Suzanne Palmer - The Painter of Trees (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Öko- või koloniaalulme ehk kuidas hävinevad planeeti asustanud pärismaalased, kui seda planeeti enda jaoks kohendavad kolonistid nende elupaigad üle võtavad ja viimaks suruvad viimased isendid reservaatidesse, kus need oma otsa leiavad. 

Ühesõnaga, igati tuttav olukord, ja sellisena igati pisarakiskuja, seda enam, et mittehumanoidsete pärismaalastega suhtleb peategelane pole ka just süütu lambuke - olenemata sellest, et ta justkui püüab neid mõista jne.

Dramaatiline, aga ka … kuidagi ekspluateeritud teema, mis peale emotsionaalse tunde ei anna midagi uut.

Suzanne Palmer – Chiaroscuro in Red (Made to Order, 2020)

Nooruslik jutt tulevikumaailmast, kus robotid on üle võtnud enamvähem kogu töötegemise ning inimestele on määratud elatuseks riigipalk. See katab minimaalsed elamiskulud, üks võimalus lisa teenida on roboti ostmine ja selle töötulemuste kaudu palgalisa teenida.

Loo peategelane on ülikoolis kunstiteadust tudeeriv noormees, kellele ta vanemad kingivad 20. sünnipäevaks ühe vana roboti, mis töötab mänguasjatehase liinil. Roboti omanikul on ühtlasi vastutus töö kvaliteedi või tegemata töö eest, nii on sellise vana roboti omamine veidi kahtlane investeering – see võib sulle küll lisa teenida, aga samas ka kalliks maksma minna, kui mingi jama tekitab. Nagu noormees peagi avastab, on ta roboti tulemuslikkus rahuldav, aga esineb kõikumisi allapoole, nö punase joone alla – tee korralikult tööd või see eemaldatakse tööliinilt. Nagu selgub, on sel lisaks ealistele probleemidele ka teistsugused probleemid, mis takistavad vana roboti tööd.

Et siis selline tuleviku töömuinasjutt segatuna ameerika noorte heaolueluga. Veidi naljakas on, et need üheksa- või seitsmejäsemelised liinirobotid on ühtlasi kõnevõimelised; eks see annab tekstile vähe retroulmeliku maigu. Aga ikkagi, kõigi maade proletaarlased, seljad sirgu.

Suzanne Palmer - The Secret Life of Bots (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Väheke harjumatu vaatepunkt ilmaruumilendudele ehk elu kosmoselaevas läbi väikeste hooldusrobotite ehk botide „silme“ läbi. Muidugi, tegu pole miski rutiinse lennuga – nimelt on asunud inimkonda hävitama miskid akommunikatiivsed tulnukad ning inimeste tulevik on enam kui tume. Nimelt on nende kõik sõjalaevad hävitatud ning kuskilt angaarist on üles korjatud aastakümnete eest mahakantud kosmoselaev, mis kõpitsetakse kiiruga sõjakorda ning saadetakse tulnukate vastu, et nende peal proovida viimast salarelva. Et olukord on niivõrd hapu, siis see retk on nii õnnestumise kui ebaõnnestumise korral kamikazerünnak ja kõik.

Aga samal ajal tegutsevad selles vananenud sõjalaevas tuhanded botid, mis tehisintelligentsiga laeva juhtimisel sõiduriista korras hoiavad. Kui aga neile selgub, et nende eksistentsi ähvardab häving … otsustavad nad tegutseda, et päästa nii endi kui laevas leiduvate inimeste eksistents. Selleks otsustavad nad ette võtta õige drastilise missiooni …

Lugu on kirjutatud kerges humoorikas võtmes ning vaheldumisi saab näha tegevust läbi laeva meeskonna ja botide silme läbi. Eks botide igapäevasele tegevusele saab tõmmata paralleele ühiskonna mitmele tendentsile, ja eks oma võlu on ka nende vaiksel (ja kangekaelsel) kangelaslikkusel. Omal moel võluv tekst.