Georges Simenon „Maigret’ süümepiinad“ ja „Proua Maigret’ sõbratar“ Pegasus (2022), tlk Merike Riives

Pärast pööningult leitud raamatut läksin nagu iseenesest värskemate tõlgete peale üle, on ju Simenon kirjutanud neid ja muid raamatuid sadade kaupa ja nüüdseks on ka eesti keeles nende valik vähehaaval täienenud.

„Maigret’ süümepiinad“ on selline klassikaline tagurpidi mõrvalugu, kus komissari jutule tuleb üks mees kahtlusega, et tema naine plaanib teda mürgitada. Muuhulgas on tol mehel kindel kava laetud püstolit käepärast hoida ja esimeste mürgistusnähtude ilmnemisel kallis kaasa enesega parematele jahimaadele kaasa võtta. Siis tuleb samuti komissari jutule tolle mehe naine, kes räägib pikalt oma abikaasa tasakaalutusest ja kummalisest käitumisest. Mees on aga juba isegi maininud, kuidas ta naise palvel suisa neuroloogi vastuvõtul käinud ja kus teda ilusti terveks hinnati. Kõik see jutt neuroloogidest (liiatigi, et viimase vastutulek oma kliendi kohta mingitki infot jagada on ümmargune null) paneb Maigret’ suisa psühholoogiaalast kirjandust lugema.

Tegevus toimub keset talve, kuid kuulus raudahi Maigret’ kabinetis on kahjuks juba minevik – terves majas on üle mindud kaugküttele. See tingib kusjuures osaliselt ka komissari süümepiinu, kuna keskküttest liigpalav kabinet teeb uimaseks ja nõnda möödub ka esimene kohtumine tolle kummalise mängurongiinseneriga uimasuse tähe all, mida ta pärast kohtumist enesele ette heidab. Tegelikult, muidugi, on jällegi kogu jutt ja värk piisavalt ebamäärane, et rangelt võttes poleks politseil säherduse asja peale muud teha kui viisakalt ära kuulata ja õlgu kehitada, liiatigi, et ükski jutul käijatest ei näi mingit tegutsemist ootavatki, kuid Maigret’ sisetunne ütleb teist ning nõnda kasutab ta jaoskonnas valitsevat ajutist pühadejärgse kiire aja järgset vaikust ära taustauuringuteks ja jälgimiseks. Pildile ilmub ka tolle mehe käli, kes lesena abielupaariga ühes majas elab ning lõpuks tuleb ikkagi luuavarrest pauk ka. Ega siis ju mõrv ei saa toimumata jääda, olgu Maigret nii võimekas kui tahes. 

___

„Proua Maigret’ sõbratar“ algab kahe pealtnäha seosetu seigaga – kõigepealt kõrbeb proua Maigret’l lõunasöök põhja ja teiseks saadetakse politseile anonüümkiri, mis räägib, et ühe maja keskkütteahjus on põletatud surnukeha.

Huvitav, kas tänapäeval veel jätaks keegi kana ja porgandid madalale gaasileegile omapäi podisema sellal kui ise hambaarstil käib? Proua Maigret’ jaoks tundub see igatahes üsna tavaline ja mõistlik lahendus, aga siis juhtub, et üks lapsega daam, kellega ta hambaarsti vastuvõttu oodates on juba mitmed korrad pargipingil kokku saanud tormab ootamatult minema ning jätab vaese proua Maigret’ lapsevalvesse. Lapse ema naasmist annab oodata päris mitu tundi ja nõnda juhtubki, et lõunaks koju saabunud komissar leiab tossu täis korteri ja kõrbenud roa. 

Mis puutub keskkütteahju, siis kontrollima minnes leitakse sealt tõepoolest mõned inimhambad ja kuigi esialgu tunduvad meister raamatuköitja ja tema kaasa tublid ilmsüüta inimesed, siis Maigret ei jäta loomulikult jonni ja nagu arvata võibki, siis jõutakse lõpuks üsna kirju seltskonna, kadunud krahvinna ja loomulikult ka proua Maigret’i salapärase tuttavani. Sealjuures olgu veel mainitud, et proua Maigret isiklikult panustab uurimisse rakendades oma naiselikku arusaamist kübaratest ja kingadest, millistest detailidest millegi taipamine komissarile üle võimete käiks, ning selgitab välja modisti, kelle poekesest on pärit salapärase daami kübar. 

Muu hulgas muretseb Maigret ka proua Maigret’ tervise pärast ning mõlemad võtavad ette perekondliku kinoskäigu. Nagu ikka on mõnus, millise sundimatusega astuvad politseinikud keset tööaega läbi mõnest baarist, et kiirelt üks kosutav klõmakas võtta.

Tore oli leida raamatu lõpust ka tõlkijapoolset selgitust Pariisi kohanimede kohta ning möödunud sajandi Pariisi kesklinna kaarti.

Väljas oli juba peaaeg pime ning halvasti valgustatud trepil, mis sarnanes mõne lossi salatrepiga käis Maigret' ees tema hiiglaslik vari. Ühe mansardtoa nurgas töötas Moers, roheline visiir laubal ja paksude klaasidega prillid ees, liigutades töö kohal rippuvat lampi traadist tõmmates kord lähemale, kord kaugemale.

Tema polnud käinud Turenne'i tänaval naabeid küsitlemas ega ühes kolmest baarist aniisiviina ja valget veini joomas. Ta polnud kunagi tänaval kedagi jälitanud ega passinud terve öö mõne suletud ukse taga.

Ta ei ägestunud kunagi, ei närvitsenud, aga võis juhtuda, et ta küürutas oma laua kohal järgmise hommikuni. Ükskord veetis ta siin kolm päeva ja kolm ööd ühtejärge.

Maigret oli võtnud sõnagi lausumata ühe õlgpõhjaga tooli, istunud inspektori lähedale ja süüdanud piibu, mida ta nüüd tasakesi popsutas. Kuuldes pea kohal asuval õhuaknal ühtlast krabinat, taipas ta, et ilm oli muutunud ja vihma sadas. ("Proua Maigret' sõbratar" lk 79)

Georges Simenon „Maigret vihastab“, Eesti Raamat (1980), tlk Helle Michelson

Pööningul ööbides juhtub ikka vahel, et leiad end mõnda vana head raamatut lugemas. Sedapuhku jäi näppu see kolme erinevat komissar Maigret’ lugu sisaldav köide. Kõik vana hea õdus värk, mis mul muidugi krimile kohaselt ühtlasi ka põhjalikult ära unustatud, mis sest, et olen seda raamatut noores põlves ikka päris mitu korda lugenud. Kõigis kolmes loos on Maigret sunnitud Pariisist välja sõitma, esimeses kahes valitseb kaunis kevad, viimases suvepuhkuseline august. Aastaaegadele ja eemalviibimisele kohaselt ei pääse komissari kuulus raudahi sedapuhku eriti püünele.Esimene lugu ehk „Félicie on siin!“ toimub suuremalt jaolt Jeaneville’i nimelises uusasulas, kus põldude-niitude asemele on rajatud omapäraste nimedega tänavad, istutatud noori puid, ehitatud uusi villasid ja suvemaju, muist veel tühermaa ja lõpetamata, kõik justkui ebareaalne nukulavastus, millise kirjelduse peale muidugi meenuvad ka kõik need põldudele rajatud uusrajoonid tänapäevases Eestis – mõned asjad on ikka igal pool ja igal ajal sarnased. (Mingi aeg tagasi jäi ette Maigret’ lugudest vist midagi sellist nagu „Kolme tee ristil“, kus oli ka sarnase uusasula ja sarnase veidi lohutu ja haleda kirjeldusega tegu.)

Ühes neist vastsetes endisele rohumaale üles klopsitud majadest elutseb st elutses vana raamatupidaja Jules Lapie, hüüdnimega Puujalg ja Maigret’ ülesandeks on loomulikult välja selgitada, et kes ja kuidas tolle surma eest õigupoolest vastutab. Nagu ikka tuleb kuskilt pihta hakkamiseks esmalt küsitleda Puujala teenijannat, naabreid, leida sugulased, küsitleda neid ja nii edasi, ja eks lõpuks viib kõik see töö sihile ka ning selgus tuuakse majja, kuid igal sammul ei saa üle ega ümber Féliciest, tollest põikpäisest, umbusklikust ja tugeva fantaasiaga teenijannast, kes ise kangekaelselt väidab enese olevat olnud hoopis palju enamat ja siis sama dramaatiliselt keeldub lähemalt selgitamast, kuna on saladusi, millest tal polevat õigust rääkida. Ühesõnaga, tõeline juurikas ja võimekas juurikas, kelle tekitatud segaduses on küll ainult Maigret oma rahu ja läbinägelikkusega võimeline sotti saama. Muuhulgas paneb Maigret siin loos oma alluva homaari vähimagi häbitundeta pihta nii, et vaene Lucas peab hoopis kotletiga leppima.

Teise loo „Maigret koolis“ läbivaks jooneks on valge vein ja austrid. Vanasti mäletan ikka, kuidas Maigret’ nimi tekitas isu Calvadose järele (ega hiljem järele proovides ei olnud üldse nii hea kui lugedes tundus, muidugi), aga siin tuleb isu hoopis jaheda valge veini järele. Ja no miks mitte siis ka värsked austrid. Kuigi, eks siingi ole selge, et mingi suvaline valge vein, mida pudeliga poest võib saada pole üldse muidugi see, mida Maigret’ igatseb, sest ilmselgelt sõita Pariisist välja kuhugi Prantsuse mereäärsesse külakesse ja mekkida seal kohalikku veini värskete austrite kõrvale on hoopis midagi muud.

Nojah, ühesõnaga on siin tegemist juba kõva karjääri teinud staadiumis komissariga, kellelele ajakirjandus üksjagu tähelepanu pööranud ja kelle kuuldus kaugele levinud. Nõnda siis polegi ime, et kui üks hätta sattunud õpetaja kas Pariisist hoopis kaugelt ühest mereäärsest linnakesest kohale sõidab ja abi palub, paneb mälestus ühest kunagisest päikesepaistelisest rannast, austritest ja kohalikust valgest veinist, mille pudeli põhjas oli olnud liivakirme, Maigre puhkust välja võtma ning tolle tundmatu linnakese poole teele asuma.

Muidugi läheb nii, et tõusu-mõõna rütm ei klapi mõttes kangastunud unistusega ja värskeid austreid ei saa ega saa, kuna veeseis pole nende korjamiseks sobiv. Merigi on linnakesest jalutuskäigu kaugusel ja õiget hetke ja tuju veini mekkimiseks kah pole … kuid mõrv muidugi lahendamata ei jää, see on selge, aga siingi on nõnda (nagu Simenoni nukravõitu õhustikuga lugudes tihtipeale), et ega see süüdlase leidmine mingi suur trall ja võidukäik ei olegi – inimestel on kõigil oma lood ja asjaolud ning tihtipeale on kõik see värk lihtsalt üks haledalt ja õnnetult viltu kiskunud sündmuste jada, kus omamoodi kahju neist kõigist.

Kolmandas loos, kus „Maigret vihastab“ on komissar juba ise Pariisist välja kolinud ja veedab idüllilist pensionipõlve maamajakeses, korjab kirudes kartulimardikaid ning vaidleb naisega aiaviljade asetuse üle peenramaal. Siis aga tuhiseb sisse üks ekstsentriline vanadaam, kes koomilises võtmes peab puukottades komissari esmalt aednikuks ja seejärel tema äsja herneid puhastanud prouat teenijannaks, kuid sellegipoolest saavutab selle, et vanas politseinikus ärkab iselaadne kihk ning too jalamaid kohvri pakib ja rongile asub, et vanadaami perekonnas toimuvatesse ebamäärase segasusega lugudesse valgust heita.

Nõnda on kogu värk mõnevõrra ebaklassikaline. Pole ju otseselt mõrva, mida uurida, kuigi, üks surmajuhtum on perekonnas hiljuti aset leidnud ja ka Maigret pole enam ametlikult politseinik. Ning kõige tipuks peab ta veel tegema nägu, et ta pole vana proua Amorelle’i kunagi näinud ning viibib külas turistina. Kui ei ilmneks, et perekonna kahtlane väimees on ekskomissari kunagine koolivend, siis jääks üldse küsitavaks, kuidas midagi uurida või kellegagi vestelda õnnestub – suvalisel turistil ei passi ju lihtsalt kellegi häärberisse sisse marssida ning küsimusi esitama asuda. Niigi tuleb vananeval ekskomissaril üksjagu aega öösiti nurkipidi ringi luurata, et asjasse mingit selgust saada ja mustad perekonnasaladused päevavalgele kraamida. Muidugi jääb kõige selle peale küsimus, et kuidas kedagi üldse vastutusele võtta kui kuriteod on ebamäärast laadi ja tõestusmaterjaliga on ka nagu on …

Värvikatest tegelaskujudest pole puudu siingi, näiteks peab Maigret kohalikus võõrastemajas öömaja saamiseks esmalt tolle hüpohondrik-veinininast perenaisega lahkelt tolle ihuhädadest vestlema, et too soostuks äritegevusest hoiduvasse asutusse kostilist võtma … ja tolle kostiga on muidugi ka sellised lood, et poole osa ajast hangib Maigret ise kusagilt toidupoolist ning asub siis võõrastemaja teenijannaga kahekesi õdusalt köögis askeldama, aga ega ta ise säherduse olukorraga niiväga rahulolematu olegi – õdus askeldamine sobib nii kogukale komissarile kui küllap ka tema lugude austajale. 

Eks nagu Nero Wolfe’i lugudegi puhul on selline argitoimingute kulgemine ja erinevate jookide ja roogade figureerimine koos erinevate asukohtade õhustiku ja pisiasjade ning erinevate värvikate karakteritega kahtlemata oluline osa õdusa krimiajaviite võlust.  

„Palun andke mulle pool liitrit valget veini, jupp vorsti ja pool naela leiba,“ küsis Maigret.

Tegu polnud siin mingi söögimajaga. Ta istus laua otsa ja jäi vaatama lüüsiväravate all tupruvat vett. Endistel aegadel vedasid rasked hobused aeglaselt lotja piki kallast ja väike paljajalgne plikake sammus mööda kaldaäärset teed ning ajas hobuseid pika madjakaga tagant.

Mõnel kanalil võis veel praegugi hobuseid näha, aga Ülem-Seine’ilt olid „Amorelle ja Campois“ nad oma suitsevate puksiiride ja mootorpraamidega välja tõrjunud.

Vorst oli maitsev, vein kerge, veidi hapukas. Pood lõhnas kaneeli ja petrooli järele. Lüüsiväravad avanesid ja puksiir vedas enda järel reas lotje nagu kanapoegi kanalit mööda ülespoole ja lüüsivalvur tuli hetkeks Maigret’ laua taha keelt kastma. (lk 260)