Toomas Raudam - Aken (Looming 5, 2026)

 

Raudam on autor, kellest ma pole aastakümneid aru saanud. Pikematest tekstidest olen ammu loobunud, vahel harva nüüd lühemaid kätte võtnud, aga no ei teki mingit arusaamist. On muudkui üks keele- ja mõistumäng lapsepõlve teemal, ja see pole kuidagi huvitav. Aga näe, väga viljakas autor, ikka ilmub mitme kirjastuse all eri teemadel raamatuid, küllap siis ikka mõistvaid lugejaid on.

Siin siis käsitluse all ema, kes olla nooruses muuhulgas võlunud ära Kalju Lepiku: koguni paar luuletust on pühendatud emale. Aga ema, tema vaikis ja vaatas endasse ja india filme. Ja nii edasi ja nii edasi, paralleelid selle, teise ja kolmandaga ja nii edasi ja edasi. Selline lõputu jutustamismasin, mis võibki igavesti raamatuid täita.

Toomas Raudam - Abielu vihmaussiga. Äärealadel. Kõnelusi emaga (Looming 9, 2023)

 

Raudam on üks neid autoreid, kes annab hulga raamatuid välja, aga neist ei kuule õieti midagi. Umbes nagu Raivo Seppo või Aarne Ruben, aga vähemalt kirjandusringkondade hulgas paistab Raudam vähe kõrgemalt hinnatud. Sest noh, sest noh, vähemalt reklaamtekstide ja avaldamiskohtade järgi paistavad need hulga ambitsioonikamad olevat.

Eks need kolm teksti on nagu on, vahest ehk mängivad freudistlike lugemismudelitega; lapsepõlv ja sealt kummitama jäävad ihad või nii. Või siis mitte. Kahtlemata on tegu vägagi mängulise autoriga, või noh, koguni postmodernistliku lähenemisega. Või nii. Aga eks see ole üsna tänamatu ülesanne kirjutada lugejale vastutulemata, eks selliste tekstide nautijad võivad tunda end õige elitaarse seltskonnana.