Madis Kõiv – Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest; nägemused ja uned (2013)

Uudisjuttudena on seda kogu pisut raske võtta, enamik tekstidest varem siin ja seal ilmunud – aga jah, nüüd siis kokku koondatuna. Kõivu proosat võiks iseloomustada kui argise maharaputamine, mäluotsing, mälu kraapimine. Hetke markeering, teadvusevoo vallapaiskamine (vallajätmine?) ja ühtaegu pidurdamine selle (mingitmoodi) uurimisega, kahtluse alla seadmisega, millegi kõige täpsema või olemuslikuma otsimisega; vana mälu täpsuseihalus (ma nüüd pole kindel, mida see lauseosa tähendab). Lugemisel läheb rohkem tähelepanu sellele, kuidas öeldakse, kui et mida öeldakse (no kontekst jääb mulle napiks või ka kaugeks, või siis mida üldse öeldakse). Kogumiku parim tekst ehk “Kadunud Kõtu”, krüptilisim vast “Teekond Murgabi”.

Aga päris hea valik öökapiraamatuks, päris mitu korda jäin lugemisel suikvele. Mõnus.

“(Sulgudes ütlen, et viimasel ajal on moes rääkida, nagu oleks võõrasema julmusega liialdatud, aga teiselt poolt näitavat statistika, et võõrasemaga laste suremus oli (XIX-XX sajandil) mitu korda kõrgem kui oma ema juures kasvanud lastel. Nii et kui mõtlema hakata, siis on isegi kummaline, kuidas tüdrukud sest loost nii liigutatud võisid olla, sest igaüks neist oli ju potentsiaalne võõrasema. Kummalises sümbioosis on naisterahva hinges hellus ja julmus.)” (“Kadunud Kõtu”, lk 63)

“Ma olen õun ja ripun õunapuu küljes, kuid see on uni.
Häda ei ole selles, et ma und näen (on, aga teises mõttes), vaid selles, et on sügis ja ma olen üsna küps õun. [Sügis, loomulikult praegu mu ümber, s.t. siin unes, mitte tegelikult, kuigi ka tegelikult on sügis, kuid see ei ole oluline (on, aga teises mõttes).]” (“Õun”, lk 126)

“Ettekandele ei tulnud küll ühtegi Busoni oopust, kuid esitati üht minu meelisheliloojat, kelle nime olen samuti unustanud, kuid keda olen kuulanud tihti, kuigi ükski ettekanne pole tõeliselt õnnestunud ega ka kunagi (tõelise) lõpuni jõudnud.
Ehk ongi nad (ta teosed) kõik viimseni lõpetamata (sümfooniad); vaevalt aga siiski, sest midagi ei ole sellest kunagi räägitud ega kirjutatud ja pole ka mina neid nii võtnud. Lihtsalt pole õnnestunud orkestritel neist ühtegi (vähemalt minu kuuldes) lõpuni mängida ja ka algused on jäänud hägusteks, keskkohad on ehk kõige paremini suutnud end maksma panna, needki siis päämiselt visuaalselt, vähem audiliselt, kuigi seekordne esitus oli kindlasti ka seda, audio-visuaalne vähemalt, sest vaatemängki ei puudunud.” (“Presidendi juures”, lk 162)

loterii

ulmekirjanduse baas

Madis Kõiv "Uudisjutte" (2013)

Ma ei saanud eriti midagi aru. Tavaline asi. Kõiv kui kirjanik/inimene on mulle meelde jäänud ajast, kui kunagi ETV pealt temast mingit saadet nägin. Rääkis metafüüsikast ja unenägudest ja jäi meelde. Selles LR numbris on kokku kuhjatud tavalisel hulgal sonimisi, mis võivad olla päriselt kuid võivad ka mitte olla. Igatepidi võib. Mingi osa tema lugudest moodustavad siin "mees, kes elab kahes maailmas" laadis tekstid. Inimene on pooleldi unenäos ja pooleldi reaalses maailmas ning reaalsuse üle üldiselt ei vaielda.
   Ma ei saanud enamusest midagi aru. Üks lugu on narratiiviga ("Vikat"), kus midagi müstilist nagu toimubki ja selline metafüüsilise õuduse mekk (mis iganes see siis ka olla võib, aga võib ka mitte) juures. Et temast aru saada, peab mingi kiiks juures olema. Mingi hullumeelsus või nihe.

Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominendid aastast 10222

Varraku blogi lekitas nominendid, eks siis või siingi neid heauskselt edasi peegeldada (täielikku nimekirja tuleb sealt lugeda, siin vaid osaliselt):

Ilukirjanduslik proosa
Kaus “Hetk”
Kesküla “Elu sumedusest”
Kõomägi “Pagejad”
Õnnepalu “Paradiis”

Luule
Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Kangur “Kuldne põli”
Kasemaa “Lagunemine”
Krull “Neli korda neli”
Soomets “Varjatud ained”
Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”

Esseistika
Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”
Krull “Paljusus ja ainulisus”
Laanes, “Lepitamatud dialoogid”
Valgemäe “Pihtimusi”

Vabaauhind
Annus (koostaja) “20. sajandi mõttevoolud”
Kolk (koostaja) “Rooma kirjanduse antoloogia”
Kõiv “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas”
Salokannel “Jaan Kross”
Zetterberg “Eesti ajalugu”
Undusk (koostaja), Tuglas “Valik proosat”

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Aaloe: Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”
Põld: Baricco “See lugu”
Saluri: Waltari “Sinuhe”
Sivonen: Lowry “Vulkaani jalamil”
Varik: Rushdie “Kesköö lapsed”

Mõned kommentaarid. Proosast ise eelistaks Kausi raamatut, ülejäänud 3 raamatut pole just lugemishuvi äratanud; igavalt traditsiooniline valik. Luule nominente pole lugenud, huvitab Heinsaare teos, ja hiljuti siin avaldatud Soometsa luuletus on jäänud painavalt peakolusse liikuma. Esseistikat pole lugenud, arvustuse põhjal tundub Laanese raamat huvitav olevat. Vabaauhind oleks tore Annuse koostatud teosele, tahaks lähiajal lugeda. Tõlkes oli muidugi Rushdie päris monumentaalne.

Või kes mida arvab?

postimees
sirp
arter proosast ja tõlgetest
10222