A. Aurum - (m)ajahoidja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Kui antoloogia kolm esimest teksti (Kraft, Sempelson, Belials) olid päris löövad, siis nüüd teist lugu järjest jutt ajaparadokside teemal, ja see paneb ohkama.

Varjunimi ei ütle mulle midagi, teksti järgi võiks autoriks olla pigem nooremapoolne inimene, selline sõnamängude värk on kantud justkui nooruslikust uljusest. Kuidas see tekst õieti antoloogia teemaga kokku käib (mitte et see just eriliselt täpne oleks) … no selleks tuleks ehk lähemalt uurida kuupäevi, mis siis aegajalt tekstis esinevad - kuigi neist ei tohi tegelased rääkida! Tead küll, kelle juuresolekul. Või üleüldse.

Tea Roosvald - Ajakajaja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Selle teksti võinuks ehk pikemalt lahti kirjutada - mõttelendu on, aga kuidagi kohmakalt esitatud. Või noh, eks see oleneb muidugi lugeja vastuvõtust, kuidas keegi tajub.

Lugu siis Fraulissast, kel oli hullude mõtetega mees ja kes pidi kogema oma poja Giordano Bruno põlevat lendu. Sest ta abikaasa asus uurima muinasjuttudest tuntud haldjavaranduse saladust ning kui Fraulissa püüdis oma meest sellest üleloomulikust jamast päästa, sattus temagi sellest elust suurema teadmise jälile - haldjad on tegelikult …

Nagu öeldud, autoril fantaasialendu jagub ning jutu lõpuks osaleb Fraulissa juba õige pöördelise sündmuse lahendamises. Ei saa öelda, et see just usutav oleks (siiski: pigem teadusliku fantastika kui fantaasiakirjandus), mõneti oleks see justkui jaburate vandenõuteooriate kirjanduslik väljendus - aga noh, eks kirjandus või võrsuda ka telefoniraamatust. Ehk see jutu võrdlemisi puine väljendus lähtub omamoodi kangelanna ajastu jäljendamisest? No ei saanud selle tekstiga kuidagi ühele reale, lugemine ikka võttis aega.

Veiko Belials - Kohtumõistjad. Imed ei tohi surra (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lühikest teksti, esimene nappide vahenditega dramaatiline, teine dramaatilise dialoogiga; mõlemad ehk erinevusest, pealesunnitud normidest erinemisest - ja mis ühiskond sellest arvab. Esimene lugu kaotusest (või õigemini kaotamisest), teine sõltuvalt võimu suvast lubatavuse piiril eksisteerimisest.

Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin siin autori kavatsustega kuidagi jõudnud ühele lainele, aga tundub, et autorile on aegade hämarusest saati meeldinud selliseid hõllanduslikke lühitekste kirjutada. Ja eks siin oleneb väga palju lugeja hetketujust, kuidas neid vastu võtta - kuuma päikese käes ei tekkinud ajus mingit meeleliigutust.

Karen Orlau, Veiko Belials - Sinilinnu sitt (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui õigesti aru sain, pole punktuaalselt tegu üheskoos kirjutatud tekstiga, vaid Belials on omakorda üle kirjutanud Orlau käsikirjast kogetu (see tekst “Mõõkade emand” siis omakorda ilmunud ühes antoloogias, mida ma pole lugenud). Eessõnas nimetab autor seda linnafantaasiaks.

Tekst ise on kergelt kõhe lugu ennustajamoorist, kes suudab maailma muuta. Kahe peategelase vahel (ehk siis klient ja ennustaja) on palju särisevat mõttevahetust, aga lõpuks ma siiski ei mõistnud, kuidas selline inimsaatuse disainimine õieti võimalik on (aga eks ma ole skeptiline ka uhhuutamise asjus). Igal juhul autorile sellised mõttemängud meeldivad, lisaks veel erinevate elutõdede pakkumine.

Veiko Belials - Sepapoisid-sepapoisid. Maailma otsa (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lugu (seerianimega “Palgasõdurite lugu” I ja II) Kalevipoja ja teiste eesti hiidude ainetel, lisaks veidi naabermaade kangelasi. Kalevipoja juhtimisel on tekkinud selline vägev ugrimugri kangelaste kamp, mida on võimalik palgata. Ja noh, soome Väinämöinen on mõlemas loos palkajaks, kuna kas siis Ilja Muromets või Tuuslar on temalt midagi väga tähtsat pihta pannud.

Kalevipoegade ja Väinämöineni suhe pole just roosiline, aga raha on raha ning lisaks on Kalevipojal isiklik suhe pahalastega ning seetõttu soov neid võita. Tulemuseks … pole just üheselt õnnestumised.

Tegu siis Belialsi püüdega kirjutada koomilist fantaasiat ja eks siin on tõesti jämekoomikat ning viiteid igasugu kultuurimeemidele (seda eriti teise loo puhul). Kui Kalevipoja puhul on üsna hästi tabatud ta ambivalentset loomust (tegu on omamoodi rullnokaga, kes ühelt poolt teeb tööd ning teisalt tahab rusikatega möllata), siis teised kalevipojad on küll üsna jämekoomilised tüübid - ses suhtes on lugude lurjused üsna heaks vahelduseks. Vahel selline paksude värvidega ülekallamine väsitab, aga eks lugude mahud juba ei lase midagi rohkemat kujuneda - ent ega eesmärgiks paistagi olevat värskendada rahvuslikku mütoloogiat, vaid puhtalt meelelahutus.

Lydia Risberg - Imposter (Looming 6, 2026)

 

Lugu siis sellest, mis võib enamvähem kõiki vaevata, kes on ealiselt jõudnud keskea kanti - kas ma olen elus üldse midagi saavutanud, või siis lihtsalt jõudnud sellesse punkti, kus hetkel olen. Ja nii saame ülevaate jutustaja senisest elust ning kuidas ta nüüd kinos töötab ja filme näitab. Töö on nagu tore, aga … kes ma oleksin võinud olla?

Muidugi, kindlasti on selliseid inimesi, kel üldse pole selliseid küsimusi, kes lihtsalt elavadki või kes peavad tegelema ellujäämisega. Ja eks jutustajalgi on sisehääl, mida tuleb vaigistada, sest see on mõneti kriitiline jutustaja mõttelendude asjus. Ühesõnaga, heaoluühiskonn elu, sõbralikult kohtuvad mõttekäikudes Frodo ja Plath.

Andra-Eliis Abramson - Merepärlid (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Kui antoloogia eelmised tekstid olid klassikaliselt lühiproosa mõõtu, siis see on hoopiski lühiromaan (või jutustus, kuidas kellelegi) ning võtab raamatu mahust tervelt pool enda alla. Päris märkimisväärne saavutus (arvatavasti?) esimese trükiproovina.

Lugu ise on printsessist, keda on hoitud turvakaalutlustel tornis kinni, kes aga ühel hetkel läheb lossist välja - ja satub kardetud vaenlaste kätte (mistõttu ta oligi lukustatud lossi). Vaenlaste juurest õnnestub tal aga uue kaaslase abil põgeneda … ja ta kuuleb oma perekonna mineviku kohta midagi šokeerivat. Seda tuleb uurida! Ja ta vaenlastelt pärit uus kaaslane osutub vägagi meeldivaks kaaslaseks. Algab rändamine (rohkem küll põgenemine) eri kuningriikide vahel, et mineviku kohta infokilde kokku liita.

Nii võttes kõlab nagu traditsiooniline fantaasia. Ainult et … tegevus toimub ookeanivetes ning tegelasteks on … ma ei saanud lõpuni aru, mis olenditega õieti tegu on. Kui algul lootsin, et peamised tegelased on midagi merineitsi kanti, siis tegelikult ikkagi kalalikud olendid. Või kas ikka on? Igal juhul nad kasutavad käsi, neil on juuksed ja leidub muid humanoidsed külgi - või siis inimlikke tegevusi. Nad käituvad nagu humanoidid, aga vahel ikka ka kalalikult - ehk siis iseenesest üsna antropomorfistlikud tegelased: kui vaid saaks õieti pihta nende füsioloogiale. Vast selline segadus (näiteks: uimed? käed? mida nad õieti kasutavad?) on selle loo puhul minu jaoks suurim küsimärk - muidugi, kogu maailma võib samas võtta täieliku fantaasiailmana, mil pole suurt pistmist meile tuttava füüsilise maailmaga. 

Eks vahel võiks ka soovida, et teksti oleks rohkem kellegi teise poolt toimetatud, aga küllap oli eesmärk anda autoritele võimalikud vabad käed oma tekstidega ümber käimisel - olgu see siis kasvõi selguse arvelt (muidugi, eks see on lõpuks autori enda asi, kuidas õieti lugu esitada).

Kui üldiselt teiste tekstide puhul ei kasutanud tihti just noortekirjanduse mõistet, siis see tekst on vast kindlasti YA fantaasia ning sellisena siis omas laadis võetav.

Jana Šaškina - Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Lühike naljafantaasia ühest haldjamaailmast, mida tabab probleem: seal võtab võimust hallitus. Kuid tekst ise sellest hallitusest suurt ei kõnelegi (kuigi see on oluline - nagu selgub finaalist), kogu aur läheb maailma ja selle erinevate tegelaste tutvustamisele - aga kuivõrd tegu antoloogia lühima tekstiga, siis … palju just ei jõua ning iseenest on tegu sama probleemiga, mis  Soldatova teksti puhul: see on päris toores veel. Millest on muidugi mul fantaasiakirjanduse austajana igati kahju. Aga milline potentsiaal kirjutada kõigest  muust kui teksti käivitavast probleemist, sellest saaks ühe igati pika loba kokku luuletada (muidugi, huumori kirjutamine olevat see kõige hullem proovilepanek igale autorile).

Daniil Savosto - Paralleel-Jõesuu (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Eks siin tekstis ole nooruslikku energiat, mis ehk detaile alati paljuks ei pea, sest kirjutamisel lummab eriskummaline maailm. 

Lugu siis tehasetöölisena töötavast mehest, kes saab puhkuseks hea reisipakkumise Soome, kuhu siis asutab kolme sõbraga minema. Kuid Narva lennujaamas sõitu alustades tabab üht sõpra kummaline tunne ning järgmine hetk … avastatakse end lennuõnnetusejärgselt Narva-Jõesuust, mida üks sealne veidra välimusega vanamees tutvustab paralleelreaalsusena. Aga sealt on võimalik pääseda, või muidu …

Edasine tekst koosneks justkui episoodidest, mis peaks ühtaegu  kummastama kui nalja pakkuma, ent lõpuks jõutakse ikkagi sõlmeni (millest ma  enne midagi ei maininud). Eks mitmel puhul  tahaks rohkem mõista, miks just see juhtub või miks see tekstis on välja toodud, aga eks siis tuleb lugejal endal see enda jaoks mõistetavaks teha. Aga noh, eks  siin tundub olevat olemisrõõmu ja see on peamine.

Danna Solovjova - Tõde, mis murdis vaikuse (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Vahest ehk utoopia valda kuuluv tekst: ühel päeval selgub ülemaailmselt, et inimesed ei saa enam valetada; rääkija muutub tummaks kui püüab sulle jama ajada. Milline segadus, sellel ei paista olevat mingitki teaduslikku seletust. Nojah, võimud nõuavad teadlastelt valetamise võime taastamist - muidu pole võimalik riiki valitseda. Aga … teadlasedki ei mõista selle nähtuse olemust ega midagi. Kuidas edasi elada? Vastust teavad ehk noored.

Tekstis jäi minu meelest käsitlemata üks tahk: kuivõrd on säilinud siiski võime valesid mõelda, kas siis saaks neid ka tegelikult kirjalikult või visuaalselt väljendada? Kuivõrd jah, enamus kommunikatsioonist on justkui siirdunud visuaalset kasutava kogemisse.

Eks utoopia puhul on paratamatu teatav naiivsus ja positiivne programm; seda tasakaalustab tekstis väljendatud mõtted valetamise kui sellise olemuse üle, sest noh, on valed ja siis on veel valed - vahel on väike vale pigem positiivse mõjuga jne jne. Eks omamoodi huvitav seegi, millisena näeb autor praeguse maailmakorra toimimist, on pahad võimutegelased ja head teadlased jne.

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova - Punase Kolju rantšo (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Antoloogia esimene jutt, mil puudub igasugune side Eestiga ning jäljendab kenasti angloameerika ulme traditsiooni, seda siis koguni Metsiku Lääne võtmes.

Kuskil Texase kõrbe asulas on üks kõrts, kus kohtuvad erinevad kauboid ja tegelinskid.  Raha on alati juurde vaja, nii pakub üks pahelisem tegelane kahele pahelisemale tegelasele, et võiks minna hobuseid varastama Punase Kolju nimelisse rantšosse - seal küll olevat kuulujuttude järgi elavad surnud. Aga raha on vaja.

Tõepoolest, edasi läheb kõik allamäge ning röövitavate hobuste asemel kohtutakse …

Õudusena võetav seikluslik ja lihtne lugu. Kui antoloogiast loetud nelja jutu puhul mingeid järeldusi teha, siis need kaks juttu, kus vähem tegelasi ning nö mikrovaade sündmustele (Metsma, Krainova) on autorite poolt paremini hallatud, võrdluseks siis rohkemate sündmuste ja tegelastega tekstidele (Soldatova ja käesolev tekst), mis on hulga skemaatilisemad ja seeläbi hüplikumad. Muidugi, siin on kasvõi mahu küsimus, umbes kümne lehega ei jõua minna just sügavuti.

Elina Metsma - Suve varjatud maailm (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Lugu siis sellest, kuidas 14-aastane tüdruk ei taha minna vanematega Saksamale vanaema juurde kuuks ajaks. Aga et ta üksi kodus olema peaks, on talle organiseeritud suvelaager Pärnumaal - samamoodi vastik valik. Kuid õhtul enne ärasõitu pakub tüdruku sõber viisi, kuidas laagrit vältid - tuleb lihtsalt laagrisse mitte registreeruda ja seeasemel öö laagri juures metsas redutada ning siis järgmisel päeval taas Narva minna.

Mõeldud-tehtud. Annika läks küll laagri territooriumile ning vaatas siis ema auto lahkumist värava tagant. Seejärel peitu ja laagrist välja hiilimine … ning oh üllatust, kohale on ilmunud ka ta sõber, kes tuli igaks juhuks aitama. Nad suunduvad sügavamale metsa hommikut ootama, misjärel sõbra Pärnu hipist tädi tuleks neile järele … aga siis lähevad asjad väga imelikuks.

Eks esmalt tuleb öelda, et sellise noorteulme antoloogia hindamine tuleb päris keeruline - kuivõrd tegu on noorte nö esimese trükiprooviga, seega … filigraanset lühiproosat ei oota, aga samas ei tahaks teha ka hinnaalandust (muidugi oleks võimalus ka hindamata jätta).

Loo nõrk külg on see laagrist kõrvale hoidmise viis: arvata võib, et ikka saadetakse teade puudumise kohta (ja et seetõttu raha ei tagastata nagu lepingus eelnevalt sätestatud vms). Loo fantastilises küljes on ühendatud botaanika ja lähiajalugu, eks omamoodi võiks seda nimetada siis etnoõuduseks. Ja need nägemused on ühtaegu õudustäratavad kui humoorikad - kuid see paistabki olevat autori soov. Ja eks loo finaalis on veel omakorda puänt. Ühesõnaga, korralik klassikaline noortekirjandus.

Tõnis Tootsen - Igiroheline mõttevool (Looming 5, 2026)

 

Pealkiri kirjeldab üsna täpselt teksti sisu, või noh, mõttevoolu (eks siit tekib kahtlus, kas tegu hoopis iroonia vms). Jutustaja kirjeldab seda, mis tunded ja mõtted tal tekivad eri aastaaegadel üht ojakest jälgides; mismoodi oja voolamine kirjeldab loodust (ehk üldse elu) ennast - noh, kõrbe tingimustes seda vast nii tajuks.

Eks seda kõike on keeruline võtta jutustava proosana, pigem reflektsioon kirjanduse võttes.

“Üle kivide hüplevates mullides on lihtne näha inimesi, elu ennast. Ja miks ei peakski nii olema? Vee ääres kükitades vaatled ju tegelikult loodusseadusi - need on kogu vaatemängu taga - ja sellest allikast on paratamatult kogu elu välja kasvanud. Sellest metsaojast me tulemegi - meil lihtsalt ei ole kuskilt mujalt tulla ega kuhugi mujale kaduda. Enese tühipaljaks mulliks mõtlemise vastu võib muidugi protesteerida: tühja triivivad mullid ju ei “tee” ega vali midagi! Aga kes oskaks öelda, kust tulevad ta kõhkluse keerised, millesse võib tiirlema jäädagi, või järsku alanud vabavool, milles paistab olevat üksainus selge tee. Me kõik sünnime asjaolude voolusängi, igirohelisse mõttevoolu, mille põhi jääb kättesaamatuks.” (lk 597-598)

Amal El-Mohtar - The Lonely Sea in the Sky (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Kui nüüd üldse midagi aru sain (peale peategelase ebaadekvaatse oleku), on see tekst omamoodi alternatiivsest eluvormist, seda siis Neptuuni teemantite näol. Mis võimaldaks oma tõmbumiste tõttu justkui esile kutsuda teleportatsiooni võimalust. Ja noh, kui inimesed selle toimimise viisile mingil moel pihta saavad, tekib küsimus, et kas niimoodi saab sellist eluvormi (nagu teemandid) ekspluateerida (umbes nagu lihasöömise küsimus vms).

Või midagi sellist.

Tekst oleks väliselt justkui kõvaulme kõigi oma tsiteerimistega, aga pigem siiski esitatud läbi ühe inimese identiteedi loo - tõsi küll, üsna laguneva identiteedi läbi. Polnud just suurt naudingut tekitanud lugemine, aga samas huvitavalt koostatud, kõik need erinevad vaatenurgad ja saladuste osaline paljastumine.

Russell Nichols - What Happened to the Crooners (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Jälle horrorit fantaasiakirjanduse pähe, seekord siis lugu Memphisest pärit vokaalansamblist The Crooners, kes oma turneel järgmisse linna hoopis eksib kuskil kolkas põhjalikult ära. Nad lähevad abi otsima hiljuti mööda sõidetud söögikohast, kuid sealne omanik ja külastaja ajavad oma veidra käitumisega bändipoistel juhtme kokku - nad peaksid justkui sisenema ühte tunnelisse, et siit kandist välja pääseda. Bändi laulukirjutaja on hoopis näost plass: ta oleks justkui sellest olukorrast laulu kirjutanud, mis on üks müstiline tekst … Nad pööravadki teele, mille otsas on tunnel.

Tekst siis samas laadis Due looga, paigutudes seekord 1950. aastatesse - aga ikka need rassismiprobleemid ja mahavaikitud kultuuri küsimused. Plusspoolele ehk bändi sisemise dünaamika esitamine - aastaid tagasi jäi läbimurre saavutamata, nüüd siis proovitakse uuesti, aga noh, eks inimsuhted on omakorda muutunud.

Tõepoolest, selle raamatu pealkirjast võiks küll “fantasy” asendada “horroriga”, siis seda teost küll enam ei ostaks. Või on lugude lõplik valik ikkagi sedavõrd koostaja maitse järgi (kuigi jah, Adams on need talle ette valinud).

Tananarive Due - A Stranger Knocks (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne horror, mida siin antoloogias esitletakse fantaasia pähe, see ei rõõmusta kohe üldse. Kas siis tõesti on head horrorkirjandust enam kui fantaasiakirjandust? Oh õudust.

Lugu siis paigutub 1926. aastasse. Ühele mustanahaliste paarile pakutakse sohvritööd: sõidutada üht meest, kes näitaks mustanahalistele mõeldud kinosaalides oma filmi “A Stranger Knocks”. Tasu sellise transporditöö eest on rikkalik ja värskel abielupaaril on hädasti raha vaja. Ainult et see tööpakkuja on üks imelik mees …

Ja tõepoolest, esimest korda, kui nad korraldavad filmi näitamist, selgub, et tegu on omamoodi õudusfilmiga ja selle mõju naisele on kuidagi halvav. Aga ta pole ainus - peale filmi lõppemist jääb saali üks mees halvatult seisma ning nende palkaja talutab selle välja, öeldes, et enne järgmist õhtut nad ei kohtu. Naisel ja mehel tekib sellest väga painajalik tunne ….

Ühesõnaga, korraga on siis vampiirika värk. Saan aru, et rassiteemad teevad selle erilisemaks, aga no ikkagi … horror ning minu mõistus keeldub seda palju lugemast. Eks siin need antoloogialood on nagu on, mõni on hoopiski puhtalt Nigeeria-aineline või siis väga puhtalt americana värk, aga seda muidugi horrori võtmes. Kui antoloogia esimeses pooles olid fantaasiatekstid kuidagi paremad, siis praegu on küll teaduslik fantastika juhtrolli üle võtnud. Kahju.

Kristel Algvere - Lõhnatester (Looming 1, 2026)

 

Elegantne kirjeldus vastamata armastusest - sest naine ei saa õieti pihta, mis värk võiks olla, ja kui tema poolest võiks olla, siis mehel on juba kallim tekkinud. Mis küll ei sega edasi suhtlemast, vanamoodi sõbralikult ja platooniliselt. Aga Eva keha, see ometi tundis Leo kohaloleku ära. Kuid … Leol on nüüd Epp. Ja kes on Epp? Ja miks ikkagi Leo? Ja miks Eva …?

Nagu mõnegi selle ajakirja eelneva proosateksti puhul ei saa nagu õieti aru - kas siin tekstis midagi enamat polegi? Lisapinget? Teatud mitmeplaanilisust? Sügavust? Muidugi, ma ei saa kuidagi väita, et ma neile tekstidele olen pihta saanud adekvaatselt või nii (paarist veel lühemast tekstist - Carolina Pihelgas, Liisa Jõgi - jäi üldse kirjutamata, sest ei tekkinud mõtteraasugi). Ma saan aru, et siin on nagu päris täpselt tabatud ühe naise hingeseisundit ja lõhnatester kujundina on päris tabav, aga … mingi nüke on nagu mu jaoks puudu.

Krismar Rosin - Saara ja kolm vargust. Koos Juudikuningannaga (Looming 1, 2026)

 

Piiblist ainest ammutav lugu Saara üleskasvamisest Nõukogude Eesti maatüdrukust nüüdisaja ärinaiseks. Inimesed, keda võiks usaldada, pole tegelikult sinust huvitatud ja pigem peavad sinuga suhtlemist koormavaks. Ja laps, kas üldse emaks ei saagi?

Ehk siis lõpuks (minu jaoks) üsna hämaraks jääva mõttega tekst. Saara üleskasvamine on markeeritud veidi ebatavaliselt - ühtaegu (nõukogudeaegse) kirikukoori kuldkõri ja samas vähe vabameelne suhtumine teiste omandi omastamise suhtes (nojah, teksti pealkiri). Hea küll, edasine elukäik on selline … mitte nii üllatuslik, kuni siis koroonaaegse finaalini, mis siis kogu eelneva jutu või käekäigu kuidagi … kummuli pöörab, ikkagi piibellik värk.

Veider tekst.

Kärt Hellerma - Plastinaadid (Looming 1, 2026)

 

Üsna üheplaaniline ulmelugu, mis võinuks ehk möödunud sajandil ilmudes mõneti esileküündivalt mõjuda, hetkel aga … vähe kerge pala.

Tekst algab kui olmerealistlik jutt, mis kirjeldab ühe vanapaari elu 21. sajandi tingimustes. Ühel õhtul lapselapse sünnipäevalt naastes peavad nad auto peatuma, sest ühel kõrvalteel seisab liikumatult põder. Mis pole kuidagi elus, mis pole kuidagi kuju ega topis - nagu selgub järgmisel päeval, kui päästeamet on selle (asja? laiba?) teelt ära toimetanud. Uudiste järgi on tegu ühe veidra balsameerimistehnikaga, aga kes ja miks seda teostas, ei tea. Ja see ei jää viimaseks niisuguseks juhtumiks, ning metsloomadelt levib koduloomadelegi. Aga mitte ainult.

Kõik see ulmeline värk on esitatud läbi vanainimeste eluolu (mis iseenesest on lahe vaatenurk), kõik need erinevad uudised ja vandenõud, mis hakkavad inimeste hulgas levima. Autor püüab ehk esitada massipsühhoosi levikut, mis tekib sõnulseletamatu põhjal; eks siin kajastuvad ka koroona kuumemad hetked. Ma nüüd ei oska öelda, et see oleks just väga eripäraselt esitatud, pigem tõesti üheksakümnendate eesti ulmelugu, vast nii pika staažiga autori puhul oodanuks vast midagi teravamat.

Meiu Münt - Pärandus (Looming 1, 2026)

 

Kui esimene Müntilt loetud lugu oli tütrest ja ta kuskil talumajas elavat isast, siis see on emast, kellega minajutustaja koos elab. Ja noh, nagu ikka, korter on täis vanu asju, mida ehk kusalgi võiks veel vaja minna või mis on mõne vanavanemast mälestuseks või muidu sentimentaalselt tähtsad. Ühesõnaga, korter on tuubil asju täis.

Ja selline kodune olukord meenutab muidugi minajutustajale ta enda elu (“katkise elu katkine kõverpeegel”, lk 11). Aga kus on ometi merikarp, millest ta lapsena kuulas merekohinat?

Korter oma kola ja sodiga ning naabrite häältega on vastik, lämmatav, aga … ema lubab seda pärandada minajutustajale. Kui vaid suudaks tõemeeli koristada …

Ühesõnaga, kellele siis see poleks tuttav olukord. Eks vanamoeliselt võiks sellist teksti kutsuda olmerealismiks. Tekst loetav Loomingu kodulehelt.