Seio Saks - Pärisasjade lühiajalugu (Looming 7, 2026)

 

Kui nüüd õigesti mõistan, on tegu postapokalüptilise utoopiaga - kirjeldus aastast 2285, sealse ühiskonna toimimisest, mille juured siis paiknevad 2050. aastal toimunud ökokatastroofis. Minajutustaja silme läbi arutletakse katastroofieelse ühiskonna toimimisest ning milliste printsiipide järgi võiks olla katastroofijärgne ühiskonnakorraldus - ka see ei tundu tuleviku inimestele ideaalne, aga samas keskmiselt toimib õiglasemalt kui meile tuttav formaalselt demokraatlik maailmakord.

Vaatepunkt on kirjeldav, sealse poliitilise olukorra pingete markeerimine. Ehk võiks seda nimetada ka filosoofiliseks ulmeks.

Theodora Goss - Letters from an Imaginary Country (2025)

 

Kogumikuga võiks seostuda mitu märksõna, mida tekstid ühel või kombineeritul viisil puudutavad. Laiemalt võttes võiks lüüa kogu kaheks - tekstid väljamõeldud maadest (Cimmeria, Thüle, Pellargonia) ja siis klassikaliste angloameerika fantaasiatekstide töötlused (Oz, Narnia, Frankenstein, Dracula jms). Tõsi, on ka nö autobiograafilisel ainesel tekstid, mis omavad kokkupuuteid rohkem esimese teemaga - üleüldse on tihti siinsetel tekstidel nö metakirjanduslik maik man; näiteks esitatud akadeemilisest vaatenurgast või siis tegelaste kirjade kaudu. On tekstid, mis on algusest otsani klassikalised fantaasialood; on tekste, mis lähevad üle nö kvaasireaalseks või puha fantastiliseks. Ja muidugi - palju mängimist autori endaga (koguni omamütoloogia, eksole), lisaks identiteediküsimustele ka maitseid akadeemilisest eluolust; ja muidugi küsimus Ungarist, mis kõigist vastuoludest hoolimata saab ühe palavad armastuskirja läbi raamatu.

Kui “The Collected Enchantments” puhul imestasin, et kuhu jäi osa tekste, siis nüüd nende kahe kogumikuga paistab olevat ülevaade Gossi kogu lühiloomest (vist on küll mõni lugu, mis pole küll neis taasilmunud). Isiklikult jättis vägevama mulje esimene kogumik, nö muinasjutukogu - seda eelkõige seepärast, et need töötlused Ozi või Frankensteini või teiste klassikute teemadel … nojah, ma tõesti ei tunne huvi Narnia vms algtekstide lugemiseks. Mingil moel seetõttu tundub, et see kogumik tegelikult rohkem ameerika lugejatele (kasvõi nende töötluste pärast), sellest ka siis mõned nägemused Euroopast on kuidagi … Ameerikast kogetuna? Ei oskagi seda kuidagi selgemalt kokku võtta.

Aga noh, Goss on Goss, ka tema nõrgemad tekstid on väärt viit punkti (v.a. “Pug”, ka järelsõna lugemine ei kutsunud seda ümber hindama). Juttude keskmine hinne 5,7, mis on ikka väga hea (ja esimene kogumik oli veel parem: 5,9).

The Mad Scientist's Daughter • 5/10

Dora/Dóra: An Autobiography • 5/10

Cimmeria: From the Journal of Imaginary Anthropology • 7/10

England Under the White Witch • 6/10

Frankenstein's Daughter • 6/10

Come See the Living Dryad • 6/10

Beautiful Boys • 7/10

Pug • 4/10

A Letter to Merlin • 6/10

Estella Saves the Village • 5/10

Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology • 6/10

Lost Girls of Oz • 5/10

To Budapest, with Love • 6/10

Child-Empress of Mars • 5/10

Letters From an Imaginary Country • 5/10

The Secret Diary of Mina Harker • 7/10

Portaalid piiri peal. Ulmelood Narva noortelt (2026)

 

Kahtlemata huvitav antoloogia - kasvõi juba selle poolest, et ühe kooliprojekti ulmekirjutamise töötoa tulemustest on koostatud raamatu; ehk siis arvatavalt on tegu noorte üldse esimese trükiprooviga. Ja eks Narva on boonuseks, aga sama huvitavalt võiks mõjuda ka Kärdla või Jõhvi või Viljandi või Maardu õpilaste loome - sest eks ikka on põnev, mida noored inimesed võivad kujutleda.

Viimasel ajal on mul miski hirm, et kui loed tundmatu autori värsket teksti, siis kui tehisvaba see ikka on. Antud antoloogia puhul on pigem, et 2-3 teksti puhul võinuks ehk autor anda oma teksti võõrale lugejale, et see võiks oma pilguga mõndadele ebakõladele osutada (teksti sidusamaks kirjutamine, ehk tausta rohkem avamine) - no juhul muidugi, kui eesmärk võiks olla mingil määral lugejasõbralik.

Ja eks juba esimese loo puhul tekkis küsimus, et kuidas neid tekste õieti hinnata - kas konteksti arvestades (noorte trükiproov, lähtudes vaid sellest raamatust) või siis nö kontekstivabalt (võrdluses ükskõik millise teise lühiproosa palaga, mida olen selle blogi ajal lugenud). Otsustasin viimase kasuks, aga paratamatult - ükski verinoor kirjutaja ei saa veel kuidagi Theodora Gossi või Aliis Aalmanni kvaliteediga kirjutada; see oleks … ulme. Igal juhul, lugude keskmine hinne on 4,2.

Kahju, et kogumiku kaanepilt on päris kole, vähemalt on see teadatuntud koledus, mitte mõni tehisklišee.

Elina Metsma “Suve varjatud maailm” 4/10

Liana Soldatova “Ta on sees” 3/10

Jevgenia Krainova “Pääs tagasi” 5/10

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova “Punase Kolju rantšo” 4/10

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja “Verana” 5/10

Danna Solovjova “Tõde, mis murdis vaikuse” 4/10

Daniil Savosto “Paralleel-Jõesuu” 4/10

Jana Šaškina “Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist” 4/10

Kersti Kivirüüt “Kalasööt” 5/10

Andra-Eliis Abramson “Merepärlid” 4/10

trekseki lugemisblogi

China Miéville, Keanu Reeves: Mujalmaa raamat

See ei ole mõni neist raamatutest, mille alguses juba aimad, mis edasi saab. "Žanripiire lõhkuv" on muidugi absurd, on lihtsalt inimesed, kes ei arva, et žanrid üldse olemas on, ja selle raamatu autorite jaoks ei tundu olevat.

Väga tore. 
Alati rõõm selliste raamatutega tutvuda - neid pole sugugi vähe.

Raamat räägib - peamiselt - ühest ... mehest? 
Ütleme, et ta on mees.
Teda vaadeldakse läbi suure hulga vaatepunktide - ka tema enda omade, sina-vormis - vahepeal jutustatakse lugusid ammu möödunust, vahepeal teistest võimalustest, mis pole isegi möödas päriselt, vaid teise ajajoone osad - vahepeal ollakse looga umbes-tänapäevas, umbes-tuttavas keskkonnas. Sala-laborid ja "valitsus eitab kõike". 

Mees tahab teada: mis ma olen?
Inimesed (ja teised olendid) ta ümber tahavad teada paljusid asju. 
Mis ta on? Kuidas ta on? Mis on jumal? Kas ta on jumal? Kas on teisi temasuguseid? Kui palju nad omavahel sarnanevad, kui palju erinevad? Kas tal on perekonda? Kas ta suudab armastada? Mis on Surm? Mis on Elu? Mis on surm? Mis on elu? Kas vastandid tõmbuvad? Mis on halvim asi universumis? 
Oot, ei. See on juba minu mõte.
Sest mul on oma vastus ja kui üks tegelane kahe kolmandiku raamatu järel ütleb, et kõige halvem asi universumis on surm, ma hakkasin kohe põlgama nii teda kui osapoolt, mida ta esindas. 
Võimalik, et raamat oleks huvitavam, kui olla nõus, et võitlus surmaga ja elu eest on Hea ja Üllas tegu. Võimalik - ent see on niigi hea. 
Ka mulle. 

Lõpuks jõutakse välja sinna, et surm ja elu pole vastandid. Muidugi ei olnud see mulle üllatus, ent ikkagi meeldis mulle, kuidas selleni jõuti. 

See on ka põnev raamat, eks ole. See mees, kellest on juttu, on tapja. Ja pole midagi parata - surm on põnev. Surmamine on põnev. Surmale otsa vaatamine on põnev.

See on põnev raamat. 

Aa. Muidugi oli peategelane mu jaoks Keanu Reeves'i näoga. Miimikaga. Häälega. Missugune siis veel?

Reaktor
Digital Nerdland

Kersti Kivirüüt - Kalasööt (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Narva ulmekirjutamise töötoa juht on samuti panustanud looga ja mõneti on see “kõige narvalikum” (või noh, klišeelikum) jutt - selles mõttes, et mida eestlasest ulmelugeja ootaks Narva kohta; ehk siis kenasti illustreerib seda, et noortel on ikka kirjutamisega seoses oma fantaasialendu.

Aga see lugu siis sellest, et Narva jões võivat olla mingisugune koletis - ja kui üht Narva õppima tulnud tudengit jões solberdades midagi hammustab, asuvad noored tudengid mitme narvalase abil seda ise uurima. Ja mis siis selgub.

Tekst on meeldivalt meelelahutuslik (Kivirüüt ikkagi kogenud autor) ja hägusalt tuletab meelde ühe aastakümnete taguse romaani Juhan Pajult (mida ma küll väga ei mäleta), nii võiks see olla omamoodi järellugu “Sankt-Peterburgi viirastused” (jajah, nõukaaja taak tollaste vägitegude tõttu), aga nüüd siis integreeruva Narva põhjal.

Daniil Savosto - Paralleel-Jõesuu (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Eks siin tekstis ole nooruslikku energiat, mis ehk detaile alati paljuks ei pea, sest kirjutamisel lummab eriskummaline maailm. 

Lugu siis tehasetöölisena töötavast mehest, kes saab puhkuseks hea reisipakkumise Soome, kuhu siis asutab kolme sõbraga minema. Kuid Narva lennujaamas sõitu alustades tabab üht sõpra kummaline tunne ning järgmine hetk … avastatakse end lennuõnnetusejärgselt Narva-Jõesuust, mida üks sealne veidra välimusega vanamees tutvustab paralleelreaalsusena. Aga sealt on võimalik pääseda, või muidu …

Edasine tekst koosneks justkui episoodidest, mis peaks ühtaegu  kummastama kui nalja pakkuma, ent lõpuks jõutakse ikkagi sõlmeni (millest ma  enne midagi ei maininud). Eks mitmel puhul  tahaks rohkem mõista, miks just see juhtub või miks see tekstis on välja toodud, aga eks siis tuleb lugejal endal see enda jaoks mõistetavaks teha. Aga noh, eks  siin tundub olevat olemisrõõmu ja see on peamine.

Danna Solovjova - Tõde, mis murdis vaikuse (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Vahest ehk utoopia valda kuuluv tekst: ühel päeval selgub ülemaailmselt, et inimesed ei saa enam valetada; rääkija muutub tummaks kui püüab sulle jama ajada. Milline segadus, sellel ei paista olevat mingitki teaduslikku seletust. Nojah, võimud nõuavad teadlastelt valetamise võime taastamist - muidu pole võimalik riiki valitseda. Aga … teadlasedki ei mõista selle nähtuse olemust ega midagi. Kuidas edasi elada? Vastust teavad ehk noored.

Tekstis jäi minu meelest käsitlemata üks tahk: kuivõrd on säilinud siiski võime valesid mõelda, kas siis saaks neid ka tegelikult kirjalikult või visuaalselt väljendada? Kuivõrd jah, enamus kommunikatsioonist on justkui siirdunud visuaalset kasutava kogemisse.

Eks utoopia puhul on paratamatu teatav naiivsus ja positiivne programm; seda tasakaalustab tekstis väljendatud mõtted valetamise kui sellise olemuse üle, sest noh, on valed ja siis on veel valed - vahel on väike vale pigem positiivse mõjuga jne jne. Eks omamoodi huvitav seegi, millisena näeb autor praeguse maailmakorra toimimist, on pahad võimutegelased ja head teadlased jne.

Jevgenia Krainova - Pääs tagasi (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Tekstis on hästi tabatud seda lootusetuse tunnet, kui oled kinni jäänud ajasilmusesse (mitte et keegi meist seda reaalselt teaks, eksole, aga eks igaüks lähtub oma hirmudest ja ootustest). Ja noh, olukorra teeb hullemaks see, et iga kord lõpeb see ajasilmuse kogemus surmaga - erinevatest õnnetustest eriti emotsionaalselt hullude tapmisteni. Hull värk. Ja see minimalistlik keelekasutus, eks seegi annab autori arvatavale eesmärgile kenasti vunki juurde.

Tõsi küll, loo lõpplahendus (ehk ajasilmuse hargnemine) jääb kuidagi pehmeks - või noh, eks seda võib võtta ka unenäona (mis muidugi olekski lihtsaim seletus). Igal juhul, päris hästi teostatud tekst.

Liana Soldatova - Ta on sees (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Selle loo probleemiks on, et põhimõtteliselt on see mustand, loo kondikava, mis tuleks alles korralikult täis kirjutada. Juba teksti avalaused tekitavad kõhklust - kirjeldus kuulsast noorest teadlasest, kes peale isiklikku kriisi asus inkognito tööle laborandina Narva nakkushaiglas: see just pole usutav. Usun, et seda saanuks hulga realistlikumalt lahendada, ilma et loo selgroog oleks seetõttu suuremat kannatanud.

Aga jah, see teksti skemaatilisus, hüppamine ühest sündmusest teise ilma suurema kontekstita, see viitab pigem üsna toorele tekstile - muidugi, ka nii on võimalik kirjutada, eks selles ole mingit arvutimängude loogikat või nii. Teksti lahendus on päris humoorikas või ka irooniline, tuues meelde lähiaastate … läbielamised.

Amal El-Mohtar - The Lonely Sea in the Sky (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Kui nüüd üldse midagi aru sain (peale peategelase ebaadekvaatse oleku), on see tekst omamoodi alternatiivsest eluvormist, seda siis Neptuuni teemantite näol. Mis võimaldaks oma tõmbumiste tõttu justkui esile kutsuda teleportatsiooni võimalust. Ja noh, kui inimesed selle toimimise viisile mingil moel pihta saavad, tekib küsimus, et kas niimoodi saab sellist eluvormi (nagu teemandid) ekspluateerida (umbes nagu lihasöömise küsimus vms).

Või midagi sellist.

Tekst oleks väliselt justkui kõvaulme kõigi oma tsiteerimistega, aga pigem siiski esitatud läbi ühe inimese identiteedi loo - tõsi küll, üsna laguneva identiteedi läbi. Polnud just suurt naudingut tekitanud lugemine, aga samas huvitavalt koostatud, kõik need erinevad vaatenurgad ja saladuste osaline paljastumine.

Manfred Kalmsten - Susikiuste (2026)

 

Kalmsteni esimene romaan paneb veidi kukalt kratsima (ega abiks pole seegi, kui autor ikka räägib, kuidas talle tegelikult meeldib lühemat proosat kirjutada). 

Ühelt poolt on see lihtsalt vaimukas maailm - kõik see viikingi-, põhjala- ja saagateema, aga nö teadusliku fantastika (antud juhul siis science fantasy, mitte üldtuntud science fiction) võtmes. Selgelt vanamoodne maailm, aga … mechad ja täheväravad ja kõik see kosmoseooperi pudipadi. Siin pole lihtsalt üksühele nimetused ära vahetatud - ka maailma enda selgroog on nö viikinglik - kõik need seisused ja sellest lähtuvad võimusuhted (sest peategelane Hagenhild pole viiking) jms … ning muidugi jumalate panteon. See on kahtlemata vaimukas, meelelahutuslik ja samas üsna jõhker maailm (siiski leebem kui nö fantaasiatruu “Täheraua saaga”); õnneks on raamatus taastrükitud ka aasta tagasi ilmunud eellugu ““Ema südant…””.

Kuid siis tuleb see kuklakratsimise koht: ma ei ole Kalmsteni kirjutamise köögipoolega mitte kuidagi tuttav (näiteks siiski üks blogipostitus), aga selline avaldamistihedus räägiks justkui saekaatrist kuumade saiade realiseerimisest. Idee tuleb, teostamine, toimetamine ja trükki. Selles tsüklis tundub olevat toimetamine see lüli, millele ma pööraks rohkem tähelepanu - toimetamise üks osa on ka settimine, lase asjal mõnda aega seista ning vaata värskema pilguga üle mõne aja pärast, kas midagi on üleliia või midagi on puudu. Kui antud juhul on idee ja sellest loodud maailm koos oma eetiliste probleemidega kahtlemata lahe, siis tegevustik ei ole täiesti samal tasemel ning intriig võiks ehk olla vähe mitmeplaanilisem. Ja romaan tegelikult mahukam … (jajah, järelsõnas nimetab Raul Sulbi seda ökonoomsuseks). Ühesõnaga, ehk võinuks oodata avaldamisega kasvõi jõulumüükide alguseni ning selle aja sees veel toimetada ja sisu mekkida. Aga ma kordan üle, et ma räägin puhtalt enda ettekujutusest lähtuvalt ning kuidas tegelikult selle raamatu valmimine oli, pole nõrka aimugi.

“See on mu vastutus, see olen mina. Skafloc on minu, ma pean ta päästma ja talle turvalise tuleviku looma, seega… Neetud Viikingreik jääb püsima, susikiuste, jääb! mõtles Hagenhild ja oli sel hetkel täiesti veendunud, et jah, see ongi tema ülesanne. Tema peamine kohus Skafloci päästmise kõrval oli teha kõik, mis tema võimuses, et hoida koos laiali pudenevat Viikingreiki.

Ainuüksi selle pärast, et kinkida oma pojale tulevik.

Viikingieetika - see mis pureb meie au, pureb ka meie südametunnistust ja vastupidi, ent au ning südametunnistus on kõik, mis meil on, meenusid Hagenhildile viiking Rahi sõnad. Kui laseksin reikil lõplikult tükkideks laguneda, haavaks see mu au, loobumine selle kooshoidmise püüdmisest pureks mu südametunnistust. See oleks aga iseenda suhtes lubamatu käitumine, mõtestas ta lahti viikingieetika põhiteesi.” (lk 136)

Adam-Troy Castro - The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne tragikoomiline mõttearendus Asimovi robotiseaduste asjus, seekord on siis näiteks juhtum, kus robotil lastakse seista liikumatult üksildasel planeedil, kuniks inimesed naasevad. Kuigi on selge, et see on pahatahtlik (roboti tõlgenduses ka sadistlik) käsk, kuivõrd käsuandjal pole mingit plaani naasta ja see käsk on antud puhtast õelusest, kiusamaks naist, kes sai robotilt lohutust.

Sest robot täidab käske. Kui vaja, siis lohutab, kui vaja, siis seisab liikumatult lagunemiseni (mis pole küll veel mitmesaja aasta jooksul juhtunud, mil ta on seisnud). Aga robot mõtleb, sest tal on selline võime.

Nii see tekst siis esitabki kümneid ja kümneid näiteid sellest, kuidas robot saab aru, millise ebaõiglase käsu on ta saanud, aga ta peab seda täitma, sest on kõik need robootika seadused koos kõigi oma tuhandete täiendustega, mis kõigest hoolimata selgelt ütlevad, et inimene ja tema tahe on ülim. Aga.

Nagu öeldud, päris tragikoomiline tekst, kus oleks justkui situatsioonikoomikat (robot analüüsib inimeste käitumist), aga sisult siiski traagiline; eks siin ole kokkupuutepunkt Klune’i roboti-fantaasiaga.

Theodora Goss - Child-Empress of Mars (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Siin kogumikus on õige mitmeid töötlusi angloameerika klassikalise fantaasiakirjanduse ainetel, seekord siis Burroughsi Marsi raamatute põhjal. Nagu varem Narnia ja Ozi puhul, ei pane see mind just vaimustusest oigama, aga noh, Gossi teksti ei saa vältida.

Nii ma ei oska küll kuidagi kommenteerida selle ja algteksti seoseid, kuid siinne tekst on igati värvikas ja omal moel vaimukaski, kõik see kommete komöödia nö tulnuka kultuuris - ja selle kokkupuude Kangelasega, kes on küll Maalt pärit suvaline tööline ning kelle kangelastee ei kulge päris just selliselt nagu marslased ootavad.

Ei suuda sellest maailmast küll kuidagi vaimustuda (noh, ega originaale lähemalt vaadata), aga Goss suudab pea alati olla stiilne, nii et … loetud see on.

Thomas Ha - The Sort (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne teadusliku fantastika alla liigituv tekst, mis rõhutab pigem inimlikele väärtustele kui võimalikule tuleviku visioonile. Lugu paigutub kuhugi lähitulevikku, aega, mil inimeste modifikatsioonid on nüüdseks keelatud, sest selle tagajärgedega tegelemine läks liialt keerukaks. Küll aga saab eksperimenteerida agrotööstuse kallal.

Isa ja poeg sõidavad läbi Ameerika väikekohtade, ning jõuavad ühte linnakesse, kus võiks nagu kauem peatuda kui mõned tunnid. Linnas algavad oma kandi tuntud pidustused, kus muuhulgas põletatakse põllumajanduse ebaõnnestunud modifikatsioone. Isa ja poeg otsustavad seda vaatama jääda ning mõnigi kohalik saab pihta, kes nad tegelikult on; idüll on rikutud.

Eks see poja ja isa suhtlemine annab kohe kätte, et midagi on siin teisiti, ajapikku siis avaneb maailm. Aga noh, see lapse ja vanema suhe ning inimeste erinev suhtumine, see on kuidagi … puudutavalt inimlik.

TJ Klune - Reduce! Reuse! Recycle! (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selline asimovlik robotilugu, mis peaks justkui igast otsast kisendama et “oh-jälle-üks-selline”, aga autor veab selle küll vähe paremaks kui harju keskmine.

Douglas on inimlaadne robot, mis on lõpetamas oma kümneaastast töötsüklit tehases. Iga sellise tsükli lõpus pakutakse nädalast puhkust, kus siis robot saab elada üksi korteris ja teha seda, mida soovib (muidugi on teatud piirangud ja kontrollid) - seejärel naaseb ta tehasesse, kus ta võetakse lahti ja uuendatakse, et järgmist dekaadi alustada puhtalt lehelt.

Elu väljaspool tehast on igati huvitav, muudkui jaluta ja avasta ilma, kui vaid inimesed ei võõrustaks. Aga oh üllatust, Douglas satub ühel õhtul LGBT ööklubisse, kus teda aktsepteeritakse ning … ta leiab seltskonna, kellega edaspidi suhelda. Seltskonnale tekitab küll igati ängi Douglase peatne uuendamine; seda enam, et Douglas on pikemalt mõtisklenud ta korteri salapaigast leitud Descartesi filosoofia üle (cogito ergo sum, eksole). Igal juhul, seltskond tutvustab mõtlevale robotile kõiksugu kultuuri ja oh imet, ühe mehega tekiks justkui side. Kuid aeg tiksub.

Et siis jah, iseenesest selline eneseleidmine ja olemise nö värk, lisaks siis kaasaegne seksuaalvähemuste temaatika. Aga jutu lõpus hakkab selguma veidi enamat - mis värk selle Descartesi teosega õieti on ja miks Douglasi tööandja on nagu on. Tekst peaks olema Klune’i romaani “In the Lives of Puppets” eellugu (kõigest hoolimata romaani vist küll ei viitsiks lugeda). Et jah, ootused olid enne lugemist ja lugemise ajal õige madalad, aga autor vedas välja.

Leena Krohn - Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutte (2026)

 

Krohni lugemine pole mingi meelelahutus ning seda keerulisem on lugemismuljet kokku võtta. Niisiis, võimalik vaatenurk inimkonnna hääbumisest - sest masinad võtavad üle selle hoolimatu ja kasuahne inimprojekti, mille tegevuspõhimõtteks paistab olevat “pärast meid tulgu või veeuputus”. Aga mida tehisintellekti singulaarsus õieti taotleb, see pole enam mõistetav ega ka hoomatav.

Vähemalt on autor lähtunud sellest, et mingil määral on see tehisintellekt huvitatud inimsuse uurimisest, sellest siis see inimhulk, mis kogutud sinna Hotel Sapiens asutusse. Tehisaru loogilisusele on siis vastukaaluks inimeste hooti irratsionaalne käitumine, nö ootamatud vaatepunktid reaalsuse kogemiseks või muutmiseks. Mitte et tegu oleks märatsevate hulludega - ei, lihtsalt omamoodi läbilõige ühiskonnast. Keda omakorda peaks harima tehisaru poolt esile kutsutud inimkonna kuldsete peade, ee, avatarid (mis küll on mõneti teisenenud mõttemaailmaga kui teadatuntud viisil). Niisiis omamoodi loomaaed.

Teos on esitatud suhteliselt lühikeste peatükkidena, kus siis vaatluse all on inimtegelastega seonduv nii sealsest reaalsusest kui mineviku kogemustest; omamoodi stseenide paraad. Minu jaoks vast meeldejäävaimaks terapeudi hullumine ja ühe seltsi loengupidaja puustumine. Aga eks pea igas peatükis on midagi meeldejäävat sellest kaduvast inimeseks olemisest.

Nagu tõlkija Kadri Jaanits sedastab, ei pea Krohn end ulmeautoriks ja see on arusaadav; aga kui mõelda, kui laiahaardeline see soome ulme õieti on (kasvõi rahvusvaheliselt tuntud autorid nagu Emmi Itäranta, Pasi Jääskelainen, Hannu Rajaniemi), siis … see on ikka hämmastav.

“Mis siis rahaga juhtus? Oli nii palju valerahategijaid, et raha ei tähendanud enam midagi. Kummitusraha tehti õhust derivaatide, tärminite, optsioonide ja futuuridega. Seda nuumati suunates ja lühikeseks müües, laenuraha investeerides ja intressidega manipuleerides. Varipankade bilansid paisusid, kapitalivood ajasid üle ääre ja ammendamatu likviidsuse võlakukru sisu jagati pankurite vahel ära. Legaliseeritud röövimise mehhanismid muutusid aina keerukamaks. Raha ilmus maailma arusaamatutes, mõistusevastastes kogustes. Sellel polnud enam mingit pistmist töö, väärtuse, hüvede ega heaoluga. Ja mida kummitusvaluuta eest saadi? Rohkem vaesust ja viha, veel enam näljaseid suid, aina uusi sõdu.” (“Lillepoodnik”, lk 70)

Kärt Hellerma - Plastinaadid (Looming 1, 2026)

 

Üsna üheplaaniline ulmelugu, mis võinuks ehk möödunud sajandil ilmudes mõneti esileküündivalt mõjuda, hetkel aga … vähe kerge pala.

Tekst algab kui olmerealistlik jutt, mis kirjeldab ühe vanapaari elu 21. sajandi tingimustes. Ühel õhtul lapselapse sünnipäevalt naastes peavad nad auto peatuma, sest ühel kõrvalteel seisab liikumatult põder. Mis pole kuidagi elus, mis pole kuidagi kuju ega topis - nagu selgub järgmisel päeval, kui päästeamet on selle (asja? laiba?) teelt ära toimetanud. Uudiste järgi on tegu ühe veidra balsameerimistehnikaga, aga kes ja miks seda teostas, ei tea. Ja see ei jää viimaseks niisuguseks juhtumiks, ning metsloomadelt levib koduloomadelegi. Aga mitte ainult.

Kõik see ulmeline värk on esitatud läbi vanainimeste eluolu (mis iseenesest on lahe vaatenurk), kõik need erinevad uudised ja vandenõud, mis hakkavad inimeste hulgas levima. Autor püüab ehk esitada massipsühhoosi levikut, mis tekib sõnulseletamatu põhjal; eks siin kajastuvad ka koroona kuumemad hetked. Ma nüüd ei oska öelda, et see oleks just väga eripäraselt esitatud, pigem tõesti üheksakümnendate eesti ulmelugu, vast nii pika staažiga autori puhul oodanuks vast midagi teravamat.

Susan Palwick - Yarns (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Palwickult järjekordne sünge tulevikunägemus - see on küll vaid kolmas tekst, mida olen sellelt autorilt lugenud, aga kõik need on kuidagi hingematvalt valusad. Ja väga hästi kirjutatud.

Tulevikumaailm on siis õige … sisutühi. Keskmine eluiga on 35 aastat, sest tavalise ühiskonna kõrval eksisteerib alternatiivne mängu-ühiskond Combine, mis on vägagi tugevalt endale juured alla ajanud - umbes nagu maffia, kus noored elavad oma vidinamaailmas kuni nad tapetakse. Ja neid, kes neid segavad, niisamuti tapetakse - vidinate kaude saavad nemadki oma osa jälgimisühiskonna rõõmudest.

Loo peategelane on hilises keskeas endine õpetaja Irene, kes peale üht kokkupuudet selle Combine’i maailmaga (ta püüdis päästa üht õpilast, kelle isa tapeti Combine’i järjekordse arveteõiendamise käigus) otsis ise kohalikult politseilt uut identiteeti - need küll teatavad, et Combine leiab ta niikuinii üles, kuid naine siiski vahetab elukohta. Ja nii juhtuki, et paari kuu pärast trügib naise uude elukohta noor kutt, kes peab Irene’i maha laskma. Aga … siis puutub see tulevane tapja kokku naise vanaaegse hobiga ehk kudumisega., millest nooruk ei tea midagi ja on kuidagi võlutud sellest. Poiss ei tapa teda ja ei tapa ka järgmistel kordadel kui naist külastab ja ta vardatööd imetleb. Kuid Combine pole siiski silmi kinni pigistanud.

Kalk ja hingetu maailm, kus pole enam elusloodustki enam õieti järel ning noored selle olemasolu õieti unustanud - eriti kui ta on tavaline Combine’i kasutaja (või noh, käsualune). Autor pakub ühele sellisele veidrat kokkupuudet kadunud maailmaga, mis neile midagigi meenutab vanadest juttudest. Ja see on kuidagi puudutav. Tulevik on sünge, kõik lootus jäta. Aga noh, nii kaua pole meil õnneks lootust elada.

Paistab, et teadusliku fantastika puhul on mu jaoks löövamad just sellised … Inimeste Lood (Swirsky,  Ross). Vanadus.

Isabel J. Kim - Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Kaasaegne tõlgendus le Guini klassikalise loo ainetel: miks peab Omelas elama heaolus, kui üks laps peab selle nimel kannatama. Ja nii leidub inimesi, kes tapavad selle lapse. Ja järgmise. Ja järgmise ja järgmise. Iga surma järel tabab linna heaolu mingi õnnetus, inimesed hakkavad sotsiaalmeedias nõmedalt käituma jne jne - kuni siis pannakse järgmine laps kannatama. Aga … kas peaks niimoodi?

Nagu mainitud, autor kirjeldab seda olukorda läbi kaasaegsete valupunktide, vast autorist lähtuvalt on siin rohkem rõhku postkolonialistlikul vaatenurgal või nii - Omelas kui rikas ühiskond, miks peab see püsima ühe lapse kannatuse läbi. Sellest siis niisuguse lapsetapu põhjendus: et rohkem lapsi ei kannataks niimoodi - eksisteerigu niisugune ühiskond, mida me igapäevaselt kogeme.

Selles lühikeses tekstis on nii palju moraalselt halle kohti, et … nojah, eks me elame üldse parajas õuduses. Nagu ikka.

Kathryn H. Ross - The Forgetting Room (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Iseenesest igati tavapärane ulmeline probleemlugu - mis võiks olla siis, kui oleks selline seadeldis, mis aitaks kustutada traumeerivaid mälestusi. Noh, teadagi, kuivõrd tegu pole tootereklaamiga, siis ega see kokkuvõtteks midagi head tähenda.

Kuid autori kiituseks tuleb tunnustada, et ta oskas sellist situatsiooni lahendada õige südantlõhestavalt. Lõpuks üks ulmelugu, mis on universiaalselt üldinimlik. Tundmatu autor, hea tulemus: võrdub vinge.