Han Song - All the Water in the World (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Han Song pole just lugemiseks just mugav autor, ja eks see tekst on oma poeetilise lähenemisega õige … pead valutama panev. Ja kas tegu ongi fantaasiakirjandusega, kui selline tekst ilmuks mõnes teadusliku fantastika kogumikus, ei paneks see küll kulmugi kergitama.

Sest noh, teksti keskmes on vees elav võõras eluvorm, kes/mis otsib uut kodu. Ja kui see olend peaks sattuma merre või ookeani, siis … ta leviks ja kasvaks ja võtaks kogu Maad katva ookeanimassiivi enda valdusse. Ning head aega senine ökoloogia.

Lugu ise leiab aset 5.-6. sajandi paiku Hiinas, kus üks keisri heaks töötav õpetlane uurib muuhulgas vee omadusi ja esitab endale küsimuse, kas Maad kattev vesi võiks olla ise elusorganism (miski Gaia teooria?). Ta satub Kollase jõe juures õige eriskummalise tiigi juurde, ning selle kaldal elav erak räägib sellest õige kummalisi lugusid.

Iseenesest üsna huvitava atmosfääriga tekst - see Hiina eluolu ja õpetlase mõttemaailm - aga see läheb õige müsteeriliseks kätte ja autori mõttekäigud jäävad minu jaoks vähe hämaraks. Või noh, hiinalik värk?

Han Song - The Wheel of Samsara (The Best of World SF 1, 2022)

 

Tõeline teaduslik fantastika ehk mis on see elu maailmakõiksuses ja kus see küll peituda võiks. Näiteks Tiibeti kloostris.

Lugu ise on … võiks öelda, et hiinalik. Et vanemat või tähtsamat isikut tuleb austada, isegi kui see korraldab lolluseid. Või et tähtis inimene võib endale lubada peaaegu kõike; või noh, omal moel on see ka ehk postkolonialistlik teema, kuivõrd Tähtis Asjapulk on Marsilt, kes tuleb mingile sinisele planeedile nimega Maa uurima seda Tiibeti kloosrtimüsteeriumi. Igal juhul, selline ennasttäis suhtumine käivitab üsna ootamatu Suure Paugu.

Mingil moel ehk selline klassikaline ideeulme, kus siis mängitakse läbi intrigeerivaid hüpoteese: äkki tõesti võib seebimullis asuda omaette universum - või äkki meie eksisteerime niisuguse seebimullina kuskil hiiglaslikus süsteemis jne jms. Omal moel löövavõitu tekst; ühtlasi olevat see mingil moel versioon Arthur C. Clarke’i jutust “The Nine Billion Names of God” (mida ma küll pole senini lugenud).

Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

Han Song - Tombs of the Universe (Sinopticon, 2021)

 

Lugu, mis idee poolest peaks olema filosoofiline ulme laadis või nii, mõjub aga oma teema ja mõistatusega õige … horrori moodi. Või noh, on siin lihtsalt selline hiinaliku kirjutamistraditsiooni mõju või nii, mis tekitab niisuguse efekti.

Kuskil kaugtulevikus elab mees, kes on sai lapsena kustumatu mulje ühe planeedi surnute memoriaali külastamisest. See on nii kustumatu kogemus, et ta hakkab seda teemat (kuna tema ajal enam niimoodi surnuid ei kohelda) lähemalt uurima … aga see ei mõju ta lähedastele hästi, kui ta püüab nendega kogemust jagada. Kuid need ammused kombed surnuid niimoodi matta, see on nüüdseks omaette uurimisteema, millega tegelevad mitmed inimesed.

Ühelt kaugelt taevakehalt avastatakse arvatavalt viimane hauaehitis, mis sellises traditsioonis ehitatud, ja sealt kompleksist leitakse käsikiri, kus selle kompleksi ehitaja kirjutab oma elukutsest ja sellega seonduvast (nö hauakaevajate laevastikust). Mis viib edasi veelgi suurema müsteeriumini, ja arvatavalt selgitaks peategelase naisega juhtuvast.

Tõepoolest, iseenesest vähe ootamatu teema, millest kirjutada, aga samas kuidagi veidralt inimlik. Loost kooruv mõistatus on küll midagi sellist, mida praegu ei oskakski lahti hammustada.

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)

Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.

Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10

The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10

Broken Stars • Tang Fei 6/10

Submarines • Han Song 6/10

Salinger and the Koreans • Han Song 6/10

Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10

What Has Passed Shall in Kinder Light Appear • Baoshu 7/10

The New Year Train • Hao Jingfang 5/10

The Robot Who Liked to Tell Tall Tales • Fei Dao 3/10

Moonlight • Cixin Liu 6/10

The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge • Anna Wu 3/10

The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10

Reflection • Gu Shi 5/10

The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10

Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10

A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

Han Song - Salinger and the Koreans (Broken Stars, 2019)

Oeh, ehk näide autori huumorist. Nimelt inspireeris Salingeri „Kuristik rukkis“ peategelane Holden Caulfield põhjakorealasi sedavõrd, et nad lõpuks otsustasid maailma muredest päästa. Selleks leiutasid nad … mitte tuumapommi, vaid masina, mis muutis senituntud füüsilise maailma realiteete – tehes näiteks Põhja-Korea sõdurid nähtamatuks. Ning tõepoolest, maailm alistus selliste sõdurite ees – kes pealegi olid isetud ja omakasupüüdmatud nagu Holden Caulfield.

Et Salinger elas muu maailma eest eraldatuna oma maakohas, siis oli talle igapidi üllatav, kui Põhja-Korea armee ajakirjanikud ilmusid ta ukse taha, tänasid võrratu ja inspireeriva romaani avaldamise eest ning soovisid temaga Põhja-Korea riigitelevisioonile intervjuud teha. Millest Salinger muidugi sõnatult ja kategooriliselt keeldus. Põhjakorealased … solvusid suure kirjaniku peale ja tõmbasid ta maja maatasa, mistõttu pidi Salinger pidi minema laia ilma rändama, kus ta avastas, et keegi ei pane ta nime ega nägu kokku ning seetõttu oli teda ootamas vaat et näljasurm.

Aga hiinlased, ega nemadki pole papist poisid. Või siis õigemini …

Vaat et poliitiliselt ebakorrektne humoresk Põhja-Korea ainetel, mis heidab tumedat varju Hiina ja Ühendriikide olukorralegi.

Han Song – Submarines (Broken Stars, 2019)

Lugu siis linnastumisest, võõrandumisest ja ökoloogilisest olukorrast. Vist. Peategelasest poisil meeldis lapsepõlves käia Jangtse kaldal, et vaadata seal peatuvaid sadu ja sadu allveelaevu. Need kõiguvad rahumeeli jõel, vahel küll sukeldudes või siis äkitselt pinnale sulpsatades. Allveelaevades … elasid maalt tulnud perekonnad, kelle vanemad siis käisid päeval linnas tööl, aga õhtul said minna tagasi allveelaevadesse oma perede juurde (igasse veesõidukisse mahtus üks pere) – enam polnud nii, et perepea läks kuudeks linna raha teenima, nüüd sai kogu pere koos olla.

Täiskasvanud linnaelanikud üldiselt vältisid jõekallast või üldse allveelaevadest (avalikult) rääkimist, kohalikud lapsed olid sellisest jõelinnakust enam kui huvitatud. Nad ujusid laevade juurde ja leidsid seal võre taga ujuvad allveelaevalapsed, aga omavahelist kontakti õieti ei tekkinud – liialt erinevad kultuurid.

Mõne aasta pärast põles see allveelaevade linnak maha.

Tekst ei lahenda mingeid saladusi, mis ehk lugejal võiks tekkida. Külaelanikud lihtsalt õppisid niisuguseid laevu ehitama, võtmata eeskuju Jules Verne’i lugudest ega neid ei koolitanud välismaa mõjuagendid. Ehitasid laevu, sõitsid perega kohale, hakkasid tööle ja hoidsid linlastest muidu eemale. Niisamuti vältisid täiskasvanud linlased neid kui … teistsuguseid. Võib muidugi spekuleerida, mida autor torgib, aga samas – äkki torgib midagi muud? Nii oled lugejana samamood abitu tekstiga nagu peategelane oli segaduses allveelaevalinnaku olemusega. Täiskasvanud võiks justkui midagi teada … aga nemadki on abitud ja kardavad Võõrast rohkem kui avatud meelega lapsed. Hea lugu, eksole. Või siis mitte?