Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)

Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.

• Kahramana • Anoud 5/10

• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10

• The Corporal • Ali Bader 6/10

• The Worker • Diaa Jubaili 4/10

• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)

• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10

• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10

• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10

• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10

• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

Hassan Abdulrazzak – Kuszib (Iraq + 100, 2016)

Kui mälu ei peta (kuivõrd seda kogumikku olen üle kahe aasta lugenud), siis see tekst võiks vast olla üks ulmelisemaid näiteid välisiraagi teaduslikust fantastikast.

Algab kui tüüpiline selle antoloogia tekst – et saja aasta pärast on ikka justkui okupatsioon ja mõned kohalikud saavad võimaluse kogeda hüvesid, mis muidu tavakodanikule kättesaamatud. Nimelt on alanud turvatud alal üks festival, kuhu abielupaar saab pääsme ja seal saavad nad esmakordselt maitsta veini, mis on tehtud viinamarjadest – nagu see vanasti oli siinseks traditsiooniks. Maitsemeeltele igati hurmav kogemus, eriti kui võrdluseks tuuakse see tänapäevane vedelik, mida nad igapäevaselt veinina tunnevad. Mis on siis tehtud inimverest.

Ja edasi koorubki välja, et loo maailm on tegelikult õige võõrolendite maiguga ning Maale allesjäänud inimesed on nende jaoks midagi kari- või lihaloomade sarnast (tekstis on õige mitmeid näiteid inimliha erinevatest kasutusviisidest). Aga eks võõrolenditel ole Maa peal mõneti inimlikud probleemid – nimelt on neid saakloomi liialt agaralt kütitud ja paremad palad on enamvähem otsas.

Väga mõnusalt avanev õige õudne lugu inimkonna tulevikust, olevikust ja minevikust. Selle kogumiku tavapärase pessimistliku Iraagi tulevikunägemuse asemel saame hoopiski apokalüptilise inimkonna hävitamise.