Theodora Goss - Estella Saves the Village (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Estella on orb (omamoodi “Roheliste viilkatuste Anne”), kes korraga märkab, et ta koduküla ja selle elanikud on kuidagi veidrate plekkidega. Ja kui ta puudutab mõnel asjal olevat plekki, kaoks ta sõrm justkui tühjusse. Mis värk on? Asja teeb hirmutavamaks veel see, et ainult tema üksi on võimeline nägema neid reaalsuse “auke” - ja et need on levinud ühtlasi loodusesse. Kuid saladuse võti paistab olevat just Estella kodus - kus pole ühtki plekki ja kus ta kasuema käitub üha kummalisemalt.

Nagu järelsõnast selgub, siis tegu omamoodi töötlusega viktoriaanlikust kirjandusest - aga nö õnneliku lõpuga. Loos on üheks tegelaseks ka külas elav Sherlock Holmes, kes tegeleb nüüd mesindusega (mis jutust küll midagi sarnast lugesin, see ehk?). Gossi järgi on teksti põhimõte, et “keel kirjutab maailma” (ehk et Estella on küll kellegi fantaasia toode ja et küla päästa, peab Estella omakorda … aga miks mitte fantaseerida enamat?), mis on minu jaoks veidi vastumeelne mõte (kuigi jah, mis see reaalsus siis õieti on jne jne). 

Et siis ühelt poolt jälle Gossi poolt igati stiilselt kirjutatud tekst, samas õieti ei hakanud põhiidee minu jaoks täielikult tööle.

M. C. Beaton „Päev, mil tulid tulvaveed“. Tänapäev (2016), tlk Ragne Kepler.

Teiskordne kohtumine Agatha Raisiniga osutus isegi mõnevõrra sümpaatsemaks, kui esimene, mitte, et ma esimeselegi korrale midagi väga ette heitnuks. Jätkuvalt meeldivad mulle väga selle sarja kaanepildid.

Seekordse loo ajal siis ujutab ümberkaudsetes külakestes üle, huvitav, ma ei viitsi praegu otsida, aga ei ole ju võimatu, et lugu ongi kirjutatud näiteks pärast seda üht suurte üleujutustega suve, mil brittide häda ja õnnetus meiegi uudistes tähelepanu pälvis. Sümpaatse lisaboonusena külastab Agatha Robinson Crusoe saart ja kirjandushuviline võib sealt tolle fiktiivse kangelase prototüübi ning tolle saare kohta üht-teist kõrva taha panna.

Agatha suhted uue naabriga, sõbralikud krutskid pastoriproua poolt, ning tema ebakindlusest tulenev okkaline tujukus koos südametunnistuse ja tegeliku heasoovlikkusega (pildinäitusele kaasa aitamine oli temast ju ütlemata kena) oli sedapuhku päris sümpaatne kombinatsioon. Mis mõrvalugu puudutab, siis pisut jääb minu jaoks kuivaks see tegevusepuru – juhtumiga seotud tegelastega on see häda, et jätavad väga ükskõikseks ja ka lahenduse kulg on palju edasi-tagasi sebimist. Aga samas on siiski tegemist kena meelelahutusega ja igati asjatundlikult koostatud mõrvalooga. Mina ise jäin aga mõtlema, et Agatha elu ju kulgeb läbi terve selle sarja (muuhulgas käib ilmselt läbi ka terve müriaad uusi naabreid ja/või kaaslasekandidaate (läbisegi vanade kandidaatidega)) ja huvitav, kas M. C. Beatonil oli ka selles osas mingi lõpp välja mõeldud või jääbki see nüüd teadmata?