24 september, 2020

Jaan Kross “Professor Martensi ärasõit”. Eesti Raamat (1985).

Kui katsuda raamatu sisu ühe lausega ja võimalikult igavalt ümber jutustada, siis võiks öelda nii: “vananev professor läheb Pärnus rongile ning sõidab Valka, et sealt edasi Peterburi rongile ümber istuda.” Aga loomulikult seisneb kogu uba selles, mis professori mõtetesse, meenutustesse, poolune nägemustesse mahub ja keda ta teel kohtab. Tuleb tunnistada, et esiteks on aukartustäratav kogu ajalooline materjal, oletan, et kaldkirjas on toodud tsitaadid päris professor Martensi töödest, ning see, et tema rahvusvahelist õigust ja tähtsamaid lepinguid-kohtumisi puudutavad mõtted niimoodi sujuva tervikuna romaaniks on põimitud, tundub päris aukartustäratav. Ja vähe sellest, lisatud on ka pisut üleloomuliku maiguga ümbersünni liin – eesti päritolu vene salanõunik ja rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Fromhold Martens usub ise, et tal on mingit sorti hingeline sugulus ligi 100 aastat varem Saksamaal elanud üsna sarnaseid ameteid pidanud Georg Friedrich Martensiga ja nõnda on läbisegi justkui mälestuskillud peategelase praegusest ja eelmisest elust.

Tahes tahtmata tuleb imetleda keelt ja selle rikkalikust (panetunud, kadal, kunnatu, lõit, drogerii, etažeer, …) ja teise asjana ka dialooge, koos nende väikeste osavate nüanssidega, ka situatsioonikoomika pole puudu. Ning viimaks loomulikult ikkagi see ajaloolisus – olustik, seosed, tähtsad sündmused, kasvõi üksi sellega peaks klassiku staatus olema kindlustatud, sest kui Professor Martensi ärasõidust end läbi närida, on ehk jälle tibake kergem suhestuda meie kultuuriloos nii oluliste tegelastega nagu helilooja Kapp või riigitegelane Tõnisson või … ja ka isevalitsejate ja parlamentide poliittandrist ning riikidevahelisest suhtlusest või Nobeli preemia telgitagustest saab mingit aimu (siin meenub, et seoses kirjanduse nobeli andmisega Kawabatale ja mitte andmisega Mishimale lugesin Donald Keene'i raamatust sarnast telgitaguste kaalutluste kõmu. Et Mishima on liiga ohtlikult reaktiivne, nagu siin raamatuski see õige hetke otsimine, millal Venemaa kodanikule üldse rahu nobelit anda passiks jmt). Ära mainimata ei saa ka jätta, et Martens vägagi ketserlikult tuleb välja mõttega, kuidas riigi rahvusvaheline usaldusväärsus sõltub sellest, milline on indiviidide vabadus ja õigused riigisiseselt. Turvaliselt tsaarivenemaa kontekstis, aga kindla tähendusega nõukogude kontekstis ja noh, kui tänapäeva Venemaad (või paljusid teisi riike) vaadata, siis tundub üsna ajatu.

Aga sellega muidugi ei ole teemad ja liinid veel otsas – tasapisi tossutab aururong mööda vana kitsarööpmelist raudteed, koos kõigi selle peatuste ja maastikupiltidega ning kõikide muude mõtete kõrval jääb Martensil aega mõlgutada oma identiteedi üle, kuidas ta räägib soravalt viite keelt, aga päris emakeel ei oleks justkui ükski, kust tema esivanemad pärit on, vanemate varane surm ja tõus Peterburi vaestekoolist nõunikuks, lojaalsus vene tsaaririigile vs isiklike põhimõtete terviklikkus ja kuhu paikneb seal lojaalsus eestiliku suhtes? Mida võlgneb ta revolutsioonipõgenikust sugulasele Johannesele, või ei võlgne? Kas lõpuks ongi kunagi mingit õigust või objektiivsust olemas olnud?

Ja loomulikult meenutab vana mees ka naisi, eelkõige hõljub tal kujutluse varjuna kaasas tema enda abikaasa Kati, kellele see monoloog justkui on suunatud, kuid meenub ka armuke ning kunagine seiklus Pariisis, poja olemasolu, kellest ta ei tea muud, kui et saatuse tahtel olla too kasuisa läbi saanud ikkagi enesele Martensi nime...

Kerge lugemine see muidugi tingimata pole, aga see eest meisterlik ja teadmisküllane. Guugeldasin kõrvale pisut, aga loomulikult oleks võinud veel palju rohkem. Võimalik, et kui ülemöödunud sajandi lõpu ja möödundsajandi alguse oludega ise põhjalikumalt kursis olla, on veel eriliselt mõnus. Noh, minu jaoks oli siiski tore äratundmine sellist ootamatut teed pidi Vene-Jaapani sõja rahulepingu koostamise juurde sattuda.

Mõned pooljuhuslikud lõigud:

“Mind härra peaminister kaasa kutsuda ei suvatsenud … Issand jumal, see on ju ainult loomulik. Ja ma olen sellega aastate jooksul, aastakümnete jooksul täiesti harjunud. Aga täiesti  ü l e  ei ole ma sellest vist siiamaani. Tähendab sellest, et kui sa pole Venemaal ei suurvürsti sohipoeg, ei krahv, ei miljonär, ei imetegijaks peetav petis, vaid oled lihtsalt tühipaljas maailma parim spetsialist, siis pole sa siin ikkagi mitte keegi.” (lk 23)

“Ma virgun nõksatusest, ma ei tea, kas täielikult või poolikult, ja tunnen ennast veel vastikumalt kui äsja. Me seisame kuskil keset umbrohtu ja metsa. Vaguni akna all on kitsuke perroon. Kuninganna Victoria (kes on kaheksa aastat surnud, issand jumal) tuleb paksu ja töbijalgse vanaeide sebimist sebides mööda perrooni, hall rätik peas ja väike piimakard käes, ja kaob kolmanda klassi vagunite poole. Õigus: me seisame Surju jaamas ja sõidame minuti pärast edasi: aga mina olen kirjutanud, mis ma olen. Tingimata. Mitte üht silpi ei võta ma tagasi.” (lk 36)

“Põhja poolt tuleb põldude vahelt jaamatagusele platsile maantee ning jaama otsa juures seisab päikesevarjus hästisöönud kures hobune, vasknaastulised vööslemid tagmikul, muki kaariku ees. Ja sealsamas astuvad jaama uksest perroonile ilmsesti need, kes kaarikus jaama ja rongile sõitnud.” (lk 144)

23 september, 2020

James L. Sutter - Bonded Men (Shattered Shields, 2016)

 

Madinalugu impeeriumi eliitüksusest, mis järjekordse lahingu käigus tõmmatakse lõksu ning osa üksusest vangistatakse - nagu see vastase kuri plaan oligi, et see eliitüksus kas enda poole meelitada või siis jäädavalt kahjustada. Nimelt on Bonded Legion niisugune üksus, kus sõdalased võitlevad paarides ning sellisena on äärmiselt tõhusad - sest paarilised on teineteise armsamad ja seetõttu mõistavad üksteist kõige paremini. Armastus, eksole.


Aga nüüd siis paljud armastajapaarid lõhutud ning vabadel meeste ees närune valik - kas võidelda üksi (mis tähendab lahingus bersergina üheotsapiletit - armsam on niiehknaa hukkunud, milleks elada?) või siis reeta impeerium ning nii saada võimalus kallimaga taaskohtumiseks.


Tekst on algusest otsani üks otsatu madin, kus kõiksugu kehaosasid lendab sinna-tänna. Aga samas on ka näiteid karmide meeste õrnadest tunnetest jne. Eks siis plusspunktid sellise Tom of Finland laadis fantasy eest, samas lugu ise on parajalt keskpärane.


22 september, 2020

Julio Llamazares “Kollane vihm”. Pegasus (2007).

Nende kaante vahel on sellisel hulgal kõdu, vettimist, pehkimist, lagunemist, sisselangemist, märga lund, mädanemist ja üksildust, et on suisa üllatav, et see kõik lehtede vahelt välja ajama ei hakka, kollakaspruunika kleepja loiguna lauda ei kata ning pikkamisi põrandale nõrgudes (justkui kuldse mee antitees) vähehaaval kööki, korterit, maha, tänavat, linna, riiki ja tervet planeeti lammutama ei asu.

Olin valmistunud sügisnukruseks ja melanhooliaks üksildases mägikülas Hispaania Püreneedes, ent midagi päris sellist ei osanud ma küll oodata. Sellele peaaegu et segadusttekitavale korduslikkusele, intensiivsusele ja läbipõimitusele, millega küla ja selle viimased asukad aja ja unustuse lömastavale taagale alla jäävad annab omakorda köitva ning mõjusa konteksti Lembit Liivaku järelsõna, mis räägib Hispaania külade tühjenemisest ning autorit tabanud vapustusest, kui tema lapsepõlve koduküla mustuva, mudase, vettinu, fragmentaarse ja räsituna tühjaks lastud veehoidla põhjast üle aastakümnete uuesti nähtavale ilmus. Tekib tunne, justkui terve „Kollane vihm“ oleks omamoodi selle ühe kaadri meeleolude pikendatud läbielamine.

Huvitav, kas Ainielle viimasel hingel oleks olnud kergem, kui terve ülejäänud küla oleks sedamööda, kuidas inimesed lahkuvad lihtsalt õhku haihtunud või kui lahkujad oleks saanud kaasa võtta kõik, mis neile kuulus – karjuseonnidest, viljapuudest ja mahadest viimasegi pilpani? Sest hinge ei mata ju lagunevad majad ja mädanema varisevad viljad iseenesest, vaid ennekõike see, kuidas kõigi nende muutuste tähenduslikkus ning mälusoppidest välja tulvavad ja immitsevad mälestused nendega seonduvad. Loodus ja inimmõte tühja kohta ei salli – kui elavad on lahkunud, tulevad välja kõik surnud, sest kes muu passikski lagunenud, pehkinud, põlenud, tuulte ja vihmade meelevallas eluasemeid tarvitama.

Ja justkui külast veel vähe oleks annab alla ka sureliku keha. Kui mannetu ja tühine on lõpuks inimene üksi, kellele pole jäänud muud kui mineviku lahkumist vaadata, ilma, et midagi uut ja edasikestvat selle asemele tuleks. Eraldi teema on muidugi veel Koer, tema olemine, elu ja surm ning see, kui palju mees ise oma meeleheites ning suutmatuses külast ja mälestustest lahti öelda koerast erineb või ei erine. Aga see selleks.

Ühesõnaga – üdini ja põhjalikult sügisene lugemine, mispeale ehk vaatad hiljem mõnd mahajäetud maja või vana müürijuppi ivakene pikema pilguga. Küsimus ei ole kindlasti selles, et mida mees oleks pidanud või võinud teha ja kas poleks temagi lahkuda võinud, vaid hoopis selles, et katsuda korraks seda kolletava ajavihma ja kõduneva liha vahelt välja turritavate mälestuskildude traagikast üks hea sügav klõmakas võtta. Millal siis veel, kui mitte pimenevate päevade ja kolletavate lehtede aegu.

Ahjaa, meenub ka Paolo Cognetti „Kaheksas mägi“, mägiküla ja ühe eluviisi hääbumisest Itaalia kontekstis ning hiljuti loetud Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide“, kus talvised lumed ja tormid tegid samuti oma laastamistööd ja peategelane oli see, kes käis majadel, millesse elu jagus vaid suveajaks, silma peal hoidmas ning lagunevaid kohti kõpitsemas. Kindlasti on veel palju neid raamatuid, kus sündmused toimuvad tühjenevas külas. Eesti kontekstis võrdub mägi siinkohal julgelt metsaga.

„Köis vööl, läksin ma järgmisel hommikul vara Biescasesse. Kui ma Ainiellest lahkusin, oli veel öö. Teed olid porised ja ma suutsin nahkade raskuse all vaevu kõndida. Tahtsin need Pallársi poes tubaka ja külviseemnete vastu vahetada. Siis kavatsesin Bescósi majast läbi minna, et kokku leppida, kuidas sel kevadel karja hoitakse. Mul on meeles, et künkaid kattis lumi. Santa Orosia järv oli jääs ning Erata mäekurude poolt puhus külm lavendlihõnguline tuul. Sellest hoolimata kõndisin Berbusa poole kiirustamata. Ma polnud juba neli kuud kellegagi rääkinud, kuid võimalus seda uuesti teha ei ahvatlenud mind samuti. Olin vaikusega juba harjunud ja nüüd, nii pika aja järel, pärast mitut lumevangis veedetud kuud tundsin, et läheduses korstnatest tõusev suits ja inimesed tänavatel – sest päike oli tõusnud juba tükk aega tagasi – täidavad mu hirmu ja vastikusega. Astusin enne külla sisenemist teelt kõrvale ning eemaldudes viljapuuaedade vahele nagu kärnane koer, tuletasin igatsusega meelde neid ammuseid päevi, kui me Ainiellest salkadena lauldes alla tulime, ja tundsime rõõmu, et olime möödunud talve halastamatu raevu üle elanud.“ (lk 37)

Sarah A. Hoyt - Rising Above (Shattered Shields, 2016)

 

Lugu noormehest, kel on võime libaloheks muutuda ja kes vahistatakse sellise libastumise pärast. Karistuseks on surmanuhtlus ning noormees jääb oma saatust ootama: millegipärast ülekuulaja arvab, et noormehel on veel libadest salaseltsilisi, kuna tema moondumise ajal mõõdeti väga tugev maagilise energia voog.


Surmamõistetute kambris kohtab noormees libast saatusekaaslast, kelle puhul samuti kahtlustatakse salaseltsi olemasolu. Mõlemad ... ei mõista sellist alusetut paranoiat. Kuna jutu tegevus toimub Esimese maailmasõja laadses olustikus, kus preislastel ja inglastel on kõva kaevikusõda ning "vandeseltslaste" loheks muutumine rindejoone lähedal olmitteks selgelt libadele liialt ohtlik, siis viib see peategelase mõttele, et äkki see maagiline voog on hoopiski inglise vägede põhjustatud, kes ehk kasutavad õhuväes kaugpommitajatena libalohesid (libavärk pole vaid preislaste eripära; pea kogu maailmas hävitatakse selliseid ebardeid - vaid Ameerikas mitte). Sellest inglaste võimalikust biorelvast kuuldes on ka preisi väejuhid valmis katsetama ning peale kiiret väljaõpet saadetakse libalohed järgmist brittide õhurünnakut tõrjuma.


Igati jabur lugu, kuid plusspunktid Esimese maailmaõja olude ja preisi sõjamasina kasutamise eest, kõik need vabahärrad ja puha.


21 september, 2020

Scott Lynch - Maybe Just Go Up There and Talk to It (The Book of Dragons, 2020)

 

Americana Teise maailmasõja järgsest Ameerikast, kuhu (ja tegelikult kõikjale maailma) ilmuvad aasta pärast sõda … lohed. Riiki tabab juhtimissegadus, kuniks kohalikud võtavad end kokku ja asuvad hävitama kariloomi ja inimesi söövaid lohesid. Mis polegi nii lihtne ja on muidugi eluohtlik.


Lugu leiab aset Wyomingi kolkas, kus sõjast naasnud haavatud veteran kutsutakse kohaliku šerifi korrakaitsekampa ning siis aastaid ja aastaid tegeletakse lohede tapmistega. Tegu pole tulnukatega, kuivõrd bioloogiliselt on nad vägagi maapärased, aga ometi, mis värk nendega on, kust neid muudkui juurde tuleb? Aastakümneid kestnud lohejaht kurnab riiki ning kohalikke toetatakse üha vähem kuni viimaks jäetakse nende maakond hoopis omapäi (ning kaitstakse vaid suuremaid linnu, tööstuseid ja infrastruktuure nende vahel). Ellujäänud kogunevad kesksesse, šerifi kambast on üldse järel kaks ellujäänut. Midagi tuleb muuta, seda enam, et üksikud lohed suudavad inimestega suhelda. Kuid nende sõnum pole just julgustav.


Lynchi seniloetud tekstidest erineb sellega, et tegu pole padufantasyga, tegu on siis hoopis alternatiivajaloohõngulise jutuga. Igati americana tegelased, väiksed inimesed on suurte ja väikeste probleemidega ning kuidas nad ühel või teisel moel nende probleemidega püüavad hakkama saada. Võitle või anna alla, kah valikud. Eks ääriveeri on juttu ka ökoloogilisest olukorrast, mida siis põhjustab üldine omakasupüüdlik eluviis.


19 september, 2020

Keith Roberts “Kiteworld”. Penguin Books (1988)

Siin raamatus on siis sedasorti post-apokalüps, mida võib vast õigustatult pidada külma sõja mõjutusteks. Mitte, et raamatus seda otsesõnu mainitud oleks, aga oletatavasti on (kunagi piisavalt ammu) toimunud tuumakatastroof alal, mida võiks pidada Briti saarteks ja tulemuseks on olukord, kus saastunud alad koos mutantsete (inim)eluvormidega, kes on sinised ja läbipaistva pealiskihiga, nõnda, et siseorganid olla näha ja kes lisaks kummalisel kombel, vähemalt osaliselt, on tõelise universaalse altruismi ja armastuse kehastused … või vähemalt selliselt on tõlgendatavad raamatus aset leidvad põgusad kokkupuuted.

Aga tuulelohemaailm ise on selline aurupungilik fantaasia (minumeelest kuskil oli ka öeldud, et seda raamatut võib võtta kui varast aurupunki), kus riigis valitseb totalitaarne kirikuvalitsus ning käärivad pinged erinevate usulahkude vahel – nn Konservatiivid, Kesktee (mille filosoofia on selline chill ja sügavamat olemust ning kahetisusi otsiv ja otsapidi budistlik) ja hiljem tõstab pead äärmusrühmitus. Riigiusu võimu kindlustab otseloomulikult kaua elus hoitud hirm lendavate deemonite ja kõndivate deemonite (mutandid) ning deemonlikku hingust toovate tuulte eest. Hirm, koos riiklikult sanktsioneeritud ohutisteäriga – see tähendab, et kõige selle halva eest aitavad kaitsta otseloomulikult vastavate maalingutega tuulelohed, mida on oluline võimalikult palju ja pidevalt lendamas hoida – lendavad deemonid siis ei julge või ei taha tulla. Eks erinevates maanurkades on nonde müstiliste lendajate rahustamiseks muidugi veel võtteid, näiteks puhke-eendid korstnatel (et neil ikka hea tuju oleks, siis nad tänutäheks ei tee kahju või midagi) jne.

Raamat ise koosneb reast erinevatest lugudest erinevate peategelastega – ühiseks nimetajaks on sama maailm ja seotus nn Loheväega – organisatsiooniga, mis kirikliku eeskoste all tegeleb tuulelohejaamade mehitamise ja lohede lennutamise ja lohejõul õhupallikorviga taevasse lendamise ja asjadel silma peal hoidmisega ja … ning loomulikult on lisaks lennutajatele näiteks vaja ka niisama ametnikke ja teenistujaid ning loomulikult on olemas ka merevägi ning loomulikult peavad kõik esmalt läbima vastava õppeasutuse ning loomulikult on neil kõigil tüdruksõpru, õdesid, emasid, femme fatalesid, perekondi jms. Ahjaa, mere kohal nähakse ka kummalisi hõbedasi kiile vahel ning laevad käivad suisa (troopilistel) maadel, kus ka ilma lohesid lennutamata elu püsib – selline demoraliseeriv ja jumalavallatu info loomulikult pole tavainimesele mõeldud.

Erinevate lugude meespeategelastel kipub olema lisaks lohendusega seotusele ja ideoloogilistele ning moraalsetele konfliktidele lohendusega ka ühel või teisel viisil kummalisi ja komplitseerituid suhteid naissooga, mis üldjuhul hõlmavad eesrindlikku seksuaalse aktiivsuse perioodi (midagi teismelisele meeslugejale?), ent ometigi kipuvad asjad ühel või teisel viisil lörri minema... Mässu tõsta ja alla jääda saab siin ka – küll süsteemile, küll omaenese ihadele ja hirmudele, küll kasuisakujule...

Ahjaa, aurupunk. Mina isiklikult pole aurupungile kunagi PÄRISELT pihta saanud, aga see selleks. Igal juhul on siin raamatus esmalt küllap tubli annus tuulelohefantaasiaid (see on ehk olnud mingitel aegadel olnud üks poisikeste meelismeelelahutusi) ja siis ka pisut õlist mehaanikat ja tehnilisi kirjeldusi lohejaamadest ja lennutamise üksikasjadest. Masinasõpradele boonuseks on ühel peategelasist suisa auto ja veel parem auto, mida aegajalt putitada ja läikima lüüa annab (jaa, üks neist unelmate kaaslannadest on kahtlemata ka autosõber).

Kõik lood on üksteisega ka tugevamalt või lõdvemalt seotud, mis on iseenesest päris kena.

Lõpplahendus on aga jällegi täpselt selline nagu kõik internetiarvustused lubavad – kiire ja lambikas. Selline võinuks olla siinkandis umbes naivistlik kujutlus nõukogude liidust pääsemisest vms ja sellest aspektist on tegelikult ju isegi täiesti huvitav loetule tagasi mõelda. Kogu see hirmumajandus ja tuulelohekummardamine ning see kummaline ennastohverdav ja kõikvõimas imedemaa armastus seal teisel pool piiri (nii üldistatult öeldes, ei saa ju päriselt ka kõike ära rääkida, äkki keegi loeb – ikkagi Penguini Classic Science Fiction ja puha).

“The restlessness returned, on the long coach journey home. The others laughed and chattered, roared out bawdy songs, engaged in rumbustious games of cards, He sat apart, turning over in his mind what the dominie had said. Was it then possible to decorate a concept? Pile spires and pinnacles on it, till it towered in the mind as Godpath towered over Middlemarch? And a simple obvious truth was lost? There seemed to be some relevance to him; to his feelings for Mannings for the Kites. For Tan. But the link, if link there was, eluded him. He grappled with the notion; but try as he might, it endlessly slipped away.” (lk 105-106)

18 september, 2020

K. J. Parker - How to Rule an Empire and Get Away with It (2020)

 

Järg siis romaanile "Sixteen Ways to Defend a Walled City": kuulu järgi olevat tegu duoloogiaga ehk siis selles raamatus on impeeriumi pealinn seitsmendat aastat maismaapiiramisrõngas. Ent elu paistab olevat naasnud normaalsesse rütmi - kui muidugi selle sisse arvata ka aegajalt toimuvaid kokkupõrkeid piirajatega ning üle müüri linnamajadele langevaid kivikuule ja tulepotte, mis tekitavad rohkem või vähem hävitustööd. Ainult et ...


Ainult et linna piirav Oguse armee on taktikat muutnud - Ogus on ühendanud teadatuntud maailmast tervelt kolmandiku oma võimu alla ning nad tahavad nüüd üle võtta need teenused, tänu millele vaid meritsi ligi- ja väljapääsu omav linn üldse elus püsib. Ehk siis pakkuda odavamalt seda, mida Roburi linna oskustöölised on kogu maailmale seni pakkunud. Ja et Ogus on niiehknaa selle kinnismõtte valduses, et impeeriumi pealinn ja selle elanikud tuleb maa pealt pühkida, siis piiratud linna mõnedel arukamatel peadel on õige vesi ahjus.


Et olukord püsiks linnas stabiilsena, võetakse kinni näitleja Notker, keda sunnitakse surma ähvardusel mängima Lysimachost (linna päästja, tänu kellele üldse esimese romaani sündmustiku käigus suudeti Oguse armee pealetung peatada!), kes hiljuti just sai surma juhusliku kivikuuli põhjustatud hävingu käigus. Vale-Lysimachos saab temast (otseselt) sõltumata intriigide käigus koguni keiser Lysimachos II, mis annab Notkerile õige kurikavala võimaluse oma nö palkajatest vabaneda ... selleks, et plaanida koos oma värske abikaasaga linnast põgenemist (mis on nende arvates paratamatult surmale määratud), taskud raha täis.


Aga kõigepealt tuleb siis linna kaitsta Oguse armee üha hoogustuvate rünnakute eest.


K. J. Parker tuntud headuses ehk ühe käega ehitab ta üles toredat ühiskonda, teise käega ... näeme inimkonna kahtlasemaid külgi. Näitleja ja petis Notker on kahtlemata igati õigustatult linnarahva armastatud keiser Lysimachos II, aga ikkagi, eelkõige on ta näitleja ja petis (mis pole muidugi sünonüümid, lihtsalt selle romaani peategelases on need tihedalt põimunud). Paratamatult ei saa vihjata, mida vale-Lysimachos õieti ajab, aga jah, paistab, et lõpptulemuseks võiks ikkagi olla selle duoloogia valmimine (muidugi, saaks jälle leida uue vaatenurga, kes siis jätkaks linnarahva lugu).


Eks omaette võtteks on see, kuidas esimese romaani sündmusi mäletatakse (või noh, interpreteeritakse) ning tegevuse käigus unustatakse üldse tollased (võimalikud) tegelikud kangelased. Taas ei pääse kuidagi Saloninuse erinevatest tarkuseteradest (kurat, peaks kuidagi kätte saama selle Saloninuse kohta käiva esimese jutustuse). Lisaks sellele teeb autor kokkuvõtte romaanide "Two of Swords" sündmustikust (vt lk 314), ning paigutab selle romaani sündmustest sadu aastaid varasemaks. Mis muidugi viib mõttele, et ehk on siin viiteid Parkeri teistelegi romaanidele. Ja miks küll autori raamatute insenertehniline mõte on Parkeri vanatehnika armastusest hoolimata stabiilselt ühel tasemel (nonoh, isegi Abercrombie Esimese Seaduse maailm jõudis tööstusrevolutsioonini).


Igal juhul, pea alati on Parkeri loome heaks meelelahutuseks (oeh, see "Book of Magic" antoloogia oma keskpärasustega), nii soovitaks sedagi tsüklit lugeda - kui on muidugi tahtmist sarkastilisema ja insenertehnilisema fantasy järele.


17 september, 2020

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”. SA Kultuurileht (2018)

„Aeg elada ja teisi jutte“ on kogumik lühijutte ilma piltideta, mis algavad enamasti justkui võrdlemisi lihtsast ja argisest ent jõuavad alati oskusliku puändini, mis tihtipeale seest õõnsaks võtab ning millele vahel on veel mõni väikene emotsionaalne keerd peale keeratud. Igal juhul oli see nauditav, kuigi ka omamoodi sünge lugemine. Ei ole, et lood iseenesest oleksid alati tingimata midagi rabavalt uut, aga viis, kuidas nendeni jõutakse avaldas muljet. Iga lugu on ise häälega ja ise viisil – kord esimeses isikus, kord kolmandas või teises. Hääli võib olla üksvõi mitu, vahel on tegemist justkui päevikukannetega, vahel valitseb teadvusevoolulik aegadesegadik. Ning enamasti on sellises enam-vähem õdusas argisuses, millega lugu algab, tunda mingit vaevumärgatavat pinget, mis lõpuks, justkui pooljuhuslikult laheneb, millegi tumeda ilmsikstulekuga. Samas on see jutustamisviis läbi normaalsuse kuidagi rahustav, tulgu sealt taustalt siis välja mis tahes.

Huumorimeele puudumises ei saa autorit samuti süüdistada ning tõsised teemad ei takista aeg-ajalt ka muigamast. Kirjavahemärkide kasutus on autoril pisut eripärane, seega ei maksa puuduvate või üleolevate märkide täheldamisel kulmu kergitada – nõnda ongi ning tõlkija on suurepärast tööd teinud. Ma isegi ei tea, milline lugu lemmikuks lugeda, aga üks meeldejäävamaid oli näiteks Rotangtugitool või Hoop pimeduses või Kampsun või Supp või ... No saate aru küll.

Alati on ka põnev see, et sageli ei tea KES loo peakangelane siis parajasti on, enne kui tema sugu ja vanus ja muud üksikasjad tasapisi pooljuhuslikult välja tulevad.

Ahjaa, üks oluline aspekt, mis mulle väga meeldis on see, et tegelased on enamasti kuidagi terviklikult inimesed, mitte ei taandu ühte kindlasse puändi teenistuses olevasse rolli. Kui, siis pigem on asi olukorras ja elusaatuses või mingis emotsionaalses puudujäägis või üleküllas... on mingi üks asi, mis on nihkes ja sestap lähevad asjad nii nagu lähevad.

Lõpetuseks üks lõbusam näide ühe loo algusest. Ka see kisub loomulikult tõsisemaks ning sellel, mis esmapilgul tundub lihtsalt võluva koolipoisiliku lohetamisena on oma tagamaad. Sellegipoolest ei võta see, kuidas lugu edasi läheb põrmugi ära peategelase leidlikkuselt ... nagu eelmises lõigus kiidetud.

„Kirjutamine

Kirjutage kahekümne rea pikkune jutt väljasõidust maale.

***

Läksime jalutuskäigule. Võtsime koera kaasa. Mängisin temaga terve pärastlõuna. Päike paistis. Siis pistis koer jooksu. Ma kutsusin teda, et hakata kodupoole tagasi minema. Kodu poole ikka (pool, poole, poolt käändsõnast lahku). Ta on emane koer, nimi on Mélodie. Hüüdsin, Mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie /.../ mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie

Tükk aega kutsusin. Ta ei vastanud midagi. Koerad ei räägi. Õpetaja, mul sai kakskümmend rida täis. Oleks ikka väga ebaaus mulle selle eest kaks panna.“

(lk 43)

16 september, 2020

Nik Sredin - Niña (Me armastame Maad, 2016)

 

Kogumiku ainus lugu, kus tegemist tehisintellektiga, mis selle teksti kontekstis on küll pigem museaal koos laevaga (tähendab, laev on esmajärguline, tehisintellekt vaid osa sellest). Lugu siis sellest, kuidas teleporteerumist kasutav nö heaoluühiskond pole igapäevaselt teps mis põnev ning nii otsustavad kaks nooremad tüüpi vanamoodi rännata Alfa Kentaurile - ehk siis kasutada just sama laeva, millega omal ajal sinna Alfa Kentaurile jõuti. Nojah, kõigepealt tuleb see muuseumist kätte saada.


Et selle retrokangelasteo sooritamiseks raha saada, õnnestub neil viimaks see idee maha müüa ühele meelelahutuskompaniile, mis hakkab lendu rahastama - andes võimalikule kümne aastasele reisule kaasa mees- ja naissaatejuhi, kes siis igapäevaselt kajastaksid maalastele selle seikluse eri juhtumeid.


Aga noh, teadagi, ükski sõit pole oma rutiinis teab kui põnev pealtvaatajatele ja siis on nii mehel kui naisel oma roll, et kosmosesõidu argipäeva eri juhtumitega vürtsitada - kas siis erinevate õnnetuste või armuintriigidega. Mis tõelised rändurid õige turri ajavad. Laeva tehisintellekt … vaatleb toimuvat sekkumata. Kuniks …


Tekst siis pühendatud Thor Heyerdahlile, kes proovis omal ajal mitmeid iidseid meresõidutarkusi, et näha võimalusi, kuidas ammusel ajal võis inimkond Maa erinevaid paiku asustada. Kõiksugu huumorist ja seiklustest hoolimata jääb tekst kuidagi vähe lapikuks, tegelased jäävad üheplaaniliselt headeks või halbadeks. Samas eks see retrokosmoseres on omal moel lahe, pole teadusliku fantastika puhul sellist lähenemist kohanudki.




15 september, 2020

Paul Auster „Oraakli öö“. Tänapäev (2007)

„Oraakli öö“ balansseerib pisut ka ebareaalsuse piirimail – kirjatarvete poodnik M. R. Chang oma kummaliste ettevõtmistega; salapärased asjaolud siniste Portugali märkmike ümber, mis sellesse kirjutaja kuhugi teistsugusesse aegruumi ühendavat näib –, aga vast võib suuremalt jaolt jääda pigem selle juurde, et peaküsimus on selles, kust tuleb kirja pandu sõna ja milline on selle võim reaalsuse suhtes. Sinine märkmik on omamoodi võimendi, mis seda valgustada aitab. Kirjutamine on justkui teekond iseendasse ja võimalus nähtavale tuua asju, mida lihtsalt enese seest välja vaadates märgata ega teadvustada oska, samas on see ka viis kujutlusvõime abil maailma tükati nähtavas mosaiikpildis valgeid laike täita, seda elus, kus on asju, milles päriselt kaevamine võib osutuda liiga ohtlikuks.

Mis muudab selle raamatu võluvaks on vast mitte ennekõike kirjutamise teema käsitlus ise vaid viis, kuidas raamat on üles ehitatud. Sujuvalt põimuvad üheks ja ühtlaselt pingestatud tervikuks nii esimesel tasandil toimuv tegevus kirjaniku, tema naise ja peresõbra ning tolle poja pisut dramaatiliste pööretega argielust, kui kirjutamise protsess – kust tuleb idee, kuidas kirjanik seda lahendama hakkab –, ning samuti ka selle idee põhjal kirjutatav pöörane lugu ise ei tundu põrmugi vähem reaalne või köitev. Rosinatena saias on asja segatud ka kirjaniku naise unenägu ja kirjutatava peategelase kätte sattunud väljamõeldud autori käsikiri ja tolle sisukokkuvõte. Kõige selle juures ei teagi, mida lõppkokkuvõttes arvata M. R. Changi pisut üle võlli ja unenäolisest eksistentsist selles, mis peaks olema esmatasandi reaalsus, ehk on ta loo seisukohast võttes osaliselt märkmiku teenistuses ja osaliselt abinõu peategelase psühholoogilise seisundi mudimiseks reaalsusega liigseid küsimusi esitamata leppimise osas. Kogu selle mäsu – lugu võib ette kujutada justkui tuulepesase taimena, mille juuresasist ulatub üks haruke isegi Lääne-Euroopa ajalookihtide viimase Suure Traumani välja.

Kuskil, paljudeks väikeste tükkidena, on maa-alune punker tohutu hulga telefonikataloogide ning lukus uksega.

14 september, 2020

Sarah Gailey - We Don't Talk About the Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Ühel maakohas elaval perel juhtub nii, et nende küünis on lohe, mis keeldub lahkumast. Mitte et sellest tohiks rääkida. Pere toidab teda metallijäänustega, mida isa oma töökohast toob - keegi ronib redeliga ämbritäie metalliga küüni ukseni ning valab selle siis küüni põhjas valitsevasse pimedusse, kus asub lohe, millest ei tohi rääkida. Ja kui räägid, siis isa karistab nii, et sa ei taha enam sellest (ehk lohest) midagi rääkida.


Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes siis aastaid iga nädal ühe korra käib lohe toitmas; temal tekib ikka küsimus küünist ja selle elanikust. Kuniks ta siis ei taha sellele enam tähelepanu pöörata. Isa, eksole. Aastad mööduvad, tüdrukust sirgub neiu. Ja lohe ei lahku.


Jutt siis üleskasvamisest ja võimukasutusest - milleks on isa valmis, et oma pere kontrolli all hoida. Või siis lohe. Üpris painav lohelisandiga perekonnalugu.


11 september, 2020

George R. R. Martin - Haviland Tufi reisid (2020)

 

Lugu siis kaupmehest Haviland Tufist; kes järjekordse tellimustöö käigus satub kokku tõeliselt hiiglasliku seemnelaevaga, mida kasutati tuhat aastat tagasi bioloogilise sõjaviis tarbeks (ja mis siis tuhatkond aastat mahajäetuna peidus olnud ühe planeedi juures … kus senini peab bioloogilist sõda, et sealseid elaniikke vaos hoida). Mistõttu laev on täidetud miljonite kõiksugu DNA-näidistega erinevate maailmade floorast ja faunast ja bakteritest ja viirustest (muuhulgas siis eelajaloolised näidised). Kõiksugu haigused on muidugi igati ökonoomne tapariist, aga floora ja fauna kasutamine on kahtlemata glamuurseim neist (mõelda vaid, saad vajadusel kiirkorras (kronovarp!) kloonida türannosauruse. Peale seikluses ellujäämist otsustab Haviland Tuf hakata ökoloogiainseneriks ning tasu eest erinevaid planeete ökokriisidest välja aidata. Muidugi, kuivõrd on tegu ökoloogiaga, siis on need operatsioonid vähe keerulisemad kui Tuf ja tellijad ette kujutavad ning võõrliikide vallapäästmine võib olukorra pigem hullemaks muuta.


Haviland Tuf on selle poolest huvitav tegelane, et seitsme teksti jooksul on ta … enamvähem üks ja sama, ei mingit nö karakteri klassikalist arengut (arenguks on raske pidada seda, et võrdlemisi edutust kaupmehest on saanud hiiglaslikku seemnelaeva omav isehakanud ökoloogiainsener). Muidugi, tegelase staatilisus on sissekirjutatud ta enamvähem kivisesse olekusse (eksole, mis pakubki lugejale humoorikaid hetki; ja need kassid ka). Lõpus kerkib küll küsimus jumalusest … ja tõepoolest, selline emotsionaalne kivikuju võikski olla üheks õigeks jumala kehastuseks.


Nagu selgub, on Haviland Tufi kronoloogiliselt varasemad jutustused hiljem kirjutatud (eks selle põhjustest annab teada Raul Sulbi järelsõna) ja ausalt öeldes ongi raamatu esimene pool kuidagi asjalikum (kuigi, läbi kolme loo moodustub nö raamjutustus); kronoloogiliselt hilisemad tekstid on vähe jandilikumad (eriti see Norni koletiste lugu).


Kui järgi mõelda, siis ehk see raamatu teise poole teksti võlu vähenemine on seotud jutustuste järjepannu lugemisega, ehk rahulikumalt võttes (aga aega ei ole!) oleks vähe rohkem lõbu tundnud. Tufi seiklused toimuvad samas süsteemis “Valguse hääbumisega” ning tekstide tonaalsus on ikka päris erinev (kuigi eks varasema romaani puhulgi on mitmeid ökoloogiaga seotud küsimusi). Eks “Valguse hääbumise” tumedus ongi emotsionaalselt mõjusam kui Tufi reisid (a la “Jää ja tule laul” võrdluses “Seitsme kuningriigi rüütliga”).  Paratamatult tekib tunne, et peaks üle lugema teised selle maailma tsüklisse kuuluvad eestindused: “Liivakuningad” oli nagu väga hea, “Öölendajatest” ei mäleta suurt midagi, aga see “Risti ja lohe tee” on jätnud mällu küll vähe möh-mulje.


Paistab, et nüüdseks on eestindatud Martini kõik pikemad tekstid, vaid “Armageddon Rag” on veel puutumata. Kivi kotti.


ulmekirjanduse baas

10 september, 2020

Juri Nesterenko - Maa helesinine taevas (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu Rõbakovi loos, nii ka siin naaseb Maa juurde ammu kadunuks peetud uurimislaev - olles 83 aastat võidelnud erinevate hädadega ning selle käigus enamuse meeskonnast kaotanud. Aga nüüd … on vanamehed tagasi. Ja Maaga ühendust saades kuulevad, et nende sihtkohta on külastatud peale neidki (ning sinna kadunute meenutuseks mälestusmärk tehtud) ja see kant kasutusele võetud. Eks rändurid arvasidki, et vahepealne tehnikaareng (nagu kasutusele võetud hüperdraiv) võib nende saavutuse enamvähem muuseumi saata.


Aga peamine on Maa, eksole, sinine taevas ja hommikused lõhnad. Enamvähem raugastunud ja ränkadest sõidutingimustest deformeerunud kosmonaudid ja teadlased tahavad ikkagi Maale saada - kuid maalased tahavad neid paigutada muidugi kõigepealt karantiini arstide hoole alla. Kapten võitleb selle iseenesest aruka otsuse vastu, neil pole jaksu ega elupäevi järel, nemad tahavad lihtsalt Maale!


Et selline pisarakiskuja lugu, plusspunktid kindlasti sellise raugastunud meeskonna (sest naisi ei paistnud seal olevat) loomise eest. Ja eks omal moel südantsoojendav ka see Maaga seotud pateetika. Painama jäi küll küsimus, et miks küll oli maha jäetud San Francisco?

 

ulmekirjanduse baas

09 september, 2020

Patricia A. McKillip - Camouflage (The Book of Dragons, 2020)

 

Nagu Swanwickil, nii siingi väike ajarännuteema sees. Siin on siis võlurite kool ning viimase õppeaasta tudengitel on järjekordne eksam - tunda ära ja kasutada vanaaegset maagilist eset. Peategelane saab kivi ja äkitselt paiskub eksamiruumist kuhugi teise, ammusese aega, kus selgub, et kivi on tegelikult lohe kivistunud fekaal. Ja ajastuks osutub midagi sellist, kui Hannibal ületas koos vähe mittestandardse sõjaväega Alpide mäestikku - lisaks sõjaelevantidele on kaasatud lohed, et katsetada nende lennuoskusi vaenlastele tuule alla tegemiseks. Kuid lahinguolukorras polegi nii lihtne lohesid kasutada … ja võlurikooli abiturient sekkub tahtmatult selle probleemi lahendamisse.


Kõiksugu võlurikoolide tegemistest lugemine tekitab nüüdseks peamiselt peavalu, aga selles loos on õnneks põhiline aur ikka selle iidse sõjaväe ja lohedega seonduval tegemistel - abituriendiga samaaegselt viibib sõjaväe juures ka üks võlurikooli vilistlane oma salajase ülesandega. Paistab, et lugu lõpeb otsesõnaliselt sellega, et siia võiks järgneda midagi. Või siis on tegu autori mõne olemasoleva maailma laiendusega? Pole aimugi, see alles esimene tekst, mida olen McKillipilt lugenud.


08 september, 2020

Vjatšeslav Rõbakov - Vesi ja laevukesed (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu selle kogumiku mitme loo puhul on teemaks olnud, tähendab kosmose suurem uurimisreis pahatihti kahesaja aastast rändu. Selles loos jõuab rändaja viimaks ka tagasi … ja avastab vägagi teistsuguse elukorraldusega maalased. Enam pole riikide vahelisi konflikte, inimsugu tegutseb ühel meelel - samas pole see ei kommunistlik ega kapitalistlik paradiis, vaid et looduslik valik on selekteerinud 23. sajandiks välja psiivõimetega inimkonna. Ehk siis need inimesed, kes suudavad teiste mõtteid lugeda.



Tähelendur Kohlil selline võime muidugi puudub ja nö aklimatiseerumise käigus tabab teda mõne aja pärast vägagi ebameeldiv üllatus, kui saab viimaks teada, et ümbritsevad inimesed on jälginud ta mõtteid algusest peale. Mis seletab ka seda valulist tõika, miks seksinäljas kosmonaut pole saanud ühegi naisega flirtidagi - inimestes tekitab õudust Kohli sõnade ja mõtete vastuolu. Pettunud mees otsustab uuest inimkonnast eralduda ja asub elama looduskaitsealale, metsikusse loodusse. Aga sealgi pole tal viimaks inimestest pääsu - ning inimkond peab tegema valiku, mida õieti peale hakata sellise ebastandardse ja -mugava inimjäänukiga.


Et siis vaat et eksistentsialistlik kirjandus ulmelikus keskkonnas. Või et mis siis see ideaalühiskond võiks olla … ja milliste puudustega. Peategelane Kohl on kukkunud välja kuidagi väga inimlikult, muidugi inimene hakkabki endamisi mõtlema viisil, mis pole seltskonnas kuidagi kombekas. Kes siis nii ei teeks, või mis.


“Just sel ajal sai Kohl teada, et demograafiline probleem on lahendatud Päikesesüsteemi planeetide asustamisega, mis muudeti inimestele sobivaks vähendamise, ümberehitamise, tehispäikeste süütamise ja muude muinasjutuliste tegevuste abil. Küllap pani Kohl seda Maale lähenedes isegi tähele? Kohl kinnitas, et muidugi, ikka pani, jättes täpsustamata, et pidi lolliks minema, tundes Päikesesüsteemi vaevu ära ja kahtlustades mitu tundi paaniliselt, et on kosmoses ära eksinud ja valesse kohta sattunud.” (lk 141)


ulmekirjanduse baas

07 september, 2020

Michael Swanwick - Dragon Slayer (The Book of Dragons, 2020)

 

Ehtne fantasy madina ja võluritega, kuid ka ajarännuga. Viikingilaadne palgasõdur Olav on jõudnud oma seik

lustega nii kaugele, et teda on hakanud jälitama lohe. Ja selle eest pole enam muud pääsu, kui jääda pidama linnas, kus on mitmeid võlureid - ning võlujõud peaks takistama lohe linna sisenemist. Kuid lohe … võtab sisse koha linna siseneval teel ning peatab linna igasuguse varustamise


Olavi uus tööandja on muidu vähetähtis, aga seda ambitsioonikam võlur, kel on võime ajas rännata - tänu millele võlur avastab lahenduse lohest vabanemiseks. Olav kaaslastega asuvad teele linna piirava lohe poole ning mõnigi neist ei naase …


Olaviga samaväärne on ta uus kannupois, kes tegelikult ei osutu väga poisiks; üldse on siin naistegelased, kes jäävad avalikult nö meeskangelaste varju, aga … Kui pool lugu on justkui fantasy klišee, siis teises pooles Swanwick asetab ehituskive veidi ümber ja moodustub vähe iroonlilisem ehitis. Mis on päris lahe.



04 september, 2020

Sergi Žadan - Depeche Mode (2020)

Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.


Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.


Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?


Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.


“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)


“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)

03 september, 2020

Jorge Luis Borges - Zahir (Aleph, 1987)

Hiljuti ilmunud VanderMeeride kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogiasse on valitud muuhulgas see lugu. Ja kui on võimalus seda teksti eestikeelsena lugeda, siis tuleb muidugi juhust kasutada. 

Et siis Zahir, üks jumala 99 näost, mis mõjub kogejale õige hullutavalt ja mis asub ruineerima tegelast nimega Borges. Muuhulgas saab siis teada, millised on sellise nähtuse ajaloolised ja kultuurilised kajastused ning kuidas võiks proovida sellest painest vabanemist.

Borges on kui Mati Unt, aga igavam. Noh, küllap teeb Undi huvitavamaks Eesti ainese kasutamine (eksole, nagu ka Borgese argentiinalikkus). Juba viimaste eestinduste puhul tundsin, et olen kaotanud noorusaegse innu niisuguste tekstide lugemiseks, ka nüüd ei suuda tekstist leida rohkem imetlust kui see, kuidas autor erinevat ainest kokku seob ja sellest suppi keedab. Mitte et lõpptulemus minus suuremat katarsist tekitaks. Aga see on muidugi minu probleem.


02 september, 2020

Todd McCaffrey - Small Bird's Plea (The Book of Dragons, 2020)

Lugu jätkab natuke Leckie-Swirsky laadis ehk siis kunagi (tuhat aastat tagasi?) tegi kosmoselaev hädamaandumise mingil planeedil ning selle aja jooksul on inimesed enamvähem unustanud kaugete eellaste teadmised - muidugi, folklooris on säilinud mitmeid märkmeid laevast ja tehnikast jms. Inimesi kimbutavad deemonid, mis/kes, nagu hiljem selgub, on nüüdseks ammugi surnud laevnike avatarid (tehisintellekti värk?) ja mis on püüdnud hoolitseda inimeste eest - kuniks ellujääjaid päästma tullakse. Mis oleks ehk võinud juba ammu teoks saada.

Lugu siis sellest, et üht inimeste küla justkui rünnatakse miski võluväega ja viimases hädas läheb väike tüdruk omapäi otsima imede koobast, kust saaks vaimudelt abi küsida. Retkel puutub ta kokku nö heade deemonitega ning tasapisi hakkavad välja kooruma mineviku saladused ja tuleviku mured. Ja lohe, eksole.

Et siis selline ulmeline lugu, mis meenutab midagi varemloetut. Või noh, selliseid tekste oleks justkui mitmeid lugenud, aga nüüd ei oska näpuga osutada.

01 september, 2020

Viktor Kolupajev - Me armastame Maad (Me armastame Maad, 2016)




Teaduslikust fantastikast on selle loo puhul keeruline rääkida, aga iseenesest armsalt lüüriline jutt igatsusest ja lähedusest. Maal hakkavad kohtuma inimesed, kes ei mäleta minevikku (välja arvatud siis see tüüp, kes nad kokku ajab). Aga … seal oleks justkui ühine saladus ja süütunne. Ja see süütunne, häbi matab hinge.

Selgub, et nad on käimasoleva uurimisreisi liikmed, kes on laeva hüljanud ja teleporteerunud (või midagi sellist) tagasi Maale, lähedaste juurde; armsale Maale. Kogu rühmast on jäänud laeva vaid üks naine, laev kihutab Helesinise planeedi kanti, kus võiks leiduda elu sisaldav taevakeha. Deserteerunud kosmonaudid, silmad häbi täis, tahavad naasta oma töö juurde.

Nagu öeldud (või siis ütlemata jäänud), kohati totter süžee, aga omal moel siiski armas. Maa ja lähedased, eksole. Süütunne, ja sellega hakkama saamine. Eks tekst on vähe nõukoguliku paatosega, kõik need üleilmsed vennastumised ja targad juhid. Aga samas - vedelaks löönud kosmonaudid!

“Vsevolod ja Robin üritasid seda nähtust uurida, aga neil polnud mingit plaani, mingit metoodikat. Ja nähtus oli ka liiga uskumatu. Kõige lihtsam, mida nad oletada oskasid, oli lainejuht, kitsas lainejuht kolmemõõtmelises ruumis, mida mööda inimesed liiguvad kosmosest Maale ja tagasi.Gravitatsioonivälja analüsaatorid registreerisid nõrga välgatuse, kui inimene kadus, ja samasuguse, aga vastupidise polaarsusega välgatuse, kui ta tagasi ilmus.” (lk 109-110)