Häli Kivisild - Siidisärki-kuldakörti (Lumetüdruk, 2025)

 

Seniloetud kaheksast loost vast minu jaoks positiivseim üllatus: kui senised Kivisildi tekstid pole just suuremat muljet avaldanud, siis see on küll hästi teostatud.

Loo teeb huvitavaks just see mõneti vanamoodne teemavalik - autor ongi valinud tegevuskohaks vanapagana valla, kuhu siis üks taluneiu Eeva oma ebaõnnestunud pettuse tõttu satub; vanapagana ainsa elusoleva (kolmeteistkümnes toovat õnne!) poja Aksli naiseks. Miks pojale on hädasti naist vaja? Siin paistab autor lahknevat vanamoodsast vanapagana temaatika voolusängist - nimelt on kohalikule vanapagana vallale pandud peale needus, mida kuidagi ei õnnesti lahti muukida ja võita. Ja kui tuleb pööripäev, langeb arvatavalt meie vanapagana kaitseloits ning suurematel naabritel on nüüd võimalus vallutada siinsed valdused (vanapagana eelmised 12 poega ongi langenud erinevates madinates teiste vanapaganatega).

Aga noh, nüüd on Akslil inimesest naine ning Eeva otsustab põgenemise asemel ohjad oma kätte võtta. Kui vaid tekiks lähedust selle kidura põrgulisega.

Ühesõnaga, iseenesest on see tõesti vanamoodne ainestik - no tõepoolest, millal viimati on olnud võimalust lugeda sellisest kunglarahvalikust vanapagana vallakesest. Kuid Kivisild kirjutab sellest enamvähem kongeniaalselt ning tõepoolest: uus on ülesklopitud vana. Hea töö - ma ei ütle, et see oleks mingi uus tase (eesti) fantaasiakirjanduses, küll aga väga lahe viis kunstmuinasjutte ja folkloori ümbertõlgendada, otsimata samas miskit senikogematut.

““Miks te inimestele nõdrameelse mulje olete jätnud?” küsisin ma. Aksel, kes oli ameti loitsu kirjeldamisega, peatus poolelt sõnalt. “Kogu meie maa on täis jutte, kuidas Kaval-Ants vanapaganal naha üle kõrvade tõmbab. Aga ei sina ega su isa ega su vanavanaema pole nõrgaarulised.” Aksel ajas selja sirgeks ja tunnistas mind. Ma vaatasin talle avameelselt otsa.

“Iga maa vanapaganad on oma rahva moodi,” sõnas Aksel viimaks. “Aga me saame ka teie ettekujutust meist muuta. Kui me laseme teil mõelda, et üks tavaline talupoeg meist võitu saab, säilib inimestes lootus, et kõik pole kadunud. Et kui nad kord juba vanapagana üle kavaldavad, saavad nad seda teha ka teiste võimumeestega.”

“Riigiametnikud, kirikuõpetajad, mõisahärrad,” laususin ma Aksli sõnade mõtet adudes. Aksel noogutas.” (lk 274)

Häli Kivisild: Harjusk

 

Lugu läks üsna aeglaselt käima. Mingi vana armastus, mingid nõiavärgid, diskrimineerimine, talurahvas ei saa ülikooli - tavaline asi. Et hõljukid ja käsitsi kanga kudumine kõrvuti eksisteerivad, on lihtsalt selle maailma eripära. Muidu ei midagi uut.
Ent Ilo, peategelanna, loogika oli mõjuv, ja seda oli kena jälgida. Ta sai aru ja ma uskusin, et jah, vist nii saab. Lugesin ja mõistsin koos temaga.
Loo lõpp läks alla lõmpsti! ja jättis hea tunde. Just sellise hopepunk-tunde, kus inimene võitleb, sest ta lihtsalt ei saa teisiti, ja krt, vahepeal isegi võidab. 

Loteriis varem

Häli Kivisild - Harjusk (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Katastroofijärgne maailm, mis jagunenud vanamoodsaks küla- ja linnaühiskonnaks, samas aga mineviku tehnikavidinate jäänustega (muuhulgas liigutakse näiteks hõljukitega). Tsivilisatsiooni tagasilangus on põhjustanud erinevaid probleeme, muuhulgas seda, et allesjäänud inimkonda ähvardavad ja harvendavad kõiksugu haigused (eriti vähk) - isegi kui vanast maailmast on säilinud mitmeid imeriistu, ei osata neid lihtsalt kasutada (või kui ka osatakse, hoitakse neid siinse maailma eliidi tarbeks).

Külla on tagasitulnud linnas velskrina töötav Ilo, kellele siis vanemate poolt on pandud ülesandeks kontrollida seal elavate vanavanemate tervemõistuslikkust. Algamas on iga-aastane laat, kus kohalikud lähemalt ja kaugemalt vahetavad eluks vajalikke asju - Ilo vanavanemad pakuvad küll eelkõige luksuskaupa ehk vahtrasiirupit, mida paljud ei saa endale lubada.

Nagu ikka, saabub laadale ka harjusk, kes pakub ühtaegu kõiksugu sodi kui ka eelmise ajastu asju (mida ta on siis arvatavalt toonud keelutsoonist). Ilo tunneb selles inimvares ära oma noorusaegse armastatu Rahuleidi, kes on nüüd kõiksugu kärnade ja paisetega kaetud ja näeb välja 40 aastat vanem kui muidu. Kuid nagu selgub, tegutseb “noormees” varjatult kohalike ravitsemisega; Ilole tundub, et Rahuleid võtab haigetelt üle nende haigused, muuhulgas ka vähi. Kuidas see küll võimalik on?

Ausalt öeldes ma ei saanudki õieti pihta, millega Rahuleid vabastab inimesi haigustest - aga küllap on tegu sedavõrd tulevikutehnikaga, et selle toimimise printsiibid pole nüüdisaegsele tavainimesele just adutavad. Või noh, mingi tehisintellekti värk või? Aga jah, hopepunki siin on ehk siis kasvõi oma elu rikkumine, et panustada inimkonna kestmisele - ükskõik kui ebaõiglaselt see ka tol hetkel toimib.

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

 

Jutuvõistluse esiüksteist jaguneb enamvähem pooleks ja seda õige loogiliselt: on esiviisik ja siis teised (neist ehk tõuseb esile Toometi tekst). Kui esimese viie tekstides on mingi huvitav külg, siis tagumine kuuik jääb enamvähem sellise traditsioonilise ulme juurde.

Tiigisoon seob huvitavalt kokku põlvkonnalaeva ja loomismüüdi. Piir esitab üsna ängistava vaate Eesti ja maailma võimalikele arengutele. Kivisild (võidutöö) annab galaktikate võimalikele arengutele õige esoteerilise seletuse. Minu jaoks vast üllatavaim ja samal ajal segadusttekitavaim on Liinevi loodud maailm, mis loogiliselt võttes pole 100% õnnestunud (eriti see lõpp), aga samas selline … veider, veider maailmaloome ja ses suhtes huvitav. Jutuvõistluse vast igast küljest õnnestunuim tekst on minu jaoks Loolaidi ja Jansi alternatiivajalugu, mis on varase tehisintellekti loomise võimalusega õige teistsugusele teele asunud; aga autorid pole vaid selle ideega rahuldunud, nad on kasutanud sellise maailma kirjeldamiseks nii sotsrealistlikke kui rahvusromantilisi võtteid; kokku siis lennukas idee ja pastišš.

Tagumine kuuik jäi minu jaoks pigem traditsiooniliseks; mitmed tuntumad autorid on avaldanud pigem nõrgemad tekstid. Samas Toometi tekst on kuuikust oma folkloorse hõnguga kõige huvitavam. 

Eelmine jutuvõistlus (Täheaeg 18) oli ehk mõnevõrra tugevam (hinnete keskmine täpselt 5 ja siinsel 4,6) ning häid tekste leidus kogu esikümne ulatuses. Samas - kõik neli uut autorit (Kivisild, Tiigisoon, Liinev, Tamme) on sellised, kelle tekste loeks järgmine kordki huviga.

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris” 5/10

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 6/10

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 5/10

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 5/10

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” 5/10

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” 4/10

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 5/10

Meelis Kraft “Terminal Borealis” 4/10

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 4/10

Tõnis Hallaste “Noa teritamine” 4/10

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged” 4/10

reaktor

mööda netti

ulmekirjanduse baas

reaktor

Häli Kivisild - Juhtumised Pahura Jumala baaris (Täheaeg 20, 2021)

 

Jutuvõistluse võidutekstiks päris huvitav valik, teistest esikümne lugudest üsna selgelt eristuv oma julge temaatika ja laiahaardelisuse poolest  - seda enam, et autor peaks sellega debüteerima eestikeelses ulmekirjanduses, kui ma ei eksi.

Niisiis lugu sellest, et on kool, mis koolitab välja jumalaid. Ja seda galaktilise mõõtkava tarvis, mitte mingeid suvalisi põõsa- või kogukonna väiksemaid olendeid. Et saada kõvaks jumalaks (sest enamus jääb muidugi pidama planeedi mastaabis vms), pead sa vähemalt kümneks tuhandeks aastaks tööle saama intelligentsed olendid, ükskõik mis kujul need siis ka esinevad. See on parajalt määratu ülesanne, ning nagu loo jooksul selgub, on selle võrrandiga seotud veel üks jõud, mille agenda pole selge.

Loo peategelane on õpingutega üpris kaugele jõudnud “doktorant” (kuivõrd ta ise juba õpetab alama astme jumalakandidaate), kes ei ole veel leidnud oma arendatava galaktika puhul seda õiget nõksu. Kuid aastatuhanded lendavad ning ta juhendaja on muutunud õige kannatamatuks. Pahura Jumala baaris tehakse talle õige ootamatu ettepanek …

Lool on grandioossust ja mõttelendu, ning vabalt võiks ka ehk järge oodata, kuna otsad jäid õige lahtiseks või nii. Eks selline jumalik vaatepunkt on õige võluv, seda enam, et autoril on ka lendu erinevate intelligentsete olendite klassifitseerimiseks. Mingil moel võinuks tekst pikem olla ning mõnelegi loo jooksul esile kerkinud küsimusele vastuse leida (jumala eest, kasvõi jutustus või lühiromaan). Näis, kas autoril on plaani seda maailma jätkata - lihtne see olla ei saa.

ulmekirjanduse baas