Airika Harrik – Elu pärast surma (2013)

Eesti noorima prosaisti romaanitriloogia on viimaks valmis saanud ning võime nüüd kergendatult hingata, läbi on see ulmeline möll; Rändur-Annika segased seiklused saavad mingil moel õnneliku lõpu, mitmesugused armastused eri olendite vahel leiavad eluõiguse ning hea ja kurja vahekord pendeldab õnneks tasakaalu. Raamatutes loodud maailmad (peale erinevate kümnendite Eesti) on fantastilised (või nö ebausutavad), nii saame külastada Põrgut, Kuud ja isegi Taevast (kus mitmesuguste jumaluste kõrval saab niisamuti kohtuda sootu Loojaga!). Ühesõnaga, autoril on julgust ja pealehakkamist niivõrd ambitsioonikate ruumide ja tegelaste loomiseks.

Mis on mõneti probleemiks – ehk on liialt palju kokku surutud, dekoratsioonide ja seikluste pompöössus kisub veidi jaburaks. Igatahes triloogia final läks niivõrd lennukaks ja segaseks... et oli raskusi reel püsimisega. Mis värk ikkagi toimus Saatuse ja Surmaga, või noh, mida draamat. Mis täpsemalt juhtus?? Mis veider lehmakauplemine sel suremise teemal õieti oli? Harrik ei hoia ennast kirjutamisel tagasi, ta laseb teksti üpris julme stseene sisse (nt kuidas Morthin peksab oma armsa Anca surnuks (lk 115-116)), mõnelgi muul puhul tahaks ebavariserlikult küsida, et kas peab kõiksugu sadismi või, ee, veidrusi niivõrd rõõmsalt kultiveerima (kõik need Martini ja Annika taaskehastumised on ikka... natuke pervers).

Teose sihtgrupiks on ehk 10-18-aastased noored, ning sellest siis ehk autoripoolne uljus mitme muidu delikaatse teema käsitlemisel. Kuigi raamatul on nii toimetaja kui korrektor, on teksti jäänud päris palju trükiapse (mõnel puhul on sulgudes ehk autori enda toimetamismõttekesed?). Kaanepilt on mu vanade silmade jaoks päris õudne või silmakriipiv, aga jällegi – ma ei kuulu teose sihtgruppi.

Hea küll, postituses sai välja toodud mitmeid lugemisel tekkinud küsitavusi, aga samas ei saa mainimata jätta siirast imetlust, et leidub inimesi, kes suudavad ja viitsivad midagi sellist luua.

“Pagana päralt, kui keeruline selle tüdruku elu ikka oli. Imestasin juba mitmendat korda, kuidas ta üldse aru sai, millal ja kus mingi osa temast oli ja milline osa temast mida teadis.” (lk 122)

““Ma loodan, et see pole kuidagi imelik küsimus,” sai Ragnar ingli sõbralikust toonist julgust juurde, “aga kes ateistidega tegeleb? Kas nemad üldse Taevasse pääsevad?”
“Loomulikult pääsevad. Iga ateist usub sisimas MIDAGI. Ateistid on mõnes mõttes toredad tegelased. Kui nad siiski olude sunnil ehk surmasuus olles midagi uskuma hakkavad, kujutavad nad Loojat liigsete ilustuste ja liignimedeta ette. Talle endale meeldib see, et te teaks.”” (lk 241)

“Ega teda asjatult Ränduriks hüütud. Annika sai sisimas aru, kuid ei kavatsenud selle arusaamise vastu midagi ette võtta – et ta tundis end oma ande pärast mõnevõrra tähtsanagi. Veidi plikalikku uhkust, et ta oli massist erinev, polnud ju keelatud. Ta oli seda oma vanas lihtsurelikuelus juba tahtnud: silma paista, hinnatud olla!” (lk 247)

õhtuleht

Airika Harrik – Õnnistatud needus (2012)

Harriku raamatus on tegevusel punn põhjas nagu mõnel Lembe tormilisel romaanil, ning milline süüdimatu haare! Mõneti humoorikas, kui Saatana teine poeg üritab tappa mäejutlust pidavat Jeesust ning kuidas Jeesus päästab selle deemoni hoopis inimeseks ja ühtlasi valmistavad nad üheskoos püha graali. Pool raamatust toimub üldse Põrgus, mis on kui Maa antipood – deemonid söövad kõiksugu jälkusi, narkootikumid on head, tänavatel patseerib vabaarmastus ning parimaks meelelahutuseks on tõrvajärvedes ujumine. Ühesõnaga, kõiksugu möllu on küllaga ja autor ei hoia end kuidagi tagasi, ja tõepoolest, miks peakski.

“See lugu oli imelik, rõve ja samas ka huvitav.” (lk 320)

Selles raamatus on siis eelkõige Valvur Akiira seiklused Maal ja Põrgus, Annika on nüüd Rändur ja üleüldse kõva sõna. Selgub, kes Annika armastatu (ja isa) Martin tegelikult on – Põrgu kurikuulus Mõrtsukas, Luciferi vastu mässaja. Akiiragi leiab omakorda armastuse, kelleks osutub Luciferi võltspoeg (kes omakorda esines Luciferi teise pojana jne), kelle isa on Martin (üleüldse tekivad peategelastel mitmed sugulused, mis on sutike seebiooperliku maiguga). Käib üks pendeldamine Põrgu vahet, mille käigus sekkutakse muuhulgas sealse ülemvalitseja valimisse; lüüakse maha Luciferi truudusetu naine (kellega Martin selle võltspoja tegi – ja naine väidetavalt teab, miks on Annika ja Martini saatus tegelikult ühendatud), Sten täidab oma vaimuülesande ning vabastab võltspoja tädi needusest – ja see naine on hirmus... Akiirast saab Reetur... Oeh, ja palju veel.

“Kui sa kohtad oma Teist Poolt, pidavat sinust täiesti teine inimene (või Valvur) saama. Miski ei pidavat enam endine olema. Vähemalt alguses. Mina tundsin end täpselt samamoodi. Ma ei suutnud pilku TEMA pealt ära rebida. Ma oleks hea meelega kohe tema juurde jooksnud ja talle kõik oma tunded lauale ladunud. Kogu seda õnne ja rõõmu ei suutnud kuidagi varjutada ka tõsiasi, et tegu oli väikese ruuge kitsega. Keda selline pisiasi huvitas?” (lk 61)

Harriku plussiks on lähimineviku Eestis toimuvate raamatusündmuste kirjeldamine, samas üleloomulikud kandid jäävad kuidagi puiseks või kahvatuks, Põrgu on kui pisut lapsik ja rohmakas klotsimaailm. Kui esimene raamat oli huvitava ülesehituse ja kõiksugu põhjaliku taustaga, siis see raamat on rohkem seiklusjutt (uskumatu ikka, et nii noor autor on võimeline sellise haardega teksti kirjutama).

õhtuleht

ulmekirjanduse baas
books have a power

Airika Harrik – Iseenda laps (2011)

Mõnele moralistile mõjuks see romaan ehk häirivalt. Eks see vähe veider ole, et peale kogemata ajarändu satub peagi 15-aastaseks saav tütarlaps olukorda, kus ta peab laskma endale lapse eostada (ehk hakkama iseenda lapseks või emaks) ja selleks otsib ta ise või pakutakse talle paralleelmaailmast isakandidaate (kes on valmis end vastavaks aktiks nooremaks moondama). Või muidu tütarlaps sureb. Ja noh, keskealised mehed / vaimud on selleks teoks valmis, vaid neiu pipardab ja satub hooga armastama üht tüüpi (elavana kuuekümnendatel ja surnu / vaimuna üheksakümnendatel). Kuna tegemist triloogia avaosaga, ei saa (veel) öelda lõpp hea, kõik hea.

Nojah, lugu siis umbes selline. Aastal 2009 käib ringi üksikvanema 14-aastane tütar, kes saab ühel talvisel hommikul emalt ootamatud juhtnöörid, mille tulemusel satub ta ajarändu ehk paiskub 1993. aasta Nõmme kanti (Harriku talv on üldiselt selline tähelepandamatu). Seal avaneb talle maailm (Vana Maailm?), mis on midagi muud kui tavareaalsus – kõiksugu salapärased olendid jne, vaimud kõnnivad läbi seinte ja mittevaimud teleporteeruvad sinna-tänna, üsna juhtmevaba olek. Ja vaata vaid, ema salajastel fotodel ja maalidel olevad inimesed ja elajad ärkavad ellu ning oh imet, temagi on nüüd üks neist. Selgub, et tütarlaps võib olla Rändur – omamoodi messias, kelle tulekut on ennustatud.

“Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Ülemiste vanake, kuulsuste sarnased golemid... Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik.” (lk 353)

Tütarlaps avastab peagi ajarändamise mehhanismi (mis on kahjulik hammastele), aga kunagi ei pääse tagasi 2009. aastasse (sest vennad Saatus ja Surm ei lase). Teise reaalsuse fraktsioonide vahel toimuvad mitmed kokkupõrked ja heade tegelaste osakaal väheneb natuke, ent seda huvitavam peaks olema triloogia avaosale järgnev. Tütarlaps leiab sõpru ja ootamatuid vaenlasi ja valitseb üsna süüdimatu üleloomulikkus. Raamatu lõpp läheb päris kiireks ja natuke käest ära, tundlemist ja mesijuttu ning elavate ja surnute armastusavaldusi pendeldab mitmest suunast, olen vist liialt vana selle nautimiseks.

“Ma rääkisin talle lühidalt kõigest, mis minu ja elava Martiniga vahepeal juhtunud oli ja tema kuulas, näol vastakad tunded. Mõtlesin, et ei tea, kas ta käsib mul veel tagasi minna. Ei tahaks nagu... Olin just järeldusele jõudnud, et mulle meeldib surnud Martin rohkem kui elav. Temas lihtsalt oli seda “miskit” rohkem.” (lk 424)

Noorteromaan, mille puhul ei oska paralleele tõmmata, pole suurt tuttav vastavaga (Mcleod, Elfgren, Raba); Vana Maailm meenutab pisut de Linti (kuigi sel pole just müütilist sügavust, enamus siin käsitletud tähtsündmusi ja konfliktetoimus 20. sajandil). Campi plusspunkte saab Ülemiste vanakese sissetoomise eest (lk 224 jm). Põnev on 1993.a. olude kirjeldus – autor ise polnud sel ajal sündinudki. Nimelt toimub palju tegevust Nõmmel ning praeguses Hiiu gümnaasiumis. Et endalgi oli sealse tollase aegruumiga mitmeid kokkupuuteid, siis tundub koolielu ja koolipidude kirjeldus natuke mööda ja suhkrusena (hehe, suupistete valik ja partnerite wishlist valentinidiskol), autorile on vast minevikku ilustatud, avatud koolipeod oli päris jõhker meelelahutus, kus verise ninaga pääsemine oli päris positiivne nähtus. Samas mis siin ikka targutada, on mis on. Vahest on tekstis ehk palju komasid ja hüüumärke. Reaktoris päris tummine arvustus, ma ka ei mäleta, et 1993 oleks Sõõrikukohvikus praadi süüa saanud, siis oli see veel väike hall plastlaudadega punker. (Tähtis ja oluline tähelepanek muidugi.) Ent milline julgus eri kümnendite vahel liigelda, ambitsioonikas värk; eks siis näe, miks oli vajalik kord 1977. aastasse põigata, hetkel jääb veel hämaraks.

reaktor

yuki lugemispäevik
ulmekirjanduse baas
lugemissoovitus