Nalo Hopkinson, Nisi Shawl - Jamaica Ginger (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Vast aurupunki liigituv lugu neiuks sirgunust, kes putitab oma tööandjale erinevaid masinaid, või noh, inimlaadseid roboteid. Neiu elu on raske, tööandja leiutab üha viise, kuidas teda võlaorjusse suunata (või siis plaanib temast tulevast armukest), kodus on haige isa, keda siis ema püüab tööl asendada - iroonilisel kombel osaleb tütar just ühe sellise roboti ehitamisel, mis peaks üldse isa töökoha üle võtma.

Elul näibki olevat kaks võimalust - kas hakata tööandja armukeseks (koos kohustusega töötada) või siis elada edasi seal New Orleansi getos: näiteks koos Billyga, kes talle üha enam tähelepanu osutab (ja kes neiulegi meeldib). Aga seal kuskil on maailm, kus ta isa on saanud (töökohustuste tõttu) rännata, sõites rongiga New Yorki ja mujale. Kuid tema … ei saa seda näha. Lõpuks tunneb neiu, et oma vanemate elu kergendamiseks peab ta hakkama tööandja armukeseks. Kuid see ei ole nii lihtne.

Et siis üleskasvamise lugu aurupungiliku New Orleansi tingimustes, lisaks veel küsimused rassismist ja naiste õiguste teemadel.

Nalo Hopkinson - Broad Dutty Water (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Vahel on mõnus tunda, et autor on reaalselt kogemustega kirjutaja ja nii võib temalt lugeda teksti, mis esmapilgul tundub õige tüütu ja siis ikkagi keerab kaasahaaravaks. Nagu siis selle jutustuse puhul.

Lugu siis tulevikuilmast, mis kliimasoojenemise tõttu on vette vajumas. Või noh, senised rannikualad ongi juba supertormide ja üleujutuste jms mõjul maismaana kadunud. Ja ookean ise on muutunud inimtegevuse mõjul nö mürgiseks, mille tagajärjel siis on siis hävinud või hävimas mitmesugune elustik.

Peategelane on naine, kes lapsena kaotas ühe järjekordse supertormi käigus oma pere ja kodusaare; nüüd elab ta ühes kogukonnas, kes tegutseb mere peal … tänu kõiksugu illegaalsele biotehnoloogiale jne. Üleilmsed ookeani korrakaitsjad neid eriti ei puuduta, kuna noh, nende sünnikohad on niiehknaa minema pühitud ja eks pealegi sellised seiklejad ole vajalikud katsetamaks ohtlikumate olukordadega. Peategelane käis järjekordsel illegaalsel nano- või biotehnoloogia katsetusel (no ei oska seda tehnikat kirjeldada, igal juhul olulisel kohal “wetware”) kui tagasiteel satub ta kerge õhusõiduk tormi kätte ning ta peab katapulteeruma (koos eksperimentaalse seaga, kelle/mille on nende kogukond varem leidnud - vaata ajakirja kaanekujundust), ning tal õnnestub vigastatuna jõuda miskile tundmatule saarekesele. Seal aga ootavad teda … üllatused.

Nagu öeldud, esmapilgul veidi tüütu kliimakirjandus läheb korraga õige põnevaks ellujäämislooks oma kiiksudega. Kliimasoojenemise tulemus on niiehknaa õudne, aga siin tekstis on ka oma veider positiivne niidike. Või siis mitte.

Nalo Hopkinson – Old Habits (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Ilulugu vaimudest, kes/mis liiguvad hiiglaslikus ostukeskuses. Tegemist nende inimeste vaimudega, kes on hukkunud ostukeskuses erinevate õnnetuste tõttu. Eks siis tekst kirjeldabki, kuidas need vaimud ringi liiguvad ja suhtlevad, meenutavad minevikku ning kord päevas oma surma uuesti läbi teevad. On noori, on vanu, on sülelapsi ja on vähemusi. Kõigil on oma lugu, mis on ootamatult katkenud. Kõik tunnevad puudust lähedastest ja aistingutest. Aga mis toimub ostukeskusest väljaspool... see on saladus. Aastate jooksul on mõned vaimud läinud ostukeskusest välja, sinna pimedusse, ja kadunud.

Kurblik ilulugu, mida võiks ehk horroriks pidada. Kenasti kirjutatud, aga ei tekitanud minus erilist emotsiooni, õnneks pole küll nii udu kui Reedi tekst.