Heinrich Weinberg: Helisev muusika

Nagu on - ja ikka nagu ei ole ka.

Olemuselt ja maailmalt on nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" fännfiktsioon. Kõik mõeldavad muinasjututegelased on päris, on maailmas tegevad ja neil on omad individuaalsed asjad ajada. Korraga stereotüüpidele toetuv, ent mitte üleni neist juhitud.

Oleks nagu krimijutt - aga korraliku lahenduseta. Ei saa päriselt teada, kes, miks ja kuidas, mida saavutada tahtis ja mida vahepeal kavatses. Siinkohal ma lugejale mõtlemisruumi jätmist ei tunnusta, sest pole materjali, mille üle mõelda.
Põhiliselt on kirjeldatud ohtlike tegelaste välimust. Mida see peaks meile ütlema?!

Oleks nagu lugu, kus ravimatult haige laps terveneb, aga see, KUI rahulikult lapsevanem sellesse suhtub, kui mitukümmend aastat kunstliku kooma taolises seisus olnud neiu teadvusele tuleb, on lausa naeruväärne. Läheb tunnikese pärast haiglast koju ära, et haigele rahu anda.

Ja eksnaist-lapse ema ei ole üldse jutus rohkem kui "aa, tema ma unustasin üldse ära."

Ütleksin: kui oleks veel tööd tehtud, oleks päris hea loo saanud, aga sellisena jätab väga palju soovida.

Samas kirjutatud on korralikult, pinge on olemas, on algus, on lõpp - saab ikkagi rahuldava kätte. 

Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem (2024)

 

Weinbergi üheksa looga kogumik jaguneb üsna täpselt kolmeks - kõigepealt kolm fantaasia-Tallinna lugu, seejärel kolm tulnikateemalist teksti, lõpetuseks see Gatwicki ajasõlme kolm lugu. Kui üks lugu välja arvata (“Kõik üheskoos eraldi”), on kõik muud tekstid mingil moel Eestiga seotud, kasvõi peategelaste kaudu nagu Gatwicki lugudes. Ühesõnaga, igati eestilik ulme.

Tuleb tunnistada, et Weinberg pole selline autor, kelle tekste igal juhul jälgin; ta eelmine jutukogu on senini alustamata - noh, nagu nüüd veenduda võisin, siis ka ligi sajaleheküljelised tekstid on igati loetavad (ei julge pead anda, et ka kõik tema romaanid olen läbi lugenud). Kui selle jutukogu tekstide hindeid vaadata, siis on see üsna monotoonne (ja seda kuuepunktilist teksti lugesin ligi 4 aastat tagasi, ehk nüüd oleks lahjem hinne?), ja pole siin suuremat kirkust ega altminekuid; sellist antoloogiat või jutukogu polegi nagu siin blogis hinnanud.

Kui muidu öeldakse, et jutukogusid ei saa ühe ropsuga läbi lugeda, siis tervelt kuus teksti üheksast moodustavad siin kokku kaks maailma, see vaid kogumiku nö tulnukateemalised tekstid raamatu keskel kisuvad tähelepanu eri suundadesse. Ja eks nagu autor kuskil raamatus sedastas, talle meeldib lobiseda, nii ka ükski tekst pole tuim sisekaemus või vaevaline maailmaehitamine (erandiks ehk lõpulugu “Ikka ja alati”, mis tundub minu jaoks lati alt läbi jooksmisena).

Enda mõnusaim kogemus oli ehk see võrdlemisi kergemeelne fantaasia-Tallinn oma igasuguste päkapike ja haldjate jms - tegu ongi eelkõige meelelahutusega, kus peaaegu on unustatud teadusfantastiline lähenemine. Iseasi muidugi, kuidas teistele lugejatele võiks mõjuda niisugune selgem meelelahutus.

Raamat saadud kirjastuselt Lummur.

Karma võlg 5/10

Lahke mehe tasu 5/10

Helisev muusika 5/10

Vaikust ja rahu 5/10

Ringkaitse 5/10

Kõik üheskoos eraldi 6/10

Kes varju püüab 5/10

Mitmekihilisem 5/10

Ikka ja alati 4/10

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Ikka ja alati (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kui selle seeria eelmise jutu puhul arvasin, et kaks esimest juttu oleks parajad lühiromaaniks, siis käesoleva teksti lisandumisega saakski pea 200 leheküljelise romaani. Tees, antitees, süntees.

See tekst siis võtab uuesti ette “Kes varju püüab” sündmustiku, aga kasutab selleks uusi vaatenurki. Ja noh, selgub põhjus, miks õieti tahetakse õhku lasta seda Gatwicki lennujaama - põhjus on võrdlemisi päevakajaline ja sellisena vähe üllatav lahendus. Ja noh, Ahto leiab viimaks võimaluse, kuidas selle ajasõlme võiks viimaks lahti harutada (aga eks seegi jääb viimaks lahtiseks). Muus osas aga samas nagu uut kvaliteeti ei lisandu, ka need erinevad vaatenurgad ei tee just teksti ülevamaks.

Nii võttes ehk mõneti pettumust äratav tekst - või siis oleks jälle jätku oodata, mis ehk lahendaks laiemas plaanis selle tekstimaailma?

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kogumiku nimilugu (loetav Reaktorist) on eellugu tekstile “Kes varju püüab” ja annab tausta sellele, kes see Krista Werner (või noh, üks versioon nendest paralleelmaailmad Krista Werneritest) on, milline on tema lugu enne Ahtoga kohtumist. Ja noh, ühtlasi ka teiste maailmade Ahtod ja Harrid (kes pole üldsegi sõbralikud sellid).

Jutustuse mõõtu tekst võiks õigupoolest koos eelmise tekstiga lühiromaaniks muutuda (umbes nagu Kalmsteni “Kaarnalaul”), kuivõrd tekstid on sedavõrd tihedalt seotud (erinevalt kogumiku alguse nö Tallinna triloogia lugudest). Fantaasiakirjanduse austajana ei saa just öelda, et see paralleelmaailmade teema oleks just minu teetass, aga eks igati loetav küll.

Tekst on ühelt poolt Krista kujunemislugu lapsepõlves ja tudengieas ning ta erinevad kokkupuuted teiste maailmadega (jajah, kõik on mitmekihilisem kui me tegelikult arvame), teiselt poolt on natuke tulevikukujutlusi Tartust, kolmandaks õige jõhkrad terroriaktid, mida paralleelmaailmade paharetid korda saadavad ja mida Krista Wernerid takistada püüavad.

Nagu aru saan, on kogumiku viimane tekst niisamuti sellest maailmast.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Kes varju püüab (Mitmekihilisem, 2024)

 

Põnevik ajasõlme takerdunud eesti ettevõtjast Ahtost, kes püüab koos töökaaslase Harriga Inglismaalt lennukiga kodumaale sõita. Ainult et … ta kohtub lendu oodates oma identset kaksikut, või noh, iseennast. Kes peagi laseb end lennujaamas õhku. Ahto jääb ellu, kuid inglise julgeolek nabib ta terroristi pähe kinni ja teeb ülekuulamisel mehele üsna üheselt selgeks, et üles tunnistamata ei pääse ta kuhugi. Pääseb küll … kui ootamatult saabub teda julgeoleku kambrist päästma lennujaamas kohatud eesti neiu Krista, kes osutub … ja kellega koos põgenemisel hukkutakse. 

Ahto ärkab ja on samas punktis nagu loo alguses. Ja jälle tutvumine Kristaga, plahvatus, hukkumine. Ja uuesti ärkamine, kogemuste võrra rikkamana. Ahto otsib nüüd meeleheitlikult võimalust, kuidas pommiplahvatust (ja enda kahtlusaluseks muutumist) ära hoida.

Kui algul jutt vähe venib või mõjub tüütult, siis pikapeale läheb päris hasartseks see pääsetee otsimine, eriti kui lugejale selguvad mõned asjaolud, millest Ahto pole üldse teadlik. Et siis “Lõputu küünlapäev”, aga prooviga teiste elusid päästa. Ja noh, lõpp jääb õige lahtiseks.

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Ringkaitse (Mitmekihilisem, 2024)

 

Vahelduseks Weinbergi loome mõistes ülilühijutt - vaid kaheksa lehekülge või nii. Tegevuspaik taas Eesti ja seekord puhtalt ulmeline jutt.

Ametlike teadete kohaselt on 2018. aastal siia kukkunud meteoriit. Aga nagu ikka, siis arvavad vandenõuteoreetikud teisiti - eriti seepärast, et sõjavägi seda kohta nii kiivalt ja jõuliselt valvab. Mis saab selgeks kolmeliikmelisele seltskonnale, kes on otsustanud sisse tungida asja lähemaks uurimiseks - ning peagi leiab üks neist end sõjaväe poolt valvatuna. Temaga tegelev leitnant tutvustab meeleldi selle koha saladusi …

Autor ise on pidanud seda teksti katseks kirjutada horrorit, ja noh, eks seda võib ka nii võtta. Aga tõesti, harjumatult lühike lugu, seda enam, et enamus tekstist on dialoog jms kui et tegelase siseelu avav vms. Hea vaheldus.

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Helisev muusika (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kolmas lugu Tallinna sarjast, peaosas eelmiste lugude oluline kõrvaltegelane antikvaar Helari Sootamm. Kuigi tekst on kirjutamisajast varaseim, paigutub see Sootamme tütre Mariaga seonduva tõttu hilisemaks kui kaks varem loetud lugu - ja eks see vahe ole tuntav. Kuigi jah, seoses loo finaaliga võib kahelda Sootamme edasises tervemõistuslikkuses, seega selles mõttes oleks pea võimatu seda kronoloogiliselt ettepoole nihutada. Igal juhul, eelmiste lugude peategelasi siin pole.

Sootamme antikvariaati saabuvad kolm päkapikku, kes vajavad seal nö letialust kaupa. Antikvaar ei taha küll nendega tegemist teha, kuid vastutasuks pakutakse midagi, mis võiks päästa ta tütre Maria, kes on nüüdseks kaua aega olnud koomaseisundis haldja needuse tõttu. Tehing toimub. Päkapike pakutu aitabki tuua Maria koomast välja. Siis aga selgub, mida päkapikud õieti plaanivad … ja Maria on jälle ohus. Sootammel on plaan.

Nagu mainitud, tekst on veidi erinev kui eelmised sama sarja tekstid: siin pole Tallinnale ja alternatiivajaloole sedavõrd olulist lisandust - aga seda dramaatilisem on Sootamme perekonna lugu ning eks sellevõrra võiks tõesti küsida, kuhu võiks siit edasi minna (no arvatavalt Tallinnast eemale, laia maailma. See maailm võiks edasi või laiali areneda (ühismaailmaks?).

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Lahke mehe tasu (Mitmekihilisem, 2024)

 

See Eesti aineline fantaasia on päris lahe - tegu pole küll kirjandusliku pärliga, aga midagi sellist võiks moodustada küll terve sarja (või noh, ühismaailm). Seekord siis peategelaseks eelmisest loost tuttav Markus Karma, kes siis peab Telliskivi linnakus trendikat söögikohta. 

Seal hakkab käima üks kodutu mees, kes maksab söögi-joogi eest, istub mõnda aega ja kaob siis. Karma hakkab uurima ta tausta, selgub, et Tallinnas on pikka aega ringi liikunud Lahke Tomi nimeline noormees, kes täitvat kolm soovi - nagu ka olevat olnud selle kodutu puhul. Kuid soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest Lahke Tom võib neid täita … vastavalt isikule (tahad pappi? Noh, maja ette hakkavad ilmuma papikoormad jms). Kas siis kodutu tahtiski olla selline? Või mis juhtus? Karma uurib edasi ning viimaks jõuab selle Lahke Tomini.

See tekst muidugi karjub järje järele - kes või mis see Lahke Tom tegelikult on ja mis saab tema tehtust (ja “võimusõrmusest”) edaspidi. Nagu öeldud, see maailm oleks küll väärt laiendamist, aga kas see köidaks ka laiemat publikut, ei oska küll öelda.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Karma võlg (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kui algselt imestasin, et Weinberg on kirjutanud fantaasiakirjandust, siis tegelikult olen midagi sarnast ka varem lugenud (“Vabavalla kaotamine”). Igal juhul, omamoodi huvitav alternatiivmaailm kõiksugu tuntud fantaasiaolenditega (haldjad, päkapikud, härjapõlvlased, trollid jne - kuigi “eldar” kõlab võõralt (või noh, tolkienlikult)) seotuna orgaaniliselt nö kaasaegse Eestiga. Ja noh, kui maailmasõda, siis ikka sõda haldjate ja inimeste vahel.

Peategelane on kirikuõpetajana töötav eldar (haldja ja trolli järglane) Märt Pihelgas, kelle peamine tegevusala on küll likvideerija ehk siis kõiksugu tüütute paranähtuste (kodukäijad jms) … likvideerimine. Ühel järjekordsel väljakutsel satubki ta kokku kodukäijaga, millelt kuuleb intrigeerivat lugu karmavõlast, mis puudutab selle juhtumi väljakutsuja suguvõsa. Pihelgasel hakkab kahju selle pere väiksest tütrest, kes peaks veel seitsmenda põlvkonna esindajana kandma seda needust.

Selle jälgi otsides satub ta arhiivis ühe veidra kohtuotsuseni 1884. aastast, kus süüdimõistetule Markus Karmale määrati 130 aastat vanglakaristust. Karistus ise on juba veider (seda siis poliitilisse ühingusse kuulumise ja hobuvarguse eest), aga lisaks siis kaovad peale maailmasõda vangladokumentatsioonist igasugused jäljed … kuigi midagi nagu oleks. Lõpptulemuseks on siis igati pauku ja möllu.

Loo plussiks on loodud maailm ja kõik need alternatiivsed tõlgendused ajaloosündmustest (haldjad kui baltisakslased, maailmasõda jms). Ja no eksole, lõbusalt jabur on need haldjate ja päkapike ja teiste eluvormide eksisteerimine koos inimestega. Teksti lõpplahendus ei paku ehk täit rahuldust, tundub vast kuidagi lihtne.

ulmekirjanduse baas

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

Heinrich Weinberg: Vabavalla kaotamine

Alternatiivajalugu Eesti muinasajast.
Mul on raske otsustada, kuidas seda lugu vaadata.

Ühest küljest on jutt VÄGA hea võtmes "pahad ja head puuduvad, on lihtsalt inimesed", vaatepunktide muutumine annab lugejale sellise pilgu sündmustele, mida pole ühelgi osalisel, ja see on tore.

Samas on naissugu ... ma ei viitsi isegi ulguda.
Phmt kõik naisene puudub ühiskonnaelust täiesti, naised loevad lastekandjatena, meeste vere vemmeldamapanijatena ja vahel ka "keegi ei märka teenjatüdrukut, hea!"-salakuulajatena. 

Loos on naisi kaks. Kõik teised, sajad maaisandad ja tuhanded sõdalased, on mehed. Naisi ei mainita ka, kui üks Neist Kahest teemaks pole.
Olgu, üks surnud lapsehoidja on veel naine, jah. 

Ühest küljest mulle nii meeldib ambivalentsus: alles loo lõpus on selge, kes Head, kes Pahad. Ja isegi seal lõpus, kuigi sümpaatia-antipaatia on selgelt tunda, pole kindel, kes siis kui palju ikkagi kasu sai ja kes kui palju kahju sai ja kuidas Kõik Kord Lõppeb.

Teisest mulle nii üldse ei meeldi ühiskondliku usutavuse puudumine - kui loo ühiskonda kujundavad ainult mehed, on järelikult pool teavet lugeja eest varjatud ja krt teab, mis TEGELIKULT toimub. Aga miks üldse rääkida lugu, mis isegi ei ürita tõene tunduda?

Kolmandast küljest: täitsa põnev ju ikkagi!

Neljandast küljest: aga ... aga ... suht kõik tegelased on sarnased sellest küljest, et nad on omal moel  ausad, antud sõnad, mõeldud mõtted ja Omade Heakäik on tähtsad. Natukene on erinevusi just seal, et mõne jaoks on sõber Sõber ja mõne jaoks: "No oli Sõber, nüüd on ... olnud sõber, mis on ka tähtis, aga mitte sedavõrd," ent erinevused on pisikesed ja phmt --- peaaegu kõik on mitte lihtsalt mehed, aga väga sarnased mehed.
Vägisi jääb tunne, et midagi on väga valesti mitte ainult naiste puudumise, vaid ka meeste ühetaolisusega. 

No ma ei tea. 

Loteriis varem
BAAS

Heinrich Weinberg: Vihma seitse nime

 

Esimesest lugemisest arvasin loo olevat "põhiosas hea, aga ühiskonna sooline toimimine on täiesti ebausutavaks tehtud".
Teist korda lugenuna olen nagu nõus, aga samas: inimesed ongi lollakad. Ilmselt on nad võimelised ka sedamoodi väärakalt oma soosuhteid reguleerima. 
Lugu on natuke ümber kirjutatud, võibolla muuhulgas on ühiskonnas kombeks olevate sooliste suhete osa samuti modifitseeritud. Igatahes tundub islamistlik taust üldist abielu-kui-auküsimus-meestele suhtumist põhjendavat ja varasemast ma seda ei mäleta.  

Nii, aga siis detailepidi erinevatele punktidele keskendudes:

* Tegelaskond on üldiselt päris hästi koostatud, kuigi tõsi on, et rohkem kui Mingi Mees ja Mingi Naine joonistuvad välja vähesed. Samas ei jää see häirima, inimesed ei tundu mitte ühetaolised, vaid peamiselt eristab neid amet. Sõdur, meedik, vanglaülem, eestkõneleja (kohalik vaste väike väikese piirkonna võimuta, ent esindusisikuna toimivale presidendile). Kui kapten Lassiére (peategelane) välja arvata, nad väga individualiseeritud pole keegi. Siiski märgib isegi mõni rida dialoogi, mis neile antud, ära, millise loomusega on tegu: on ta rõõmsameelne ja soe või järsk ja pidevalt enda kaitsel isik. 

* Ühtegi teaduslikku auku, "pole usutav, ei saa sedasi olla!" mulle kui bioloogialembesele tavainimesele silma ei torganud. Neid võib seal olla, ent mitte tavateadmistega isikut häirival moel.

* Lisaks algul mainitud islamistliku taustaga ühiskonnale on ka teine, vihmarahva oma, mis tundub kõige lihtsamalt öeldes anarhistlik. Ei mingeid seadusi, ainult kui kahe inimese vahel on probleem, mida ei suudeta ise lahendada, tuuakse see teiste ette ja nemad siis otsustavad. Saabunud vangidelt võetakse esimese asjana ahelad maha. 
Ja tundub, et selline ühiskond vähemalt Weinbergi jaoks toimib. Ei näidata ühtegi eredat probleemi.

* Küll aga on üsna teravalt ja selgelt märgitud suure ühiskonna probleeme - näiteks et vee normeerimine on kellelegi kasulik ning rikkad kompaniid mõjutavad valitsust.

* Põhiliselt ongi tegu ühiskonnakorralduste põrkumise looga - ainult et esitatud on see läbi kapten Lassiére'i ning tema isikliku loo, mis on päris pagana usutav ja huvitav. Ma soovin talle jutu lõpu järel küll kõike head!
(Kusjuures mul on nagu meeles ka teistsugune "20 aastat hiljem" lõpp loo esimese lugemise ajal, nii et oletan, et jaa. Tal lähebki hästi.)

* Väikesed kaldkirjas "väljavõtted olulisest kirjandusest" iga peatüki algul on nauditavad.

* Lõpupuänt on tore. 

BAAS

Heinrich Weinberg - Meeleheite valem (2020)

 

Raamatut võiks pidada lühiromaaniks või jutustuseks, mis jätkab Leathercordi viimati poolelijäänud seiklust ehk mees koos kaaslastega on jäänud toppama kaevandusplaneedile Gulag, mille ajalooline nimi vastab üsna kenasti ka selle planeedi minevikule ja olevikule. Järgnev tekst ongi siis sellest, kuidas Leathercordi seltskond proovib planeedilt lahkuda nii, et ei satuks Gildi haarmetesse, sest Leathercord, teatavasti, on … selline. Ja noh, kuivõrd Leathercord pole teatavasti tavaline homo sapiens sapiens, peab ta kaaspõgenejate sunnil endasse ühe ülesande võtma.

Samal ajal toimub tegevus Archipelago planeedil, kuhu Leathercordi jälgi on taga ajama asunud üks ammune tuttav, kes aga langeb mereröövlite kätte vangi. Kuidas see Gulagi ja Archipelago laheneb … noh, mingi lahendus siin on ja samuti lubadus edasisteks seiklusteks.

Ei saa öelda, et tegu oleks uuema eesti ulme järjekordse tippteosega, pigem võiks iseloomustada kui pikaks veninud jutustustust (ikkagi pea 170 lk), milles toimuv on peategelasele (ja temaga kokkupuutuvaile; ellujäämine pole siin just lihtne ülesanne) kindlasti põrutav, aga samas … midagi jääb puudu. Leathercordi ja ta kaaslastega juhtub vaat et peadpööritavaid seiklusi ja seda muudkui järjepanu, aga samas jääb see mulle kuidagi kaugeks; on selline lobisev seiklusulme, kus adrenaliinilaks jääb kuidagi tasaseks. Lõpuks ei saagi aru, mida nad õieti taga ajavad või taandubki küsimus igapäevaseks ellujäämiseks ja loodetavaks palgatööks. Mis muidugi poleks üleüldse paha lahendus - alati ei peagi universumit või armastust või õiglust päästma, eksole.

Muidugi, kuivõrd mul pole käepärast Leathercordi eelmist raamatut (no mäletan ma jah, et nad olid juba Archipelagol), siis ehk seepärast jääbki siinse teose seiklused vähe kaugeks. Mistõttu muidugi eelnev jutt kõlab ülekohtuselt, või kuidas.

algernon

reaktor

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg – Vaikust ja rahu (Tuumahiid 5, 2020)

Esmapilgul on tegu etnoõudusega, kus kaastöölistest seltskond läheb nädalavahetuseks RMK onni aega veetma: Kaansoo nimeline koht on kurikuulus hulga kadunud inimeste poolest, aga noh, tegemist on ikkagi sooga. Tee soosaareni on küllaltki keerukas ja selle jooksul kogetakse mõndagi veidrat, aga pärale nad jõuavad ning meeste ja naiste suhted hakkavad saavutama uut tasandit.

Siis aga … ründab neid miskit enneolematut ja edasi on puhas verine põrgu, millele pole mõistetavat seletust. Kuniks.

Nagu vihjatud, loo esimene pool on minu kogemusest Weinbergi loome kohta igati harjumatu; teises pooles tulevad vähe tuttavamad teemad sisse. Eks plusspunktid tänapäevase Eesti ainese eest. Nii lühikese loo puhul on keeruline oodata sügavamat karakteriloomet, nii jäävad meelde peategelane ja ühe töötaja kaasavõetud 12-aastane poiss; teised tegelased kipuvad olema vähe eristamatud mees- ja naistegelased. Lugu loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Millegipärast arvasin, et see Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või tumedamad kired.

Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan 6/10

Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon 6/10

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal (Täheaeg 19, 2020)

Seniloetud lugudest vast kõige seikluslikum ja viimaks ometi on juttu nö tundmata eluvormidest! Olles lugenud „The Expanse“ seeriast juba ühe raamatu, pakuksin kergekäeliselt, et see jutt voolab ehk sarnases voolusängis; andku jumal andeks mulle, kui olen kergekäeline ja ülekohtune.

Lugu siis sellest, kuidas illegaalse reisijaveoga tegelev transpordialus peab tegema jõhkra hädamaandumise, ja otse Veenusele. Selgub, et kaevandus, kuhu töölisi pidi viima, on hoopis millekski muuks otstarbeks, ning põhjus, miks laeva navigatsioonisüsteeme saboteeriti … nojah. Aga planeedi pinnal ootab ees üks veel suurem üllatus.

Kokku siis seiklusi ja saladusi ja ulmelist haaret, on särinat naistega ja on kõikvõimsaid korporatsioone; peategelaseks on Uus-Meremaalt pärit eestlaste järeltulija. Lugemise lõppedes mõtlesin, et see võiks olla omamoodi algus millelegi suuremale; seejärel muidugi selgus, et tegu on järjega Täheaja eelmise Veenuse-numbris ilmunud tekstile (mitte et ma enda postituse järgi suurt mäletaks, millega seal täpsemalt tegu oli).

Heinrich Weinberg – Kõik üheskoos eraldi (Looming 5, 2019)

Kui Sanderi ja Orlau lood olid tavakirjanduse lugejale näiteks võimalikult sõbralikust ulmest (ehk siis Loomingus on sellelaadseid tekste varemgi ilmunud), siis Weinbergi jutt on vägagi kõvaulme, mis käsitleb hoopis isesuguse eluvormi tegemisi.

Teksti tegelased (nende nimesid ma ei soovi siia välja tuua või kasvõi endamisi peas hääldada) on mingid meie mõistes putukalaadsed hulgijäsemetega olendid, kes kaetud kitiiniga ja suhtlevad nad feromoonide abil, ning kel võib, aga ei pruugi olla teatav tarumõistus (angloameerika ulmes nimetatakse seda vist „hive mind“?). Igal juhul on tegemist intelligentse eluvormiga, kes konkureerivad nii pesakonnasiseselt kui naaberpesakondadega (selline pesasisene konkurents räägib vast samas tarumõistuse vastu?). Neil on pesasisesed rollid ja osade rollide ülesandeks on elukorralduse moderniseerimine.

Ja ühtlasi on neil teatud machovärk käia pesakonnast väljas (üldiselt on see sõdalaste rollide täita), uurimaks välisilma ja vajadusel võidelda naaberpesakondadega orjade pärast. Ühel sellisel machoretkel kohtub peategelane koos oma mittesõdalastest matkakaaslastega uute olenditega – nelja jäseme ja pehme nahaga tehnikat kasutavad isendid, kes kes kasutavad liiklemiseks kahte pikemat jäset ning suhtlemiseks paistavad feromoonide asemel kasutavat helide tekitamist. Pesakondlased otsustavad … nendega jõudu katsuda.

Mingil moel meenutas see tekst Neal Asheri jubeolendeid, kellega erinevad inimolendid peavad jõhkrat galaktilist ellujäämisvõitlust. Ainult et Weinberg kirjeldab esimese kontakti juhtumit nö äraspidi – seal kirjeldatakse inimesi kui võõrrassi. Igati hea lugu, tore, et just Loomingus ilmus niisugune eesti ulme kohta üsna erandlik tekst.

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing (2018)

Ehk eksin, aga Weinberg paistab olevat viimaste aastate viljakaim eesti ulmeautor, igal juhul on väikese vahega ilmunud kaks romaani ja üks jutukogu, paberil ilmunud veel mõned jutud. Aga eks autori tegemistest saab lugeda muuhulgas raamatu lõppu lisatud autobiograafiast.

Käesoleva raamatu puhul on tegemist alternatiivajaloolise romaaniga (ühes hiljutises antoloogias on ilmunud eellugu, mille lugemine pani esialgu kulme kergitama), mis paigutuks justkui 21. sajandi alguse Eestimaa oludesse. Aga et tegemist alternatiivajaloolise teosega, siis siin esitatud Eesti juured on vähe teistsugused – Vabavalla nimeline ühendus on eksisteerinud mitmeid sajandeid (üht murdehetke kirjeldabki eellugu, kuid see on romaanis lühidalt kokku võetud, niisiis otseselt pole vaja seda lugeda). Liivi- ja Põhjasõda pole siin täie jõuga märatsenud – üks tegelane esitas spekulatsiooni, et muidu oleks 10 miljoni asemel siin elamas kõigest 2-3 miljonit inimest. Miks 3 miljonit? Sest 20. sajandi algul vallutasid Eesti väed kärsitu Laidoneri juhtimisel Lätimaa … Esimene ja Teine maailmasõda on samuti jõhkrate kaotusteta üle elatud, seda talvesõjalikes oludes (Alutaguse kui rahvuslik pühamu!). Eks Teine maailmasõda kulges üldse omamoodi; Hitleri kukutamine andis sakslastele kõva vungi sisse (täpselt jäi mõistmata, mis see Euroopa Liit siinses variandis on, igatahes eksisteerib ka Skandinaavia riikide ühendus).

Alternatiivne kaasaeg ja lähiminevik on üldiselt üsna äratuntavad, aga muidugi nihkes. Nii osaletakse Ameerika naftasõdades (eesti sõduritele on kogemusi vaja!; ka Bosnia pidi võõrustama kodukamaral rahuvalvet), mõned kümnendid jagasid siinsed kuritegelikud ühendused veriselt võimu, üleüldse on raske rääkida demokraatlikust riigist kui sellisest (omamoodi „laulev revolutsioon“ toimus seitsmekümnendatel, kui noored asusid võitlema fosforiidi kaevandamise vastu). Aga noh, tegemist on Euroopa tugeva väikeriigiga, mis on vajadusel valmis hambaid irevile ajama ja raevukalt hammustama. Igal juhul on täitunud iga eestlase rahvuslik unistus ehk toimib mitmetasandiline maanteeliiklus ja muud taristurõõmud (tõsi, linnastumisega kaasneb getostumine).

Aga jah, lugu on siis selline, et äkitselt paistab, et kellegi võimuses on inimesi surnust äratada. Või õigemini kloonida ja kiirkorras täisjõuliseks kasvatada. Mitte et maailmas alarahvastatusega probleeme oleks – kloone on vaja muudel eesmärkidel. Et tegemist on äärmiselt olulise (ja ebaseadusliku) teadusparadigma muutusega, siis selle tehnoloogia valdajad püüavad selle kohta käivat informatsiooni igati oma valduses hoida ning kõva raha teenida … millega kaasneb hulgi kannatusi taristu ja elanikkonna hulgas. Kuid meie peategelased, nemad ei anna alla.

Raamatu peategelased on tihedalt kokkupuutunud nii Eesti sõjaväe kui jõustruktuuridega – ning nende puhul on tegemist vaat et riik riigis nähtusega (nagu Türgis?). Eriti karm on armee, mis omakorda eksperimenteerib inimeste kallal (selle kõhedaks näiteks on meespeategelane koos oma … häälega). Samasugune riik riigis fenomen on kuritegelik (maakondlik) maailm, omamoodi vaste yakuzale (jällegi, meespeategelane on sellega vägagi perekondlikult seotud). Lisaks on klooniintriigi mässitud välismaised jõud (üllatus-üllatus, mitte üks teatav naaberriik). Selle sasipuntra tulemuseks on siis ports actionit ja dramaatikat ja väheke romantikatki.

Weinberg esitab lugu mitmete tagasivaadetega, mis peaks siis kirjeldama kahe peategelase kujunemist. Miks nad on sellised … üksikud ja katkised hundid. Ja eks need tagasivaated lisa kõvasti dramaatikat kui sellist; rääkimata tausta andmisest 20. sajandi Eestile. Meespeategelase paatos muutub mõneti Tarlapi kangelastele omaseks (ühes postituses juba mainisin Weinbergi lähedust Tarlapi ja Bergiga, eks seda võiks näha sellestki romaanist), kõik see kaotusvalu ja minevikuga õiendamine – samas on tegemist vaimselt muudetud ohvriga (või noh, häirega); see vast erineks Tarlapi kangelastest, kes olid vankumatult selgemeelsed ja sirgeselgsed muidu hullus maailmas.

Raamatu peamine pluss on muidugi see alternatiivajalooline külg, kas ja kuivõrd võinuks ajalooratta kulgemine niisuguses suunas veereda … on ikkagi enam kui väheusutav. Ja ega Weinberg otseselt väidagi, et niisugune maailm oleks halvem või parem reaalsest kaasajast, igasugu supersõjard-Eestist hoolimata esineb õige kõhedusttekitavaid värke, mis vast närusemadki praegustest reaaliatest. Tasapisi hakkab kogunema eesti autoritelt päris palju materjali ulme-Eestist, millest võiks kokku kirjutada doktoritöö või midagi.

„Surun käe rusikasse ja vaatan Inga pilti. Püüan ta pilku, kuid see on ju kõigest graveering, see ei kõneta mind, see ei naerata mulle. Mis seal ikka … Tõusen ja pühin püksipõlve puhtaks. 

Iga asja jaoks on aeg. Aeg sündida, aeg surra. Inga ja laste jaoks oli see viimane kätte jõudnud. Liialt vara! Meil oli olnud aega armastada, koos naera, elada. Liialt vähe! 

Nüüd on aeg, minu aeg … Aeg vihata, aeg otsida, aeg rebida, välja kitkuda, maha kiskuda ja tappa. Nüüd on aeg sõjaks taeva all.“ (lk 142)

„Ma olen õppinud eluga edasi minema. Sest meeldib see meile või mitte ka kõige suuremate personaalsete tragöödiate järel elu läheb edasi. Taevas ei kuku alla, maailm ei saa otsa, kui sinult võetakse inimesed, keda sa armastad. Vaatamata vastupidisele tundele, ei ole see kogu maailma kurbus ega lein, mida sa koged. Sa võid oma elule kriipsu peale tõmmata. See on sinu valik. Sa võid oma elu edasi elada – ei, sa võid läbi elu kulgeda ilma tegelikult elamata, olles keskendunud oma kaotusele ja valule. Seegi on valik. Ja sa võid leinast vormida midagi sootuks uut. Elu läheb edasi isegi siis, kui sa maandud pärast persseläinud eksperimenti hullumajas. Ka selliste asjadega on võimalik elama õppida. Ühel või teisel viisil.“ (lk 198-199)

Heinrich Weinberg – Vabavalla kaotamine (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Weinberg on üsna huvitavalt kokku seganud sellise ajaloolise võimatuse nagu mis juhtunuks siis, kui 13. sajandi algul oleks jõutud Eesti aladel asunud kohalike võimukeskuste ühendamiseni ning suhted Riias kinnitunud Mõõgavendade Orduga oleks olnud samasuguse iseloomuga nagu teiste naabritega ehk siis kord liitlased, kord vaenlased, vastavalt olukorrale ja vajadustele. Ning muidugi ristiusu küsimus – kui see oleks levinud enamvähem rahumeelselt ning nö ausalt konkureerinud traditsioonilise maausuga? Mistõttu siis selle jutu toimumise ajal võinuks eestlaste seas olla ühtviisi elujõulised hiietarkade või preestrite religioosne mõju. Mis paneb mõtlema selle üle, et kas kunagi Leedus toimuski niisugune ristiusule üleminek? Mitte ei tea.

Aga jah, Weinbergi ajaloolises fantaasias on Eesti aladel moodustunud Vabavalla nimeline liitriik (?), mis on jõu ja nõuga ühendanud ühtse valitsemise alla pea kõik siinsed maakonnad – loo toimumise ajal sai senisest tugevast liitlasest Saaremaast samuti Vabavalla osa, vaid Ugandi on senini eraldi. Vabavalla moodustamise taga oli eelkõige Virumaa, oluline oli Sakala juhi Lembitu toetus, lähedane liitlassuhe Saaremaaga aitas muuhulgas jõuga ühendada Vabavalda Rävala alad.

Võimuvormiks on omalaadne osalusdemokraatia – kord aastas maapäeval said kokku paarsada tähtsamat esindajat (oluline oli, et valimistel ei saanud osaleda ei hiietargad ega preestrid – kui nad polnud muidugi kohapeal valitud oma küla esindajaks), kes valisid endi hulgast peavanema, kelle ülesandeks oli siis ühtse poliitika korraldamine ja maksude jaotamine. Viimased kümme aastat oli Vabavalda juhtinud Virumaa pealik Uku Kalevipoeg (jajah, huumorit ka; eks nende müütiliste vägilistega on selles loos veel tegemist, aga sellest ma siin ei kirjuta), kel vaikselt meeles mõlkumas see ametikoht endale ja tema järglastele päriseks jätta – samas küll igati idealiseerides Vabavalla demokraatlikku ideed jne. Kuid et see jutt on ikkagi midagi muud kui olmekirjandus, siis tuleb siin vaatluse alla võimuvõitlus, ning tulemused... selle üle võib vaid fantaseerida (autori pandud pealkiri pole küll just optimismi sisendav).

Ühelt poolt siis meelisklemine teemal, kuidas muistne Eesti võinuks tegelikult aus ja hiilguses edukamalt eksisteerida. Teiselt poolt siis vähe ajatum küsimus niisuguse võimumehhanismi elujõulisusest – kas niisugune osalusdemokraatia on võimeline eksisteerima mujal kui rohujuuretasandil (ja sealgi kauem kui paar hooaega)? Ja see jõuga ühe laua surumine, kas see innustab osalusdemokraatia hüvesid innukalt kasutama? Eks Uku Kalevipoeg näeb niisamuti selle võimumehhanismi nõrgemaid külgi, näiteks vajadust asendada ühehäälne valimistulemuse saavutamine enamuse tahte võimuga ning muidu võimu ühtsemaks muutmisest (kuigi Vabavalla idee on tema silmis vajalik, samas unistab ta pärilikust valitsemisest). Rahvusromantilise roosamanna austajatele on vast okkaks kurguks Eesti alade ühendamise viis (ning tähtsamate peade sobingud) ning teatud liitlaste kasutamine võimuvõitluse käigus. Vast fantasy valda läheb see Sakala superihukaitsjate taimelava, aga eks see ole meeldiv SFF lisandus ajaloolisele fantaasiale.

Takkajärgi mõeldes päris huvitav jutt, tore, et Weinberg on kosmilistes kaugustes seiklemisest ka korraks kodumaisele fantaasiale pühendunud.

“Oli neid, kes leidsid, et iga-aastased maapäevad muutsid Vabavalla valitsemise heitlikuks, liialt ohustatuks mõne tõusiku poolt, kes võis koguda endale poolehoidjaid räpasel viisil. Kuid Uku oli kindel, et ajades valitsemise asju targalt edasi, peitus maapäeval toimuvates valimistes pigem tugevuse kui nõrkuse seeme. Vabadus, mida isandad said kasutada endile ülemat valides, tegi nad tugevaks, tegi nad ustavaks. See oli see, mis sundis neid isepäiseid sõjapealikke, kaupmehi, külavanemaid, suurtsugu isandaid kinni haarama Vabavallast. Sest see oli otsekui võrk, mis kõike koos hoidis, või siis müür, mis kaitses seesolijaid välise maailma eest.” (lk 96-97)

ulmekirjanduse baas

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik (2017)

Nagu ikka, saab selliste kogumike lugemised jagada kolmeks - lõbustavad või intrigeerivad tekstid, igati loetavad tekstid ja tekstid, mis jäid mõneti kaugeks. Nii on kogumiku minu rõõmudeks Tänavi kaks erinevat splätterit; intrigeerivamad olid Adleri, Meresi ja Kalmsteni lood (no see, et Tänavit ja Merest huviga loen, pole just üllatus; seega oli enda jaoks avastamisrõõmu Adleri ja Kalmsteni puhul). Normaalseid lugemiselamusi pakkusid Weinberg-Andresoni ja Jekimovi seikluslood. Natuke kaugeks jäi Jürgensi, Frey ja Lannesi seekordne loome. Kogumiku viimase teksti ehk Kaisa-Liina Nääri YA maigulise “Mina: kaitsja” puhul oli mul eelnevate tekstide lugemisest toss väljas ning raske südamega võtsin vastu ebaajaloolise otsuse seda hetkel mitte lugeda.

Jutuvõistluse tulemuste põhjal on mul raske midagi kokkuvõtvat öelda, õnneks oli esikümnes nii teadusliku fantastika kui fantaasiakirjanduse maiguga lugusid, need on jagatud temaatilisesteks osadeks (eelmise jutuvõistluse puhul rõõmustasin zombide ja vampiiride puudumise tõttu, ka siin need puuduvad). Kui paaris postituses sai viidatud suomikummale, siis selle valguses on mõneti kahju, et esikümne lugudes on eestiainelisi lugusid võrdlemisi vähe - mõtsaeesti-huvilistel tasuks korraks lugeda etnofuturismistki. Kogumiku lõpus on Sulbi artikkel jutuvõistluse ainel, kus ta soovitab järgmise jutuvõistluse korral žüriid värskendada - ja tõepoolest, siin annaks välja mõelda erinevaid värskendusvõimalusi; iseasi, kui palju tekitaks ulmikute hulgas hädaldamist nt new wave laadis lühilugude võidutsemine.