31 märts, 2017

Claire North: Harry Augusti esimesed viisteist elu

Raamat ajaränduritest selle sõna täiesti ebatavalises mõttes: mitte suvaliselt mööda aega rändavatest inimestest, vaid sellistest, kes peale iga elu sünnivad uuesti samas kehas, samas kohas, kõike juba kogetut mäletades.
Peategelane on (ka) selline ning tema eludest - nagu pealkirigi ütleb - teos ongi.

Raamatu umbes esimene kolmandik kulub selle kirjeldamisele, kuidas niiviisi üha ühte elu elada suudetakse, ja lugeja täiesti tolle ideega sina peale viimiseks. Seda tehakse hästi, autor on ise uurinud ajalooperioode, millest jutt. Mõnes kohas ainult on ripatusi - näiteks võtab peategelane korra põgenedes kaasa kilekoti prügikastist perioodil, mil kilekott nüüd nii suvaline asi küll ei olnud, et katki olemata lihtsalt ära visatud saada. Üldiselt on neid aga väga vähe ning arvestades, kui sujuvalt ning justnagu-möödaminnes on nii paljusid erinevaid 20. sajandi hetki kirjeldatud, väga hea töö.

Raamatu hilisemad 2/3 meenutasid mulle hirmsasti Leonard Coheni laulu "Famous Blue Raincoat", ainult et naisel oli ses loos väga väike roll. Põhiliselt tegeleti ühe konkreetse jumal-masina ehitamisega ning kuna polnud võimalik seda järjest elades muudkui kuni surmani paremaks ehitada, vaid peale surma tuli uuestisünd ning kõigega tuli algusest alata, oli tegu üsna maailmamuutva üritusega. Aga peamiselt oli see lugu kahe mehe suhetest.
"And what can I tell you/ my brother, my killer/ what can I possibly say? I guess that I miss you, I guess I forgive you..."

Kiidan naissoost värvikaid kõrvaltegelasi - lugu on mehest ja tema sõbrast/vaenlasest, ent enamik kõrvaltegelasi, kes sõna saavad, on naised. Ja päris naised - mitte õhkavad objektid, vaid iseloomude ja eripäradega päris inimesed, erinevate omaduste komplektid, igal omad nurgad ja omapärad.
Loo filosoofiline tagapõhi on läbi mõeldud: headuse ja teadmise vahekorrad ja mis on oluline, mis kohe üldse mitte, kui elad ringiratast.

Mida mul lugejana oli raske alla neelata, oli pikaltelajate erakordne tuimus - hei, mina olen 37 ja juba elanud läbi rohkem teravusi, kui seal inimelu 200 aasta sees ette tuleb. Peategelane armub meeletult alles oma neljandas elus? Ja 15. elus on see tal ikka hingel veel?! Kuidas nii saama?!
Ok, lapsi nad ilmselt ei saanud, mitte keegi neist ringiratast-elajaist ei paistnud sigivat. Aga isegi kasulapsi ei võtt ÜKSKI mainitutest või vähemalt polnud need niigi olulised kui elust ellu vahetuvad abikaasad?! Elad kuramuse 850 aastat ja MITTE KORDAGI ei võta kasulast?!

Paar ebakõla oli veel, aga üldiselt ma siiski tunnustan üleni autori tehtud tööd ning kummardan austavalt. Tasub lugeda küll.

Kultuuritarbija 60+
Lugemiselamused
Mis loeb?
Raamat ja kuu
Postimees
Digital Nerdland
Sõber raamat
ja eelmisel korral Loteriis

30 märts, 2017

Alicia Yánez Cossío - The IWM 1000 (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Ekuadori autori 1975. aastal ilmunud lugu tulevikust, kus on leiutatud eriliselt targad masinad, mis oskavad vastata inimeste kõigile küsimustele, kuna neisse on koondatud kõikvõimalikud teadmised. Need masinad on niivõrd nutikad kaaslased, et inimestel kaob vajadus õppida. Pole vaja osatada kirjutada ega lugeda - seda pole vaja, IWM 1000 annab kõikvõimalikku abi ja mõtleb su eest. Kui sa tülitsed kellegagi, siis lased oma masinal seda teha teise IWM 1000 masinaga. Või armunud, need lasevad masinatel kujundada üksteise tundeid. Või noh, milleks on vaja teisi inimesi, kui saad masinaga suheldes positiivsed emotsioonid kätte.

Mis viib omakorda selleni, et niisugune heaolu tekitab osadele kodanikele… halva enesetunde. Nii halva, et pääseteeks paistab olevat vaid loobumine IWM 1000 masinast. Aga… aga… see on võimatu, masina abita ollakse abitud. IWM 1000 soovitab niisugustel “mässajatel” minna maale, mille nimi on Takandia; aga enne seda meeub inimestele, et on olemas kirjatähed, mille abil saab moodustada iseseisvalt sõnu või mida saab hääldada või kirja panna. Ning antiigipoodidest leitakse kogun mõned raamatud, mida nüüd hoolega uurima hakatakse. Aga Takandia… need vähesed inimesed, kes on loobunud IWM 1000 masinast (on ka väiksem variant: IWM 100), lähevad viimaks ikkagi seda Takandiat otsima.

Tekst algab kui üsna tavaline vanamoodne düstoopia, aga jutu lõpp on päris kaval ja see omakorda jätab keskpärasest parema maigu. Eks ühelt poolt võiks mõelda, et kuna Ekuador on selline… mitte just läänemaailm, siis sellevõrra on tekstis mõned pisut teistsugused rõhuasetused. Aga võibolla on see valge mehe ülbe arusaam, sest loo lahendus on huvitavalt psühhedeelne.

29 märts, 2017

K.J. Parker - Message in a Bottle (The Djinn Falls in Love, 2017)


Parker paistab olevat nii produktiivne autor, et võiks vist ise iga fantasy antoloogia poolenisti oma lugudega täita Pole just kindel, kas käesoleva antoloogia tekst kuulub Invincible Sun maailma (mille teket on kirjeldatud “The Sund and I” loos (2013)), igal juhul on üldine õhustik… tuttavlikult parkerlik.


Ikka on tegemist haritud skeptilise tüübiga (peast ei oska öelda, kas selle jutu tööandja Studium on sama haridusasutus, mis selles Invincible Sun maailmas), kes erinevaid meetodeid kasutades püüab haljamale oksale jõuda või elus püsida või täita tööandja järjekordset tüütut kohustust. Aga et tegemist on ilukirjandusega (konflikt peab olema!), ei satu seekordne hundike lambanahas just soodsasse olukorda.


“He made me feel as though I’d got his daughter pregnant and then asked the size of the dowry. “Thank you,” I said. Let the record show, by the way, that nobody had thanked me for anything, at any point in the proceedings; none of my superiors at the Studium, nobody in the civil government, certainly none of the Golden Scales mob. I, of course, was the poor sod who was going to save the City. Or wipe out the human race. One or the other, anyhow.” (lk 172)


Nii peab peategelane otsustama, kas kurjast geeniusest Scaevolast mahajäänud märkmed ja pudel (mis on kloostris range valve all) on sobilikud vahendid, võitmaks linna ähvardavat katku - või on pudelisse suletud hoopiski senikogemata biorelv. Nii või naa, peategelane ei suuda otsustada - kas kurja geenius viimane uuring oli mõeldud inimkonna päästmiseks või hukkamiseks. Viimases hädas otsustab ta kasutada nekromantia abi (ta on üks kuuest inimesest, kes on seda õppinud), et Scaevola hauatagusest maailmast vestlusele kutsuda. Kuigi nekromantia on enam kui tülgastav, nõustuvad ta ülemused selle kasutamisega. No ja tulemuseks on parkerlik sõnasõda surnud geeniuse ja peategelase vahel, mille lõpetab… selle Gordioni sõlme parkerlik lahtiraiumine.


“The face in the mirro was mine, of course; every familiar line and wrinkle, the soft little chins in stepped progression, like stairs. “I’m Antigono Scaevola,” said my face, and wave of panic washed over its idiotic features. “What am I doing here? What’s happening? What are you doing to me?” (lk 178)

Kui vahepeal tekkis Parkeri jututoodangust kerge tüdimus, siis tegelikult kirjutab ta stabiilselt tuntud headuses - see pole just fantasy žanrit lõhkuv või edasiviiv, kuid igal juhul hea meelelahutus. Peategelane pole kunagi puhta südametunnistusega, ta on omal moel elult peksa saanud ja muidu irooniline või elutervelt mürgise suhtumisega; olukordi, kuhu ta satub, ei oota just happu endilik lõpp. Eks mingi vahe on selles, kas autor kirjutab lühemaid jutte (käesolev on senikogetust vast kõige lühem) või pikemaid jutustusi - jutud on tavaliselt kammerlikud, jutustused aga mastaapsemad… ja kui need tööle hakkavad, on tegemist igati nauditavate maailmadega. Kuid tegemist on eelkõige meelelahutusega, siin ei süstita lugejale midagi avardavat pähe. Järele mõeldes võiks Parkeri puhul leida mõningaid paralleele Pratchetti Kettamaailmaga (muidugi, see mulje põhineb jutuloomingul, ma pole romaane lugenud).

28 märts, 2017

Manfred Dubov - Täna leitakse kõik üles (2016)

Kõrb ja vihm ja betoon; sisikond ja skelett ja muteerumine - mingis mõttes on see kogu kui pühaduse loomine (ritualiseerimine?), biitluule anno 2016. Oleksin 15-20 aastat noorem, siis valdaks mu meeli vasikavaimustus sellisest meele arhitektoonikast (müra ja vaikus, ohhoo, pragude süsteem ja ärkamine ja kinnine maailm ja lahustumine ja mis kõik veel, ohhoo, see on päris erutav mäluõngede ja aistingute entsüklopeedia!). Seda raamatut võiks nimetada sõnaluuleks, otseselt ei pea (aga võiks) autori kujundeid jahtima või tõlgendama, pigem lased esitatud sõnadel endast läbi voolata ja niimoodi midagi enda jaoks uut-salapärast-painavat destilleerida; luulekogu kui üks luuletus ja hargnevate visioonide pada. Kõledasse maailma hingeõhu puhumine, või siis enese… ümberkonstrueerimine, taluvuse leidmine. Kui on nii.


Ühesõnaga, ootamatu ja positiivne leid, loodetavasti on autoril ükskõik sellisest möödalugemisest-kogemisest. Ikka kurb, kui võõrad inimesed tõlgendavad su loodut ning tekstile keskendumise asemel ajavad mingit oma jura ja mula.


uus avarus 

taimed ronivad müüridest läbi 

me ei tea kes me oleme 
kümne aasta pärast 
ma tean kus me olime 

kõik on aeglustunud 
ja hoov kajab vihmausu rituaalist 
koridorid virvendavad 
taimelõhn trepispiraalis 

me oleme üksikud 
maailm on täitunud vihmaga 
meie embus 
magnetismi keskjoonel 

kõikidest treppidest üles 
kõikide metsade sisse 
kaljude 
veekogude 
inimeste 
hirmude 
armastuste sisse 

minu unistusse uuristub 
aeglane müra. 
(lk 29)




hommikumaailm


1


me hingame üksteisest läbi
muteerume


hommikumaailm


heledatel teedel rohelise koidu ajal
otsin sind
kurttumm armastus


roheline koit hingestab kõik


muutusin ööks
hele linn
iga tuba on maailm.


öö keskel
hele mets
palvuse rahu
kirikukella löögid
südamelöökide asemel


maailm ja veri on üks
heledatel teedel rohelise koidu ajal
otsin sind
kurttumm armastus


märjad oksad tulevad maa seest välja
kui uued otsused


sipelgad kogunevad kümnekesi
surnud kaaslase ümber
sõbralik kannibalism.


2


hommikumaailm
täna kaotatakse kõik


siin me oleme
mitu inimest
punases ruumis
muda niriseb meie suudest
sipelgad
juba urineerivad ja õgivad meie jalgu
uss mida hoian
sööb varsti mind


täna kaotatakse kõik
ja ma ei peaks siin olema


vaikne helesinine taevas
põletab minu sisse valukraatrid
roosad triibud hellitavad taevanahka


täna kaotatakse kõik


me seame kõik kahtluse alla
aga tuleme sealpool eitust
tagasi koju


täna kaotatakse kõik.


3


muteerume

muteerume.


27 märts, 2017

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2017)


Raamat koosneb kolmest jutustusest, mis oleks soovi korral ühtse romaanina loetav. Yellowstone’i sipelgalõvidki on korraks taustal, seega on olemas side Weinbergi eelmise raamatuga. Kui nüüd hoolsalt järele mõelda (või vähemalt imiteerida mõtlemist), on Weinberg hetkel kohalikus ulmes üsna omapärane autor - ta kirjutab nimelt sellist ulmet, millest ei tasu lugejana otsida suuri või teraseid allegooriaid meie praegusele elukorraldusele (no eks siin o juttu sellest, kuidas inimkond on jõudnud 34. sajandisse - kõik need Maa konfliktid, eluruumi hõivamine teistelt planeetidelt jne). Aga nagu öeldud, peamine on seiklused, kuhu peategelane Leathercord satub ning mille kaudu selgub peategelasele ta enda kohta mõndagi rahutukstegevat - kes ta tegelikult on, mida ta on teinud, miks teda… taga aetakse.


Raamatu lugemine on sibula koorimine, iga tekstiga selgub rohkem ning peategelane satub aina suuremasse plindrisse (iseenesest “terane” tähelepanek - kui poleks sibula koorimine, oleks tegu ikka väga hämmastava lugude tsükliga). Teda süüdistatakse oma naise tapmises ning koduplaneedi kohus tahab teda kõrgeima karistusmääraga rajalt maha võtta, aga Leathercordi uued sõbrad-palgasõdurid röövivad ta enda teenistusse. Ent pika perspektiivis on mehest rohkem kahju kui kasu, millegipärast ajavad teda taga korporatsioonide palgatud pearahakütid ning piraadiseltskonnas oskab ta võrgutada siresäärse kaunitari - tänu kellele püütakse Leathercordi päästa üha suurematest suppidest. Kuid nagu öeldud, on mehe minevikus nii mõndagi, mis mõjub ta aitajatele mõneti pelutavalt.


Weinberg on kerge segu Bergist ja Tarlapist - küll ilma Bergi macholikkuse ja Tarlapi ühiskonnakriitilise küljeta. Autor kirjutab sellist ulmet, mida ulmevõõras lugeja üldiselt väldib… aga sellise ulmevälise ambitsiooni puudumine teeb raamatu… omal moel üsna mõnuga loetavaks; siin pole vaja pead vaevata mõttekonstruktsioonide või maailma usutava ülesehituse või tegelaste süvapsühholoogiaga. Tekst lihtsalt tuiskab seikluste omas reaalsuses, ning vahelduseks midagi sellist lugeda on päris hea. Ja eks lugude kirjutamisedki muutuvad üha keerulisemaks - kui esimeses jutustuses on peale Leathercordi hääle paari kõrvaltegelase vaatenurk, kel ülesandeks tausta avardada, siis viimases jutustuses on Leathercordile lisaks teisigi autonoomseid jutustajaid.. Jah, see on väike samm inimkonnale, kuid Weinbergile ja lugejatele suureks sammuks.

“Kõik seni Linnutee maailmadest leitud humanoidid olidki geneetilises mõttes inimesteks osutunud. Päritolumõistatus oli siiani lahendamata ja rahvafolkloori tasandil üldiselt lihtsalt aktsepteeriti seda, et mingil seletamatul moel oli inimkond ilmselt nii kauges minevikus tähtedele laiali asustatud, et kellelgi polnud selle kohta enam mälestusi. Füüsilisi tõendeid polnud ju leitud. Evolutsioonibioloogia teooria, et sarnastes tingimustes areneb elu ühetaolise skeemi järgi, ei olnud ju sugugi sama veetlev kui konkureerivad müüdid.” (“Kedagi ei jäeta maha”, lk 126)


kirjanduslik päevaraamat 

24 märts, 2017

Ira Lember - Vana näitleja Eed Karbalas (Looming 3, 2017)

Dramaatiline lugu endistest näitlejatest, kes ei leia peale teatrist koondamist endale asu - ikka tahaks teatriõhku sisse hingata, teatriimet luua, ikka sooviks, et teatris tehtaks asju õigesti, klassikat solkimata. Sest see on õudne kui näidend töödeldakse tänapäeva tingimustesse.


Ühesõnaga, loo paatos on, et kunst peab vastuvõtjat ülendama, mitte intriigi pakkuma; ilu päästab maailma jne. Edasi tekitas see minus arutelu, et kas sel Karbalase tegelasel on mõni reaalne eeskuju või on tegemist omamoodi teatrikotermanniga, kes on teatriga ajatult seotud - oli ta trupis tegev siis, kui peategelase vanaema vaatajaid lummas, niisamuti siis, kui peategelane teatrikoolis astus, ning nüüd aastakümneid hiljem, kui peategelane on teatrist koondatud. Karbalas istub ikka peale etendusi puhvetis, joob konjakit ning on valmis õpetussõnu jagama.


Lemberi tekst on suunatud ehk neile vaestele ja rõhutuile, kes soovivad teatrist ettemääratud elamust ja korda. Mis on inimlikult mõistetav, aga ka kergelt masendav.


“Mina ei aktsepteerinud klassikaliste näidendite moderniseerimist ja muutmist. Ei! Klassikute remarke ei tohiks vabalt käsitleda ega nendega mängida. Klassika jäägu klassikaks! Ja mis puutub tänapäeva näidenditesse, siis oli mul, vanamehel, jälle lavastajatega eriarvamus, nimelt hakkab mulle vastu labasus, mulle hakkab vastu, kui näidendis on roppe väljendeid. Milleks näitlejad sellist labast teksti mängima peaksid? küsisin ma. Sa ei kujuta ette, Loviisa, mis mulle siis vastati. Publikule meeldib see, kas sa pole tähele pannud, kuidas publik sellise teksti suure naeruga vastu võtab, ja see naer räägib iseenda eest, tähendab publikule see meeldib. 
Mina ei mõistnud seda siis ega mõista ka praegu. Me ei pea ometi inimesi roppustega teatrisse meelitama. Kuhu see viib! Minu arvamus on, et teatrikunsti ülesanne on inimest ülendada, mitte madaldada. Kuid lavastaja arvamus oli teine, tema ütles otse välja, et Karbalas ei saa enam moodsast teatrikunstist ega uuest põlvkonnast aru. Siis ma tegingi otsuse, et aeg on teatritolm jalgadelt pühkida. Ja tulingi lavalt ära.” (lk 371)

23 märts, 2017

Dave Gross - The Gleaners (Shattered Shields, 2016)

Verdtarretav fantasy lahinguväljadel õnneotsijatest, kes satuvad kokku millegagi… mis on väga õudne. Ambrose ja ta kaks kaaslast käivad peale lahinguid surnuid tuustimas - eesmärgiks nõrutada maagiaga turgutatud relvadest võlujõudu, mis on järelturul kallim kui kuld. Et nende maad ründab järjepidevalt nekromandist hull, pole veristest kokkupõrgetest puudust, iseasi, kas lahingu järel saab teiste õnneotsijatega konkureerides saagile kallale (kuid selleks ongi Ambrose’l need kaks karmi semu).

Seekordsel lahinguväljal satutakse päris mitmele võlujõuga esemele, millest õnnestub suurel hulgal maagilist nestet välja nõrutada. Aga lahinguväli ise… selles on midagi kahtlast. Ja kui meeste tegevust ilmub segama kummaline vanaeit, läheb lugu karmiks.


Et siis selline tume ja väheke võigas tekst, kus langenutega tehakse jõledaid tegusid. Lühiloona päris okei, kuid suurt ei enamat.

22 märts, 2017

Andrus Kivirähk - Vaimude tund Koidula tänavas (Looming 3, 2017)

Jätkub ekskursioon eesti kultuurilukku ehk võiks mõelda, milliseid eesti kirjanduse tüvitekste võiks Kivirähk veel lahti harutada - Gailiti “Nipernaadi”? Kitzbergi “Libahunt”? Vilde “Mahtra sõda”? Ristikivi “Hingede öö”? Igal juhul, siin näidendis saab vatti “Tõde ja õigus”, ning mõnigi selle romaani huviline võiks siit endale leida kivirähklikke tõlgendusi teemal mis on see Vargamäe ja Tammsaare armastus, kuivõrd on see vaade põhjendatud tänapäeva tingimustes.

Aga tekst pole vaid metaTammsaare (ehk Kivirähki tõlgendus) vaid metametaTammsaare (ehk Kivirähki tõlgendus Mati Undi Tammsaarest). Unt on see trikster, mis lugu avatumaks kisub. Peale Tammsaare tõlgenduse on siin mitmeid viiteid sellele, kuidas Unt lavastas, milliseid võtteid kasutas lavatekstide toimimiseks. Unt on ka selles mõttes huvitav valik (muidugi, peale selle, et Undil on oma “Vaimude tunni” näidend), et arvatavalt oli Kivirähk temaga tuttav ja mul ei tule pähe ühtegi teksti, kus Kivirähk oleks nö süvitsi mõnd kaasaegset kirjeldanud - mistõttu on lugejal huvitav võrdlus, kas Kivirähk Unt on sarnane lugeja retseptsioonile, nende inimeste mälestustele, kes Unti rohkem või vähem tundsid.

Näidendi kolmas tegelane on 18-aastane neiu, kelle ülesandeks on anda vanemaealistel (vaimudel) end lahti rääkida ning seeläbi “Tõde ja õigust” lahti lammutada ja kokku panna. Neiu oma noore armastuse valudega on justkui illustratsioon Tammsaare kirjeldatud armastuse illusioonidele, roosamannalik tõlgendus laguneb ikka arhetüüpideks, ükskõik kui heldinult me armastust ei pühitseks või meelelahutustööstuse järgi ei ahviks.

Näidend läheb aeglaselt tööle ja võtab aega, enne kui Tammsaare hakkab vastu Undi provokatsioonidele ja kui see juhtub… on tulemuseks päris sädelev tulevärk. Ehk siis Eros ja Thanatos kiusavad Tammsaare pärandit.

TAMMSAARE: See on armastuse lõpp. Ma ju seletasin. Abielu ja armastus ei sünni kokku. Abielu ja armastus on nagu kirik ja jumal, esimene tapab teise. Sest mis see Kristuski muud oli kui puhas armastus, ja mis on temas järele jäänud kirikus - ainult tühi kombetäitmine ja teesklus. Niisama juhtub abielus. (lk 322-323)

21 märts, 2017

Piret Raud - Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist (2015)


Seni loetud Raudi raamatutest vast tõsiseima tooniga - muidugi ei puudu siit kõiksugu fantastilised elemendid (tillukeseks kahanenud ema, nähtamatu poiss, pilvest peaga naine jms), aga see jääb kuidagi alla sellele, et Sandri ministunud ema läheb kaotsi ja ongi reaalne oht, et poiss on emast igaveseks ilma. Ja ega see Muriga seonduv pole ka just traditsiooniliste lastekate vaimus, iga hulkuva koera unistus polegi… Onu Allan on kui süüdimatu Nipernaadi, ta lendab õielt õiele ja naudib rõõmsa elu võimalusi (mul tuli kohe silme ette üks tuttav, kes niisamuti kõikide inimeste võimalikke ja võimatuid soove püüab täita, seejuures nautides nii rõõmustavaid inimkogemusi ja tänutunnet ja mis kõik veel… tõsi küll, elu näitas, et ka talle on võimalik natuke päitseid pähe panna), eks see on lastele valus meeldetuletus, et üksikemade meessõbrad võivad mõnikord parajad lontrused olla.

Ei tule ette, et Raud oleks varem kasutanud kahte jutustajat, see teeb näiteks raamatu ettelugemise veidi keerulisemaks - kuidas tuntavalt markeerida Sandri ja Muri sisekõnesid.

20 märts, 2017

Marianne Pitk - Avo Kärneri järjekordne juhtum (Värske Rõhk 34, 2013)

Ettevaatlikult võiks teksti pidada ulmehuumoriks - kuivõrd loo peategelane, uurija Kärner, on millegipärast veendunud, et talle uurimiseks antud varastatud jalgratta juhtumi on põhjustanud ajarändur, kuivõrd sellest teost pole turvakaamerates mingeid salvestusi. Ajarändur tuli, võttis jalgratta ja kadus jäljetult; ei ühtki märki niivõrd koletust teost.

Nojah, et uurija Kärner pole mitte tavapärane politseinik, siis sel juhul asub ta ise otsima alternatiivseid võimalusi, kuidas see ajarändur kinni püüda - selleks tuleb avada oma kolmas silm. Uurija sukeldub Tallinna paranormaalsete rühmituste maailma, kust aga pole üldse lihtne uurimiseks vajalikku abi saada. Ja loo lahendus keerab omakorda vindi peale.


Mõnel põhjusel on veidi keeruline seda teksti pidada ulmeks, kuivõrd üleloomulikud (või noh, paranormaalsed) küsimused võivad saada lugeja kõrvade vahel võrdlemisi loomulikud vastused. Ehk olekski targem teksti lugeda puhtakujulise satiirina? Igatahes, paistab, et autoril oli päris vahva seda teksti kirjutada (kuigi… mõneti kurval põhjusel). Pealkirja järgi võiks esmapilgul justkui eeldada, et tegemist on osaga lugude tsüklist, samas, finaal on selline nagu on. Täitsa okei.

17 märts, 2017

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Tegemist novembriromaaniga nagu Kivirähki “Rehepapp”, mõlema raamatu peatükid lähtuvad novembri kuupäevadest, mõlemad romaanid kirjeldavad tänapäeva lugejatele aegu, mida need pole kogenud, mõlemad toimuvad Eestis. Sellega sarnasused piirduvad, Laurik käsitleb tulevikku, nii nagu see juhtuda võiks - kuid muidugi pole tegemist prohvetlusega vaid ilukirjandusega.

Teos leiab aset 21. sajandi teises pooles, kus Tamsalu nimeline linn on muutunud kinniseks miljoni elanikuga teaduslinnaks, kus tervest maailmast pärit inimesed arendavad eestlastega koostöös nanotehnoloogiat ja muid tulevikutehnikaid. Uue Tamsalu puhul on omamoodi tegemist riik riigis nähtusega, üpris väiksele maa-alale on koondatud elanikkond, keda on sama palju kui ülejäänud riigis kokku. Eesti riik teenib selle toimimisest küll makse, kuid otseselt tegevusse sekkuda ei saa. Mitte et oleks vajagi - Tamsalu toimib üsna targa juhtimise all ning neile on igati oluline elimineeida teadus- ja tootmistegevusega kaasnevaid ohtusid ja tööõnnetusi.

Aga õnnetusi siiski juhtub, nii on raamatu peategelanna ühe sellise õnnetuse tagajärjel saanud nanomürgistuse, mis mõjutab üsna tugevasti Keire füüsilist ja psüühilist heaolu, ning seob ta tugevasti linnaga ühte. Romaani peatükid ongi selle nüüdseks vanemapoolse Keire öised kirjad oma vanaduspõlve elukaaslasele, kus naine kirjeldab oma elukäiku seoses Tamsalu miljonilinnaga - milliseid armastusi ta koges, millised töökohad ja linnaelu küljed teda puudutasid, milline on elu nanomürgistusega naisena.

Romaani võiks nimetada emoulmeks, mis on mingil moel pisarakiskujagi (no igatahes Keire kirjadest nähtub, kuidas tema ja ta elukaaslane neid kirju nii kogesid). Keire liiguks oma eluloo kirjeldamisel justkui üha süngemate saladusteni - kuigi lõpuks ma ei saanudki aru, mis peale mõne traagilise õnnetuse või kaotuse teda veel nii rängalt mõjutas. Ühesõnaga tekst lugejale, kes eelistab pigem süüvida inimhinge traagikasse ja väikestesse rõõmudesse, mis vahel meid tabavad.

Kui viimasel aastakümnel on eesti autorite ulmeproosa eemale pürginud soomeugriliku vastlapõrnitsemise sündmustikust (“jajah, klassika on masendavalt hall ja igav”) ning au sees nö traditsiooniline action ja düstoopiad, siis Lauriku romaan on selle taustal üsna kammerlik ja tegelaskeskne (ehk siis “Orüks ja Ruik” asemel “Teenijanna lugu”). Mida ma inimesena igati mõistan, aga lugejana eelistan pigem ulme meelelahutuslikku suunda - võib ehk vabandusena öelda, et mul endal oli raamatusse süüvimiseks vähe aega ja seetõttu tegi aeglane lugemine hinnangute andmisel rahutumaks. Kui soomeugrilikku vastlapõrnitsemist sõnasõnaliselt võtta, siis väga ootaks mõne eesti autori korralikult teostatud läänemeresoomlaste ainelist fantasyt.

“Oh issand, isegi täna, aastaid hiljem olen ma tolle päeva sündmuste kirjeldamise juures steriilne ja eemaletõmbuv justkui saaks toonane valu uuesti tagasi tulla ja mind veel korra murda. Ma loodan, Andres, et mu tänane kiri emotsioonide vältimise tõttu liigigavaks ei osutu, kuid just nii ma olin - eemal ja valuvaigistite all. Amputeerimise valu suutsid arstid ravimitega väiksemaks mahendada, kuid seda, mis mu hinges kuju võtma hakkas, poleks suutnud ka pea amputeerimine paremaks muuta.” (lk 172-173)

16 märts, 2017

Karl-Henri Käämer - Imede maa (Värske Rõhk 34, 2013)

Vist huumorina käsitletav lugu noorest eesti-araabia verd noormehest nimega Allan Yusuf, kes lendab isade maale ülikooliõpinguid jätkama. Ainult et kohale saabudes satub noormees lennujaamas turvakontrolli küüsi, misjärel edasi juhtuv on pea kafkalik juhtum.


See, mis 2013. aastal võis igati huumorikana näida, tundub nüüd mõned aastad hiljem retseptsioonilise ebamugavusena - on see tekst kiviks sallivuse või ksenofoobia kapsaaeda. Ja kas autoril võis üldse sellise seisukoha võtmine meeles mõlkuda, küllap oli sooviks niisama kildu visata. Nii lühikese jutu põhjal on muidugi mõttetu oodata niisuguse teema mitmekülgset käsitlust.

15 märts, 2017

Connie Willis - Now Showing (Rogues, 2015)

Lugu tulevikuühiskonnast, mis… on õige tarbijat lüpsev. Et kõiksugu terrorism on muutnud avalikud kohad üliturvatuks, siis tuleviku meelelahutuskeskused on veidi oma formaati muutnud - seeasemel, et on paarikümne saaliga multiplexkino, on nüüd 100 saaliga kinokeskus koos üüratu taristuga - poed, söögikohad ja muu. Sa lähed hommikul sinna, poolteist tundi läbid turvakontrolli ja seejärel oled terve päeva kohapeal ja kulutad eri kohtades raha. Pahatihti filmi vaatamata.

Loo kangelanna on aga filmihuviline üliõpilasest neiu ning peale seda, kui samasuguse filmihuviga noormees ta maha jättis, on tal viimaks tekkinud soov üht kindlat filmi vaadata. Ta läheb sõbrannadega sinna meelelahutuskeskusse… ja millegipärast ei õnnestu tal kuidagi sellele seansile saada, ikka juhtub midagi. Veel hullem, keskuses kohtub ta oma endise noormehega, kes paistab seal midagi veidrat korraldavat…


Ühesõnaga, kerge hoiatuslugu tarbimisühiskonnast, mille fassaadid peidavad nii mõndagi kahtlast. Tekst on küllastatud kõiksugu filmitsitaatidega, samamoodi iroonilised viited tulevikufilmidele… mis pole just uutest ideedest küllastunud, ikka “Jääaeg 22” jne. Esmapilgul veidi totter YA-maiguline lugu, aga samas leiduvad nii mõnedki mõtlemapanevad seigad.

14 märts, 2017

Erki Lind - Eksisin metsa (Värske Rõhk 34, 2013)

Kui esmatutvus Lindi loomega oli intrigeeriv, siis see tekst on pea anekdootlik lapsepõlvelugu. Noor minajutustaja veetakse kuumal suvepäeval heina tegema - nii nagu tehti veel 20-30 aastat tagasi (eks endalgi oli tollal kogemus suviti vanatädi majapidamist aidates). Poiss muidugi ei taha heina riisuda, parem oleks möllata jne. Lõunapausil manitsetakse teda, et ta mingil juhul heinamaaäärsesse metsa ei läheks. Poiss solvunud, et niimoodi räägitakse, ta ei tahagi metsa minna, seal pime ja hirmutav jne. Aga siiski läheb. Ja mis siis sai.

Eks seda võiks pidada vahvaks looks, minevikupildiks, üleskasvamiselooks. Niisamuti tunnistuseks Lindi kirjutamise arengust - sest eks see muistne kollilugu on maitsvam. Muidugi, autor peakski katsetama erinevate ainestega töötamist, mitte lahmima ühte ja sama.

13 märts, 2017

Margit Lõhmus - Pruun märkmik 2008 (Värske Rõhk 48, 2016)

Eks viimane Värske Rõhk sattus kätte seepärast, et… Lõhmus jätkab siin eesti keeles lugejate tirriteerimist (ning seetõttu olen viimasel ajal autorit palju lugenud), seekord siis päevikuvormis tekst. Aga et kas tegemist päevikuga, sest paar korda on siin pöördumised lugeja poole - mis tekitab küsimuse, et kes võiks selle puhul olla adressaadiks? Või tegemist nö vanamoodsa kultuurilooja päevikuga, mis kirjutatud avaldamise mõttega? Või on “päevik” lihtsalt proosapala pealkirjaks? Samas võiks ettevaatlikult tõdeda, et tekst tundub isiklikum, kõik need kahtlused ja südamepuistamised ja soovid - kuid muidugi, seda ei pruugi lugeda autobiograafilises võtmes. Ilukirjanduslikkust lisab kronoloogia segipaisatus.


Takkajärgi ajakirju lapates selgus, et see Päevik-rubriik on täiesti regulaarne osa ajakirjas, seega siis… ah ei viitsi eelmist lõiku ümber kirjutada.

“Ma ei oska joonistada. Minu käsi ei taha järgida mõtet, seda, mis toimub mu peas. Ma ei suuda. Mõtlen välja üksikuid lauseid. Ja siis ma mõtlen välja üksikuid lauseid. Ei suuda ühiskonnale kasu tuua. Minust pole kunstiühiskonnale kasu. Tahan nii väga midagi, mida ei taha teha. Mida ei taha, et teised arvaksid ja näeksid, sest äkki pole see kunst, ses äkki pole sellel mõtet, ja nii olengi jäänud nii väikseks. Hirmust teha midagi mõttetut. Koorik inimestel on nii paks, et sorry, aga ma ei jõua kohale. Surmas saame kokku. Eks ole, aga keegi ei pea surema. Me ei pea aru saama. Tegeleme edasi mõttetustega. Tegeleme edasi mõttetuste õpetustega. Jah, pean õpetama teile oma mõttetust. Aga mu kallid vanainimesed, pole te ju enam nii õpihimulised nooed. Noori ei usaldata piisavalt, et usukuda, et neil võib oma mõttetus olla. Teie õpetus seisneb selles, et ma ei tohiks olla mõttetu, ei tohiks teha nii mõttetuid asju. Andke andeks, kallid, ma nii tahan.” (lk 22)

12 märts, 2017

Lisa Tuttle - The Curious Affair of the Dead Wives (Rogues, 2015)

Kui sulle meeldib Sherlock Holmes ja Watson (võrdluseks näiteks Arnasoni versioon), siis käesolev müsteerium on variatsioon sel armastatud teemal. Uurijapaariks on noor mees ja naine, majahoidjaks aga mehe ema. Holmesi nimi vilksatab korra tekstist läbi, aga ilukirjandusliku kangelasena, mitte kui mõni reaalne tegelane.

Kui Priest kirjutas eksortsismist, siis Tuttle’i loo teemaks on… surnuist äratamine. Tõsi küll, asi on kaugel zombivärgist, tegemist pigem varjusurmadega tegelemisest, et selle abil… midagi-kedagi omastada. Ühesõnaga, kergelt perversne lugu, mis paigutub 19. sajandi lõpu Londonisse.

Üheskoos õudus ja kriminaallugu, näpuotsaga ka võrdõiguslikkuse teemat. Muidu loetav tekst, aga takkajärgi paneb õlgu kehitama - sellest loost teadmine elukogemust just oluliselt ei rikasta. No eks muidugi võib rääkida, et noor naine kui Watsoni teisik on nii mitmeti tõlgendatav… aga pigem on see lihtsalt 21. sajandi meelelahutusmaailma viis tarbijaid lõbustada.

10 märts, 2017

Tõnis Tootsen - Estonia. 12.05 Võru - 16.00 Tallinn. In Memoriam (Värske Rõhk 48, 2016)

Tootsen oskab kenasti detaile luua (nagu need kaks allpool esitatud tsitaati tõestavad), samas jääb natuke arusaamatuks, mida see kahekordne satiir õieti ütlema peaks. Jah, siidikinnastega kirjamees Õnnevalu ja see joobes bussiseltskond on nagu on - aga kas peale olukirjelduse tasandi on selles loos midagi enamat?


Lugu siis sellest, kuidas Võrumaal elav esteet Õnnevalu sõidab bussiga Tallinna, et vastu võtta kultuuriministeerimi pakutav soe ametikoht. Bussisõidul Võrust Tallinna satub ta istuma viimasele pingireale, kus ta kaaslasteks osutuvad kolm noort purjutavat ehitajat ja üks tegelinski; nemad rikuvad oma tegemiste ja kõnelustega Õnnevalu rahu. Nojah, purjus möla ei paku kellelegi erilist rõõmu - peale asjaosaliste endi.


Eks siis moodustub Tootseni pilgu läbi satiiriline olupilt eestlaste mentaliteedist; vastuoli esteedi ja tavainimeste vahel. Tootsen jutustab seda lugu läbi Õnnevalu silmade, mis paljastab ühtlasi mehe enda savijalgadel maailmapildi jne. Kuid nagu öeldud - on siis tegu vaid satiirilise olustikupildiga või peaks tekstis veel mõni tasand olema? Muidugi, kas sellise teksti puhul on mõtet midagi tähenduslikumat otsida. Küllap on mu praegune kerge rahutus põhjustatud sellest, et hiljuti ilmunud Tootseni väga huvitavalt koostatud romaan (korraks sain isegi selle raamatukogust, aga polnud lihtsalt aega lugeda) on äratanud  tähelepanu, mis ärgitas omakorda teksti lugeda mõneti kõrgendatud ootustega (enne lugemist kahtlesin, kas tekst äkki raamatust pärit, aga paistab ikka iseseisev tükk olevat).

“Üheskoos tatsutati hoopis välja, bussijuhi juurde, ning Alma pühendas ka tema ärevatesse sündmustesse. Keskealine kulupea kiskus tuimal ilmel suitsu ja vaatas neist mõlemast läbi. Tumesiniste sirpide kohal kustunud silmd näisid jõulukingiks soovivat ühtainsat pisikest lapikest kiilasjäänd ja võimalikult valutut surma.” (lk 50)


“Edasi sõideti tükk aega vaikuses - tubli kaks-kolm minutit, mille jooksul Õnnevaly isegi Mikita mõttelõnga otsa üles leidis -, aga siis ei pidanud Paadimootor enam vastu: 
“Mina lasen endale küll lapiku kirstu kaasa panna. Kui mulla all üles ärkad, hea rüübata,” podises ta rõõmsa reipusega ja uuris järsku: “Noh, miks kõik nii kutud on? Eile oli pidu või? Oli või? Mis pidu oli?” 
“Tavaline,” oigas Siil. 
“Türa, ära surra oleks küll ilgelt nõme, raisk,” sõnastas Karu omal maavillasel moel miljardite inimeste ängi.” (lk 54)


09 märts, 2017

Erki Lind - Taliharjaöö (Värske Rõhk 48, 2016)

Ootamatul kombel leidub seekordses väljaandes etnoõuduse jutt. Lugu paigutub kuhugi muinasaega, mil rohi oli rohelisem ja Argo Moor õnnelikum. Võibolla on tegu muistse Eestiga, võibolla mitte, tekstis jääb see määratlemata. Igal juhul elatakse talviti (sest talved on karmid!) linnustes ja ajaarvamiseks kasutatakse sirvilaudu.


Aga Ätt, tema talve eest pakku ei lähe, tema elab oma majapidamises üksi edasi (noh, kauge eellane Mathura vanamehele) ning on kohanenud talviseks perioodiks (võibolla vanus selline, et enam ei sobi noortega koos linnuses kükitada). Ätil juhtub nii, et õhtuste toimingute käigus lõikab endale sõrme. Ja kui veri valla, siis see tähendab… et vaimudel on nüüd ligipääs kaitstud tarre. Ätt arvab, et saunas end puhtaks pestes õnnestub vaime ninapidi vedada, aga võta näpust, kibekülmas saunas alasti pesemistoimingute ajal on korraga… ruumi sisenenud koll, kes peale mõningast vägivallatsemist avaldab soovi Äti ärajäramiseks. Kui vaid vanamees poleks selline kuivetu külmunud näss - seega annab koletu koll mõista, et Ätt võiks sauna kütte panna. Ätil nüüd kitsas käes… ja ta pakub endasöömiseks hoopis teise võimaluse ehk minna soojade tareseinte vahele. Koll jääb nõusse - sest ta sai kutse tarre sisenemiseks. Kas Ätt näritakse surnuks või mis temaga õieti juhtub, see jäägu võimalikel huvilistel endil avastada.

Teksti puhul tekib küsimus, et kuidas ikkagi selline maagiline maailm toimib (ei ütleks, et Kivirähki “Rehepapp” võiks otseseks eeskujuks olla). Pluss on see, et niisugusest maailmast võiks veel lugeda, paistab olevat üks karune koht, kuhu võiks mitmesuguseid draamasid või võikusi kokku lükata - korralikku muinasulmet pole kunagi palju. Loo finaal on nii ja naa… aga eks see tekitabki huvi, mis seal maagilises-müstilises maailmas õieti toimuda võiks, kui on olemas sellised… võimalused.

08 märts, 2017

Margit Lõhmus - Kättemaks lollile libule. Süda puperdab (Vikerkaar 3, 2013)

Ühtaegu tüüpiline ja ebatüüpiline Lõhmuse loome. Ebatüüpiline seepärast, et siin on minajutustajad Marge ja Brenda; ehk siis autor on asetanud teksti justkui fiktsionaalsesse maailma, tõmmanud selgema vahe minajutustaja ja autori vahele (kuigi ilukirjanduse puhul on loomulikult selge, et autorit ja minajutustajat ei saa üheselt samastada - või muidu pole tegemist ilukirjandusega). Ehk on siin küsimus, et tegemist autori esimeste avaldamiskõlbulike tekstidega, mispuhul on ta rohkem lähtunud ilukirjanduse tavadest? Aga jah, muus osas tüüpiline Lõhmuse tekst.

Ja tüüpiline on näiteks see, et autor ei esita lugu sirgjooneliselt, lugu vajub assotsiatsioonide või mälestuste või unenägude reaalsusse, et mingi hetk tagasi sirgjoonelisele rajale naasta (A → B, kuigi B ei pruugi just ootuspärane olla). Need “äravajumised” võivad loos toimuda hetkeks (nagu “Kättemaksu…” puhul) või siis suuremat osa teksti hõlmata (nagu “Süda…” korral).

Eks tüüpiline seegi, et tekst on Erose ja Thanatose karneval, jõupositsioonil on ikka naine - kuid eks selline lõdva käega esitatud kompromissitus ongi see, mis teeb Lõhmuse loome loetavaks. Lugude peategelaste motiivid… no neid ei oskaks selgelt kohvipaksult välja lugeda.

“Liz on juba kodus. Lähen oma tupa ja viskan pikali. Hea on olla väsinud ja rahul ja jõuetu. Võtan riided seljast ära. Ja mu kõht on kuidagi imelik. Ja mul ei ole nii pikki musta värvi tutikarvu, mul ei ole seal ju üldse karvu. Meenub, et ju see on siis selle india naise pea mul vitus ja need on ta juuksed hoopis. Aga mul on nii, et kui olen väsinud, siis on kõik võimalik, ka see, et mul on tutikarvadeks pikad mustad juuksed. Tirin juukseidpidi pea välja, võtan täpi ta kahe silma vahelt ära ja viskan pea aknast alla. Õh, vastik on seda mütsu kuulda.” (“Süda puperdab”, lk 31)