Martin Plaser – Minu teine miljon (2012)

Et siis kõvakirjandus tõelistest meestest. Või see hägune uussiirus (mis on siis mis või mis mitte)? Ei tea, hämaraks jääb kogu see värk, konteksti teadmata on tekst suht väheütlev või krüptiline (küllap olen üks väheseid teadmatuid, reklaamlaused räägivad kirjanduse uuest kvaliteedist jne). Tegevuspaikadeks Afganistan, Iraak, Somaalia, Türgi ja ehk Eestigi; füüsilised ja psüühilised pingekolded, elu ekstreem. Naised, kes ludinal imevad. Ja noh, viited Kenderi mingile raamatule. Huvitav, milline oli tekst enne toimetaja kätte sattumist.

“Nastja vabandas, et Maria saladuse välja rääkis. Ma ju tegelt ei teadnudki, kes kõik mind vaatamas olid käinud. Naisi ikka ei saa usaldada. Lobisemisvajadus on nagu kuupuhastus. Kui lappi all pole, siis on kõik kohad verd täis. Miks meestel seda nuhtlust ei ole? Tundub, et mehed ei tilgu. Mees lastakse auguliseks ja siis ka ei tilgu. Jobudest ma ei räägi.” (lk 202-203)

sirp
istu mu pingile, kiika mu aknasse

Kaur Kender – Comeback (2010)

Raamat on kergesti tarbitav – võrdlemisi suured tähed, palju lühikesi dialooge ja lõike ning muidu tühja ruumi, lehed kohe lendavad. Tekst on siis coolidest ja vägivaldsetest mäluaukudest, saab ka kõiksugu iroonilist nalja ja muidu veneteemalist irriteerimist; omamoodi kui Lembe (sortsu Sorokiniga) alla neljakümnestele. Puine või tuim kirjutamine, ei mingit löövust (jajah, alati saab öelda, et tuimus on peategelase tõttu, aga pigem tundub tekst hingetuna), raamatu naljakaim koht ongi vast see (muidugi kontekstist välja rebitud jne):

“Kaksteist vastamata kõnet. Marksilt. Ja muud pudipadi, millest ma aru ei saa. Mis mõttes te mulle sõnumeid saadate? Sõnumi saab saata hobuse mahalõigatud peaga. Või põlema pandud autoga. Või tapetud vanaemaga. Mitte telefoniga.” (lk 109)

karlut
elu ei ole ainult karusselliga sõitmine

postimees

päevaleht

jerofejev
nuxxbooks