Joe Abercrombie - The Devils (2025)

 

Et siis Abercrombie uus maailm peale Esimese Seaduse maailma (ahjaa, vahepeal oli ka see YA triloogia). Üheltpoolt on tegu Euroopaga (kõik need tuttavalt kõlavad keskaegsed nimed), teiselt poolt täiesti fantaasiavärk, kus igasugu maagia ja muu üleloomuliku kõrval on eesmärgiks kuulsale Troojale troonipärija kohale toimetada (ei saa mainimata jätta sealset Kartaagot kui omaaegset … Atlantist, kui nii tohib öelda). Trooja, mille eesmärgiks võiks olla taas ühendada lääne- ja idakirik (kas tegu on just kristliku usuga … igal juhul on mitmeid häirivaid sarnasusi - kuigi siin on muuhulgas küsimus, miks läänekirikus on nö naiste ülemvõim; rääkimata noorest paavstitüdrukust. Eks Abercrombiele meeldib kiriku kui sellise staatust torkida). Sest Euroopal on probleem nimega haldjad, kes peaksid taas ida poolt ründama - neist on vähe teada, aga senised sõjad on väga laastavad olnud.

Selline on siis käesoleva maailma suurem pilt. Igal juhul, Püha Linna (Rooma?) tänavatelt on kinni püütud neiust vargaplika, kes olevat ühe troojalasest üliku järgi … Trooja võimu pärija (kuivõrd senine üsna segane keisrinna Eudoxia on hinge heitnud; teda huvitas rohkem must maagia kui valitsemine). Püha Linna kirikuvõim otsustab saladuskatte all saata selle räpase varganeiu, või noh, tulevase keisrinna Troojasse toimetada. Väga ohtlik värk, kuivõrd surnud keisrinna neli poega soovivad kõik ise Trooja trooni enda valdusse saada.

Kuid lääne kirikul on oma, ee, erivõimetega eriväelased (“Chapel of the Holy Expediency”), keda siis kasutatakse kõige mustemateks tegudeks. Rüütel Jakob, kaunitar Baptiste, musta maagia võlur Balthazar, vampiir Rikard, libahunt Vigga, haldjas Sunny. Kui rüütel ja naine on nö avalikud kujud (või noh, füüsiliselt aheldamata), siis ülejäänud on kõik süüdi mõistetud ebaloomulike tegude tõttu, nad on kiriku tööriistad, keda päästab sellest tegevusest vaid surm (aga siis ootab neid järgmiseks põrgu). Sellele seltskonnale lisatakse üks noor preester (nende seltskonna preestrite eluiga pole just pikk) ning reis Trooja poole võib alata. Ja raamatu lõpuni ongi vaid üks pidev möll ja tapatalg, kui selle grupi vastu saadetakse üha hullemaid monstrumeid (Eudoxia pärand elab!). Elu on vaev.

“‘For the Chapel of the Holy Expediency …’ The elf had reappeared from nowhere, leaning against the wall of the inn, arms folded, ‘none of this is that remarkable.’

Brother Diaz took in the burning buildings, the retching werewolf, the knight full of arrows, the dead guards, and the half-goat, half-sheep, half-dog corpses tangled in the inn’s broken gateway. ‘So this…’ he managed to croak, ‘is a typical day?’

‘Well.’ Baron Rikard raised one grey brow. ‘It’s not untypical.’” (lk 89)

Vast suurim erinevus Esimese Seaduse maailmaga ongi see, et on enamvähem vaid üks tegevusliin, mida jälgida, ning selles käib tõesti üks pidev madistamine. Eks siin ole tagasivaateid eri põrguliste minevikule (selles suhtes on vast enam tähelepanu rüütlil, libahundil, preestril ja vargal), aga pole sellist süvitsi minekut või ka hingetõmbepausi maailmaga rohkem tutvumiseks (nagu Glokta või Jezali või põhjalaste puhul). Ja erinevalt Esimese Seaduse triloogiatest jääb siin vähe selgusetuks, mis siis õieti järgmises raamatus saada võiks - viimane lühike peatükk annaks küll justkui lootust järgmiseks missiooniks. Ja no muidugi haldjate pealetungi ähvardus (kuigi see haldjate küsimus jääb parajalt hämaraks,  hoolimata siis haldjast tegelasest - ehk siis järgmistes osades saab rohkem teada nii sellest kui teistest tegelastest). (Mis viib mõttele, et Johan on omamoodi Verise Üheksa “taaselustus” (heh-heh), aga seda tõesti omal moel.)

Eks väikestviisi on siin ka alternatiivajaloolist maiku - muuhulgas on rüütel Johan olnud üks juhte ristisõjas Liivimaal. Mainimist leiab ka Aafrika, paistab et haldjate aladeks  võiks olla Aasia või Lähis-Ida. Huvitav on muidugi Kartaago ja selle loodud paganlike imede maailm - mis siis nüüdseks on tabamatu, taastamatu; noh eks ka Esimese Seaduse olid need võimsad eellased, kelle varemetel inimesed jändasid ja edasi tööstusliku revolutsiooni poole liikusid - samas viimases triloogias polnud just palju maagiat järel, hoopis rahavõim võttis kõik üle. Kartaagot küll enam pole, küll aga on siin küllaga kõiksugu maagilist ja üleloomulikku küllaga - umbes nagu Lääne- ja Ida-Rooma oleks omadega keskaega jõudnud. 

Ühesõnaga, veel ei oska hinnata, kas Abercrombie proosa on Esimese Seaduse maailmaga samal tasemel. On actioni üleküllus (filmiõigused on juba müüdud) ja hoolimata kõigest sellest suurest plaanist pole nagu õieti häid vaateid rohujuuretasandilt. Muidugi, tegelastega juhtub kõiksugu ootamatusi ning mitmed valikuid on vaid halbade vahel ning kõike seda kaunistab abercrombielik killuviskamine, aga see kõik veel ei tõuse Eriliseks. Autori fännina tuleb tõdeda, et eelneva latt on lihtsalt kõrge (no see tekst on ikka parem kui keskmine hit-fantaasiakirjandus). Aga andke vaid triloogia järgmine osa …

“‘But … hear me out …’ The air was thick with her smell, almost overwhelming in the confined space, once so foul, now somehow the opposite. ‘What’s the position … on fucking things …’ She was edging closer. ‘That aren’t women or animals …’ He could tell by her voice she was closer. ‘But somewhere …’ The pause felt impossibly long. ‘In between?’

She was a monster. He’d seen her become an unholy horror with his own eyes and indulge in an orgy of slaughter. She was an accursed aberration hunted down, condemned, and imprisoned by the Church for the good of humanity. But it was hard to concentrate on that. It was hard to concentrate on anything, but the sliver of warm and tingling darkness between them, filled with her heat and her sour-sweet smell.

/-/

God, she was almost nuzzling at him. ‘Vigga … please,’ he whispered, shutting his eyes right, for what good that did. ‘Even if there’s no … specific restriction against …’ He could hardly believe he was even saying the words. ‘Lying with werewolves … it could be … wrong.’ So wrong. So incredibly wrong, in so many ways.” (lk 306)

 

“‘Now I have heard it all,’ murmured Balthazar, looking from Vigga back to Brother Diaz with an expression almost of wonder. ‘How can I be both disappointed and impressed, and with both of you at once?’

‘It’s a wonderful thing…’ Jakob rubbed gently at his chest, where a sporting of blood was already marking his shirt. ‘That a man can live as long as I have, and see things I’ve seen …’ He wasn’t exactly smiling into the fire but, for once, he wasn’t exactly frowning, either. ‘And still the world can surprise him.’” (lk 390)

Terry Pratchett: Rahvas

Kas ma just lugesin täiuslikku raamatut?

Kas see ongi Raamat, põhjus, miks kõik raamatud olemas on ja kuhu pürgivad ja See Ongi Põhjus?
Tunne on küll selline. 

Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse. 
Ja ometi ... 
Ja ometi. 
Tegelased, kes mõtlevad. 
Tegelased, kes arenevad. 
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud. 
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis. 
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru. 
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.

Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuga papagoi. Arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale. 
Jätab selle lugeja otsustada. 

Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat. 
Kuidas me nii erinevalt näeme? 
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul lakkamatult tööd teha. 

Loteriis varem
Hyperebaaktiivne

Mario Kivistik: N'Yargal

 

Veel üks fantaasia ja õuduse piirimail kõikuv lugu. Jutt on diplomaadist, kelle haridus Okeaania distsipliinide vallas ning kogemused sealse eluga on põhjuseks, miks just tema saadetakse väikesaarele ära tooma seal hukkunud ameeriklase laipa. 

Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.

Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne. 

Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat? 
Pole isegi naljakas. 

Ei ole halb jutt. 
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna. 

BAAS

Maria Galina: Hüvasti, mu ingel

 

Kui inimestega koos elaks maal veel üks intelligente rass, tiibadega nagu inglid, tehnoloogias tugevad, kunstis nõrgad, kahesoolised ning meist tugevamad, mismoodi see oleks?

Või kas nad on tugevamad?
Või kas nad on hirmsamad?
Kas nad on ... kas inimesed on tegelikult hirmsamad?
Kes pigistab keda kõvemini? Aga kas õnnestub? 

Põhimõtteliselt on see lugu ka sellest, kuidas rass (liik) ei määra midagi, oluline on indiviid. 
Vist.
Ja sellest, mis on saatus ja mis on üksikisik.

Lugu on põnev, nii Venemaa kui Nõukogude Liidu ajalooga mängiv ning laia haardega. Naisi on tegevuses pigem vähe, aga natuke on- (Ma viimasel ajal loen kõike selle pilguga, et kas naistel üldse on kirjaniku maailmas mingi muu roll kui sünnitaja ja söögitegija oma). Kõigil neil vene perekonnanimega meestel on veidi keerukas vahet teha. Ametite ja konteksti järgi tegin. Väga ei seganud, sest lugu haaras kaasa ja peamiste tegelaste nimed olid meeldejäävad ja selged.

Loos on esinatud isegi mingid pahad ja mingid head, ent kuna sündmustik teeb sõlmi ning pole üldse sirgjooneline, pole üldse kerge aru saada, kes on kes. 

Lõpplahendus on inimlik. Igas mõttes.

Heinrich Weinberg - Helisev muusika (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kolmas lugu Tallinna sarjast, peaosas eelmiste lugude oluline kõrvaltegelane antikvaar Helari Sootamm. Kuigi tekst on kirjutamisajast varaseim, paigutub see Sootamme tütre Mariaga seonduva tõttu hilisemaks kui kaks varem loetud lugu - ja eks see vahe ole tuntav. Kuigi jah, seoses loo finaaliga võib kahelda Sootamme edasises tervemõistuslikkuses, seega selles mõttes oleks pea võimatu seda kronoloogiliselt ettepoole nihutada. Igal juhul, eelmiste lugude peategelasi siin pole.

Sootamme antikvariaati saabuvad kolm päkapikku, kes vajavad seal nö letialust kaupa. Antikvaar ei taha küll nendega tegemist teha, kuid vastutasuks pakutakse midagi, mis võiks päästa ta tütre Maria, kes on nüüdseks kaua aega olnud koomaseisundis haldja needuse tõttu. Tehing toimub. Päkapike pakutu aitabki tuua Maria koomast välja. Siis aga selgub, mida päkapikud õieti plaanivad … ja Maria on jälle ohus. Sootammel on plaan.

Nagu mainitud, tekst on veidi erinev kui eelmised sama sarja tekstid: siin pole Tallinnale ja alternatiivajaloole sedavõrd olulist lisandust - aga seda dramaatilisem on Sootamme perekonna lugu ning eks sellevõrra võiks tõesti küsida, kuhu võiks siit edasi minna (no arvatavalt Tallinnast eemale, laia maailma. See maailm võiks edasi või laiali areneda (ühismaailmaks?).

Loetav Reaktorist.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Lahke mehe tasu (Mitmekihilisem, 2024)

 

See Eesti aineline fantaasia on päris lahe - tegu pole küll kirjandusliku pärliga, aga midagi sellist võiks moodustada küll terve sarja (või noh, ühismaailm). Seekord siis peategelaseks eelmisest loost tuttav Markus Karma, kes siis peab Telliskivi linnakus trendikat söögikohta. 

Seal hakkab käima üks kodutu mees, kes maksab söögi-joogi eest, istub mõnda aega ja kaob siis. Karma hakkab uurima ta tausta, selgub, et Tallinnas on pikka aega ringi liikunud Lahke Tomi nimeline noormees, kes täitvat kolm soovi - nagu ka olevat olnud selle kodutu puhul. Kuid soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest Lahke Tom võib neid täita … vastavalt isikule (tahad pappi? Noh, maja ette hakkavad ilmuma papikoormad jms). Kas siis kodutu tahtiski olla selline? Või mis juhtus? Karma uurib edasi ning viimaks jõuab selle Lahke Tomini.

See tekst muidugi karjub järje järele - kes või mis see Lahke Tom tegelikult on ja mis saab tema tehtust (ja “võimusõrmusest”) edaspidi. Nagu öeldud, see maailm oleks küll väärt laiendamist, aga kas see köidaks ka laiemat publikut, ei oska küll öelda.

ulmekirjanduse baas

Heinrich Weinberg - Karma võlg (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kui algselt imestasin, et Weinberg on kirjutanud fantaasiakirjandust, siis tegelikult olen midagi sarnast ka varem lugenud (“Vabavalla kaotamine”). Igal juhul, omamoodi huvitav alternatiivmaailm kõiksugu tuntud fantaasiaolenditega (haldjad, päkapikud, härjapõlvlased, trollid jne - kuigi “eldar” kõlab võõralt (või noh, tolkienlikult)) seotuna orgaaniliselt nö kaasaegse Eestiga. Ja noh, kui maailmasõda, siis ikka sõda haldjate ja inimeste vahel.

Peategelane on kirikuõpetajana töötav eldar (haldja ja trolli järglane) Märt Pihelgas, kelle peamine tegevusala on küll likvideerija ehk siis kõiksugu tüütute paranähtuste (kodukäijad jms) … likvideerimine. Ühel järjekordsel väljakutsel satubki ta kokku kodukäijaga, millelt kuuleb intrigeerivat lugu karmavõlast, mis puudutab selle juhtumi väljakutsuja suguvõsa. Pihelgasel hakkab kahju selle pere väiksest tütrest, kes peaks veel seitsmenda põlvkonna esindajana kandma seda needust.

Selle jälgi otsides satub ta arhiivis ühe veidra kohtuotsuseni 1884. aastast, kus süüdimõistetule Markus Karmale määrati 130 aastat vanglakaristust. Karistus ise on juba veider (seda siis poliitilisse ühingusse kuulumise ja hobuvarguse eest), aga lisaks siis kaovad peale maailmasõda vangladokumentatsioonist igasugused jäljed … kuigi midagi nagu oleks. Lõpptulemuseks on siis igati pauku ja möllu.

Loo plussiks on loodud maailm ja kõik need alternatiivsed tõlgendused ajaloosündmustest (haldjad kui baltisakslased, maailmasõda jms). Ja no eksole, lõbusalt jabur on need haldjate ja päkapike ja teiste eluvormide eksisteerimine koos inimestega. Teksti lõpplahendus ei paku ehk täit rahuldust, tundub vast kuidagi lihtne.

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - The Endangered Camp (Lake of Souls, 2024)

 

Mis oleks kui Maal oleksid domineerivaks intelligentseks liigiks erinevad putukad? Ja kui putukad oleks niisamuti püüelnud uute maailmade poole? Igal juhul, tekst siis sellest, kuidas üks putukreisijatega täidetud kosmoselaev on startinud Marsi poole, et seda asustada. Varem on nad Kuule jõudnud, kuid nende üllatuseks seal polnud õhku. Kosmoselennu start oli ränk ja nõnda kaotati mõnedki kaaslased, aga nüüd on nad teel. Kuid …

Kuid siis nad märkavad Maal plahvatust. Tehnikud väidavad viimaks, et selle võis põhjustada vaid taevakeha kukkumine Maale. Ja et … asjad on halvad, kokkupõrke tagajärjel tõusev tuhapilv katab peagi kogu Maa ja selle lahtumine võtab kaua aega (ja kui sellele veel lisandub plahvatuse tagajärjel põlengud …). Ekspeditsiooni juht tahab nüüd Marsi asemel Maale naasta. Loo minajutustaja tahab aga jätkata reisi (no kui nad olekski ainsad ellujääjad). Aga selleks peaks ta juhi tapma ning ise hakkama juhiks. Midagi pole teha …

Ent äkki see komeeditabamus markeerib hoopiski sauruste aja lõppu ja noh, koos sellega putukate tsivilisatsiooni kadumise põhjus? Sest eks tekstis on juttu mitmetest saurustest ja eks see ajastu kestis sadu miljoneid aastaid (niisiis paleontoloogiline ulme?). Igal juhul, päris lahe kirjeldus, milline võiks olla putukate inimestele mõistetav ühiskond. Vähe teistsugune. Ja see finaal, eksole.

Maarit Leijon - Must vürst (Musträstas, 2022)

 

Päris jõhker lugu Venemaa salajasest ajaloost, ehk rusidest valitsejatest, kes on siis kunagi Venemaale saabunud viikingid. Ja kes surnud pole, elavad siiamaani Peterburi lähedal kinnises paleelinnakus. Esindatud on kogu Venemaa ajaloo (kuri)kuulus koorekiht.

Loo peategelane on tavaline inimesest arst, kes kaasaegse meditsiini abil muudab nende eatute olendite paratamatuid vaevasid kergemaks või koguni ravib terveks (alternatiiviks on siis posija oma sajanditetaguste aadrilaskmisvõtete ja iidse tarkusega). Ta muutub koguni nii asendamatuks, et tegelikult muutub vägagi oluliseks tegijaks nende surematute hulgas.

Kuid nagu selgub, on naisel oma vägagi isiklik põhjus, miks ta sellisesse ussipessa oma nina pistab ja miks ta võimuvõitluse nimel kõigeks valmis (milleks täpsemalt, ei taha just täpsustada). Kättemaks on võimas.

Veidi meenutab loo peategelane avaloo kangelannat, ehk siis samamoodi ehitab enda hinnaga üles ühe mitte just meeldiva mehe - et siis omakorda saada seda, mida tema tahab (Venemaa ajaloo kontekstis on raske seda feministlikuks nimetada). Selles on õige sadomasohhistlikku hõngu (eks midagi sellist oli ka “Öö” tekstis). Ja no muidugi see alternatiivajalooline kappamine läbi Vene valitsejate jõhkruste (mis on tänase päeva sündmuste taustal õige usutavgi).

ulmekirjanduse baas

Premendra Mitra - Why the War Ended (New Horizons, 2021)

 

Selline vähe kõduulme laadis alternatiivajalugu sellest, miks II maailmasõda korraga lõppes ja miks asus inimkond koostööle ühise ohu vastu.

Nimelt juhtus nii, et marslased otsustasid inimkonnast vabaneda, et Maa oma käsutusse saada, selleks saabusid 1922. aastal Maale nö biorelvaga konteinerid, millest hakkasid vohama inimestele ohtlik võõrtaimeliik - hingad sellega saastunud õhku ning sured peagi. Juhuslikult avastab sellise agressiooni 1937. aastal Uus-Guinea uurimata maa-alale hädamaandumise teinud naislendur, kel viimaks 1940. aastal õnnestub saata sõnum II maailmasõjas osalevale Austraalia sõjalaevale.

Aga jah, nagu teadlased avastavad, on taim levinud juba mitmel mandril.

Omamoodi huvitav vaatenurk II maailmasõja algaastatele, kus näiteks Nõukogude Liidust pole vist sõnagi (muidugi, miks pidanuks tollaseid lugejaid huvitama MRP vms). Eks see tekst meenutab vähe John Wyndhami romaane “Trifiidide päev” ja “Kraken ärkab”, ainult et lahendatud skemaatilise lühiloona. Eks keeruline on kommenteerida marslasi ja sealseid taimi, aga samas see ongi traditsiooniline lähenemine. 

Mitra on ka selle poolest huvitav, et siinses kogumikust peaks ta olema ainus autor, kel eesti keeles koguni raamat ilmunud (“Robinson Crusoe oli tüdruk”; siin on nimeks märgitud küll Premendro Mitro).

John Kessel - Fix That House! (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Lühilugu noorpaarist, kes ostavad endale lõunaosariikides asuva 1846. aastast pärit maja ning otsustavad selle taastada võimalikult autentselt. Mis on muidugi keeruline ülesanne: maja on eri omanike poolt kõvasti muudetud, pole saada autentseid ehitusmaterjale ning kuidas leida asjatundlikke (ja samas odavaid) renoveerijaid. Lisaks muidugi see, et maja on algselt ehitatud vähe teistsugustele vajadustest lähtuvalt kui tänapäeval asjakohane. Aga noor abielupaar otsustab siiski valitud teed jätkata; seda enam, et korraga on laps tulekul ja nii tore oleks lapsele pakkuda sellise majaga lapsepõlve.

Kuid lõpuks jäädakse ikkagi aja ja rasedusega jänni ning majapidamisse tuleb abiks ikkagi nais- ja meesori osta.

Ehk lugu põhinebki üsna ootamatul puändil, enamuse osa loost ei osanudki sellist alternatiivajaloolist suunda oodata, ikka mingi õnnelik pereelu ja rikkurite elustiilimured. Autor on kõige selle orjandusliku teema üsna osavalt ära peitnud ning alles lõpulõikudega lööb lugejal üsna korralikult jalad alt ära (sest noh, kui sul on orjad, siis saad neid ka kasutada). Meisterlikult teostatud.

Genevive Cogman: Nähtamatu raamatukogu

 

Raamat.
Oot, peaks nagu ütlema, milline, et postitusest lugejale mingit kasu oleks? 
See ei ole maailmamurdev ega hingepugev, mkmm. Aga on põnev ja mitteloll, mhmh.

 
Juhtub palju asju. Seiklused, enamasti mõnusasse dramaatilisse maagiaga aurupunk-keskkonda paigutatud. Haldjad, vampiirid, võlukunst, kaos ja kord, metallist sajajalgsed, haldjate vastane Raudne Vennaskond ja muu taoline.
Põhimõtteliselt on tegu ühe juhtumi, ühe "ülesandega", mida täidab üpris noor, üpris kaunis ja üpris võimekas raamatukoguhoidja.
(Kui ma ütlen "üpris kaunis", oletavad lugejad õigesti, et peategelane on naine, eks? Kuigi tal on assistent, kes on mees ja kahtlemata kaunis. Mitte "üpris".)

Raamatukoguhoidja ja eluohtlikud, võitlust täis seiklused, üks teise järel, ikka hullemad ja hullemad? Ebaloogiline?
Mitte kui arvestada, et Raamatukogu on paralleelmaailmade-ülene korra ja süsteemi kants. Selle agendid on üpris võimekad, kuigi nende ametlik eesmärk on jahtida raamatuid ja see peaks enamjaolt üsna ohutu olema. 
Noh, mitte alati. 

Tekstis on palju rohkem ja vähem selgeid viiteid erinevatele raamatutele, Arthur Conan Doyle ja Dumas, Per Gynt (oli see päriselt seal või mulle ainult tundus?) ning haldjajutud stiilis Poul Anderson. Miski ei suru end peale, kuigi mõned asjad mainitakse ka ära, ent peamiselt toimuvad seiklused. Üks ülesanne, palju pinget. 
Sedasorti seiklusraamatute traditsiooniline vorm on üha kasvav pinge ja üha kasvavad panused. Jah, ka seal on samamoodi. Pinge ja panused üha kasvavad.
Ühe olulise põhikrutski ma lugejana arvasin ära umbes 180 lk enne peaosalist. Ilmselt on süüdi mu Eesti rahvajuttudega tuttav aju. Kui asjaolu lõpuks tegelastele kohale jõudis, ega mul ei olnud väga: "No nüüüüüd sa siis viimaks taipad!" Seal oli väga lühidalt selgitatud, miks ta sellele varem ei tulnud, aga ega too taipamatus mänginud erilist rolli. Tegu polnud sündmusi käivitava sõlmpunktiga, lihtsalt ühe ehiskeeruga.  

Üldiselt oli raamat tore, ühtegi rämedat loogikaapsu silma ei jäänud. Ega küll maailm ka uue nurga alt paistnud, ent nii põnev, et ei saa kuidagi magama mindud, vaid vaja on veel natuke lugeda, oli küll. 

Loetu kaja
Reaktor

Vahel ma kirjutan ka

hyperebaaktiivne

Sulepuru

Nimi läks rändama

Lugemissoovitus

Goodreads

... jestas, neid on VEEEEEEEEEEEL. 
Aga ei midagi uut ja hämmastavat. Piirdun nende linkidega =) 

Laura Loolaid, Joel Jans - Moskva hääl (Täheaeg 20, 2021)

 

Omal moel ehk päris ootamatu lugu ja suurt ei imesta, et jutuvõistlusel nii kaugele jõudis, kuivõrd … üsna veider alternatiivajalugu, mis ühtaegu kirjapandud nii sotsrealistlikus kui rahvusromantilises vaimus, niiet tulemuseks on … nõukapunk? Igal juhul, aurupungi eeskujul annaks siin mõnd mikrožanri välja mõelda küll.

Lugu on siis sellest, et nõukogude teadlane Martõnov olevat hiljuti välja mõelnud raadioseadeldise, mida Stalini käsul hakati välja arendama omamoodi tehisintellektiks: mis siis raadioseadmete abil ulatub igasse Nõukogudemaa nurgakesse (jajah, raadiovaipade “kudumine”). Ja see uus tehisintellekt on omamoodi plaanikomitee, mis juhatab iga nõukogudemaalase elu.

Aga teadagi on progressil alati vaenlasi ning nii on ka selle projekti vastu võidelnud kõiksugu diversandid, nii väljamõeldud kui reaalsed. Nagu loo peategelane, noor tehnikahuviline poiss avastab, on temagi kodukandis tegutsemas diversandid, ja mis veel hullem - ta tunneb neid vägagi hästi. 

See on loo sotsrealistlik külg, edasi toimub nö rahvusromantiline nihe, korraga saab poiss kuulda õige üllatavaid infokilde sellest, mis see nõukogude tehisintellekt tegelikult on ja millel see põhineb ja miks diversandid selle vastu õieti tegutsevad. Tal on ees … rasked valikud.

Nagu öeldud, mingi punk see on, raadio- või lihtsalt traadipunk? Ja no see nõukogude Eesti eluolu tehisintellekti ja Stalini embuses (kes mida või mis keda, eksole), see on üheltpoolt teostatud nii stiilselt sotsrealistlikult (mitu lugejat on küll rääkinud nõukogulikust lastekirjandusest) kui ka puhtalt alternatiivajalugu oma parimates traditsioonides. Ja samas see loo teise poole rahvusromantiline seiklemine alternatiivajaloo tingimustes, nojah, kokku on punk.

ulmekirjanduse baas

R. A. Lafferty - Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Alternatiivajalugu televisiooni tekkest 19. sajandi teises pooles, mis sisaldab õige müstilisi hetki. Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas see telepildi edastamise ja salvestamise tehnika õieti töötas, igatahes oli see ka võimeline talletama “filmitavate” mingeid mõttekatkeid, mistõttu loo sündmustik sai kokku õige libaantiiktragöödialikuks (jandiks).

1873. aastal produtseeris üks mees kolmteist fantastilise sisuga lühifilmi ning edastas neid kalli raha eest teleteenuse tellijatele. Lühifilmides osalesid pea alati samad näitlejad ning produtsendi ja näitlejate vahel tekkisid õige dramaatilised suhtepuntrad, mis viimaks lahenes õige müstiliselt ja sõna otseses mõttes veriselt.

Lugu on esitatud omamoodi ajalooalase uurimusena, kus siis uurija kirjeldab säilinud, ee, filmilintidel säilinut ning toob ära need eetrivälised vestlused ja mõttekatked. Ja noh, draamat on.

Ei oskagi teksti kokku võtta, selline painajalikult huvitav atmosfäär, mis läheb õige traagiliseks kätte. Valikkogu pikim tekst, täis autorile omaseid veidrusi.

Kristjan Sander: Ümberistumine

Ei meeldinud.

Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, täpsemalt Venemaa. Sealne oma ulme on muide kah olemas. Seda loetakse.
Ilus ideena ning põnev ka.
Telepaatia, muide, on üsna tavaline, seda teaduslikuks fantastikaks ei peeta.

Usutavad sümpaatsed tegelased. Isegi eristuvad omavahel, kuigi ühe eriomadus on "no ta on naine, andekas naine".

Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik hästi on?

LUGU ei ole.

Üks tegelane näeb halba und.

Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.

Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.

Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?

Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.

Ja loo lõpus tapab tüdruk kellegi ära. 

Kõik. 

Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.

Raske oli lõpuni jõuda.

BAAS

Manfred Kalmsten: Murtud süda

 

See on minu pilgule väga hea lugu.

Eksole, millele ma punkte annan: 

* head usutavad tegelased.
Selles jutus on Kalmsten maha jätnud oma tüüp-peategelased, kes on kas ühiskonna äärealadel kuidagi hakkama saavad ebamääraste naissuhetega enam-vähem poissmehed või rämedalt oportunistlikud võimumehed. On hoopis (täiesti usutavad) kuumavereline ja kirglik sõdur ning tema mõrsja-naine, kes algul hästi tavalisena mõjub, et loo edenedes sügavust ja häid detaile korjab.
Näiteks meeldivad talle hirmsasti tulirelvad ja ta on päris hea laskur. 

* hea usutav maailm.
Hästi tore on, kui jutus ei ole poliitika lihtne ja ühene. Et kui tahad seda, tahad kindlasti ka toda ja toda täpselt defineeritud kolmandatki. Kaks, äärmisel juhul kolm selget fraktsiooni. Miski nende eesmärkides ei kattu, vastuolusid pole ning samas ei ole võimalik olla geide vastu ja transude poolt nt. (Nagu minu vanaema oli.)
Selles jutumaailmas ON asjad segased: vabariiklased ehk kuningavastased ei tarvitse veel üldse riigivastased olla, vastupidi, nad võivad riigivastasust jälestada.

Lisaks on tore näha lugu, milles eestlased on suurrahvas, kes pisemaid ahistab.
Erilised boonuspunktid suhtumise eest maagiasse ja võlukunsti: "olen valgustusajastu inimene ja ei usu igasugu jama!" versus "see toimib! Me teame ja oskame!" versus "... ja nii juhtub päriselt".

* Huvitav lugu.
Selle eest võiks lausa mitu punkti anda, sest lugu on tõesti huvitav. Pole selgeid vastuseid ja kui lugedes tuli peale tunne "surnutega on ohtlik sedasi jamada ju", selgus mul jutu edenedes õigus olema. 
Lugu on huvitav ning samas meeldivalt loogiline, minu jaoks kripeldanud "oot, kas nii tõesti saab?"-kohad selguvadki hiljem kahtlased olema.
Ja moraal? Lõpuks on eredalt välja joonistunud, et armusuhted ei ole võti helgesse tulevikku ja see on kirjandusteosele ebatüüpiline, elule aga väga omane tõdemus ja ma rõõmustan selle üle väga.
Lisaks meeldib mulle suhtumine abiellu - sisuliselt elavad paarid koos juba ammu enne igatepidi nagu mees ja naine. Abielu ei ole mingi elumuutev suursündmus, lihtsalt asja ametlikuks tegemine.

Mis ei meeldinud:

* Kristlus kui võitev usk.
Huvitaval kombel ei ole mul reaalsete tuttavate kristlastega mingit kana kitkuda, mu poolest olgu ja jee. Ei arva, et EKRE oleks kuidagi kristlik vms. Kristlased inimestena on igati meeldivad.
Aga alates esmastest teadmisetest Muistse Vabadusvõitluse (mida koolis õppisin just sellises rahvuromantilises kastmes, nagu tänapäeval naerualune on) kohta ja põlisameeriklaste hirmsa ahistamise kohta, on mu teadvuses väga selgelt "kristluse pealetung = paha asi".
Mind päriselt häirib.

* Mõõga (ja jutu) nimi.
Krdi "Murtud süda"? 
Nagu ... nagu ... nagu ... pateetilisemalt enam ei saanud v? Kusjuures vist ei saagi. Mõtlen ja mõtlen, aga rohkem üle võlli nime ei tulegi pähe. 

* Ah, üks asi veel (see on hiljem lisatud).
Mul hakkab alati hirmus, kui mõni tegelane teeb kellelegi igavikuks valu.
Või otsuse, mis toob kaasa valu igavesti.
Sest IGAVIK. See on ... nii hoomamatu, nii õudne, nii hirmus. Määratlus, mis on minu adumisvõimest väljaspool ja kuidas nii saama? Isegi kui teine on ka mulle põhjani vastik, kuidas nii saama?!  

Varem Loteriis

Kir Bulõtšov – Tõrge-67 (Perpendikulaarne maailm, 2010)

Äärmiselt humoorikas lugu sellest, kuidas 1967. aastal otsustatakse ülimalt suurejooneliselt tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni viiekümnendat juubelit – ja seda siis legendaarsete revolutsioonisündmuste täiemahulise kordamisega ülemaailmses televisiooni otseülekandes. Kaunist Leningradist saab revolutsiooniaegne Petrograd ning nii linnas kui linnalähistel valmistatakse ette mitmeid mastaapseid võttepaiku. Ühesõnaga, kaheks päevaks saalivad taastatud Petrogradi tänavatel junkrud, kasakad, anarhistid, mustasajalised, punakaartlased, kodanlased, talupojad ja kes kõik veel. Nende osi täidavad tehaste, instituutide, partei isikkoosseisud; miilitsajaoskonnad muudetakse trahteriteks, tehastel taastatakse ajaloolised nimed ja aastakümneid vaikinud kirikutes hakatakse kelli lööma. Tänavatelt ja majadelt kaovad partei plakatid ja nõukogude propaganda. Ja miilitsad hakkavad kehastama sandarme – sest needki peavad olema võimuka olemisega.

Aga, kus on massid, seal on ka massipsühhoos, ning Talvepaleed kaitsma määratud Ermitaaži töötajad ja teadurid hakkavad omavahel hirmunult arutlema, et mis võib juhtuda, kui revolutsioonilises võidujoovastuses rahvamass on plaani järgi nagu kord ja kohus Talvepalee vallutanud ning seejärel valguvad Ermitaaži hinnaliste kogude kallale... Leningradi tänavatel, nõukogude kodanike seas liiguvad sellised jutud. Kunstimuuseumi töötajad otsustavad kogusid kaitsta, hoida töörahva aardeid puutumatutena.

““Kas te ei saanud aru? Seletan uuesti. Kahe päeva pärast toimub rünnak Talvepaleele. Kas see on kõigile teada? Ründama on määratud Kirovi tehas, oblasti komsomolikomitee koondkolonn, grupp personaalpensionäre ja teised organisatsioonid. Kui miilitsat kohal ei ole, võivad ründajad hoogu sattuda ja nende seinte vahele tungida...”” (lk 204)

Pealegi, nagu selgub, ka kodanlased on inimesed.

“Zosja tegi järsu pöörde, et mitte näha Kerenski suuri musti lõõmavaid silmi. Kuid isegi vaatamata tundis ta oma seljal seda pilku ja mõistis, et revolutsiooniaade on saanud esimese kaotuse osaliseks. Naislöökpataljoni komandör, ühiskonnategelane, komnoor, abikaasa ja ema Zosja Petrova, portselaniosakonnast mõistis, et tema ja tema alluvad annavad kogu oma jõu, et kaitsta peaministrit ja tolle valitsust ülestõusnud rahvamasside õiglase viha eest.” (lk 219-220)

Et tegemist on novembriga ja see pole põhjapoolkeral just meeldiva ilmaga kuu, siis tarbivad nii mõnedki osatäitjad - kes peavad kehastama Kerenskit ja teisi tollaseid parempoolseid tegelasi - nii mõningases koguses alkoholi. Ja kerges joobeseisundis tekib hasart – tulebki demokraatlikult valitud Duuma võimu kaitsta bolševistlike marodööride eest! Vaba Venemaa nimel! Taga hullemaks, värsked revolutsioonilised punakaartlased ja muud tänavatel jooksvad statistid vaimustuvad oma uuest võimukast rollist... ja nabivad kontrollpunktis kinni äsja otseülekandes esinenud Lenini osatäitja, kes liikus revolutsiooni ettevalmistamisel ühest võttepaigast teise. Sest punakaartlased ei tunne temas Leninit ära. Telerevolutsiooni korraldajad avastavad peagi õudusega, et Lenin on jäljetult kadunud ja Lenini dublant oma naise sünnipäevapeost veel purupurjus, kuid ajaloolise revolutsiooni rattad peavad edasi kerima (maailm vaatab! Hiinlased vaatavad!). Ehk siis... loomulikult ei saa lavalt puududa kangelaslik Aurora.

““Ajalehti tuleb lugeda. Kuula nüüd. Meie intelligentide hulgas on kalduvus kujutada “Aurora” kogupauku nii, nagu poleks seda tegelikult olnudki. Nagu oleks seal olnud üks signaallask, üksnes pauk. Me pidasime seltsimeestega nõu ja otsustasime neile matsu anda. Nii et kuuekümne seitsmendal olgu olla tõeline kogupauk!”

“Aga seal, Ermitaažis, on ju pildid ja nii edasi...”

“Selle pärast ära muretse. Elektroonikud on kõik välja arvestanud. Mürsud tabavad saali lääne kunstiga. Neidsamuseid... impressioniste. Erilist kahju ei teki. Kas nüüd on selge? Noh, mine ja täida käsk. Ja et mitte üks iitsatus...”” (lk 222-223)

Ja tõepoolest, lahingulastis Aurora liigub Talvepalee poole, ent enne kulminatsiooni... jääb nõukogude ikoon Neeval madalikule kinni. Sest 50 aastaga on jõepõhi muutunud ja revolutsioonietenduse korraldajad pole sellega arvestanud (või noh, kasvõi kontrollinud, kas päästepaadis on loodimiseks vajalik olemas). Ning Ermitaažis arenevad ajaloolised sündmused omasoodu, stsenaariumist natuke nihu.

“Ta tõusis püsti, paiskas kummuli tooli, ajas põrandale tindipoti ja hakkas pilkases pimeduses otsima väljapääsu vanglast, kuhu salakaval Izvitski oli ta sulgenud. Ta ei teadnud, et mahakukkuva tooli mürin sunnib vastuvõturuumis istuvad armunud teineteisest eemale tõmbuma, ei teadnud ka seda, et ehmatas ära nurgas varitseva punaste piiluri, ei teadnud, et selle mürinaga äratas tukkuvad valvurid barrikaadi juures, ei teadnud, et ärganud valvurid tormavad kuulipilduja juurde, ei teadnud, et valvejunkur, kunstiteaduse kandidaat Izvitski, arvates, et on alanud, saatis õhku punase raketi, ei teadnud, et nähes raketti, läksid liikvele punakaartlaste ahelikud, kogunedes Peastaabi malmist võre äärde; ei teadnud, et vastuseks Izvitski punasele raketile süttis samasugune Petropavlovski kahurile välja tulistada signaallask; ei teadnud, et juba minuti pärast käskis välitelefoni kõrval tukkuv Leningradi televisiooni režissöör sisse lülitada kõik kaamerad, ei teadnud, et veel ühe minuti pärast heliseb telefon unne vajunud Smolnõi hoones, mis polnud veel ülestõusuks valmis, ei teadnud, et Sverdlov käskis Podvoiskil viivitamatult väljakule kihutada ja peatada need idioodid; ei teadnud, et alustas sellesamaga Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni. Kolm tundi enne kokkulepitud tähtaega.” (lk 242-243)

Läbematutel auroralastel siiski kästakse kodanliku Petrogradi vastu lahingumoona kasutada ja ajaloolise Talvepalee asemel saab laastava kahuripaugu Smolnõi telefonikeskjaam. Ning Talvepalee ärritunud ründajad ähvardavad Ermitaaži kaitsjaid maha nottida ja muuseumi naiste kallal vägivalda kasutada, peale esimesi raevukaid rünnakukatseid tarivad proletaarsed ründajad kohale kuskilt muuseumist röövitud “Katjuša”. Puhkeb verine võitlus barrikaadidel ja muuseumitöötajad kasutavad ajaloolisi tulirelvi, millele nad ise päev varem tinast kuule valasid. Ja dramaatilise lahingu pöördehetkel jõuab üllatuslikult Talvepalee juurde kindral Krasnovi polk, mis on võidelnud end läbi miilitsa ja RAI kontrollpunktide. Mille tulemuseks on see, et kommunistliku partei peasekretär Brežnev saadab strateegilise lennuväe Leningradi pommitama...

“Rosenthal jõudis järgmisest oraatorist ette ning jooksis tribüünile.

“Kes teie niisugune olete?” küsis eesistuja.

“Ma olen Talvepalee saadik,” ütles Rosenthal.

Need sõnad avaldasid Duumale hüpnotiseerivat mõju. Niisugune etteaste polnud kavandatud, sellest polnud sõnagi programmis, mis oli saadikutele tükk aega varem kätte jagatud.

“Vaba Venemaa kodanikud!” alustas Rosenthal oma pöördumist iseendalegi ootamatult Kerenski sõnadega. “Talvepalee on ohus! Teil pole õigust seitsmeteistkümnenda aasta vigu korrata!”

“Mida ma räägin?” vilksatas mõte esineja peas. “Mind arreteeritakse ju otse siin, saalis.” Rosenthal oleks tahtnud peatuda ja saalist välja joosta, kuid seda ta ei saanud. Kui tal oleks palutud selgitada, miks ta siis seda ei teinud, oleks ta käsi laiutanud, võtnud eest paksude klaasidega prillid, need puhtaks pühkinud ja öelnud: “Teate, elus juhtub niisuguseid asju...”” (lk 263)

Ühesõnaga, kui kirjanduses kohtuvad nõukogulik riigijaburdus ja massipsühhoos, siis võib tulemuseks olla ülimalt naljakas lugu. Ühelt poolt tuleb nõukogude kodanikel kõike teha korrektselt ja hingega, teiselt poolt tuleb etendada revolutsiooni ka “pahade” vaatenurgast – aga see on ometigi eetiliselt vastik! Ja pealegi, kui üle esined, mis siis peale üritust ütleb partei? Või mida teeb liigagaratega julgeolek? Kuidas kaitsta töörahva eest töörahva aardeid? Aga mis siis juhtub, kui keegi kõrgemalt ei ütle enam, mida ja kuidas teha, ning tuleb jätkata tegevust vastavalt kujunenud olukorrale? Ja kui iidsete kirikukellade kolin otse kutsub ristimärki tegema? Ja kui proletaarlased on... tolvanid? Ja kellele meeldib olla kaotaja, isegi kui...?

ulmekirjanduse baas