Roberto Bolaño – Liuväli (2015)

Bolano jutustab pika ja veniva loo kirest ja mõrvast. Kolm meest puutuvad kokku anonüümses Hispaania rannikulinnas ja satuvad erinevaid teid pidi kire küüsi. Üks mees töötab kämpingus öövalvurina (siin kerge kokkupuude “Salamise sõduritega”, kus ühel hetkel on tegevusse kaasatud Bolano, kuna ta töötas Barcelona lähistel kämpinguvalvurina ja oli osa saladuse lahendamisest), teine mees on mitmekülgne ettevõtja, kolmas linnavalitsuse tähtis ametnik. Kolme mehe teed põimuvad viimaks tugevalt kokku ja nii saab teada mõrva saladuse – kuigi jah, seda raamatut oleks vast patt kriminaalromaaniks lugeda.

Nagu öeldud, on romaan lühidusest hoolimata pikk ja veniv – no eks saaks nautida olukordade kirjeldamist ja siseelu kujutamist, kuid see on lihtsalt võrdlemisi igav. Küllap võiks ka rääkida tekstiloomise osavusest ja taidurlikkusest, aga hetkel ma polnud sellise sõnakunsti nautimise lainel või olen lihtsalt pikkade juhtmetega. See on Bolano kolmas eestikeelne tõlge, ehk seni on muljet avaldanud “Metsikud detektiivid” massiivse ulguromaanina; teised kaks lühiromaani on küll külmaks jätnud. Tuleb tähelepanelikumalt ja andumusega lugeda!

“Hispaania Uisuliidu poliitika oli reformida või surra, mis on meie maal tavaline ja millel üldiselt ei ole eriti kaugeleulatuvaid tulemusi. Oleme kõik harjunud aeg-ajalt ja nii vähehaaval surema, et tegelikult oleme iga päevaga aina rohkem elus. Puruvanad ja puruelusad.” (Enric Rosquelles, lk 20)

“Armatsedes oli ta vait, ent tipule lähenedes hakkas rääkima. Häda polnud mitte Nuria rääkimises vahekorra ajal, vaid selles, et ta viis jutu alati samadele asjadele: mõrvale ja uisutamisele. Nagu oleks ta lämbumas. Võib-olla polnud kõige hullem mitte see, et ta ühest samast asjast rääkis, vaid et mulle hakkas see külge jääma ja ei läinudki palju aega, kuni me mõlemad päästsime orgasmieelsetel hetkedel valla rea õudseid ülestunnistusi ja monolooge tulvil oigeid ja jäiseid tasandikke ja jääl paljunenud vanamutte, ja suutsime selle alles tippu jõudes katkestada.” (Remo Moran, lk 123-124)

Siit võiks välja lugeda prohvetivaadet “Jää ja tule laulu” tulevikule (jajah, tegelt viide Morani romaanile):

“Ma ärkasin, kui jää minu jalge all hakkas ebatavalise kiirusega sulama. See unenägu meenutas mulle raamatut, mida olin noorukina lugenud. Raamatu autor (olen tema nime unustanud) kirjutab, et on olemas legend või midagi taolist hea ja kurja võitlusest. Kurjus ja selle järgijad kehtestavad maal tule jõu. Nad levivad, päästavad valla lahinguid, on võitmatud; oma viimases, kõige tähtsamas lahingus, päästab headus kurjuse vägede peale valla jää ja peatab nad. Tasahaaval tuli kustub maamunalt. See ei ole enam ohtlik. Lõplik võit on headuse järgijate päralt. Kummatigi hoiatab legend, et võitlus puhkeb peagi uuesti, sest põrgu on ammendamatu.” (Enric Rosquelles, lk 72)

trakyllmaprokrastineernj2lle

Javier Cercas – Salamise sõdurid (2015)

Kui tõlgitakse väärtkirjandust väljastpoolt angloameerika keeleruumi, on see üldiselt huvitav lisandus tõlkevaramusse (lause = puhas kuld). Siin tegemist siis hoolega komponeeritud romaaniga, mis segab dokumentaalset fiktsiooniga. See on justkui lugu sellest, kuidas tegelane Cercas kirjutab tõsielulist jutustust ühest hispaania fašistide ideoloogist – Rafael Sanchez Mazas – kes Hispaania kodusõja lõpupäevil pääses hukkamisest tänu sellele, et põgenemisel teda märganud vabariiklasest sõdur teda maha ei lasknud. Raamatutegelast Cercast jääb vaevama, et miks sõdur seda fašisti ei tapnud või teistele põgenejast märku ei andnud – kui ometi oli tegemist vastaspoole ühe tuntuma ideoloogiga, mees, kes oli õhutanud mässu Hispaania valitsuse vastu. Millest selline halastus? Miks Mazas üldse jõudis sellise ideoloogia toetamise ja võimendamiseni, kuidas ta hiljem Franco proosalisemast diktatuurist kõrvale jäi (ometi seda sõnades toetades).

Raamat jaguneb kolmeks osaks – esimeses osas tegelane Cercas püüab uurida lähemalt seda ajastut ja fašisti elulugu; teises osas on toodud “Salamise sõdurite” esialgne variant (mis mõjub vähe irooniliselt tänu eelmise osa kommentaaridele); kolmandas osas jätkab tegelane Cercas materjali otsimist, sest käsikiri pole õige, pole paigas, sealt on puudu midagi olulist... mille jälile jõuab ta kuulsusrikka (kämpinguvalvur) Roberto Bolano kaudu, kes tutvustab Cercas'le meest, kes võis väga otseselt Mazase mahalaskmisega seotud olla...

Ühesõnaga, raamat kirjutamisest ja ajaloost, kangelaslikkusest ja tõest, üleüldse inimeseks olemisest. Et autor mängib tegelase Cercasega... tekitab muidugi küsimuse, kui palju on siin leidub ajaloolisi fakte, kas see pooleldi uskumatu lugu võis üldse sarnasel moel aset leda. (Jajah, selgelt teadvustan, et ajalooline fakt võib niiehknaa olla “ajalooline fakt”.) Kuigi esmapilgul paneb kulmu kergitama, et mida peaks üks Hispaania kodusõja episood eesti lugejale ütlema, on tegemist päris põneva “ajaloolise detektiivilooga”, mille jäljed ulatuvad otsapidi tänapäeva. Ja noh, mis on see, mida mälu talletab või kuidas see väljenduda võib, mis moondab või ilustab või kustutab. Huvitav romaan.

Roberto Bolano "Woes of the True Policeman" (2012)

The root of my ills, thought Amalfitano sometimes, is my admiration for Jews, homosexuals, and revolutionaries (true revolutionaries, the romantics and the dangerous madmen, not the apparatchiks of the Communist Party of Chile or its despicable thugs, those hideous gray beings). The root of all my ills, he thought, is my admiration for a certain kind of junkie, the kind you rarely come across, the kind who literally gnaws at himself, the kind like a black hole or a black eye, with no hands or legs, a black eye that never opens or closes, the Lost Witness of the Tribe, the kind who seems to cling to drugs in the same way the drugs cling to him). The root of all my ills is my admiration for delinquents, whores, the mentally disturbed, said Amalfitano to himself with bitterness. When I was an adolescent I wanted to be a Jew, a Bolshevik, black, homosexual, a junkie, half-crazy, and - the crowning touch - a one-armed amputee, but all I became was a literature professor. At least, thought Amalfitano, I've read thousands of books. At least I've become acquainted with the Poets and read the Novels. (The Poets, in Amalfitano's view, were those beings who flashed like lightning bolts, and the Novels were the stories that sprang from Don Quixote). At least I've read. At least I can still read, he said to himself, at once dubious and hopeful.
--- Chapter 16, pg. 86

Omamoodi kaaslane Bolano massiivsele tellisele "2666", mis sai alustatud 1980. ja mille kallal töötas ta veel aastal 2003. Peategelaseks on kirjandusprofessor Amalfitano, kes "2666"-s teiste seas oma rolli täidab. Polnud kõige mahedam lugemine, ehk on mul Bolanost lihtsalt üleküllastumine. Tegu pole normaalse romaaniga, rohkem on tegu eraldi lühijuttudega, mis kaudselt Amalfitanoga seostuvad, kui üldse. Vahel on lood tüütud, a la tegelastevaheline kirjavahetus kus Bolano jutustab sisu lakooniliselt ümber ja ma ei jaksa jälgida. Justkui on huvitav romaan, aga sulle vuristatakse selle asemel monotoonselt ette selle sisukokkuvõte.
   Professor väänleb ja võimleb sisekaemuse käes, avastab homoseksuaalsuse võlusid ja piinu ning reisib tütrega mööda Ladinaa-Ameerikat. Tunda on Bolano armastust ja teadmisi Ladina-Ameerika luuletajate vastu. Taas kasutab Bolano ka kujutletavate raamatute nippi, eriti Arcimboldi teoste kirjeldamisel. Sama tegi kunagi ka Lovecraft. Pmst annab ta olematute romaanide sisukokkuvõtteid. Romaanid on muidugi sürreaalsed ja raske oleks neid päriselt olemasolevatena ette kujutada. Kõik on tal üldse nii sürr ja kuidagi ängistav, täidetud salajaste oomenite ja ennetega. Väga hea tunne sisse ei jäänud.

Roberto Bolaño – Metsikud detektiivid (2013)

Kui esmatutvus autori loomega oli parajalt igav, siis see on küll päris vägev romaan. Vahel küll nüristav (keskmise osa jutustuste eripalgelisus!), kuid vägevalt ja üpris pillavalt teostatud; ehk siis totaalne, polüfooniline romaan. Ja peale sellist võimast tekstivoogu tekib lõpuks kohatu küsimus, et millega siis tegu. Miks see Tinejera niimoodi huvitas? Mida Belano ja Lima hiljem eraldi taga ajasid? Milleks selline pidetus? Kuhu nad oma road moviega jõuda tahtsid? Millest selline eneseimetlus?

Põlvkondlik nürinemine, ideaalide luhtumine, eks see on midagi sellist, millega peale ärksaid kahekümnendaid kokku puutud (muidugi, kui sind on eelnevalt midagi sellist üldse huvitanud). Belano ja Lima jätavad erinevatele kaaslastele ja tuttavatele üsna erksa mälestuse, aga mis edasi – see tee ei vii edasi. Ideaalide umbtee. 20 aastat kangutamist ja kurikaval autor ei paljasta, mille nimel nad tegutsesid (ei aeta ju enam poetessi jälgi?). Hägusus, sogane vesi. Tegutsemine tegutsemise pärast?

Raamatu keskmises (ehk massiivseimas) osas on meeletu kogu jutustusi inimestelt, kes Belano või Limaga eri kohtades ja aegadel kokku puutusid, aga see suurt ei ava meeste tausta, see jätab järele küsimärkide rodu või roidunud tühjuse (alati on huvitavam endast rääkida, eksole). Milleks see kõik? Ja muidugi, keda uskuda? Jutustajad ajavad igaüks mingit oma rida (oma nahka tuleb hoida!), nende jaoks pole ilmtingimata vajalik välja tuua Belano või Lima, ee, tõde. Ja nende meeste mõtteid ei teata, ei mäletata täpselt – midagi on, aga mis täpselt, ei saa nüüd öelda (nagu raamatu lõpus üks fotograaf kuulab öösel Belanot rääkimas, aga millest, ei saa aru, ei muud kui katked). Ja kas sel üldse tähtsust on, ja kas pidanukski tähtsust olema – muidugi, jällegi, olenevalt jutustajast.

Einoh, see on autori poolt meisterlik udutamine, vahel on see lugemisel tüütav, sest jutustajaid on palju ja kõigil pole peakummitustega just suuremat sidet (eriti see paganama raamatulaada peatükk, milleks). Aga teiselt poolt, milline lõunamaine toores eksootika eri mandritel. Kolmandalt poolt, see luuletamisest jahumine, see on natuke liiast; ent nagu raamatu kaassõna sedastab, on autoril kirjanduskaanoniga mingi oma suhe. Ja seepärast jääb vast see osa romaanist mitteladinaameeriklasele ehk vähe kaugeks.

Ja ikkagi, mida selles romaanis taga aeti? Millal tegelikult toimus see vestlus Amedeoga? Mida lugejale rääkimata jäeti, või noh, mida üldse räägiti? Miks selline painaja? Miks jääb peale lugemist rahutus, ebamugavus põue? Ei oska vastata.

“23. detsember 

Täna ei juhtunud midagi. Ja kui juhtus, siis on parem sellest vaikida, sest ma ei mõistnud seda.” (lk 129)

loterii

ekspress

helilaine
err kultuur
sirp

Roberto Bolaño "Tšiili nokturn" (2013)

Kuidagi on suudetud tema maaletoomisega veidike ämbrisse astuda. See ja "Metsikud detektiivid" pole kindlasti ta parimad. Mõlemad on tekstitellised, stream-of-consciousness närviline mölavool. Tean seda stiili hästi, kahjuks. Esiteks ei taju ma Tśiili poeesiat ja ei tahagi tajuda. Bolano defineerib end aga just selle kontinendi luuletajana ja nii on ta tekstides tihti selle ülistamist. Teiseks on "Nokturni" stiil selline ojavulin, mis voolab peatamata ja hinge tõmbamata, mu arust närviliselt. Seda on ta teinud vahel veel ja see on Bolano oma mitteloetavas ja mittehuvitavas vormis.
   Lugesin teda siin eelmine aasta kõvasti ja aegamisi hakkas ta mulle meeldima (sama asi Murakamiga). Muidugi on asi stiilieelistustes, kuid mulle lihtsalt igasugune eksperimentaalmula ei istu. Lugedes ei läinud ma transsi, või ojavulinaga kaasa vaid mõtlesin kas mul homseks bussiraha on või kuidas ma jõulukuuse sugulasele viima peaksin jne. Samas, kui see vool su kaasa tõmbab, siis oled justkui mingi inimese silmade taga, see kõik juhtub otse su ees. "Antwerp" oli sarnane, aga paremini teostatud raamat ja Tśiili jääb nõnda kaugeks kohaks, millest mulisev Bolano jääb ka kaugeks. Ei viitsinud lõpunigi lugeda, jään esialgu inglisekeelsete tõlgete juurde. Kuid ärge teie ta suhtes ideeliselt alla andke, ma luban et ta on hea!

Roberto Bolaño – Tšiili nokturn (2013)

Bolano tõlge jätkab seda marukirjanduslikku rida, mida niisamuti esindavad sel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kõiv ja Hrabal, ning miks mitte ka Breton või Celine. Ehk siis teksti sisu ei pea ilmtingimata nautima või kaasa elama, küll aga autori stiili (ja tõlkija tööd). Muidugi, kui on selliseid süvenemist eeldavaid lugemishuvisid. Siin siis tegemist surivoodil kirjanduskriitikust preestri tagasivaatega oma eluteele ja seal kohatud inimestele, ning siit kooruvad välja nii mõnedki meeldejäävad lood – kuidas maalikunstnik sõja ajal Pariisis konutas või kuidas peategelane Tšiili hunta ladvikule kommunismist salajasi loenguid pidas. Ja muidki irratsionaalselt kulgevaid lugusid. Tekst on huvitavalt loodud (kahtlemata on Bolano huvitavam lugusid tuues kui niisama “segast pekstes”), aga muidu võrdlemisi igav, endal lihtsalt pole suuremat kokkupuudet Tšiili lähimineviku või kultuuriga, et kõik need lugude salahoovad tööle rakenduks.

Mingil moel ole niisamuti tüütav lugeda kirjutamisest ja kirjandusest, sellised autorite töölauajutud ja klatšimised ole alati... vähe igavad (mida paganat peaks ütlema reklaamlause, et “niimoodi ehk loodigi Tšiilis kirjandust”?). Eks muidugi on siiski alles huvi, kuidas Bolano teine maakeelne tõlge mõjuda võiks.

“Mäletan, et ammutasin tema näo tilgatumaks, üritades saada selgust tema loomusest, temasuguse inimese hingeelust. Ja ometi on mulle ainsana mällu jäänud tema inetus. Ta oli inetu ja tal oli ääretult lühike kael. Tegelikult olid nad kõik inetud. Naised olid inetud ja nende sõnad arusaamatud. Vaikiv maamees oli inetu ja tema liikumatus arusaamatu. Eemalduvad maamehed olid inetud ja nende vonklev teekond arusaamatu. Jumal aidaku mind ja neid. Eksinud hinged kõrbes. Keerasin neile selja ja kõndisin minema.” (lk 23)

“Igasugune vestlus, igasugune kahekõne on keelatud, ütles hääl. Vahel mõistatasin, kust see hääl küll tuleb. Kas see on ingli hääl? Kas see on mu kaitseingli hääl? Kas see on deemoni hääl? Üsna varsti sain aru, et see on mu enda hääl, minu superego hääl, mis juhtis mu und otsekui raudsete närvidega piloot, see oli üli-mina, mis juhtis külmutusautot mööda leegitsevat maanteed, samal ajal kui id oigas ja latras arusaamatult, nagu räägiks mükeene keelt. Mu ego loomulikult magas. Magas ja rassis.” (lk 24)

Väike veider lõunamaine müüt Põhjalast:

“Kas teate, kust pärineb Ahiv? Pole aimugi, vastasin. Pakkuge, kust, ütles tema. Albaaniast? Külm, külm, vastas tema. Pole aimugi. Soomest, ütles tema. See on pooleldi soome, pooleldi leedu nimi. Just, just, ütles härra Mrih. Kunagi ammustel aegadel käis soomlaste ja leedukate vahel vilgas kaubavahetus, Läänemeri oli neile otsekui sild või jõgi, oja, millest läks üle lugematu arv musti sildu, püüdke seda ette kujutada. Ma kujutan, vastasin mina. Härra Ahiv naeratas. Kujutate? Jah, kujutan. Musti sildu, jajah, pomises härra Mrih mu kõrval. Ja pisikesed soomlased ja leedukad vahetpidamata edasi-tagasi saalimas, lausus härra Ahiv. Ööl kui päeval. Kuuvalgel või tõrvikute kahvatus kumas. Pilkases pimeduses, mälu järgi. Tundmata külma, mis nendel laiuskraadidel tungib üdini, tundmata mitte midagi, nad olid lihtsalt elus ja liikusid. Nad isegi mitte ei tundnud, et on elus: nad olid lihtsalt elus ja liikusid., karastunud Läänemere ületamise harjumusest üht- või teistpidi. Elu loomulik osa. Elu loomulik osa? Noogutasin jälle.” (lk 52)

loterii
tõnise lugemispäevik

Roberto Bolano "Nazi Literature in the Americas" (2010)

Kummastav teos, kus Bolano koostab fiktiivse biograafia erinevatest kirjanikest (keda pole olemas olnud), kes on kuidagipidi seotud natsismiga. Omamoodi entsüklopeedia väljamõeldud inimestest, tõmbab see kiiresti lugeja endasse. Iga autor on omaette peatükk, kus tuuakse lühidalt ära tema elukäik ja avaldatud teosed. Nii loob Bolano ise tosinaid kirjanikke ning kolm korda sama palju teoseid.
   Kuskohas osade autorite seos fašismiga on selge, on teiste puhul see hoopiski arusaamatu. Kuskil ei paista neil olevat seost Füüreri või muu ideoloogiaga. Ühe autori natsism väljendub vaid tema veendumuses, et Argentiina jalgpalli on seestpoolt õõnestamast juutidest bolševikud. Kõigele on taustaks Lõuna-Ameerika poliitiline ja sotsiaalne olukord, millest mina kunagi väga teadlik pole olnud. Tsitaate ma ei leidnud, kuigi tsiteerida oleks palju. Bolano ei too kunagi tsiteeringuid kirjanikest, keda kirjeldab. Ta võtab nende teosed vaid lühidalt kokku, mainib kas neid saatis hea vastuvõtt või mitte ning liigub edasi.
   Nii loob ta autoreid kui raamatuid ilma neid loomata. Kõik on fiktiivne. Loed järjest neid elulugusid ja varsti on nagu ükskõik, kas need on "päriselt". On traagilisi armulugusid, on Lõuna-Ameerikasse pagenud natsidest sõjakurjategijaid, töötuid kodutuid, rikkaid luuletajaid (Eesti mõttes absurdne ja võrdväärne fraasiga 'süütu vanaema'), pakse poetesse, sarimõrvaritest kriitikuid... Jah, lõpp läheb kuidagi veidraks ja toimub üleminek teistele Bolano romaanidele "The Savage Detectives" ning kurikuulsale "2666"-le. Üks kunstnik/kirjanik, kelle elulugu ta kirjeldab, paneb Tšiili sõjaväes kokku fotonäituse ning laseb väikses korteris ükshaaval tuppa seersante kui ka oma ajakirjanikest sõpru. Seinad on kaetud fotodega... no ma ei ütle päris ette.
   Raamat on tulvil erinevaid elulugusid inimestest, kes on kunstnikud ja kirjanikud otsimas kunsti olemust ja kuidas seda väljendada. Ja kuhu selliste inimeste iseloom ja looming neid elus viib. Kui see oleks ilukirjanduslikus vormis, siis poleks see eriti eriline. Kaks faktorit teevad selle raamatu huvitavaks ja ajukeppivaks: et see on esitatud tõese teatmiku näol ning et selle on kirjutanud Bolano.

Roberto Bolano "Antwerp" (2012)

"I wrote this book for myself, and even that I can't be sure of."
Bolano varajane novell, mis jäi mulle taas kummaliseks tekstikogumikuks. Õhuke raamat koosneb miniatuuridest, mis on omavahel kuidagi seotud. Kujutage ette polaroidi fotosid, kümnesekundilisi käsikaameraga filmitud kaadreid, suvalisi audiolindistusi mööduvate inimeste lausetest ja autori heietusi, mis kõik kokku visatud.
 
"The language of others is unintelligible to me. "Tired after being up for days" ... "A blond girl came down the stairs" ... "My name is Roberto Bolaño ... "I opened my arms" .."

"The camera zooms in: impassive faces that somehow, without intending to, shut you out. The author stares for a long time at the plaster masks, then covers his face. Fade to black. It's absurd to think that this is where all the pretty girls come from. Empty images follow one after the other."

Ilmselt on hea, kui see läbi lugeda ühe ropsuga, mis võtaks vast normaalses tempos kusagil pool tundi. Mina manustasin novelli tükiti, reisides mööda Tallinnat ning sain aru, et nii lugeda on seda kui tükke tükeldada. See on eksperimentaalne, spontaanne kirjandus ja autor on selle novelli üle uhke.
   Üksindus haaras, nagu käiks võõra linna tänavatel peale pimedat vaimuna. Kuuled pealt ühte vestlust, siis vaatad mõne minuti kellegi aknast sisse ja hõljud tänava kohal. Siis satud metsarajale ja mingi küürakas ajab välismaalasega juttu. Unenäoline.

Roberto Bolano "The Third Reich" (2012)

Järjekordne Bolano. Pean mainima, et olen ikka "Monsieur Pain" mõju all ja seepärast teda uuesti ostangi. Et "äkki on midagi sarnast", mis on tegelikult hale ja kurb suhtumine. Enam ei loe ma teda kunagi selle mõttega, et äkki jäljendab üks ta teos toda lemmikumat. Teos leiti peale ta surma tema paberite vahelt või sahtlist, ja siis pandi selline post mortem raamat kokku. Bolano juurde kuuluv neurootiline/skisofreeniline/närviline mõttemaailm, unenäoline ja painajalik reaalsusetaju ja üleüldine nihkes kulgev reaalsus. Need on selles teoses palju peenemad ja see pole mingi põnevusromaan ega seiklus, kuigi miskipärast arvasin enne lugema hakkamist, et siin räägib Saksa spioonidest Külma Sõja ajal.
   Lugu räägib kahest noorest saksa turistist, kes lähevad Hispaania rannikulinna puhkama. Armunud paar, aga mehe hobiks on mängida selliseid realistlikke lauamänge, mis jäljendavad teise maailmasõja lahinguid. See on ta hobi ja rahvusvahelisel skaalal on ta Saksamaa tšempion ning tegeleb asjakohaste ajakirjade ja fännimaailma ülevalhoidjana. Kohe hakkab ta puhkusel ka mängu üles seadma ning ei käi eriti väljas. Kohtutakse inimestega samast hotellist, kuni üks nende uus tuttav merel surfates kaob. Ainult peategelane jääb veel hotelli, kui tema naine lahkub ja seejärel saab mees tuttavaks rannas paate üüriva põletusarmidega, napisõnalise mehega, kellega ta hakkab mängima lauamängu "The Third Reich". Peategelane elab oma peas läbi väga imelikke mõtteid ja tundub äärmiselt bipolaarne või neurootiline. Mäng Euroopa üle hakkab juurde võtma aina ebareaalsemaid ja tähenduslikumaid motiive ning peategelane tunnetab mingit kummalist tunnet, nagu toimetaksid ta ümber ebaloomulikud jõud.
   Terve lugemise ajal mõtlesin, et see pole selline raamat, mida ma tavaliselt loen. Mida ma siis tavaliselt loen? Mõtlesin sellele ainult selle lugemise ajal ja nüüd tundub, nagu oleksin selle raamatu sisu ise unes näinud. Stiil on selline, et unenäolisus ja reaalsus sulavad veidike ühte ja kui vaatenurk antud läbi peategelase "pea", siis on kokku üks unenäoline ja häiriv kompott. Jube hästi annab edasi inimese sisemõtteid, mis on suuremas osas vaimuhaiguse piiril ja põhjendamatud. Näiteks loeb tegelane öövahetuses töötava kelneri pilgust välja pahaendelist heakskiitu, vana sõbra hääles peituv lubadus millekski enamaks (aga milleks?) või toatüdruku näol on naeratuse esimene samm, mis viitab talle mõnitamise algetest. Umbes selline ettekujutuse ilm, samm eemal skisofreenilisest mõtlemisest "kõik elektripostid soovivad mulle halba, kuid jalgrattad on mu peale vaid kadedad."
   Reaalselt võttes on see lugu ühe noore mehe kuu-ajalisest puhkusena alanud jamast, mis venib unenäoliseks ja ta pannakse vaimselt proovile. Aga kes siis paneb? Miks ta neid asju teeb? Iseenesest mingit kandvat motiivi peale elu ja kunsti ebatõelisuse pole. Mida tarka Bolano kohta üldiselt veel öelda? See peaks mu temateemaline neljas arvustus olema ja ikka pole enda arust midagi tarka maininud. Laialivalguv arvustus... Kas ma soovitaksin? Ilmselt küll, aga mul on selline tunne, et ma ei tea kellele seda soovitada. Pole metafüüsiline, ega samas selline ilukirjanduslik teos. Kuidagi... ebareaalne. Teen pika pausi sellest Bolanost nüüd. Mitte ta halvim raamat tegelt.

Roberto Bolano "The Savage Detectives" (2012)

   Ma ei tea, miks ma selle Bolano ostsin... no tegelikult tean: et lugeda midagi "Monsieur Pain"-i sarnast. Seekord sain tünga ja sain uue "2666" stiilis teose. Eks võtsingi just selle romaani tänu haibile, et see üks ta parimatest. Nüüd tean, et see mu jaoks nii pole. Teos keskendub Mehhikos elavate Ladina-Ameerika poeetide katsumustele, kes kõik noored ja meenutavad ühteteist. Narratiiv on läbi mõne tegelase silmade, kulgedes stiilis "Then I went and..." või "After that we proceeded to..." Teos pidi olema suuresti autobiograafiline ja ainest võetud Bolano noorpõlvest, kus tema ja ta sõpsid ongi need tegelased. Kui kõik on ta mälu järgi, siis see on fantastiline kogus detaile. Või ehk võttis põhilised sündmused ja leiutas nende ümber umbkaudse keha?
   Noored nimetavad end seal mingiks uueks grupeeringuks ("visceral realists") ja siis arutavad tulihingeliselt Ladina-Ameerika luule tuleviku üle ja mässavad vanade klassikute vastu ja püüavad paremat homset üles ehitada. Peaks mainima, et vene nimedest sallin veel vähem neid ladina-ameerika omasid. Raskesti jäävad meelde ja lõpuks tundus, et miks ma seda raamatut loen. Kusagile 150 lehekülje kanti jaksasin närida ja siis ka lootsin, et ehk kohe läheb käima... ei läinud. Natuke häbenedes kirjutan nüüd teile, et paningi raamatu kinni ja riiulisse. Ehk kunagi loen uuesti.
   Selles teoses midagi unenäolist ei ole, kõik on selline kuiv kirjeldus ja vahele kergelt sürrid laused, mis no ongi mõtetena normaalset aga sõnadesse panduna kõlavad kummaliselt. Ehk on see huvitav raamat mingile kirjandust uurivale tudengile või mingi ladina.ameerika kirjanduse kateedrile. Kergelt huvitav oli lugeda seda noorte luuletajate sagimist ja eneseotsinguid ja kõiki neid kummalisi tegelasi, teisalt oli lihtsalt tüütu sõnademüür. Kuidas ma vihkan luulet...

Roberto Bolańo "Monsieur Pain" (2011)

Bolano oli esimene autor, keda siin blogis arvustasin ("2666"), seega hankisin selle raamatu endale kohe, kui Apollos nägin. Kuskohas "2666" oli paks tellis, on see kuskil 130 lehekülje pikkune. Tegu on novelliga, žanriks justkui vandenõu või krimi teemaline noir lugu. 1938. aastate Pariisis elab üks noor mees, kes tegeleb mesmerismiga. Tema abi palub tema sõber, kelle abikaasa on suremas luksumise kätte.
   Sürr kisub aina sürrimaks, aga mitte kunagi absurdihuumoriks. Kurat, ma ei saanud pooltest asjadest aru. Kui lugejale meenub "Meistri & Margarita" raamatu algusosast stseeni, kus luuletaja Wolandit taga ajab ja närvivapustuse all kannatab? Selline skisofreeniline, kergelt seosetu aga pidevalt edasiviiv narratiiv. No see raamat on tervikuna selline, kus tegelane on justkui hüpnoosi all või tal on mingi vaimuhaigus kallal. Kogu maailm on ebareaalne ja ta ise ennast ei tunne... varjud värisevad, inimesed on kahtlased nagu tulnukad ja vahemaad muutuvad. Väga raskekujulise maagilise realismi juhtum, kus peategelane satub nagu unenäos erinevatesse stseenidesse.
   Tegelt sisaldab raamat ühte parimat unenäostseeni, mida lugenud/näinud olen. See kirjeldab unenäo ja kujutlusvõime kulgemist nii hästi, et endal tekib ka lugedes tunne, nagu oleks mingis jubedas unenäos. Mingi eksistentsiaalne äng... Igatahes avastab peategelane, et ta ei saa inimest ravida (hüpnoosiga?) ja mingid salapärased hispaanlased hakkavad teda jälitama. Lõpuks maksavad nalle suure hulga raha, et ta jätaks tüübi ravimata ja võttes raha vastu, satub ta hiljem laohoonetesse, haiglatesse ja kinosaalidesse. Järsku avastab end akvaariumiehitajatega kohvikus joomast, siis kohvikus Hispaania kodusõjas osaleva vana sõbraga meenutusi jagamast.
   Lõpuks ei saagi midagi selgeks, ainult segaseks. Võiks öelda, et Bolanol loeb teekond, mitte sihtpunkt. Keelekasutus, kujundid ja aja ja ruumi tükeldamine tekitab vaimse peapöörituse. Peale "2666" lugemist mõtlesin, et selle tüübi asju enam ei taha lugeda. Mõistus murdub, nagu oleks ise kah hull. Mingis mõttes meenus "King In Yellow" teos, mille lugeja peaks sassi keerama. Võib-olla on asi minus, tahaks mingi aeg mõne teise arvamust just Bolano koha pealt. Lugesin raamatu läbi, kuna eeldasin kiiksuga krimkat.
   Lõppkokkuvõttes on see selline raamat, mis nagu ärritab ja jääb kummitama, aga siis mõtled, et kuidas see on võimalik kui ise midagi aru ei saanud?

Roberto Bolano "2666" (2009)

   Lugesin Bolano raamatut "2666" kusagil kuu aega. Selline paks tellis, meeldiva kaanekujundusega. Vahel panin paariks päevaks raamatu käest, siis lugesin seda jälle iga päev vähemalt tunnikese. Raamatu hankisin soovituse peale, kus tuttav kirjeldas seda salapäraselt nii, et ma ei saanudki aru kas tegu mingi ulmeka, krimka või muu zhanriga.

   Raamat on jaotatud viite ossa, iga osa eelmisega vaid väga õrnalt seotud. Tegu kas siis maagilise realismi või lihtsalt realismiga. Raske on anda täpset kirjeldust tegevustiku koha pealt, mis meenutab suures plaanis kullimängu: narratiiv kirjeldab kindla tegelaskujude grupi kulgmeist, kuni nad puutuvad kokku mingi persooniga, kellele siis fookus pööratakse. Minnakse üle uuele inimesele või inimestele ja need, kellega tegeleti umbes paarsada lehekülge, jäävad kohvikusse istuma või jalutavad öösse ning lugeja ei saa teada, mis neist sai.

   Põhimõtteliselt keerleb lugu ühe kadunud autori ümber, kelle raamatud avastatakse kolme kirjandushuvilise poolt. Nood persoonid avastavad autori meisterlikkuse ja veidra stiili ning ehitavad selle najale oma karjäärid kirjandusprofessoritena. Nii hakkavad nad autorit (Archimboldi) otsima, kuid ei suuda teda leida. Need tegelased ajavad omavahel liini ja neid ühendabki kinnisidee autori koha pealt. Mängides omamoodi detektiive, ajavad nad lõpuks kirjaniku jälgi Mehhikoni, kus neid käsitlev peatükk lõpeb.

   Sinnamaani tundus lugu olevat teatud mõttes "intelligentne põnevik", kus mingit poolreaalset autorit otsitakse. Teine peatükk käsitleb Mehhikos elavat filosoofiaprofessorit, kes tasapisi hulluks läheb. Kolmas peatükk keskendub Ameerikast poksisündmust jäädvustama saadetud ajakirjanikul. Seal hakkab üha tugevamalt välja paistma mõrvamotiiv: nimelt on sealses linnas liikvel naisi retsiv sarimõrvar, kes neid pussitab, vägistab ja kägistab. Ohvreid on kusagil neljasaja kandis, ehk siis tõenäoliselt maailma edukaim sarimõrvar (mõrvareid võib olla ka mitu). Neljas peatükk mõrvu kirjeldabki, ehk siis sadu lehekülgi täis ohvrite elulugusid, surmapõhjuseid ja hoolimatust. Viies osa puudutab legendaarse Archimboldi enda elulugu.
   Teemad, mida raamatus käsitletakse, on laias laastus inimliku hulluse motiivid: hoolimatus, vägivald, õudus, surm, seletamatu hullumeelsus. Kõige jubedam ongi fakt, et midagi pole ülepakutult esitatud. Realistlik kujutlusviis hakkab painama juba viiekümnenda lehekülje möödudes, kuigi midagi jubedat nagu juhtunud polegi. Seda õõva on raske kirjeldada, mispärast raamat mulle kangesti meeldiski, kuigi ei meeldinud ka. Kirjeldatud on mingit metafüüsilist hullust, sisemisi mõtteid ja ebaratsionaalseid mõttelende.

   Palju on lauseid ja lõike, millele pliiatsiga jooni alla tõmmata. "2666" kätkeb endas mingit salapärast tuuma, mida on raske tabada. Selline unenäoline tunne, nagu kellegi halvas unenäos. Tegelased ise on kui kuutõbised ja nende vestlused veidrad, kuid reaalsed. On palju sellist, kus peatüki peategelase loo sees peituvad lühilood. Näiteks läheb tegelane ostma trükimasinat ning satub selle müüjaga vestlusesse, kust hargneb välja lühilugu. Tegelt ongi Bolano mu teada kirjutanud lühilugusid ning "2666" peidab endas mitmeid-mitmeid lühilugusid, mis omavahel ei seostu, kuid nad ei peagi.

   Mingit moraali ega lõppu lool ei ole, ega eriti ka algust. Tihti oli selline mõte, et "miks ma seda loen ja miks ta selle kirjutas". Ometi lugesin edasi. Rõhutaks veel, et põnevust või õudust kui sellist raamatus pole, kuigi kogu raamatu kohal hõljub mingi nimetamata õudus, mis on üsna inimlik. Sellest võiks pikalt rääkida. Öelda, et raamat käsitleb inimeseks olemise õudust, kõlab klišeena.