastumisest, võõrandumisest ja ökoloogilisest olukorrast. Vist. Peategelasest poisil meeldis lapsepõlves käia Jangtse kaldal, et vaadata seal peatuvaid sadu ja sadu allveelaevu. Need kõiguvad rahumeeli jõel, vahel küll sukeldudes või siis äkitselt pinnale sulpsatades. Allveelaevades … elasid maalt tulnud perekonnad, kelle vanemad siis käisid päeval linnas tööl, aga õhtul said minna tagasi allveelaevadesse oma perede juurde (igasse veesõidukisse mahtus üks pere) – enam polnud nii, et perepea läks kuudeks linna raha teenima, nüüd sai kogu pere koos olla.

Täiskasvanud linnaelanikud üldiselt vältisid jõekallast või üldse allveelaevadest (avalikult) rääkimist, kohalikud lapsed olid sellisest jõelinnakust enam kui huvitatud. Nad ujusid laevade juurde ja leidsid seal võre taga ujuvad allveelaevalapsed, aga omavahelist kontakti õieti ei tekkinud – liialt erinevad kultuurid.

Mõne aasta pärast põles see allveelaevade linnak maha.

Tekst ei lahenda mingeid saladusi, mis ehk lugejal võiks tekkida. Külaelanikud lihtsalt õppisid niisuguseid laevu ehitama, võtmata eeskuju Jules Verne’i lugudest ega neid ei koolitanud välismaa mõjuagendid. Ehitasid laevu, sõitsid perega kohale, hakkasid tööle ja hoidsid linlastest muidu eemale. Niisamuti vältisid täiskasvanud linlased neid kui … teistsuguseid. Võib muidugi spekuleerida, mida autor torgib, aga samas – äkki torgib midagi muud? Nii oled lugejana samamood abitu tekstiga nagu peategelane oli segaduses allveelaevalinnaku olemusega. Täiskasvanud võiks justkui midagi teada … aga nemadki on abitud ja kardavad Võõrast rohkem kui avatud meelega lapsed. Hea lugu, eksole. Või siis mitte?

P. I. Filimonov – Sebastian Rüütli tõehetk (Vikerkaar 1-2, 2019)

Tragikoomiline lugu noormehest, kes ei taha minna mingi kauge sugulase matusele, aga siiski peab seda tegema. Matusetseremoonial tabab teda erektsioon, mis kuidagi ei lahtu; ei kalmistul ega peiedel – on kohe selline müstiline erektsioon (autor jätab küll lugeja fantaseerida, millised võivad olla erekteerunud peenise mõõtmed)! Teadagi, piinlik värk, nii mõnigi matuseline tuleb eraviisiliselt rääkima, et kuidas siis nii, ning ei suuda uskuda Sebastiani väiteid, et tegu on tahtest sõltumatu füsioloogilise reaktsiooniga. Noh, nagu noormees täheldab, on ta tahtmatult sattunud matuse peamiseks kõneaineks, peielaua kõnedeski heidetakse ette … sündsusetut käitumist.

Tõsi küll, mainimata jäi üks oluline pisiasi, mida autor just ülemäära ei afišeeri (sest ta ikkagi lähtub tegelase sisekõnest, eksole).

Ühesõnaga, Filimonov tuntud headuses, loovimine kaasaja eestivene reaalsustes – tõsi küll, haritlaste pooles. Muidugi võiks siin mõelda identiteediprobleemile jms, kuivõrd Sebastian eestivene segaperest pärit, mistõttu matustelgi justkui kaks osapoolt: eestlased ja venelased. Samas ajakirjas on Hasso Krulli käsitlus Andrus Kivirähki viimasest jutukogust – kui selle loo autoriks oleks märgitud Kivirähk, poleks ehk suurt imestanud.

Tekst loetav ajakirja kodulehelt.

Joe R. Lansdale - Duck Hunt (By Bizarre Hands, 2016)

Initsiatsiooniriitus Ameerika maakate moodi ehk et kui tahad mees olla, pead sa olema Jahimeeste Seltsi vääriline ja püssiga ohtralt jahisaaki kõmmutama. Nagu seda on teinud isad ja vanaisad ja vanavanaisad.

15-aastaseks saanud Fred on küll kohalike standardite järgi nohik, kes pigem loeks koomikseid, aga kui isa ta sünnipäeva hommikul jahile viib, on poiss igati hakkamas (pealegi – õiged mehed saavad naisi!). Pardijaht kui selline on siiski veidi teistsugune kui Fred muidu on kartnud. Üllatuslikult selgub poisile, et teda ootavad metsas kogu Jahimeeste Selts, kes on siis üles seadnud initsiatsiooniriituse tarvis vajaliku märklaua: posti külge on seotud keegi võõras mees, kelle külge on kleebitud või kellest välja turritavad välja pardisuled. Fred on veidi kahtleval seisukohal, sest ta pole siiski ühtki parti maha lasknud, aga peale seltsimeeste õhutust paneb ta kena paugu silmade vahele.

Noh, vast parem lugu kui eelmine kogemus. Selline paras americana … mis initsiatsioonina võiks ka muidugi meile arusaadav olla. Selge see, kuidagi peab saama ühiskonna poolt aktsepteeritud meheks.

James P. Hogan - Neander-Tale (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Lühike tragikoomiline lugu sellest, kuidas tule kasutamine inimkonnani jõudis (homo sapiens, eksole), tänu millele nad elasid üle jää-aja … aga neandertallased mitte. Nimelt üks uudishimulik neandertallane avastas, et kui puutükke hoolega ja kaua üksteise vastu hõõruda, tekib tehislik tuli (no tuli ongi nende jaoks tehislik, see tekib äikesetormide tagajärjel). Ta näitab seda imetrikki oma hõimukaaslastele, need satuvad paanikasse ning pagendavad mehe hõimust – neil ei ole vaja koopasse lõket või viisi, kuidas vett soojendada.

Pagendatud mees proovib õnne teiste neandertallaste hõimude juures, aga ei midagi. Viimaks jõuab ta homo sapienside juurde, kes on neandertallaste jaoks parajad opakad ja ullikesed. Nojah, nendega jõuab ta kaubale ning edasi läheb nagu läheb (ehk idanema hakkab homo sapiens sapiens).

Kui eelnevalt sai mainitud „tehislikku tuld“, siis autorile on selliste oskussõnade kasutamine kiviaja inimeste kõnes üheks lemmikuks võõritusvõtteks – nii räägivadki tollased inimolendid kui 20. sajandi inimesed. Millele vastukaaluks on siis konservatiivne vaimupimedus. Eks autor teenib plusspunkte ka neandertallaste nimevaliku eest: seal tegutsevad Ug, Og, Ag, Yug ja Yeg. Loos leidub ka väike võrdõiguslikkuse killuke, kui üks naine seab kahtluse alla päikesejumala meessoost päritolu … nojah, ta saab selle eest nuiaga vastu pead.

ulmekirjanduse baas

Kuidas kaitsta end massilise hävituse relvade eest (1964)

Massihävitusrelvadega teatavasti nalja pole, seepärast on lohutav ning ka julgustav teada, kuidas on võimalik üle elada tuuma-, keemia- ja bakterioloogilise relvade rünnakud. Tuleb minna varjendisse ja seejärel tsiviilkaitseorganid aitavad korda luua. Muidugi, kui sa pole söestunud ja muul viisil viga saanud. Aga seda juhtub pigem siis, kui sa ei ole seda raamatut lugenud.

„Varjamata inimesed võivad valguskiirguse tagajärjel söestuda, jääda pimedaks ja saada põletushaavu katmata kehaosadele.“ (lk 5)

„Naha kaitseks kasutage vihmakeepe, kummeeritud riidest mantleid, polüetüleenist ja teistest materjalidest valmistatud riideesemeid, jalgade kaitseks – kummibotikuid, saapaid, vilte ja tavalisi jalanõusid kalossidega.“ (lk 10)

„Varjest, mille väljapääsud on kinni varisenud ja purustatud, võib välja pääseda peaaegu alati: tuleb avada uks ja lammutada varemed seestpoolt.“ (lk 18)

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)

Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.

saarte hääl
sirp
raamatutega

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“. Vemsa OÜ (2017).

Voronja, Kazepeli, Sofia, Kolki ehk Varnja, Kasepää, Sofia, Kolkja. Need on külad Peipsi veerel, Mustadest mägedest ehk Mustveest lõunapool. Olimp, Pimen, Merkul, Feofan, Hariton, Apollinarija, Anisija, Hionija, Kipriam, Zosima, Arhip, Danila jpt on õiged ristinimed ausale vanausulisele. Külla minnes võta oma söögiriistad kaasa, muidu võid sa vaid pihkudest vett rüübata. Teed juuakse alustassilt, piimaga keedetud suhkru tükike suus magusat andmas. Kudevat kala püüda on patt ning pulmalauas ei ole külalistel küllusest hoolimata mitte sünnis liiga pikaks mekutama jääda. Vägijook pole au sees, kohusetunne on hinnas ning naine peab ikka mehe tahtmise järgi käima, lapsed vanemaid austama.

Aga siis tuleb sõda ja nõukogude võim ja ... teadagi ... esmalt see aeg, kus lihtinimesel hirmuäratav masinavärk oma väiklaste huvide teenistuses kurja ahvatlusena käepäras võtta, on kurja, mille vastu kirikul ega usul pole enam õiget võimu, õigel võimula aga see-eest saab olema nii defitsiidikaupa, tulivett kui ka rublasid. Nõnda nagu igbode puhul Chinua Achebe raamatus „Kõik vajub koost“ ei ole staroveridegi puhul imeks panna, et uued tuuled ja relvastatud muskel väärtusi ümber kujundama asuvad, sest kes siis ei tahaks ikkagi ka lihtsalt elada ja nii nagu kogukondlik hukkamõistki poleks enam teab mis ähvardus selle sama kogukonna elu korraldavate jõudude kõrval pole enam kogukonnal seda ühtsust ja jõudugi, et liikmeilt vastu kollektiivset ja isiklikku ellujäämisinstinkti anakronistlikku kuulekust nõuda.

„Kõik vajub koost“ ei ole muidugi „Serafima ja Bogdanile“ soodsaks võrdlusmaterjaliks. Sest nii mõndagi, mis puhtalt kohalikust kontekstist vaadatuna imetlust pälvib lööks jälle esimese sisutiheda lihtsuse ning ka vormilise elegantsi ja psühholoogilise loomulikkuse kõrval kahvatama. Aga kuna teine on oma temaatikalt niiehknaa ainulaadne ja asendamatu, siis polegi vast vaja rohkem võrdlema hakata.

Kõik need kombed ja tavad ning staroveride suhu pandud ütlemised on tõeliselt nauditavad, isegi kui seda kõike nüüd päris etnograafilise uuringu pähe võtta ei taha toob see midagi senitundmatut lähemale, annab neile kohtadele ja kommetele, millest ehk pisukese kuulnudki oled, värvi ja konteksti. Maalib Peipsiveere lugeva eestlase kaardile ning see, ma arvan, peab küll ikka pigem hea asi olema!

Lisaks on pikk ka ajalooline haare, raamat on mõnes mõttes nagu nõukogude aja anatoomia. Minumeelest ei ole see raamat, mis üritaks sõda ja järgnevat aega uuesti lahti mõtestada, uurida või läbi valgustada. Pigem on tegu kokkuvõtte ja ülevaatega ajaloo ja rahvamälu sissekannetest, mida ilmestavad poliitilised anekdoodid ja vihjamisi fiktsionaalsete tegelastega kokkupuutuvad pärisinimesed (nt idamaadehuviline Linnart, kes idamaade müstitsismi osas kainestavaid hinnanguid lisab).

Tulenevalt suurest kõrvaltegelaste hulgast ja üldisemast ajastute kulu ning eluolu käsitlemisest, võib leida üksjagu ka üksjagu hubastki külaelu sekeldusi ja jantimist staroverlikus võtmes, ent põhiõhustik jääb pigem selliseks lihalike tungide, kannatuste ja inimese viletsama loomuse keskseks. Nõnda siis on tulemuseks, vähemalt minu puhul, et kuigi nii mõneski mõttes vääriks niivõrd mastaapne, väga populaarne ning üsnagi kõrgelt hinnatud raamat ikka korralikku täie tähelepanuga keskendumist ning kenasti piisavalt väikeste juppide kaupa lugemist, siis ega ma ikka ei tahtnud küll vabatahtlikult nii pikalt just selle raamatu sees passida.

Tõsi on aga, et tekst voolab algusest lõpuni ühtlaselt hästi ja sujuvalt, püsiva tiheduse ja tempoga, kenasti lahendamata küsimusi kuni lõpuni õhus, et siis niidid kokku tõmmata. Tarkusi ja mõttekäike on tegelaste suhu ka puistatud üle terve raamatu nii nagu helde pagar neid saiasse külvata võiks. Aga teisalt jälle, kuigi tsitaate oleks ühest küljest nagu lõputult ei ole nad teisest küljest valdavalt sellised, mida siiski välja kirjutada või tsiteerida tahaks või mis mulle isiklikult olemise kangast kuidagi valgustavalt lahti lõiminud oleks. Pärast lugemise lõppu jääb kajama ikkagi esmalt see põgus insaideripilk Peipsiveere ellu ning kasvõi teadmine venekeelsete kohanimede kohta.

Tagakaas ütleb, et „raamatu keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest“, aga hetkel olen selles osas pisut hämaruses. Kes ja millist vastutust ning kelle ees siis võtma oleks pidanud või kuidas või ... Või noh, teisest küljest muidugi, kui kõik oleks kenasti vastutust võtnud ja hoidunud isiklikke hädasid teiste kaela ladumast (alates Raimondi isaga) ja võõraid enda mureks võtmast ja muud taolist tegemast (nagu igasugused roimad ja muud kahtlased teod), siis oleks muidugi kindlasti palju kurja olemata jäänud küll. Ja kirjutada oleks tulnud üks teine raamat, ei mingit põhjamaist kättemaksuapatust.

Öeldud on ka, et tegemist on ühe kultuuri allakäigu looga, mis on muidugi tõsi. Sest ilmselgelt on vanausuliste kogukondlik elukorraldus pöördumatult kõige liha teed läinud ja küllap oleks see suures osas juhtunud ka ilma nõukogude võimu ’viljastava’ hinguseta. Maailm muutub ja kultuurid ja elukorraldused muutuvad, lahustuvad, hävivad, kohanevad, tekkivad. Nii üldiselt võiks ikkagi oletada, et leidus Peipsiveerelgi rasketest oludest hoolimata omajagu head, õnne ja normaalsust ka.

Sünge pilk allakäigule ja pahedele on küll jälle sobivaks taustaks nimikangelaste loole, koos isikliku traagika ja jubeda, aastakümneid ületava kättemaksuvaimuga. Loo lõpp on kenasti optimistlik – kättemaks on täielik, kui nii võib öelda. Selle vimmaga saab olema nii põhjalikult lõpp ja kaputt kui üldse olla saab. Teostatakse ka igasugu koledusi ning ma nüüd ei teagi, kas on hea, et tegelased jäävad pigem skemaatilisteks ja kaugeteks kogu selles rahvasummas, et nad algusest peale on võõrad ja napid ning edaspidigi ei tõmba erilist sümpaatiat või kaastunnet. Nõnda jääb mõjusaks jooneks selle loo juures vaid idee suurejoonelisest kättemaksust, kuid mis muinasjutus või lugulaulus olekski omal kohal ilma tegelaste psühholoogilise läbitunnetamiseta, lahtub siin ära kogu argises virvarris. Mitte milleski pole õieti ülevust ja nõnda ei ole mul ka nimikangelaste ebaharilikult kaunist välimusest koos nende saatuslike vigadega suuremat lugu – hakkab pigem hale ja mannetu kui üldse midagi. Siiski ei või seda soovitada nõrganärvilistele – ämblik, nastik ja kassipojad. Kes pärast kõike seda teraapiat kinni maksta jõuab.

Seksi ja sugueluga pole ka koonerdatud, nõnda tekib vahel tunne, et kui seda jälle jupp aega mainitud pole, et kas tegemist on tähendusliku vaikusega, mis märgib tegelaste karskust vastavas osas või on see nüüd ikka see koht, kus peab eeldama, et sündmuste vahepeal tegelased loomulikult magavad ööund, söövad, seksivad, käivad käimlas ja teevad kõiki neid muid asju, mida inimesed ikka, aga mida kõike üles küll ei jõua kirjutada. Eks laste sündimine siis vahel anna kinnitust, et ei olnud tähenduslik vaikus...

Et, noh. Lõpuks selline omamoodi Soodoma või Komorra siis. Mis ajab mind ikka va vastutuse osas segadusse. Äkki oleks ikka kõik hästi olnud kui hoopis usk poleks alt vedanud ja kõik usinasti patust hoidudes riste ette löönuks (ilusti kahe näpuga, mitte nagu mingid antikristlikud nikoniaanlased).

Ahjaa, seda ka veel, et kuigi tegemist on Peipsiveere ja kogukonna looga, siis rohkem ikkagi koduvälisemas võtmes, st et köögipoolt siiski suuremalt ei lahata, peenraid ei tolmutata ning lõppkokkuvõttes jääb Serafimagi kinnisemaks raamatuks kui Bogdan.