Arthur Hailey „Lennujaam“, (Eesti Raamat, 1980), tlk Lia Rajandi

 

Fiktsionaalne Lincolni lennujaam Chicago lähistel. Üle Põhja-Ameerika põhjaosa on pühkimas üks eriti põhjalik lumesadu ning lennuradade lahti hoidmine on üks paras kunsttükk, kuid ainsana ümbruskonnas suudetakse siiski veel lennukeid õhku tõusmas ja maandumas hoida. Nagu sellest veel vähe poleks, on üks õnnetul kombel asfaldilt maha sõitnud reisilennuk lume all varitsenud mutta kinni jäänud ja blokeerinud pikima lennuraja. Nagu sellest veel vähe oleks peavad lennujaama (kaugeltki liiga) vahetusse naabrusse rajatud elumajade rajooni elanikud protestikoosolekut lennukite põhjustatud lärmi vastu. Nagu sellest veel vähe oleks on lennujaama juhi abielu karidele jooksmas. Nagu sellest veel vähe oleks on üks lennujuhtidest läbi elamas sügavat vaimset kriisi. Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb maid jagada saabuvalt lennult tabatud vilunud jänesega. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub, et ühel lennujaamast sel õhtul teele asunud lennukis on pomm. Nagu sellest veel vähe oleks …

Ühesõnaga, toimub palju ja erinevate tegelastega ning üht koma teist on siit loetelust veel puudugi. Suureks plussiks kogu selle põnevuse juures on jutu sisse pikitud informatiivne sissevaade lennujaama kui sellise toimimisse lennuradade puhastamisest lennuliikluse korraldamiseni, omavalitsuse ja ümbritsevate elanikega maade jagamisest suheteni rentnike, ehk kõikvõimalike teenuste pakkujateni lennujaamahoones, kuni lennuliikluse üldisemate telgitaguste ja utoopiliste visioonideni võimalikest tuleviku lennukitest ja lennujaamadest.

Originaal ilmus aastal 1968, seega võime nüüd ise juba üsna kauges tulevikus kükitades tõdeda, et mõned neist visioonidest on jätkuvalt üsna utoopilised ning samas ka tõdeda, et ega lennujaamad ja lennuliiklus selle enam kui poolesaja aastaga niiiii palju muutunud ei olegi. Noh, muidugi on vast lennuliikluse juhtumisel veidi rohkem kaasaegset tehnoloogiat ja lennukindlustused on minevik (ma isegi ei teadnud, et säärane nähtus eksisteeris) ja stjuardessid vast ei ela tänapäeval mingites ühikates ning isiklikud reproduktiivvalikud pole enam tööandja asi.

Pärast ilmumist figureerinud see informatiivne põnevik kohe ka NYT bestsellerite edetabeli tipus ning Noorte Häälest võib jällegi leida, et ka paarkümmend aastat hiljem ilmunud eestikeelne tõlge osutus siinmail vägagi menukaks – 1981. aastal olnud see Tallinna Keskraamatukogu laenutuste esinelikus.

Ega siin laita pole nüüdki – igati eeskujulik põnevik ja kui päris aus olla, siis tegelikult on väga värskendav kui peale põnevuse ka muud sisu leiab. Lennundustemaatikale lisaks olid sümpaatsed ka uute kolleegide väljaõppega seotud hetked – vastutuse paras doseerimine, eduelamuse võimaldamine, eneseusalduse kultiveerimine ning ka lihtsalt asjade korrektselt tegemise hindamine. Tegelaste juures oli jälle tore see, et nad olid lahti kirjutatud, mitte lihtsalt head-pahad. Raamatu konkurentsitult kõige ärritavam tegelane on muidugi too põhimõtteline autoriteedivastane ja isikuvabaduste eest võitleja seal lennukis.

Nagu selliste vanemate tõlgete puhul kohane, on siit kaugest amerikaniseerunud tulevikust ka muhe vaadata tõlkevasteid, mida kõvasti vähem amerikaniseerunud tingimustes on tulnud leiutada – näiteks on keset lennujaama iseteeninduslik viinerilett (kotletisaia seekord ei pakuta), vahepeal tuleb mingi asja klaarimiseks kohale kutsuda selline tegelane nagu kassabrigadir ja viskit juuakse suisa sooda, mitte soodaveega. Ühes kohas on ka kena hetk, kus tõsist juttu alustatakse manitseva lausega „Nüüd kuula mind, beebi!“

Aga sel me tänapäevasel „teadlikkusel“ on muidugi pahupool ka – kui raamatus kirjeldatakse ühte tegelast sõnadega „usaldav rääkimismaneer ja kergelt liiderlik hoiak“. Siis tekib tahtmine kohe valju häälega „Ahhaa!“ hüüda. (Tegu EI olnud juhiomaduste kiitmisega.) Mõnusate eestikeelsete sõnade rubriiki võib lisada veel sellised näited nagu „kuripatt“ ja „toimsest riidest ülikond“. Selle toimse pidin kohe sõnaraamatust järele vaatama.

Kuigi kaunis ilm väljas kõigile oma mõju avaldas, käis töö avaras katedraalitaolises dispetšerisaalis nagu tavaliselt. Dispetšeriruum, mis pindalalt ületas jalgpalliväljaku, valgustasid nagu ikka hämarad tuled, et kümned astmelistesse ridadesse paigutatud radariekraanid oma rippvarjude all teravamalt näha oleksid. Aga võõrale, kes esimest korda dispetšeriruumi sattus, jättis kõige sügavama mulje seal valitsev müra. Hiiglaslike raalide, eriotstarbelise elektronaparatuuri ja automaat-teletaipidega varustatud lenuandmete sektorist kostis masinate pidevat undamist ja plaginat. Samas kõrval, tosinatel tööpostidel, kus istusid õhuliilust juhtivad dispetšerid, sumisesid paljudel erinevatel lainepikkustel paljude raadiokõneluste hääled. Aparatuuri ja inimeste hääled sulasid kokku, moodustades püsiva müranivoo, mis valitses kõige üle, kuigi akustilised heli absorbeerivad seinad ja laed seda kummaliselt sodriini all hoidsid. (lk 125)

Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).

On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.

Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***

„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“