Ian C. Esslemont "Blood and Bone" (2013)

Nüüd, kui Erikson Malazanile uusi osasid ei kurjuta (prequelid ei loe), on ainus viis uue infi saamiseks lugeda Esslemonti teoseid. Samas, peale ta viimast raamatut "Orb, Sceptre, Throne" olid lootused madalal. Kiskus kuidagi igavaks mainstreamiks... actionit on aga hinge pole, selline standard raiumine. Mitte selle raamatuga. Lugesin ja olin ikka korralikult sisse tõmmatud. Ei saanud käest panna, tahtsin ühe peatüki veel ära lugeda ja siis...
   Siin jätkub Crimson Guardi seiklus, kes reisivad Jacurukusse... no Malazani mütoloogias on see üks salapärane dzhunglimaailm, kus valitseb jumalanna Ardata. Tegutsevad paljud tegelased, kelle backstory ja küsimused saavad vastused. ICE stiil on ikka Eriksoni omast palju lihtsam, aga selles raamatus see väga ei seganud. Selles mõttes on seda raske arvustada, kes on seeriat lugenud, need on kursis. Teos on uus doos fännidele ja seda eraldiseisvalt lugeda peaks olema veidi segadusseajav. Ise nautisin, ICE parim teos seni.

Ian C. Esslemont "Orb Sceptre Throne" (2012)

Ausalt! Mul pole rohkem Malazani raamatuid... Noh, see on pooltõde.
See on siis puhas seiklusromaan, ilma filosoofia ja muu Erikssoni lisanditena. Selline kergelaslikum, seikluslikum versioon, kus keegi nagu ei suregi - ainult pahad. Tegelased on ka suuresti Erikssoni maailmast: tavaliselt on neil ikka mingid piirid oma tegelaste vahel ära jaotatud, kuid Esslemont kirjutab nüüd "GotM" tegelaskujudest.
   Sisu olemus keerleb Darujhistani ümber (kirjutasin ikka mälu järgi õigesti?), kuhu naaseb kunagine Türann (Tyrant). Ehk siis hirmuvalitseja, kes kõik oma raudse, ebainimliku haarde alla painutada tahab. Selle kõige taustal põimuvad erinevad looliinid ja tore on näha vanu tegelasi, kes võib-olla viimati neljandas või viiendas osas näha olid. Jääb palju lahtiseid otsi ja Esslemont peaks järgmine aasta väljastama järje nimega "Blood and Bone".
   Ausaltöelda, kui Esslemont oleks kõik selle ise kirjutanud (terve seeria), siis mul huvi lugemiseks poleks. No mitte kümne tellise jaoks küll. See on selline raamat, et seeriast endast eelnevalt teadmata on raske seda kätte võtta ja midagi päriselt aru saada... Ja Eriksson on kindlasti see kandev tala. Raamatu kujundus on kena, kuigi kaanekujundus tekitab alati küsimusi. Nagu mitmel eelneval raamatul, on kaane peal ka mingi mõõgaga vend ja ma ei saanud aru, kes siis? Lõpuks lugesin kuskil intekas Erikssoni vastust, et tema ka ei tea ja et kirjastus ise panebki mingi lambika, standartse fantasy venna sinna seisma.
   Tagakaanel on miskipärast sisukokkuvõtte asemel reklaamlaused, kiitused jne. Emotsionaalset laengut väga polnud, kiskus ikka jah rohkem traditsioonilisemaks madinaks, kus viimasel hetkel tulevad katastroofist kõiki päästma mingid ootamatud, kaua kadunud head tegelased jne. Pratchetlikku huumorit oli kah palju. Ei oskagi rohkem kosta. Ei taha päris õlgu kehitada, hea raamat. Aga terve seeria raames kuidagi... tavaline.

Ian C. Esslemont "Stonewielder" (2011)

Esslemonti kolmas raamat Malazani maailmas... Kuna tema ja Erikson on maailma omavahel ära jaganud, siis  erinevad toimumiskohad ja tegelased üksteisest paljuski. Ehk siis on selles Esslemonti romaanis tegu ta enda loodud tegelastega, kuigi paljud legendaarsed tegelased (nagu admiral Nok jne) ka siin-seal stoorisse tulevad. Lugu ise keskendub Crimson Guardist nüüdseks lahkunud Kyle'i ja Greymane'i tegemistele, kes loodavad rahuliku elu saada, kuid saatus ei anna asu. Greymane, ehk siis ka teise nimega Stonewielder, on endine Malazani armee Fist (kindral vms), kes Koreli läbikukkunud kampaania ajal reeturiks kuulutatakse ja temast saab põgenik, kelle tabamise eest autasuks lubatud tünnitäis musti pärleid.
   Uus imperaator värbab aga Greymane'i taas Korelisse naasma, kus endised, kümme aastat tagasi maabunud Malazani väeosad on end isevalitsejateks teinud ja seal okupeerijatena hõlbuelu elanud. Korelis asub aga midagi väga võimsat, millega välised riigid midagi tegemist ei taha teha: Tormimüür. Hiiglaslik müür, mis peab kaitsma ebaloomulike, mere põhjas elavate jääst rassi vastu ning müürile vajatakse kaitseks pidevalt uusi soojasid kehasid, kes sissetungijaid vere hinnaga eemale peksaks. Kõike seda manipuleerib mingi jumalannat mängiv kõrgem võim, kelle fanaatiline kultus on perversne nagu iga ainujumala kummardamine.
    Esslemont filosofeerib vähem ja võib-olla on seepärast ta raamat õhukesem, aga rohkem tegevust täis. Ka on siin sees uue usu motiiv: mingi jumalateta usk, kus pööratakse selg kirikutele ja preestritele ja otsitakse jumalikku endast. Ehk siis, eneseusk ja iseseisvus; keeldumine olemast hüpiknukk ja nupuke mõne iseka jumala malelaual. Selline, enamasti patsifistlik talupoegade ja ülestõusnute armee, marsib kuningriigi pealinna poole, juhtuna vägivalda põlastava mehe poolt. Kõik asjad osutavad lõpliku finaali poole ja eks nüüd võtan ette Eriksoni "Crippled God" teose.

Ian C. Esslemont "Return of the Crimson Guard" (2009)

"Far to the back of camp, screams sounded - not human - the shrill shrieks of terrified dying horses. Toc straightened. Gods preserve all of us. He remembered. He remembered Ryllandaras. He'd been there. Not even Dassem could kill him. They had nothing. Nothing to counter the Curse of Quon, eater of men. The man-jackal, brother of Trake, god of war."

Esslemonti esimene raama "Night of Knives" oli rohkem novelli moodi ja see on tema esimeseks täismahus Malazani romaaniks. Selles võtab ta tuurid tõeliselt üles ja jälgib Eriksoni stiilis laiade stoorilainide arendamist. Mõlemal autoril on oma lemmiktegelased ja loodud tegelaskujud, kes teise kirjaniku omadega vahel ristuvad. Muidugi elavad nad kõik siiski ühes universumis/stooris. Impeeriumi ähvardab ülestõus, kus Kellanvedi juhtimisel alistatud väikerahvad ja kuningriigid end taas kehtestada tahavad. Tahetakse mingit omariiklust taastada - mis siis, et see tähendaks osade jaoks sita sisse naasmist või taas algavat lõptutut väikesõdade perioodi. Igatahes moodustatakse liiga, mis Impeeriumi vastu tõuseb.
   Selle taustal on liikvel muidugi suuremad jõud, ehk siis selle raamatu keskmes olev Crimson Guard. CG on palgasõdurite kontingent, kes sada aastat tagasi Impeeriumile igavest vastuseisu vandus. Nad vandusid, et nii kaua, kuni Impeerium pole kadunud, võitlevad nad selle vastu kõikjal kus abi vajatakse. Töötavad ühe printsi teenistuses, olles ise kõik põhimõtteliselt surematud ja võitmatud. Aga selgub, et nende juht tahab midagi enamat, kui võitu maise impeeriumi üle. Võimuiha suudab kõiki, kõige õiglasemaidki moonutada.
   Ebaõigluse vastu püsti tõusvad lihtsõdurid ja niisama lihtinimesed aga proovivad kõige kiuste hakkama saada. Et mässuliste vastu abi saada, vallandab üks piiramise all olev linn koleda vaenlase: D'ivers Ryllandarase. D'ivers on Soletakeni üks vorme, ehk siis inimene, kes suudab moonduda loomaks ja mitte ainult üheks, vaid mitmeks. Mida võimsam, seda rohkem teda on.  Ryllandaras on šaakal, kes liiga kauaks looma vormi jäänud ja kes on inimkonna vaenlane. Peaaegu jumalalaadne, vangistati ta kunagi Kellanvedi ja kaaslaste poolt Hengi linna alla. Nüüd on ta vaba.
   Päris naljakas on nii lihtsustatud sisukokkuvõtet lugeda. Igatahes ilmub välja "vana kaardivägi": need, kes Kellanvedi ja Danceri "surma" järel ka kadusid. No kui toimub suurpuhastus a là Stalin-style, siis on endisele valitsejale lojaalsed tegijad piisavalt targad, et mitte passima jääda. Nüüd ilmuvad nad välja, olles ise Impeeriumi vastu ja Laseen on täiesti üksi. Aga üksildus on vahest parim element, milles tugev inimene tegutseda saab.
   Eks see raamat läks natukene aeglasemalt, kui muidu. Lõpus siiski kiiremini, kuna siis koonduvad kaua kogunenud jõud lihtsalt kriitiliseks massiks ja lõpptulemus on tohutute jõudude kokkupõrge. Mingid klišeed on ikka olemas, nagu kuidas viimasel hetkel juhtub ootamatu päästja ilmuvat. Vahel läheb halb asi lihtsalt halvemaks ja pahad võidutsevad. Ses mõttes, et kangelane ei võida eriti tihti ja nendes raamatutes on tõeline võitlus hoopis tegelaste endite sees. Next stop: Reaper's Gale!

Ian C. Esslemont "Night of Knives" (2008)

Sari, mis konkureerib (ja minu arust ületab suurejooneliselt) Tolkieni ja "Game of Thrones" maailmatega. Malazan Book of the Fallen on raamatutesari, mida kirjutavad kaks kirjanikku: Esslemont ja Erikson (lõviosa tema sulest). Käesolev raamat on eellugu sarja avaraamatule "Gardens of the Moon", mille kallale taas peatselt asuda kavatsen. 

   Malazani seeria on suhteliselt reaalne ja mehine, mitte haldjalik ja niivõrd lilleline, kui LoTR'i maailm. Mulle need draakonid ja mõõgad väga ei meeldi, kuna need on vaimuvaesed ja hakkavad end lõpuks kordama. Malazani seeria maailm on aga väga detailne oma sadade tegelastega, kes tõusevad-langevad, surevad-elavad. Jumalad, rassid ja maagia - sõjad. See kõik linnade ja kontinentide taustal, milles elavad inimesed end tihti sündmuste keeristest avastavad. Sündmused, mida juhivad jumalad, vanajumalad ning kaos. 

   "Night of Knives" on eellugu raamatusaagale ning heidab pilke tollele hetkele, millal imperaator Kellanved oma ihukaitsja ja kaaslase Danceriga tagasi Malazi saarele naasevad, et siseneda Deadhouse'i. Kellanved oli kaval ning võimu ihkav piraat, kes koondas enese ümber tugevaid inimesi, kellega koos järk-järgult linnriike ning rahvaid alistati. Koos ehitasid nad üles Malazani impeeriumi. Kuid sellest oli vähe. Kellanved vaatas kaugemale, kui tühine, maine võim. Kontroll rahvaste üle? Pigem sihtisid nad Võimu poole, ülima võimu poole. Nimelt on selles maailmas võimalik saada "jumalaks", Ascendancy. Teatud radu pidi sammudes võib saada tohutu võimu valitsejaks, mis ületab aja ja ruumi piire. Selle poole Kellanved ja Dancer sammuvadki, samal ajal oma impeeriumist eemaldudes ja salajasi asju tehes jumalikkust otsides.

   Kuna imperaator on kadunud, haarab ohjad grupi kolmas liige Surly. Naine, kes loob palgamõrvaritest salapolitsei laadse võimugrupi, haarab trooni endale ning raamatu tegevustik toimubki ühe öö jooksul, millal erinevad jõud Malazi saarele kokku koonduvad ning omavahel põrkuvad. Tegevustik toimub saare valvuri ja endise, "vana kaardiväe" liikme Temperi ning noore wannabe palgamõrvari Kiska silmade läbi. Pannakse proovile truudus, ustavus ja võimuiha. Paika pannakse tulevastes raamatutes ilmseks saavad mängureeglid. 

   Tegu on fantastilise raamatusarjaga, mis ei kohtle lugejat, nagu lolli idiooti, kellele kõik tarvis puust ja punaseks teha. Autor viskab su kohe sündmuste keerisesse, kus ei tutvustata midagi. Lihtsalt astud portaalist nende maailma, kõige keskele ja pead ise orienteeruma. Peale esimest paarisadat lehekülge hakkavad nimed juba selgeks saama ja raamatu lõpuks on selline "Vau... mida vittu ma just lugesin?"
   Mainiks ära, et olin fantasy kirjandusele tegelt juba ammu käega löönud. Sama ulmega, pole enam midagi värsket. Ainult Simmonsi Hyperioni saaga läks hinge. Malazani sarjas pole midagi lillelist ega ulmelist, isegi sealne maagia ning olendid tunduvad reaalsete ning asjakohastena. Väga tihti on tegevustik brutaalne: vägistamine, rassism ja kurbus. Kõige taga on ka filosoofia, õppetunnid moraalis ning eetikas.
   Neile, kes tunnevad sarja vastu nüüd huvi, võiksid alustada siiski Eriksoni "Gardens of the Mooniga", kuid mina võtan raamatud läbi kronoloogilises järjekorras. See tähendab üle poole meetri telliselaadseid raamatuid. Can't fuckin' wait!