Jaan Tamm “Muinas-Tallinna otsimas”. Argo (2019)

Tegemist on ajalooteadusliku ülevaatega kahel tasandil – selleks, et rääkida tänaseks kogunenud leidudest ja oletustest muinasaegse inimtegevuse ja -asustuse kohta tänase Tallinna aladel, tuleb rääkida ka linnaarheoloogia tekkest ja linnade arheoloogilise uurimise ajaloost, seda nii Tallinnas, Eestis kui ka Tallinnat ümbritsevates ja/või teatavate ajalooliste tingimuste poolest võrreldavates piirkondades (Rootsi, Soome, Venemaa, Läti, Poola; Kalmarsundi ja Daugava alad).

Kaanepildi tõttu – ilus kaas on raamatul, küll on kena, et Christian August Lorentzen võttis Lyndanise lahingust maali teha, kuigi, arvata võib, et Taanlastel on sest soodsast võidust, mille käigus olevat kõrgemalt poolt taanlastele ka nende lipp ilmutatud, rohkem kui üks maal –, igatahes, jah, kaanepildi tõttu ootas alateadvus miskipärast rohkete illustratsioonidega ja ilusti kindlas kõneviisis muinasaegset elu-olu lahtiseletavat, rohkem laste entsüklopeedia laadset raamatut. Aga see ootus oli küll märgist mööda, st pilte on küll palju ja põnevaid, aga ümmarguse jutu asemel muinasaja inimeste eluolust laotus lahti hoopis vanema ajaloo uurimine kogu oma ebakindluses, juhuslikkuses, heitlikkuses ja spekulatiivsuses.

Möödunud aegu uurivate teadlasdetektiivide käsutuses on teadmised üldistest protsessidest ja arengutest mingitel ajastutel mingites piirkondades (nt eellinnaliste asulate teke Läänemere piirkonnas muinasaja lõpul kui üldine protsess, mille tingimustega võrrelda konkreetset ala (Tallinn); või hansakaubandusega koos toimunud keskaaegne linnastumisprotsess); on pisteline maapõue kultuurkihtidest leitud aineline info, mille dateerimine on üldjuhul üsna suure veapiiriga ja millest andmete saamine sõltub sellest, kas puutumatu kultuurkiht üldse alles on (maapind võib olla juba varem ühel või teisel põhjusel segi kaevatud või pealmised kihid minema uhutud või tassitud). Lisaks muidugi rahastus, vähe on konkreetselt teaduseesmärkidel tehtud kaevamisi, suur osa andmeid tuleb ehitustegevusele eelnenud nn päästekaevamistest, millest mõnedegi puhul on raamatu autoril jäänud vaid nentida, et rahastuse äralangemisel jäi lõplik aruanne koostamata; ja loomulikult ka geoloogilised ja klimaatilised teadmised; ning kõige viimaks oletused ja teooriad, mis panevad kokku kõik ainelised leiukillud, pinnamoelised ja klimaatilised olud jms, et kujutada ette seda, kuidas ammused inimesed võisid tegutseda ja toimetada.

Mõni ime, et selle kõige juures ei ole arheoloogilised muinas-Tallinna otsingud seni suutnud ei kinnitada ega ümber lükata taanlaste vallutuste eelse Lyndanise puitlinnuse olemasolu, selle aastaringset asustatust või toonaste kohalike elanike püsiva kaubaasula eksisteerimist. Aga sellegipoolest – oluline ei ole mitte kohale jõudmine vaid teekond ise; ning muinas-Tallinna otsides tulevad ka muistne inimtegevus, pinnavormid ja esiasukate varjud pisut lähemale.

Hiljuti murdsin just pead, et hea küll, paekimivi on kunagise merepõhja sete, kujutan ette küll, kuidas see kõik need sajad miljonid aastad tagasi vaikselt settis ja kivistus, aga mis imeväega küll on osa sellest merepõhjast kõrgele tõstetud ja läbi lõigatud nõnda, et moodustus pankrannik? Istusime siis koos mitmesajamiljoni aasta vanuse trilobiidijupiga guugeldama, kuid saime teada vaid seda, et keegi päris täpselt ei tea, et palju hüpoteese on. Siin raamatus muidugi nii ammuste aegadega ei tegeleta, aga siiski mainiti möödaminnes ära, et üks võimalik põhjendus on kunagise jääsulavete uuristatud jõesängi olemasolu. Nojah, see selleks. Aga kui vastne ja noor on selles mõõtkavas kogu Tallinna alune maa, kus Ülemiste järv eraldus merest 8000 aastat tagasi, ent Harku vaid 800 ja Suur- ning väike Paljassaar said lõplikult maismaaga ühendatud vaid 100 aastat tagasi, sedagi inimese kaasabil?

Ühesõnaga, muinas-Tallinn on möödunud aegade loori taga veiklev ja peibutav vari, kuid seda erutavam ja väärtuslikum on iga väike mullapõuest leitud killuke, tuleasemejäljeke või orgaanilise materjali viiruke. Ja olgu selle põletava küsimusega, et kes ikka Tallinnale ala esimest korda linnalisel moel asustas, kuidas on – kindel on see, et muinasaegsed inimesed on siin kandis viibinud juba aastatuhandeid, vähemalt ajutiseltki.

Ja omamoodi huvitav on mõelda sedagi, et kuigi metallide kasutuselevõtk oli tohutu edasiminek tsivilisatsioonide arengule, siis on maapõuest korjatud kivist tööriistad peaaegu sama kasutusvalmis kui aastatuhandete eest, sellal kui metallesemed on ajuti võõrale pilgule peaaegu tuvastamatud roostekänkrad. Ning veel sedagi, kuidas muinasaaegseid ajaperioode on puht praktilistel põhjustel nimetatud keraamikastiilide või metallitöötluse astmete vms säilinud materjali järgi. Küllap võiks meie praegust ajastut plastiajastuks nimetada.

Kokkuvõttes huvitav ja inforikas raamat, mille lugemine nõuab pisut rohkem keskendumist ja mis ühtlasi annab aimu ka (vanema ajaloo) uurimise ja kindla teadmise võimalikkusest üldse. Infot oli loomulikult nii palju, et meelde ei jäänud pooltki, aga eks nii nende tihedate ajalooraamatutega ongi, kui just asjas juba eelnevalt sees pole.

Marika Mägi “The Viking Eastern Baltic”. Arc Humanities Press (2019), tlk Piret Ruustal

Mul on üksjagu kahju, et pidin sellest raamatust üsna kiiruga läbi kappama – ajalooraamatut võiks ju pisukese jupi haaval seedida ja meelde jätta. Igal juhul näib mulle, et Marika Mägi on hea jutustaja, ajalookirjanduse puhul on olemas oht, et faktikuhjad ja daatumid tavalugeja enese alla matavad, kuid selle raamatu puhul võib end rahulikult jutustaja häälel kanda lasta. Ikka läbi selle, et mis on ja mis oli mis, mis alad ja mis rahvad ja mis nimetused ja mida nad enesest järgi on jätnud ja mida sellest kõigest arvata võiks, unustamata laiemat pilti.

Iseenesest on tegemist piirkonna ajalooga, aga need asjad on niivõrd läbi põimunud küll, et mis on jupp ühe maa-ala ajaloost on ühtlasi ka lapp erinevate rahvaste ajaloost ning samas ka tükike ühe kultuuri ja eluviisi loost - seega on see siis ühtlasi ka jupp ja peatükk viikingite ajaloost. Liiatigi sain teada, et sõna viiking ei olnudki algselt mitte niivõrd mingi kindla rahva tähistaja vaid tähendas lihtsalt meresõitjat, nõnda nagu rhos, millest hiljem Russia tulla võis, olevat algselt ehk pigem tähendanud aerutajaid ja erinevates saagadeski ei ole seda arvatavasti kasutatud mitte niivõrd etnilise tähistajana.

Sõna Austrvegr ehk Idadee, mis kulges ka läbi tänase Eesti alade (ehk siis piki põhjarannikut ja mööda jõgesid-järvi) oli küll varasemast tuttav ja samuti on ju ka teada, et maa seest ikka ja jälle kõikvõimalikke eksootilisi idamaiseid münte leitakse ning kuuldud on sedagi, et milleeniumi (ja pisut enama) taguste kohalike jaoks Viikingid ka päris tundmatud ei olnud, aga mingit olulist ettekujutust sellest asjast ikkagi ei olnud. Nõnda oli siis vägagi valgustav lugeda, kuidas arheoloogilised leiud ja erinevad kirjalikud allikad (Skandinaavia ajalood ja saagad, Vene alade kroonikad jne) autori tõlgendamisel lugu jutustama hakkavad.

Viikingiaeg oli siinkandis siis üks meresõitmise ja rüüstamise ning röövretkede, aga ka kaubitsemise aeg, aeg, kuhu ise elama ei tahaks sattuda. Mõelda või kõiki neid aardeleidegi, mis tänapäeva on jõudnud – ilmselgelt ei saanud nende varanduste omanikel või pärijatel just ülemäära hästi minna ja palju kasu neist maa-pangas istuvatest rikkustest omanikule lõppkokkuvõttes ikka ei olnud.

Huvitav oli veel see ühtne sõdalaskultuur, millest annab tunnistus relvastuse ja relvadel kaunistamisviisi skandinaaviapärastumine neis kohtades, kus suhtlus ja kaubitsemine viikingisõdalastega tihe oli. Tõenäoliseks peetakse ka seda, et mõisteti üksteise keelt (võimalik, et kõik tönkasid või rääkisid soravalt vana norra keelt) ja asuti ka päritolust sõltumata teenistusse nii siin kui sealpool kallast erinevate isandate juures. Samas näitab leiumaterjal jällegi, et naiste ehted säilitasid kohaliku koloriidi, nõndaks siis on viikingite levitatud sõdalaskultuur selline elukutsepõhine värk, nagu komme pintsakuid ja lipse kanda kui äri aetakse vms. Et ikka kui suured välismaa firmad tulevad ja tahad ka selles mängus kaasa lüüa, siis ei lähe takuse hamega vaid hangid pintsaku ja portfelli.

Siis on veel orjakaubitsemine – kõige selle röövimise ja rüüstamise juures paistis olevad kasumlik vastaseid ka orjadeks võtta, nii oma majapidamises ära kasutada, kui turgudel maha ärida, kust heledanahkne tööjõud võis küllap kaubateid pidi kaugele ittagi jõuda. Ka illustreerivates väljavõtetes saagadest oli neid orjalugusid, näiteks kuidas üks Norra paljudest Olafitest poisikesena siiakanti orjusesse sattunud ja kuidas siis üks kaasmaalane ta juhuslikult ära tundnud ja tagasi ostnud või siis kuidas ühed teised skandinaavlased pärast esialgu ebaõnnestunud rüüsteretke kaasmaalasest orja poolt vabadusse aidatud ja kuidas see eduka rüüstamisega päädinud.

Nii 11. sajandi kanti sai viikingite aeg tasapisi otsa ja seda seetõttu, et ristiusk jõudis Skandinaaviasse, ida suunas kaubitsemine kaotas hoogu ja tihenesid sidemed Lääne-Euroopa kristlike aladega. Ühtne sõdalaskultuur või mitte, aga paistab, et skandinaavlaste laia haaret ei andnud asendada ega üle võtta … janoh, eks poliitilised olud muidugi muutunud ka igal pool.

Jah, ise viikingiaega sattuda ei tahaks - suure tõenäosusega ei peaks seal päevagi vastu, aga samas muidugi võimalus puutumatu vaatlejana korraks tagasi kiigata oleks kahtlemata hindamatu. Ja eks sealt edasi tulegi juba see ajaloo ja fantaasia piir, mis on ähmane ja värelev ... õigupoolest on see ehk suisa kolme valla kokkusaamiskoht, sest siia juurde kuulub ju ka saagade, kroonikate ja rahvajuttude, müütide, muistendite maailm - kas saab selle kõige juures siis inimmõtet süüdistada, et kujutlusvõimes sammu edasi hüppab ja seda kõike mõne lohe või siis väljamõeldud kangelaste isiklike läbielamistega vürtsitama asub?

Kui nii võtta, ei ole vähimatki põhjust, miks ei võiks saada rahvusvahelist kassahitti põhjarannikult pärit peategelase seiklustest, kes viikingilaevale teenistusse sattunult mööda idateed kusagil Bütsantsis hõbeda järgi käib või midagi muud taolist...

Ahjaa, mul oli selline säästuprogramm ja valisin kõige kokkuvõtlikuma-lühema raamatu Eesti viikingiaja kohta, aga vaatan, et tegelikult on olemas märksa mahukam ja küllap põhjalikum raamat samalt autorilt, samal teemal, eesti keeles.