Adam-Troy Castro - The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne tragikoomiline mõttearendus Asimovi robotiseaduste asjus, seekord on siis näiteks juhtum, kus robotil lastakse seista liikumatult üksildasel planeedil, kuniks inimesed naasevad. Kuigi on selge, et see on pahatahtlik (roboti tõlgenduses ka sadistlik) käsk, kuivõrd käsuandjal pole mingit plaani naasta ja see käsk on antud puhtast õelusest, kiusamaks naist, kes sai robotilt lohutust.

Sest robot täidab käske. Kui vaja, siis lohutab, kui vaja, siis seisab liikumatult lagunemiseni (mis pole küll veel mitmesaja aasta jooksul juhtunud, mil ta on seisnud). Aga robot mõtleb, sest tal on selline võime.

Nii see tekst siis esitabki kümneid ja kümneid näiteid sellest, kuidas robot saab aru, millise ebaõiglase käsu on ta saanud, aga ta peab seda täitma, sest on kõik need robootika seadused koos kõigi oma tuhandete täiendustega, mis kõigest hoolimata selgelt ütlevad, et inimene ja tema tahe on ülim. Aga.

Nagu öeldud, päris tragikoomiline tekst, kus oleks justkui situatsioonikoomikat (robot analüüsib inimeste käitumist), aga sisult siiski traagiline; eks siin ole kokkupuutepunkt Klune’i roboti-fantaasiaga.

Adam-Troy Castro - The Unnecessary Parts of the Story (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Vaimukas metanarratiivne ulmelugu Dawkinsi austajatele. Ehk siis loo jutustaja kommenteerib üht niisugust lugu, kui uurimislaeva üks meeskonnaliikmetest nakatub kuskil uuritaval planeedil miskisse viirusesse ning laevale naastes lööb mõne aja pärast see viirus lõkkele, nakatanu teeb mitmele kaaslasele mõndagi koledat. Mispeale ta suletakse karantiini, kus see viirus teatab läbi nakatanu suu kaptenile, et tal (kui viirusel) on eesmärk hävitada inimsugu (nagu see on varem juhtunud mitmete kosmosetsivilisatsioonidega).

Laeva meeskond (no tõesti, mis oleks parem sõna iseloomustaks uurimislaeval töötavaid naisi ja mehi?) on nüüd mitmete valikute ees – kas kupatada nakatanu koos viirusega avakosmosesse, sõita laevaga lähimasse päiksesse, proovida nakatanut ravida või viia viirusekandja teadlastele uurimiseks. Järgnevad mitmed, ee, inimlikud otsused, mida loo jutustaja kommenteerib õige sarkastiliselt.

Eks aluslugu ongi esitatud võimalikult banaalselt ; lugu on justkui tuttav mitmetest ulmefilmidest või -romaanidest (sellele viitab kasvõi see, kuidas tegelasi on erinevate klišeelike tüüpide pähe esitatud). Sest noh, pragmaatilised otsused pole ju draama esitamiseks küllalt glamuursed; pealegi esineb inimestel aegajalt sentimentaalsust olukordades, kus see on õigupoolest täiesti tarbetu või kahjulik (jajah, miski inimlik pole mulle võõras). Teksti võib eelkõige huumori pähe võtta, aga kuni puändini on see samuti parajalt vaimukas kommentaar loo jutustamise võimalustest.