Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast (2013)

Ilmunud järjekordne väljaanne sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”. Kogumiku löövaimaks artikliks on Ainson-Uriarte “Igapäev kui fantastiline”, mis siis näitab seda, kui mitmekesised tungid argihalluses peituvad. Argipäev, mis koosneb avalikust Sümboolsest ja varjatud Reaalsest. Igal juhul tegemist teemaga, mis võib päid painata või üllatada, meeldivalt või mitte (kuid sellest on juttu alltoodud tsitaadis), ning kuidas see võib kunstiteostes avalduda. Kahju, et artiklile pole lisatud illustratsioone nagu Vindi artikli puhul.

“Argiaskeldused on läbinisti sümboolsed, nad esitavad, presenteerivad konstrueeritud mudeleid; see on kui hoolikalt kokku seatud tsirkus, läbimõeldud ja korrapärane etendus ning sellevõrra topeltusutav. Igapäeva a-poole fantastilisus seisneb selle maksimeeritud “normaalsuses” ja samasuses.
Igapäeva b-pool on seevastu platvorm, kus obsessioonid, perversioonid, nihked ja liha võtavad eri kuju ning vormivad karakterit. See, kuidas ja mis eri hetkedel ja tsoonides välja imbub ja väljendub, on sõna otseses mõttes fantastiline. Selles on “ebatõelisust” (võrreldes “tõelisusega”, millega harjunud oleme); kummastust, kummalisust ja kõhedust.
Kui mõelda lacanlikes terminites, siis võiks öelda, et igapäeva a-pool on kui Sümboolne vald ning b-pool seevastu Reaalne. Reaalne on kõik see, mis on teiselpool Sümboolset, sisaldades tunge, traumasid ja liha – ühesõnaga kõike seda, mis on kirjeldusülene (integreerimatu ning ka teiselpool Keelt).
Siit ka seletus, milleks on meile igapäeva a-poolt vaja, milleks me sellest nii kinni hoiame ja seda taasprodutseerime – sest me oleme ihamasinad ning need argikihid ja -askeldused on üles ehitatud ja üksteise peale kuhjatud selleks, et püüda nende kaudu hoida end (mõnikord lausa meeleheitlikult) “normaalsuse” ja “tsiviliseerituse” piires. Argiaskelduste ja nende nii sümboolse rolli ja korduse kaudu tegelikult püütakse piiri Reaalsega kindlustada, või isegi selle kohalolu unustada, kustutada. Seega on Sümboolse olemasolu vajalik eelkõige selleks, et Reaalne meid lihtsalt nahka ei pistaks.” (lk 140)

Kogumiku lõbusamat või lausa meelelahutuslikumat poolt esindavad Kraavi “Bizarro. Sissejuhatus veidra poeetikasse” ja Laaniste “Tehiskaaslased ja nende fiktiivsed elud” artiklid. Kraavi tutvustab niisiis Bizarro “liikumist”, mil eesmärgiks luua vabameelset veidruste kirjandust, olla žanrikirjanduse underground. Ja toodud tutvustus tekitab endaski huvi selle nähtusega tutvumiseks. Kui Kraavi toob eesti kultuuri puhul veidruse võimaliku näitena ühe Kivisildniku teksti, siis tegelikult tuleks pilk suunata ameerika nähtuse eeskujul kuhugi eesti trükiste põhjakihti (see ei ole halvustav väljend!), kus on kõiksugu veidrusi olemas – tõsi küll, kas ka täiesti vabameelsed või šokiiharad, seda vist veel mitte. Laaniste artikkel aga käsitleb seda, et kas on mõtet luua võimalikult inimsarnast robotit – vastus on negatiivne. See oleks liialt kallis (pole veel selgegi, kuidas normaalselt liikuvat tehisinimest saavutada), tarbetu (töötamiseks on parem midagi muud kui inimkuju) ja pealegi õõvastav (nn uncanny valley). Ent säändsete robotite eelkäijaks on nüüdisajal nukk-kaaslased, Laaniste siis tutvustabki sellega seostuvat mõneti problemaatilist fetišimaailma.

“Šklovski loogikast lähtudes võiks seega öelda, et bizarro on (üle)järgmise või kõrgema astme “kummastus”, mille tekitavad mitte niivõrd kirjandusele üldiselt, vaid konkreetsele žanrile iseloomulikud tunnused. Sellele tasandile tõstavad bizarro kõikvõimalikud loo juurde kuuluvad komponendid: fantastilised aegruumid, kausaalsuse puudumine ja absurd sündmustikus, imelikud-irratsionaalsed tegelased ja veidrad teemad, poliitiline ebakorrektsus jne. Veidruskirjanduse sündmustikku iseloomustavad märksõnad nagu imelik, ebatavaline, friiklik, vildakas, haige, julm, nilbe, lõbus, jabur, alatu, camp jms.” (lk 118-119)

Nendele vabameelsetele artiklitele vastukaaluks on kogumikus Masingu ettekanne “Rohelise udu vang”, mis on selline vanamoeliselt mõtlev ja sarjav, mingil moel paistis Masing uskuvat, et helge tulevik on vaid siis, kui inimesed muutuvad sisemiselt. Eks omamoodi värskendav on jälgida autori viitematerjali, mis on kogumiku taustal päris... fantastiline.

“Minu meelest on SF praegu hoolimata rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid vähemalt osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus, ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase elu olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal.” (lk 40-41)

Orgilt on kaks artiklit eesti ulmekirjanduse oludest: “Pilk eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse” (niisiis üpris viitetihe ülevaade omamaisest ulmekriitikast) ja “Aurupunk ja tujuulme. Kuidas lugeda Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu” lugusid”, kus ta püüab kodustada kaht omakeelset mõistet: tujuulme ehk comic fantasy (lk 112) ja pudrumentaliteet ehk pulpmentaliteet (lk 114). Ühtlasi on natuke segasevõitu mõte, et aurupunk on kui eesti kultuuri ja ajalugu iseloomustav hiljaksjäämist ja katkestust hästi iseloomustav paradoks (lk 112). Et siis, pange aurupunki. Aga F&Kle lähenemine on korralik.

Kogumikus on veel mitmeid ja mitmeid artikleid. Aga neist ei hakka rääkima.

“Kui ma mõtlen fantastilisest, siis mõtlen ma igapäevast. Igapäevast, mis koosneb maad võtvatest, laiali laotuvatest vaikustest, mis omakorda annavad ruumi üleskerkivatele fantaasiatele. Mind huvitab see kardinatetagune igapäev, kus igaüks meist on kooldus väljapressivate afektide kohal ning samal ajal läbitud pidevast kõhklusest toimuva illusoorsuse või tõsiseltvõetavuse suhtes.” (lk 139)

Tankad. Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes (1997)

See pole lumi

aias, kus rajuiiling

narmastab õisi,

mina ise just olen

see, kes närtsib ja langeb.

(Fujiwara no Kintsune, lk 9)

Teineteisele
kaasa tundes mõtelgem,
mägikirsipuu,
pääle sinu õite ju
ühtki sõpra pole mul.
(Gyoson, lk 39)

Siis kui tõepoolest

mu käised pole kuivand

nukrusevimmast,

paraku mind, mu nime

roojastab alles lembus.

(Sagami, lk 40)

Varsti, siis pole
enam mind. Mälestuseks
teise maailma
tahaksin ainult korra
juhtuda nägema sind.
(Izumi Shikibu, lk 49)

Kuigi ju tean,

et pärast koitu öö taas

tuleb tagasi,

heldeke, kui vastik on

ometi hommikuhahk!

(Fujiwara no Michinobu Ason, lk 53)

Otsekui lained,
mis murduvad kaljudel
tuule võimuses
üksinda mina murtult
kurbi mõtteid ajelen
(Minamoto no Shigeyuki, lk 57)

Kui ma iialgi

poleks teda tundma saand,

oleks parem nüüd

kui aineti halada

tema ja enda pärast.

(Fujiwara no Asatada, lk 61)

Lainete õõtsu
Suminoe rannikul...
Aineti öitsi
unenäos teel su juurde
püüan, et mind ei nähtaks.
(Fujiwara no Toshiyuki Ason, lk 87)

Uku Masing – Mälestusi taimedest (1996)

Aega läks, aga läbi ma selle raamatu taimedest ikka sain. Muutus ise juba omaette nagu potililleks mu öökapil. Oli seal omal kohal ja kes teab, võib olla vaikselt käändus aja jooksul aegamisi valguse poole, vahetas märkamatult asendit, liigutas, kui ma magasin või kodust ära olin. Aegajalt siis jälle mõned õhtud järjest lugesin neid Masingu mälestusi, mis seotud taimedega ja mõtlesin, et võiks taimedest realistlikud botaanilised pildid ka juures olla, oleks väga omamoodi populaarteaduslik-autobiograafiline botaanikaraamat. Paljuski on jutt inimesele, kes taimi ei tunne, liiga konkreetne ja kirjeldav ja noh, igav. Kui oleks taime pilt juures, tekiks kohe äratundmine, õpiks midagi ja tekiks seoseid. Hariduse asi muidugi, ei ulatu ise kuuse-kase-piibelehe tasemest kaugemale.

Raamat on lihtsast positivistlikust botaanikast muidugi üle. Masing ise rõhutab, et kirjutab selle teksti pigem pühenduseks taimedele.

„Neile täiuslikemaile elusolestele – kuigi mõned rumalad nende seas on mõelnud teisiti – kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kauneimate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vajades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. Eriti just selle eest, et nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime.“ (10-11)

Lugeda on lehekülgede kaupa kirjeldusi sellest, kus, millal, millises seisus milliseid taimi nähtud, nopitud, ise kasvatatud. Põnevam on aga see, kui Masing räägib oma isatalust Raplamaal, maaelust juba vaat et sajand tagasi. Karmiks läheb, kui mängu tulevad inimesed, siis ei hoia ta end tagasi. Tarkuse, tundlikkuse ja aususe kolmeharulise piitsaga nüpeldab ta halastamatult kogu inimkonna edevust, kadedust, maitsetust, labasust ja muid pahesid. Oi õudust! Kuni armsaimate inimesteni välja ja iseennastki ei säästeta – ta ju ka inimsoost. Uurib end üsna põhjalikult ja need tagasivaated arenguteele ja noorukiea suhetele kodus ja koolieas ongi kõige huvitavam osa raamatust. Ja leiab ikka ja jälle, et on täiskasvanuna siiski muutunud, arenenud – erinevalt teistest. Ja on masenduses teiste mõistmatuse üle, kes on ikka teise klassi aegsetes kaklustes ja kerenuumamises kinni.

„Mina ei taha kõhtu, veel vähem olla kõht. Tahan olla aju, millesse voolavad kokku kõik võimalikud tajud maailmast, tahan liikuda, toimetada, talitada, teha, ehitada, istutada, muuta maailma paremaks ja mitte teda õgida kellegagi võidu. /---/ Olen needitud sellesse aega, kohtamata ühtki omataolist, suutmata viia kaasa endaga kedagi.“ (116) 

„Ja muidugi see, kes juhtub lugema, ütleb, et ka mina olen ülbe – et ma ei ole nii, nagu teised inimesed, et pean end nendest paremaks, väärtuslikumaks, õilsamaks. Jumal küll, kuidas saan selgitada, et ma ei ole midagi nendest. Olen ainult teistsugune, kellele need terminidki ei ole enam sisukad.“ (115)

Huvitav, äkki Masing oli 50ndate Tartus, mil selle raamatu märkmed kirja on pandud, nii üksiklane – just selline mulje raamatust jääb – mingi ümbritsevatest suurema eneseteadlikkuse tõttu? Mingi terava eneserefleksioonivõime tõttu? Laiema pildi nägemise võime või julguse poolest, samal ajal kui paljud sukeldusid (pagesid?) nina ees oma kitsasse erialasse? Kas 50ndate inimesed Tartus olid naiivsemad? Nojah, vast oli ta nii kibe lihtsalt tegutsemise piirangute tõttu, kärbitud tiibade pärast. Võis resigneerunult sajatada, sest vahet polnud, nagunii leviteeris kodus oma paralleeluniversumis, ei lastud teda kuhugi rändama ega ehitama. Maailm pidi ju tematagi kohe-kohe valmis saama, plaanide kohaselt.

EPL

Haikud. Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes (1997)

Kuna järelsõna järgi on tegemist suhteliselt kaudsete teistest keeltest tõlgetega ja pigem neist tekstidest inspireeritud omaloomega, siis ei viitsinud jaapani autoreid haikude juures ära märkida.

Võiks öelda, et lõbusad haikud, järjest lugedes moodustuks kui bipolaarne narratiiv.

Kuulmata hüüdu

oleksin pidanud lumeks

tõesti ma haigrut.

(lk 8)

Oh, väike lõoke,

lõõritad päevad läbi.

See on ju nii pikk!

(lk 15)

Nõmmel metskulti

samuti pühib kõle

sügisemaru.

(lk 21)

Vesi jäätumas.

Küll on raske uinuda

naerukajakal.

(lk 22)

Pilv nad lahutab,

teineteisele pardid

hüüdvad hüvasti.

(lk 27)

Metspardi pojad,

kintsud sulgkimonotes.

Oleks vaid neil soe!

(lk 32)

Püüdetult ulbib

laia jõe laisal voolul

roheline konn.

(lk 54)

Küllap vist näeb und

karbikala vee põhjas

tõmmates uime.

(lk 73)

Riisipõld müüdud.

Veel rohkem tüütavad ööl

krooksuvad konnad.

(lk 78)

Kui süld on jäme

mõnikord pajugi, oh!

Paju ta siiski!

(lk 90)

Lauri Sommer - Kolm yksiklast (2010)

Kui luuletaja proosat või prosaist luulet kirjutama hakkab, siis on ikka selline tunne, et no mida tema sellest teab, jäägu ikka oma liistude juurde, see proosa või luule on pooletoobine (see on muidugi ülimalt lihtsustatud lähenemine, aga pahatihti peab siiski paika, eks?). (Võib muidugi pöidlaid keerutada ning jõuda mõttele, et pahatihti otsivad kirjanduslike ambitsioonidega inimesed end noorukina luulekeeles.) Sommeri puhul on kindel lahterdamine tiba keeruline – on ta luuletaja või muusik või Masingu uurija? Kes langenud proosa eksiteele. (Ja eks me kõik teame, kuidas lahterdamine ärritab.) Väga-väga lõdvalt ta raamatut kolmeks raiudes võiks öelda, et “And” on kui luuletaja, “Sisepiiril” kui muusiku ja “Hilised lemmelehed” kui uurija poolt kirjutatud. Aga tegelikult pole nii, lugude puhul on nii üht kui teist ja kolmandat hõngu (hea küll, Drake'i lugu langeb oma reportaažlikkuses pisut ansamblist välja). Ühesõnaga, siin on proosa oma eri väljendusvõimalustega – mille pärast lugemine võibki olla igavesti tore tegevus.

Kui ma vaid oskaks oma uitmõtete segapudru arusaadavaks teha. Mitte et neid mõtteid suurt oleks.

Juba esimestest lehekülgedest tundub pisut üllatav, et autor väljendub nii palju lühilausetega. Ja “And” puhul jääb mulle arusaamatuks nii mõnigi setu mõiste. Enamasti eestikeelne, vahel setukeelne ning harvem jaguneb lause suisa pooleks: "Keväjädsel aol tull palost tsirguhellü ja sattõ toomõ häiremit, kassid pidasid pulmi, hobused hirnusid koplis, lehm ammus täis udarat ja kanad kõõrusid õhtusel õrrel." (lk 48) – hea, et tegemist pole mõne murde eest võitlejaga, vaid asja võetakse vabalt, nii ehk jookseb vaba olemine. Darja kerkib silme ette naturalistliku otsekohesusega, lihalik naine kujutatuna meesautori poolt. Kui “And” on pingeline ja kuidagi isiklik (vahel seguneb autor ise teksti, lõpuks selgub, et suguluski olemas), siis “Sisepiiril” on hulga lobedam lugemine ja mõneti nagu... kergemeelsem (selles mõttes, et lugu Drake'st ei poe krae vahele, ei leia enamat kui nooruse angsti ja kohanematuse). Naljakas, et tollases kontekstis on John Cale vanake (lk 82), kõigest 6 aastat vanem (või mõtles autor, et Cale juba staar jne?). Põhimõtteliselt võiks lihtlabaselt väita, et Drake'i lugu on hea hoiatus sellest, kui halb on narkootikumide tarbimine. Vist esmakordselt adusin seda mõtet, et enesetapp on tõesti vastikult isekas tegu, hüvastijätukirjad on vaid (endiste) lähedaste piinamine, kas on õigust selliselt teisi häirida. Ühesõnaga, suitsiid kaotab glamuursust. (Teine asi on vist kane'lik ammendumine.) (Jeerum küll, Nirvana fännid võivad tõesti tüütud olla.) “Hilised lemmelehed” - reaalsete inimeste puhul on vist parem unustada, et tegemist... reaalsete inimeste lugudega. Eha hingesuuruskõne (lk 143-146) on pisut ülepakutud, arvan naiivselt. Pole Masingu loomingu ja eluga kursis, et tabada siinseid finesse, autori tekst on muidugi selline, et minusugusel teadmatul on päris raske ree peal püsida. Noored naised kui vananevate meeste energialaks ja tuunimine. Masing jääb ühtviisi tumedaks rünkaks nagu eelnevate eelarvamuste puhul olen arvanud. Raamatu viimased 10 lehekülge on päris vägevad, nö finaali vääriline.

Raamat kui eesti kvaliteetfilm, parajalt depressiivne ja lohutu ja voogav. Mulle tundus pisut ootamatu, et autor (luuletaja-muusik-uurija, kes?) nii palju jutustab, oodanuks nagu rohkem trikitamist loo rääkimisvõimalustega, sest pooleldi naljaga öeldes pole ju tegemist tõsiuskliku prosaistiga; tõsi küll, kolmas tekst on teistest süvanägemuslikum ja vallandub midagi sellist, mida ehk eelnevalt eelarvamuste piires ootasin. “And” on mulle ehk kirjanduslikult huvitavaim lugu; “Sisepiiril” on kõige ligipääsetavam, mõistetav ja mingil moel meelelahutuslikum lugu; “Hilised lemmelehed” on siis arvatavalt see, millest jäädakse raamatu puhul kõnelema, essee ja kaemus üheskoos. Sommeril on kena viis olla aegajalt otsekohese ja ropu väljendusega, vahetu ja lõikav. Mis mind ikka ja jälle imestama pani, oli autori kasutatud lühikesed laused, mis moodustavad siiski hea voo (no aga inimene ei suhtlegi segaliitlausetega teiste või endaga), ei mingit rahutut hakkimist. Pikalt mõtlesin, kuidas seda kirjeldada – et oleks kui piitsahoobid, aga mitte plaksumise või valu mõttes, lihtsalt siuh-säuh tume podin. Või äkki hoopis vihma trummeldamine. Või palavikulisus. No ei ole kõnekeelsus, pigem isikupärane väljendumine, oma pärane. Igal juhul, tavapärasest proosa (ilukirjanduslikust) keelekasutusest erinev. (Ja missugune on tavapärane proosa keelekasutus, eksole. Lihtsalt üks sõnastamatu kujutelm.)

Kummastav ja valus raamat. Tagakaanel esitatakse küsimusi: “Kuhu unistused meid viivad? Milline on suurim lähedus ja eraldatus? Kas inimese elu määravad aeg ja tavad või miski muu?” - millele pole siinses postituses kuidagi tähelepanu pööratud. Pinnapealse inimese värk. (Kuidas vastaksid neile küsimustele raamatut lugemata?)

Kujundaja on kasutanud põnevat tähešrifti, punktid kui tillukesed ristid. Vist on märgiline, et Darja-Drake'i tekste ilmestab aegajalt vastavalt risti ja kitarri kujutised, ent Masingu oma läheb puhta voona, vaid paar fotot on tekstis.

Nagu huvitavate raamatute puhul ikka, tuleb seda kunagi uuesti lugeda, ja siis ehk järgmist moodi arvata. Ja vaadake linke, seal palju ilusat juttu kirjutatud. “Köngerjönks” on tore album.

kronotoop
sehkendamine
viivud
kirjanduse ja keele ajaveeb
jutte ja triipe
za/um
teatritasku
südamelähedaselt
sirp
päevaleht
aru anded
tõde minemisel