Andrei Beljanin - Jaht pruutidele (2021)

 

Beljanini senine lugemiskogemus on vähe pendeldanud, praegune vajub rohkem “Musta missa” kanti, muinasjutu-venelastel tuleb taas rinda pista eurooplastega, kirsiks tordil on ukraina kasakad ja juudid (kellega seoses läheb mõnigi nali õige piinlikuks).

Talvises Lukoškinos tuleb tsaari miilitsal siis kokku puutuda õige mitme probleemiga. Ivašov on talves igavlevatele kohalikele selgeks õpetanud jäähoki, mis neis kohe tohutut hasarti tekitab. Ainult et … kui tsaar paneb välja karika, mis peaks võitjatele minema, varastatakse see tsaari eluruumidest ära. Väga piinlik, kui kõik kohalesõitnud välismaalased sellest kuuleksid ja hiljem kodumaal ette kannaksid, milline korralagedus seal valitseb.

Välismaalt on nimelt saabunud oma tosin saatkonda, kuna tsaar Gorohh on viimaks otsustanud abielluda. Toimub omamoodi tõsieluseriaal, et kes võidaks Gorohhi südame (ja saaks õigeusklike tsaarinnaks). Gorohh pole teadagi naistevõlude suhtes ükskõikne, ainult et … järgemööda vajuvad tema intiimruume külastavad naised varjusurma, ning nende juurest leitakse mürgitatud õun. Kohalik salateenistus peidab printsesside kehad keldrisse, sest kuidagi ei saa jälile, kuidas oleks võimalik neidusid elustada. Sest tegu pole kohaliku nõidusega!

Koos teiste välismaalastega on saabunud vennalike kasakate saatkond, et tugevdada sõprus- ja majandussidemeid tsaaririigiga (mis siis varustab kasakaid relvadega, et need hoiaksid puhvertsooni). Kuid kaasavõetud hetmani hinnaline kingitus varastatakse ja selleta pole küll mõtet tsaari ette ilmuda (rääkimata kodumaale naasmisest).

Ja kõike seda peab lahendama Ivašov oma miilitsajaoskonnaga. Rinda tuleb pista eri kommete ja nõidustega, mis võib tabada muidu igati normaalseid Lukoškino kodanikke, lisaks muidugi pöörast kirge äratav jäähoki tšempionaat. Tegevust leiavad ka Külmavana ja Küürselg-Sälg.

““Vaadake, õigeusklikud, miilits kappab taevas!” All imetles mind siiralt rahvas, pead kuklas ja mütse kinni hoides. “Meie Nikita Ivanovitš on mõõtmatult vapper mees! Mina poleks küll niimoodi kihutada julgenud, mul on üksainus pea ja ajud on selle sees kah olemas …”

Vaat nii või umbes nii tervitati mind linna eri nurkades. Tervitustele vastata ma ei jõudnud, aga emand suksuke lõbutses kõigest väest, sõidutades mind joovastunult siia-sinna.

“I-ni-me-se-ed! Mis  suur ime on pilvedesse ilmunud - kas tõesti Püha Jüri ise valgel ratsul luurab, lohet otsib! Ain’t mispärast ta sedasi kaeblikult vigiseb, ei saa aru …” (lk 202)

Kui muidugi on väljamaalastega tegu, läheb autori huumor selliseks … suurvenelikuks (veel hullem, üks printsess on koguni Etioopiast). Ja no muidugi see juuditeema ja nende (siin küll heatahtlikult esitatud) keskaja klišeede kohaselt (jajah, ukrainlased ja pogrommid, eksole). Samas ikka nalja saab ja lõpuks kedagi ei tapetagi, ning viiendas raamatus peaks vast kaalukeel taas mütoloogia poole kalduma, kuna … Kaštšei olevat valla.

Andrei Beljanin - Lendav laev (2020)

 

Kui eelmine raamat tekitas tunde, et annan autorile veel viimase võimaluse ja kõik, siis see romaan justkui lepitas ära. Kui võttagi rahulikult meelelahutusena, siis on päris lahe ja nalja saab. Hakkasin mõtlema, et mis kahe eelmise raamatu puhul häiris ja leidsin, et kummaski tegeldi miski välisvaenlase tekitatud jamaga (eriti jabur oli see “Musta missa vandenõu” puhul), siis seekord pole ei tatarlasi ega sakslasi ning leitnant Ivašov peab lahendama puhtalt kodumaa juurtega hullu kuritegevust (väike miinus, et raamatul seos esimese romaaniga, aga eks see ole maitse asi).

Sest tsaarilt on varastatud meistrite loodud lendava laeva joonised ning nagu miilits avastab, siis see polegi mingi umbluutamine - kuivõrd tsaar demonstreerib mudellaeva lendu (jajah, hiljem on see oluline). Pikaks ajaks jääb arusaamatuks, kes ja kuidas need joonised näppas, ning miilitsajaoskonna õuduseks saavad bojaarid käsu omakorda alustada paralleelset uurimist ning tulemuseks on tohuvabohu. Kuid võimalikud tunnistajad surevad ning tsaarilgi tuleb kogeda lähedase kaotusevalu; üleüldse läheb miilitsa juhtkonnal olemine õige hapuks ning lisaks bojaaride vandenõule seistakse peagi vastakuti kurikaelte kurja kambaga.

Eks lugejana tahaks juba raamatu esimeses pooles vahel koputada miilitsaleitnandi õlale ja osutada millelegi olulisele, kuid eks see ole osa comic fantasy võttestikust ja eks igal tegelasel ole omad nõrkused. Muidugi, see lendava laeva idee on võluvalt totter, aga jällegi, sellise maailma värk. Vene olemust saab siin laialt analüüsida, kõik see tsaari ja rahva ning vendluse ja rumaluse teema ja mis veel iganes.

Paistab, et Marge Nelk on teinud eriliselt lummava kaanekujunduse (suur pilt), paremgi veel kui avaraamatu oma (rääkimata siis teise romaani üsna õnnetust külalisesinemisest). Hea, et kirjastus aegajalt Nelgiga kaubale saab.

sulepuru

sehkendaja

Andrei Beljanin - Musta missa vandenõu (2020)

Beljanini teine raamat jätkab igati avaraamatu küntud vagu ehk siis saab nalja kõiksugu veneliku olme ja ühiskondliku korralduse asjus. Kõik võiks tore olla, aga nagu ikka, on selle idülli ohustajateks võõramaalased - kui esimeses on need neetud tatarlased, siis seekord lähtub oht Euroopa suunalt, kus on tekkinud kurikaval plaan Venemaa kastreerida - vabaneda paganlikust pärandist ja selle käigus maha suruda ka õigeusku. Ehk siis nüüd peab vapper Ivašov peatama vaat et salajase ristisõja.

17. sajandi ühiskond on teadagi mitmel moel humoorikas nüüdisaegsele elukogemusele, aga eks sealt leia mõndagi sarnast nüüdse Venemaa riigikorraldusega. Autor küll pigem muheleb oma erilise Venemaa üle, on selline armas ja omane riik oma vähe eriskummalise suhtumisega (“peksab, tähendab, et armastab!”); isake tsaar ja tema truud alamad … nojah. Eks omaette nähtus on suhtumine võõramaalastesse, nii saavad oma koosa nii juudid kui sakslased, seda nii 17. sajandi venelastelt kui 21. sajandist pärit militsionäärilt.

Nalja saab, aga vahel käib vähe ajudele see suurvene mentaliteet. Nagu teistes blogides öeldud, siis huvitavam on see folkloorsete teemade lüpsmine. Kuid - lühike romaan, kiire lugemine. Ehk oleks võinud jätkata esimese romaani kaanekujundust, aga on mis on, vähemalt pole tegu Strugatskite “Muinasjutt Troikast” laadi … asjaga.

“Algas sõda… kõige ehtsam sõda inimohvrit, tegevusplaanide, kaitseliinide, kaevikutulistamise, äkkrünnakute, diversioonide ja verega. Tavamaailmas ei ületa võitlus kuritegevusega vastastikku aktsepteeritava kompromissi piire. Miilits kannab ette plaanipärasest “meetodite karmistamisest”, aga kurjategijad legaliseerivad edukalt oma äri ja maksavad korralikult makse sellesama miilitsa ülalpidamiseks. Kõik vastastikku läbipõimunud kuju, luues teatava suhete harmoonia. Kui kriminaal läheb välja õiguskorra hävitamisele, mis meil siis üle jääb? Ainult adekvaatseid vastumeetmeid võtta - sõjas nagu sõjas ikka. Sellepärast ma ei tundnudki erilisi süümepiinu, “visanud” kaks ilmset kurjategijat tsaari timukate “veriste käppade” vahele.” (lk 120-121)

“Kohe homme panen selle neetud ikoonimaalija põlema!” vandus Gorohh läbi hammaste. “No mida ta küll siia on maalinud. Mul lausa põlved värisevad…”
“Pole vaja!” palusin sama vaikselt. “Poisil on suur anne. Võib-olla on ta isegi geenius. Võtke ta parem õukonnakunstnikuks…”
“Et ta mind samamoodi ilustaks?!”
“Ja siis? Avangardism on tulevikukunst. Nojah - ja kui sellist portreed näidata teie pealetükkivatele pruutidele… Te ei abielluks ju iialgi!”
“Jah?” jäi tsaar mõttesse. “Nojah, sellest oleks muidugi käegakatsutavalt kasu…” (lk 168)

sehkendaja

ulmekirjanduse baas

Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus (2019)

Sündmuste Horisondi sarjas on Butcheri ameerikalikule meelelahutusele vastukaaluks siis Beljanini venelik meelelahutus. Et siis lähimineviku miilitsa nooremleitnant satub veidra ajarännu õnnetu juhuse tõttu muistsesse muinasjutuaega – aga ka seal on koolitatud miilitsast kasu, muistne tsaar vajab nooremleitnandi kogemusi politseitöös (käesoleva romaani toimumisajaks on peategelane mõnda aega selles tsaaririigikeses tegutsenud). Talle tehakse ülesandeks välja uurida, kes nii silmaganähtavalt tsaaririigi varakassat on röövinud (sest eksole, kõik võtavad niiehknaa matti, kel vaid võimalust). Miilitsaleitnandil koos kohalike abilistega on käed-jalad tööd täis ja paljastub aina jõletum vandenõu tsaaririigi vastu.

„„Istuge, kodanik. Esialgu keegi teid milleski ei süüdista. Kutsusime välja kui võimaliku tunnistaja valitseja riigikassa röövimise asjus. Kas istute juba ükskord?!“
„Küll ma veel istuda jõuan… kui panete… vanglas või kongis!“
„Süütuid istuma ei panda.“
„Seda juttu ma küll ei usu…“
„Mida?“ tõusin jalule. „Ehk tahad sa öelda, et meie isake tsaar pistab süütut rahvast vangi? Ehk ei meeldi sulle valitsuse poliitika? Ehk on ka tsaar sinu jaoks paha, ah?“
„Aa… uu… umm…“ alustas duumadjakk, kuid kaotas mõttejärje ja andis alla: „Tsaar on hea!““ (lk 20)

Siin romaanis väga olulisel kohal olevad Baba Jagaa ja Surematu Kaštšei leidsid hiljuti kasutust ühe ameerika autori triloogias, kuid nende kasutusviisid on erinevad – Beljanini need ja teised müütilised tegelased pärinevad pigem multifilmide ja koolikirjanduse ümberinterpreteerimisest, Arden töötles pigem slaavi folkloori omale vajalikumaks. Nii on Beljanini Baba Jagaa rahumeelne ja õiglane memmeke, kes hoolitseb miilitsaleitnandist kostilise eest – ja kes pigistab silmi kinni selle ees, et vanamutil on arvatavalt õige tume minevik. Miilitsaleitnande abiliseks on ka külakesest pärit võimas ja ohmu noormees Mitjai, kelle rusikajõust on vägagi abi, kui ta vaid ei võtaks iseseisvalt endale tööülesandeid (ses suhtes Dmitri ongi vast kirjutatud kõige karikatuursemalt).

Eks omaette võlu on see 20. sajandi lõpu kõnepruugi ja mõistele ülekandmine muistsesse aega, huvitaval kombel ei pinguta autor sellega liialt üle, pole just ohtralt jalaga-tagumikku laadis killkukesi. Ja noh, eks seal on üldse idülliline ja tuttavlikult venelik eluolu, mis noh, vahel paneb kuklakarvu üles tõusma. Kuid eks see raamat võikski vast rõõmustada eelkõige nö traditsioonilisema ulme austajaid, mõned naljad ja mõttekäigud on sellised … sedapsi.

„Tervist teile. Miilitsa nooremleitnant Ivašov. Palun esitage dokumendid…“
„Aa… turvaürikud?“ taipas üks ja ajas käe põue. „Siin need on: kauplemisluba, tõend tollimaksu kohta, kaupade nimekiri, kõik nagu kord ja kohus…“
„Kas relvi, raha või narkootikume on?“
„Kõike on, kõike tõime, ärge mitte kahelgegi!“ ühines jutuajamisega rõõmsalt teine mees.“ (lk 155-156)

lugemissoovitus
ulmekirjanduse baas